← Eesti

2-16-5198/22

Obsah (7)§ 456§ 652§ 654§ 367§ 163§ 171§ 177

KOHTUOTSUS E E S T I VA B A R I I G I N I M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 13. jaanuar 201

) § 163 lg 1 alusel tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda 75% ulatuses. Arvestades vaidluse keerukust ja mahukust on põhjendatud ajakuluks: − hagiavalduse koostamise ja esitamisega seotud toimingutele 12,1 t. Selle aja sisse peab mahtuma nii hagiavalduse asjaoludega kurssi viimine, tõendite kogumine, kliendikonsultatsioonid vajalikus ulatuses ja hagiavalduse kirjalik formuleerimine. Arvestades õigusabi tunnihinda, on õigusabikulu suuruseks 860 eurot; − hageja

  1. juuli 2016 seisukoha kostja vastusele, mh kolmanda isiku taotlusele, ajakulu on põhjendatud 8 t ulatuses, mis teeb hüvitise suuruseks 880 eurot. See aeg vastab dokumendi mahule ja sisule ning edastatud lisadele; −
  2. mai 2016 määrusega,
  3. augusti 2016 määrusega ja kohtu
  4. septembri 2016 kirjaga seotud toimingutele ei saanud kuluda kokku enam kui 30 min, st 55 eurot; − menetluskulude avalduse koostamisele kulunud 1,7 t ei kuulu hüvitamisele. Kokku on hagejale osutatud põhjendatud ja vajalikku õigusabi 20,6 t, mis vastab summale 1 795 eurot. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 1 000 eurot, mis on menetluskulu ja tuleb kostjal hüvitada. Kokku on hageja menetluskulud 2 795 eurot. Arvestades hagi rahuldamise ulatust tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskuludest 75%, mis teeb 2 096,25 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja apellatsiooniväited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks on VÕS § 667 erinorm § 628 lg 2 suhtes, mis võimaldab käsundisaaja tehtud kulutuste hüvitamisest ilma jätta. Käsundisaajale tuleb hüvitada vaid need kulutused, mida viimane on ka tegelikult teinud. Lähtudes nimetatud kahe sätte koosmõjust saab maaklerlepingu puhul VÕS § 667 lgle 2 tuginedes samuti nõuda vaid reaalselt tõendatud vajalike ja põhjendatud kulutuste hüvitamist. Hageja vahendusel ei jõudnud kostjani mitte ühtegi ostuhuvilist ja kostja leidis korteriomanditele ostja ilma maakleri vahenduseta. Seega on asjakohane Riigikohtu
  6. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-13 (eelkõige p 21), milles Riigikohus sedastas, et seadusega võib vastuolus olla kokkulepe, mis täielikult või põhiosas annab maaklerile tasunõude lepingu sõlmimisel, kui maakleril ei ole tehinguni jõudmisel kas üldse mingit rolli või on see roll minimaalne ning selliselt piirataks käsundiandja lepinguvabadust 5

(8)edasiste lepingute sõlmimiseks ebaproportsionaalselt. Viidatud seisukoht välistab hageja hüvitisnõuded. Hageja
  1. juuli 2016 menetlusdokumendi lisa nr 16 kõigi oma aladokumentidega puudutab objekti Tondi 35/Seebi 1, mis ei ole maaklerlepingu ega kostjaga seotud. Nimetatud tõend tõendab pigem asjaolu, et hageja ei teinud lepingu täitmiseks mitte midagi. Teiseks oleks tulnud kohaldada VÕS
  2. ptk sätteid. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega on hageja kohustuseks tõendada eelkõige seda, milliseid kulutusi on ta lepingu täitmiseks teinud. Seda kohustust ei ole hageja täitnud, mistõttu on hageja nõue kostja vastu täielikult sisustamata. Kolmandaks, kuna hagi on täielikult tõendamata, tuleb rahuldamata jätta ka viivisenõue. Teise võimalusena tuleb viivist vähendada. Pooltel puudub vaidlus, et maaklerileping sisaldab hageja välja töötatud tüüptingimusi, seda ka lepingu ps 5.1 märgitud viivisemäära osas. Lepinguga ette nähtud viivise määr 0,5% päevas on vastuolus heade kommetega, röövellik ja ebamõistlikult kõrge, mistõttu ka tühine. Mõistlik viivisemäär, mis kuuluks nõude sissenõutavuse korral kohaldamisele, oleks VÕS § 113 lgs 1 määratletud viivisemäär.
  3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta sisuliselt muutmata. Kuna maakohus ei märkinud otsuse resolutsioonis menetluskulude jaotust piisava selgusega, siis tuleb selles osas otsust täpsustada. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles hagi jäi osaliselt rahuldamata ja hageja menetluskulud osaliselt tema enda kanda (

