Obsah (7)
§ 61§ 40§ 137§ 6§ 56§ 60§ 154KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-125 Haldusasi A.H.i kaebus Maksu- ja Tolliameti 15.11.2016
) § 60 järgi kuulata ära maksukohustuslane MPM Lahendused UÜ või tema esindaja. Ka
§ 61lg 1 toetab seda seisukohta.
Kaebajat ei saa MPM Lahendused UÜ maksuvõlgade sissenõudmise menetluse üheski staadiumis pidada maksukohustuslaseks.
§ 40
lg-st 1 tuleneb üheselt, et juhatuse liige ei ole
tähenduses võrdsustatav maksukohustuslasega. Kaebaja on kolmas isik ning temalt teabe nõudmise suhtes kohaldub
§ 61
. Kaebaja andis MPM Lahendused UÜ koos dokumentatsiooniga 30.10.2015 üle uuele esindajale Siim Kuusikule. Vaideotsus on õigusvastane, sest vastustaja ei ole põhistanud, millest tulenevalt ei ole võimalik ja põhjendatud korralduse muutmine osas, mille täitmiseks eksisteerivad kaebajal selged ja objektiivsed takistused (
§ 137lg 1).
Haldusorgan võib kehtetuks tunnistada ka õiguspärase haldusakti (haldusmenetluse seaduse ehk HMS § 65 lg 2). MTA märkis küll, et kaebaja saab korraldusele vastates tuua välja põhjused, miks ta nõutud teavet või dokumente esitada ei saa, kuid
§-st 67 ei tulene, millised põhjendused on piisavad selleks, et maksuhaldur ei saaks rakendada sunniraha ja trahvi. Kaebaja jaoks tagab kindluse ainult see, kui korraldust muudetakse nii, et kaebajale ei tuleneks sellest kohustusi. KOHTU PÕHJENDUSED I
- Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Riigikohus on viidatud sätte alusel kaebuse tagastamist pidanud õigeks olukordades, kus teatud nõude esitamine ja menetlemine on iseenesest võimalik, kuid selline kaebus jääks rahuldamata (vt Riigikohtu 04.06.2013 määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 15 ja 23.10.2013 määrus asjas nr 33-1-29-13, p 24). Kohus leiab, et kaebus on materiaalõiguslikult perspektiivitu ja tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada.
- Kaebaja põhjendab MTA 15.11.2016 korralduse õigusvastasust sellega, et enne tema kui kolmanda isiku poole teabe ja dokumentide nõudmiseks pöördumist tulnuks MTA-l pöörduda maksukohustuslase MPM Lahendused UÜ poole (
§ 61lg 2).
Kohus nõustub täielikult MTA vaideotsuse põhjendustega, et kaebajat tuleb vastutusmenetluses käsitleda maksukohustuslasena
§ 6
lg 1 p 3 alusel (muu isik, kes vastutab seaduse või lepingu alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja maksukohustuse eest), mitte kolmanda isikuna
§ 61tähenduses.
Vastutusmenetlust ei viida läbi mitte maksuvõlgades äriühingu, vaid muu isiku suhtes, kes maksukohustuse eest vastutab. Seega on vastutusmenetluses maksukohustuslaseks isik, kellele võidakse vastutusotsus teha, mitte äriühing, kellelt ei ole õnnestunud võlga sisse nõuda. Kaebaja suhtes on haldusasjas nr 3-16-2140 halduskohtule taotluse esitamisega algatatud vastutusmenetlus, järelikult on tal vastutusmenetluses maksukohustuslasena kaasaaitamiskohustus (
§ 56
) ja maksuhalduril on õigus temalt
§ 60alusel teavet nõuda.
Kaebaja arusaam, et ta ei saa
§ 40
lg 1 sõnastust arvestades olla maksukohustuslane, on väär.
§ 40
lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest
§-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Sõnastus, et „seaduslik esindaja vastutab solidaarselt maksukohustuslasega“ ei välista seda, et solidaarselt vastutavat isikut käsitletakse vastutusmenetluses maksukohustuslasena
§ 6lg 1 p 3 järgi. 2
(4)- Eelnevat arvestades ei ole MTA 15.11.2016 korraldus õigusvastane ega kuulu tühistamisele põhjusel, et MTA pidanuks enne kaebaja poole pöördumist küsima teavet MPM Lahendused UÜ-lt. Järelikult puudub ka alus vaideotsuse tühistamiseks. Vaideotsuse tühistamist ei tingi samuti kaebaja väide, et vaideotsuses puuduvad põhistused haldusakti muutmata jätmise põhjuste kohta. Vaideotsusest nähtub, et kaebaja väide korralduse täitmise võimatuse kohta ei too kaasa korralduse kehtetuks tunnistamist, sest muu hulgas on kaebajal alati võimalus korraldusele vastates põhjendada, miks ta dokumente esitada ei saa. Ilmselgelt ei pea vaideorgan samal põhjusel otstarbekaks ka korralduse muutmist, kuigi korralduse muutmata jätmist vaideotsuses otseselt mainitud ei ole. Kui puudub MTA õigusvastane tegevus (korralduse või vaideotsuse andmisel), puudub kohtul alus kohustamisnõude rahuldamiseks.
- Kaebusest nähtub, et kaebaja kardab sunniraha ja trahvi rakendamist juhul, kui ta 15.11.2016 korraldust ei täida.
- Sunniraha määramist kaebajale võib aidata takistada keelamiskaebus. HKMS § 45 lg 1 kohaselt võib keelamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kohus leiab, et eeldusel, et kaebaja väide korralduse täitmise objektiivsest võimatusest dokumentide esitamist puudutavas osas vastab tõele, puuduks kaebajal keelamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus. Esiteks pole põhjust arvata, et maksuhaldur määraks kaebajale õigusvastaselt sunniraha. Maksuhaldur möönis vaideotsuses, et objektiivsete takistuste olemasolul tõendite esitamata jätmisel maksuhalduril sunniraha määramise õigust ei ole. Seda kinnitab ka Riigikohtu seisukoht 27.10.2015 otsuse nr 3-3-1-31-15 p-s 18, mille kohaselt ei ole proportsionaalne sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha. Teiseks, isegi kui maksuhaldur kaebaja suhtes sunniraha rakendab, on kaebajal selle vaidlustamiseks võimalik pöörduda halduskohtu poole, s.o tal on võimalus oma õigusi tõhusalt kaitsta ka hiljem. Seega kuuluks keelamiskaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 45 lg 1 alusel.
- MTA 15.11.2016 korralduses on viidatud võimalusele määrata kaebajale rahatrahv
§ 154lg 1 alusel.
Nimetatud säte sisaldab endas väärteokoosseisu, seega tuleb trahvi määramiseks teha väärteootsus. Väärteootsuse peale saab kaebaja pöörduda maakohtusse väärteomenetluse seadustikus sätestatud korras.
- Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ning tuleb tagastada.
- HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lõike 2 alusel. Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, siis tasutud riigilõivu ei tagastata. II
- HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama paragrahvi lõike 3 järgi arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
- Kuna kaebus tagastatakse selle ilmselge perspektiivituse tõttu, tuleb jätta esialgse õiguskaitse taotlus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 ls 1 alusel rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.03.2016 määrus asjas nr 3-16-318). 3
(4)/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 4
(4)