) § 657 lg 1 p 1 ja § 659). Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu määruses esitatud põhjendustega ja
Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 7. Maakohus on rikkunud
lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Sama lõike lause 2 kohaselt alles pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (RKTKo 3-2-1-155-13, p 46 teine lõik). Käesoleval juhul on avaldaja esitanud taotluse, milles palus rakendada esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani, kuna arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole nelja ööpäeva vältel alust prognoosida tema psüühilise seisundi paranemist. Puudutatud isiku suhtes ei ole käesoleva hetkeni esitatud aga põhimenetluse algatamise taotlust. On eluliselt usutav, et diagnoosimisel võib koheselt tekkida arstil veendumus, et isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Seadus aga ei näe ette esialgse õiguskaitse kohaldamist üle nelja päeva ning Riigikohtu praktika kohaselt, kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva (nii nagu on tõdenud käesoleval juhul ka valvearst, tl 4), tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse 4
lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Käesoleval juhul nähtub maakohtu määrusest, et isik on kohtuniku poolt ära kuulatud (tl 9 jj). Vajadus esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks nähtub taotlusest, milles valvearst selgitas, et raviks ei piisa ainult neljast päevast ning ravi pikendamine on 40 päevaks vajalik. Seega olid täidetud
lg 5 teisest lausest tulenevad formaalsed eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud eelduste täitmisel esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle koheselt pikendamine kuni 40 päevani (või kuni kinnisesse asutusse paigutamise eeldused langevad ära) iseenesest alus maakohtu määruse tühistamiseks. 8. Samuti ei esine muid aluseid maakohtu määruse tühistamiseks.
Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses väljatoodud seisukohaga, et puudutatud isik on täiesti terve, ei vaja ravi ning ei ole ohtlik. Nimetatud seisukohad lähevad vastuollu asja materjalidega, sh psühhiaatrite arvamusega (tl 5-6), isikule määratud esindaja seisukohaga ning maakohtu poolt tuvastatuga, olles kohtu poolt isiklikult ära kuulatud. Asja materjalidest nähtub, et täidetud on ka PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused. Määruskaebuses toodud väited nimetatud asjaolude esinemist ümber ei lükka. Maakohus on õigesti tuvastanud, et isikul esineb raske psüühikahäire ning tema seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline mõistma oma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Määruskaebuse väited, mille kohaselt peab puudutatud isik end terveks on põhjendamata. Samuti ei ole põhjendatud, miks isik leiab, et arstid ja maakohus on valesti leidnud, et isik on ohtlik. Isiku ohtlikkus on tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest selgelt, miks tuleb isikut ohtlikuks pidada (isik käitub agressiivselt, isiku ohjeldamiseks on raviarstid pidanud vajalikuks paigutada isik eralduspalatisse ja kasutanud mehaanilist ohjeldamist). Isiku ohtlikkusele viitab ka see, et isik toodi haiglasse, kuna ta märatses ja lõhkus toas kogu inventari ning vajadus oli kutsuda kohale lisaks kiirabile ka politsei ning talle peeti vajalikuks manustada suures annuses rahustavaid ravimeid. Hospitaliseerimisel kohalviibinud isikud tunnetasid puudutatud isiku otsest ohtlikkust neile. Samuti peab isik asja materjalidest nähtuvalt ennast jumalaks, kes peab maailma puhastama, ning seega puudub isikul tõenäoliselt ka reaalsustaju oma tegude tagajärgedest. Eelnevast tulenevalt oli isiku paigutamine kinnisesse asutusse vajalik, kuivõrd viivitusega oleks kaasnenud oht nii isikule endale kui ka kolmandatele isikutele. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda arstide ja maakohtu poolt isiklikul vaatlusel tuvastatus, et isik on ohtlik. Lisaks sellele ei saa isik aru ka oma ravivajadusest (nagu nähtub ka määruskaebusest). Arvestades seda, et isik on korduvalt tema tahtevastaselt hospitaliseeritud, pole vastuvõttudel käinud, ravimeid vabatahtlikult tarvitanud, ei ole muu psühhiaatriline abi ilmselt küllaldane. Määruskaebuse väide, et isik sattus haiglasse arusaamatuste pärast emaga jumala teemal, ei ole alus, et leida vastupidist. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata. 9.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.