§ 456lg 4 teine lause).

13.

§ 652

lg 1 p 1 sätestab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

§ 652

lg 5 kohaselt ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus asjaolude tuvastamisel ega tõendite hindamisel menetlusnorme, mistõttu saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu tuvastatust. Apellatsioonimenetluses ei tugine pooled uutele asjaoludele ega tõenditele. Hagi rahuldamise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja juhindudes

§ 654lgst 6 ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 14. Apellatsioonkaebuse esimene väide ei ole sisuliselt edukas. Õige on kostja käsitlus, et VÕS § 667 sätted on erinormid § 628 lg 2 suhtes. Kõnealune erisus seisneb aga eelkõige selles, et maaklerilepingu puhul tuleb kulud maaklerile hüvitada ainult 6

(8)juhul, kui selles on kokku lepitud (vt ka Riigikohtu
  1. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-116-08, p 11 neljas lõik). Maakohus tuvastas õigesti, et pooltel oli kokkulepe kulude hüvitamise kohta. Ka VÕS § 667 lgs 2 reguleeritud juhul, st kui maakleri vahendamisel või osutamisel lepingut ei sõlmita, võivad pooled üldisest lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt leppida kokku maaklerile hüvitatava kulu summas või selle arvutamise tingimustes. Pooltevahelise lepingu ps 5.3 ongi pooled sellise kokkuleppe sõlminud. Hageja nõude rahuldamist ei välista Riigikohtu
  2. novembri 2013 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1123-13 p 21 teises lõigus esitatud seisukoht, et seadusega võib vastuolus olla kokkulepe, mis täielikult või põhiosas annab maaklerile tasunõude lepingu sõlmimisel, kui maakleril ei ole tehinguni jõudmisel kas üldse mingit rolli või on see roll minimaalne ning selliselt piirataks käsundiandja lepinguvabadust edasiste lepingute sõlmimiseks ebaproportsionaalselt. Pooled nägid maaklerilepingus ette maaklerile tasu 4% müügihinnast ja lepingu sõlmimise korral ilma maakleri vahenduseta kulude hüvitise summas 2% müügihinnast. Selline kokkulepe arvestab mõistlikul määral põhimõttega, et maakleril ei peaks olema õigust nõuda kogu tasu olukorras, kus vahendustegevus oli vähene ega olnud edukas. Lisaks on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja tegi toiminguid lepinguga seatud eesmärgi saavutamiseks. Hageja toimingud ka muude kinnisvaraobjektide osas ei välista maakohtu tuvastatud toiminguid kostja korteriomandite müügilepingute vahendamisel.
  3. Teine väide ei ole asjakohane. Maakohus ei pidanud vaidluse lahendamisel kohaldama kahju hüvitamise sätteid, sest hageja ei nõua kostjalt kahju hüvitamist, vaid lepingu täitmist. Sellise nõude õigusliku aluse moodustavad koos VÕS § 667 lgga 2 veel § 108 lg 1 ja § 8 lg 2, aga mitte kahju hüvitamist reguleerivad sätted. Kuna pooltel oli kehtiv kokkulepe, millise summa peab kostja maksma hagejale maakleri kulude hüvitamiseks, siis ei pidanud hageja oma kulutusi rahaliselt esile tooma ega tõendama.
  4. Kolmas väide käsitleb viivise määra ja ka see ei ole edukas ega too kaasa maakohtu otsuse tühistamist või muutmist. Seaduses ettenähtust kõrgema viivisemäära kokkuleppimine on kooskõlas lepinguvabaduse põhimõttega (Riigikohtu
  5. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12 kolmas lõik). See ei välista siiski tuginemist ebamõistlikule viivise määrale ega viivise vähendamise taotlemist. Viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Tarbija puhul on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Riigikohtu hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (
  6. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13 kolmas lõik). Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhul sõlmisid mõlemad pooled lepingu majandustegevuse raames. Kuigi lepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see niivõrd kõrge ja ebamõistlik, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui kokkulepe osutuks tüüptingimuseks. Tegemist ei ole erakordse ega kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega ja vaidlustatud otsuse järgi ei ületa viivis põhinõuet (vrd Riigikohtu
  7. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 49 teine lõik). Hageja nõuab kostjalt kulutuste hüvitamist olukorras, kus kostja võõrandas maaklerilepingu esemeks olevad korteriomandid ise ilma hageja vahenduseta praktiliselt vähem kui kaks kuud pärast hagejale müügiks juhise andmist (vastavalt
  8. aasta juuli ja august). Kirjeldatud olukorras on hagejal põhjendatud ja arvestatav huvi sundida kostjat täitma rahalist kohustust 7
(8)mõistliku aja jooksul. Kostja enda kanda on maakleri vahenduseta sõlmitud müügilepingust tulenevad riskid, sh ostjalt raha saamise risk. Hageja ei saa muul viisil peale tavalisest suurema viivise edukalt mõjutada kostjat oma rahalist kohustust täitma või siis selle täitmisega viivitamist hüvitama. Seega on poolte huve kaaludes käesoleval juhul kohane viivise määr 0,5% päevas. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei arvutanud välja viivist otsuse tegemise aja seisuga, kuigi oleks

