KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Määruse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2017, Tallinn Haldusasja number 3-16-2175 Haldusasi Veeühistu Mesikaev kaebus Harku Vallavalitsuse

) § 121 lg 2 punktis 1 sätestatud asjaolud, sh kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud, võib kohus jätta kaebuse määrusega

§ 151lg 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata.

8. Vastustaja vastas kaebusele 09.12.2016 ning palus jätta kaebuse muu hulgas läbi vaatamata, kuna 29.09.2016 seisukoht ei ole

§ 45

lg-st 3 tulenevalt eraldiolevalt vaidlustatav, s.t vastustaja hinnangul puudub kaebajal kaebeõigus. Vastustaja otsus ei ole veeseaduse või keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 kohaselt Keskkonnaametile siduv ning kaebeõigust ei saa tuletada väärast halduspraktikast. Sel põhjusel tuleb kaebus jätta läbi vaatamata

§ 151lg 2 punkti 1 alusel.

9. Kohus leidis 03.11.2016 määruse punktis 9 (toimiku lk 26–28), et 29.09.2016 kiri on menetlustoiming, mille eraldiseisev vaidlustamine lõplikku haldusakti vaidlustamata on

§ 45lg 3 alusel piiratud.

Viidatud paragrahv sisaldab siiski kahte alternatiivi, mil menetlustoimingu eraldiseisev vaidlustamine on lubatud: 1) kui rikutakse kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust; 2) kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. 2

§ 45

lg-s 3 sätestatud teise alternatiivi mõtteks on lubada vaidlustada selliseid menetlustoiminguid, mille tulemusena antakse välja ilmselgelt kaebaja õigusi rikkuv haldusakt või tehakse tema õigusi rikkuv lõplik toiming.

§ 45

lg-st 3 tulenevalt saab haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsus nr 3-3-1-8-02, punkt 5 ning 28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06, punkt 20) ning erandina saab enne lõplikku haldusakti kaebuse esitada, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi, sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-39-10, punkt 21 ja selles viidatud lahendid). Menetlustoimingut saab siiski vaidlustada, kui on tehtud niivõrd oluline viga, et juba menetluse käigus saab järeldada, et lõplik haldusakt ei saa olla materiaalses mõttes (sisuliselt) õiguspärane (vt ka Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-39-10, punkt 21 ja selles viidatud lahendid). Kehtiv õigus ei määra, millised menetlusnormide rikkumised on käsitatavad eelnimetatud tähenduses oluliste ja ilmsete menetlusvigadena. Menetlusvea olulisus sõltub konkreetse haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast (Riigikohtu 28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06, punkt 21). Praegusel juhul on kohus asjas seni pidanud menetlustoimingu iseseisvat vaidlustamist lubatavaks, kuna veeseadus ei reguleeri kohaliku omavalitsuse nõusoleku olemust ning Keskkonnaameti hinnangul välistab see vee erikasutusloa taotluse menetlemise (vt mh toimiku lk 14). Kohtu hinnangul on Keskkonnaameti eelnevalt märgitud praktika siiski üksnes väär halduspraktika (nagu seda märgib vastustaja ja möönab ka Keskkonnaamet 19.01.2017 vaideotsuses). Kohaliku omavalitsuse nõusoleku siduvus saab tuleneda vaid kehtivast õigusest.

1. Võrreldes Keskkonnaameti 10.10.2016 kirja (toimiku lk 14), kus Keskkonnaamet välistas kohaliku omavalitsuse negatiivse nõusoleku andmisel vee erikasutusloa taotluse menetlemise, ning Keskkonnaameti 19.01.2017 vaideotsust (toimiku lk 89–91), siis nähtub, et Keskkonnaamet on nõustunud Veeühistuga Mesikaev, et taotlusmaterjalide hulka kuuluv kohaliku omavalitsuse nõusolek on sisuliselt kohaliku omavalitsuse arvamus või seisukoht ning see ei pea tingimata olema sisuline nõusolek vee erikasutuseks ning see ei välista vee erikasutusloa taotluse suhtes otsuse tegemist. Vee erikasutusluba on kiritõend tegevuse lubamiseks (veeseaduse § 2 punkt 13) ning vee erikasutusloa andmise otsustab Keskkonnaamet kaalutlusõiguse alusel (veeseaduse § 9 lg 5). Kohalikul omavalitsusel puudub õigus otsustada, kas vee erikasutusloa andmine on põhjendatud või mitte. Kui lugeda, et kohaliku omavalitsuse nõusolekul oleks otsustav toime, s.o kohaliku omavalitsuse nõusolek välistaks vee erikasutusloa taotluse esitamise ja sisulise menetlemise, siis otsustaks sisuliselt nõusolekut andev kohalik omavalitsus, kas isikul on õigus vee erikasutusluba taotleda või mitte.
2. On tõsi, et Harku Vallavalitsuse 29.09.2016 kirja eesmärgiks on anda Keskkonnaametile informatsiooni kohalike olude ja vee erikasutusloa andmise otstarbekuse kohta, aga arvestades veeseaduse vee erikasutusloa andmise ning selle andmata jätmise regulatsiooni (veeseaduse § 9 ja 91), siis ei too Harku Vallavalitsuse 29.09.2016 kiri vältimatult kaasa seda, et kaebajale jäetakse sel põhjusel vee erikasutusluba andmata. Keskkonnaamet peab kohaliku omavalitsuse seisukohas esitatud ettepanekuid või loa andmist välistavaid asjaolusid kaaluma ning nendega mittearvestamist põhjendama sarnaselt 3

§ 151

lg 2 punkti 1 alusel ja kooskõlas

§ 121lg 2 punktiga 1 jätta läbi vaatamata.

15. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 121

lg 2 punkti 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse juhul, kui kohtu arvates puudub kaebajal, eeldades tema faktiliste väidete tõendatust, ilmselgelt kaebeõigus. Nimetatud alusel kaebuse tagastamine on võimalik vaid juhul kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (vt 25.11.2015 määrus nr 3-3-1-52-15, punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika). Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning kaebeõiguse puudumisel tuleb jätta kaebus rahuldamata (vt Riigikohtu 11.10.2012 määrus nr 3-3-1-35-12, punkt 12). Eelviidatud seisukohad on kohaldatavad ka samal alusel kaebuse läbi vaatamata jätmisel. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul põhjendatud kaebuse sisuline menetlemine, kuna menetlustoimingu iseseisva vaidlustamise kaebeõiguse puudumine on selge ning sellise kaebuse menetlemine oleks vastuolus ka menetlusökonoomia põhimõttega (

§ 2lg-ga 2).

16. Kohus ei pea asja sisulist menetlemist võimalikuks ka kooskõlas Riigikohtu 08.06.2016 otsusega nr 3-3-1-12-16, kuna praegusel juhul on tegemist sisuliselt haldusmenetluse raames tehtud menetlustoiminguga, kuid viidatud lahendi puhul oli tegemist halduse toiminguga väljaspool ehitusloa menetlust, millele vaidlustamisele ei kohaldu

§ 45

lg-s 3 sätestatud kaebeõiguse piirangud, vaid kohalduvad

§ 45lg-s 2 sätestatud piirangud.

Menetluskulud 17.

§ 108

lg 4 ja lg 5 koosmõjust tulenevalt kannab kaebaja menetluskulud, kui kaebus jäetakse läbivaatamata

§ 151lg 2 p-i 1 alusel. Kohus ei pidanud enne käesoleva määruse 1 Kättesaadav: http://www.k6k.ee/keskkonnaseadustik/5-ptk/pg-43 4