§ 367järgi pidanud seda tegema (vt nt Riigikohtu 26.

oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12 kolmas lõik ja selles viidatud

  1. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 29). Sellele rikkumisele kostja apellatsioonkaebuses ei tugine. Samuti ei ole kostja vaidlustanud viivise arvestust. Kuna juba maakohtu otsuse tegemise ajaks oli viivise summa kokku ületanud põhinõude (
  2. detsembrist 2015 kuni
  3. oktoobrini 2016 on 307 päeva, st viivis selle perioodi eest moodustab 153,5% põhivõlast), siis ei muuda kirjeldatud minetus maakohtu otsuse resolutsiooni ebaselgeks.
  4. Menetluskulud jättis maakohus

§ 163lg 1 alusel õigesti võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega kostja kanda.

Samas on vaidlustatud otsuse resolutsioonis menetluskulude jaotus ebatäpne, kuid selle puuduse saab ringkonnakohus oma otsusega parandada. Nii tuleb kohtuotsuse resolutsioonis täpsustada, et maakohtus kantud menetluskuludest jääb 75% kostja kanda ja 25% hageja kanda – nii nagu maakohus sedastas oma otsuse põhjendavas osas. Summaliselt on maakohus õigesti märkinud, et kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 2 096,25 eurot. Kulude kindlaksmääramist ei ole kostja vaidlustanud.

§ 171

lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda ja

§ 177lg 1 p 1 kohaselt määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse kulud.

Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb seda teha hageja menetluskulude nimekirja järgi. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on esindajal aega kulunud apellatsioonkaebuse läbivaatamisele 0,8 t, ringkonnakohtu 14. novembri 2016 määruse läbivaatamisele 0,2 t ja kaebusele vastuse koostamisele kokku 7,2 t. Arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on tegemist põhjendatud ja vajalike õigusabikuludega. Hageja esindajaks on advokaat, kelle tunnitasu 110 eurot (käibemaksuta) tuleb vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabikulude hüvitamiseks 902 eurot ( = 8,2 × 110). Juhindudes

§ 177

lgst 4 ja hageja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.