KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 29. september 2016 Kriminaalasja number 1-16-2592 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kohtuistungi se

§ 2751lg 1 järgi ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks.

Apellatsiooni väited on kokkuvõtlikult alljärgnevad.

1. Apellant leiab, et esitatud ja kohtulikult uuritud tõenditest ei tulene veenvalt, et KarS § 120 lg 1 ettenähtud koosseis oleks täidetud. Apellant edastas kannatanutele kirju ka enne süüdistuses märgitud kuupäevi, samas ei ole kannatanud apellandile ei sõnaliselt ega ka käitumisega näidanud, et nad oleksid tundnud hirmu või oleksid apellandi kirjad neid muul viisil häirinud. L.A. on ütlusi andes selgitanud, et tema neid kirju ei lugenud, vaid seda tegi tütar K. Pertke. Kuna K.P. l oli diagnoositud depressioon, ta viibis ravil psühhiaatriakliinikus, siis hirmutunde tekkimise põhjuseks K.P. l ei saa olla apellandi koostatud kirjad, vaid kannatanu vaimne tervis.
2. Maakohtu otsusest ei nähtu, et apellandi 10.03.2015 märgukiri ettekande nr 1144 juurde sisaldaks laimuna käsitletavaid tõele mittevastavaid andmeid. Selleks, et kvalifitseerida tegu § 2751 järgi, ei piisa üksnes kannatanu subjektiivsest arvamusest, et väljendid on solvavad ja laimavad. Ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale peab olema selge, et selliste väljendite esinemisel hakkab iga inimene tundma end laimatuna. Apellant kahtleb tõsiselt, kas kannatanu tundis ennast laimatuna, sest kohtulikul uurimisel küsimusele vastamisel kannatanu A.S. naeris ja vastas: „Jah, väljendid olid solvavad.“ Eelnevast saab järeldada, et märgukirjas avaldatud väljendid ei saanud kuidagi kannatanut negatiivselt mõjutada. Süüdistataval puudus igasugune soov A.S. t laimata.
3. Kohus ei võimaldanud M. Pretkel avaldada põhjalikult viimast sõna KrMS § 303 mõttes. Nimetatud paragrahvi
4. lõikes on selgesõnaliselt sätestatud, et viimase sõna kestus ei ole piiratud. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav M. Pretke, kelle väited on kokkuvõtlikult alljärgnevad.
5. 5
6. KarS § 120 süüdistuse aluseks ei saanud olla kirjanduslikud väljendid. Tütar K.P. on psüühiliselt ebastabiilne. Kohus ei ole võtnud arvesse K.P. kirjutatud kirju vanglasse novembris ja detsembris
8. Märgukirja lisaga päästis M. Pretke ennast valvurite omavoli ja kiusamise eest kartserisse panekul. Distsiplinaarkaristused on kunstlikult fabritseeritud ja lavastatud.
9. Viimase sõna ajal katkestati teda korduvalt, ega antud uut viimast sõna. Samuti tehti takistusi küsimuste esitamisel kannatanule, repliike ei lubatud esitada, kohtulik vaidlus oli ühepoolne, s.o piirdus prokuröri kõnega. Ei protokollitud täielikke lauseid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid kaebuste juurde. Täiendavalt esitas M. Pretke veel taotluse vabastada ta menetluskulude tasumisest. Prokurör taotles maakohtu otsuse muutmata jätmist.
11. Kohtukoosseis, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kohtutoimikuga, leiab, et Tartu Maakohtu otsus M. Pretke süüditunnistamises KarS §

§ 2751lg 1 järgi jääb tervikuna muutmata.

24.1 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige I astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires (RKKKo 3-1-1-115-04, 3-1-1-14-14, p 718). 24.2 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina asjakohaselt põhjendanud, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava süü tõendatuses mõlema süüteokoosseisu järgi. Ringkonnakohtu hinnangul esitatud apellatsioonid ei sisalda endas selliseid kaalukaid argumente, mis veenvalt kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu vaid nõustuda maakohtu otsustusega ja kõiki kohtu põhjendusi siinkohal üle ei korda. 24.3 Kuna apellatsioonikohtu hinnangul on maakohtu otsus M. Pretke süü tuvastamises KarS §

§ 2751

lg 1 järgi argumenteeritud ja veenev ja puudub vähimgi vajadus maakohtu seisukohtade ülekandmises käesolevasse lahendisse ning seda ei tingi ka esitatud apellatsioonid. Alljärgnevalt toob ringkonnakohus omapoolsed vastused apellatsioonides esitatud põhiväidetele.

1. Esmalt tuleb vastata apellatsioonides esitatud etteheitele, mille kohaselt ei võimaldanud maakohus süüdistataval vabalt realiseerida menetlusõiguses ettenähtud õigusi, s.h õigus viimasele sõnale, tehti takistusi küsimuste esitamisel kannatanule, repliike ei lubatud esitada, kohtulik vaidlus oli ühepoolne, s.o piirdus prokuröri kõnega. Ei protokollitud täielikke lauseid. 25.1 Ringkonnakohus osundab esmalt KrMS § 266 lg-le 1, mille kohaselt juhib kohtuistungit kohtunik. Seejuures juhindub kohtunik kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kohtulikku arutamist reguleerivatest normidest. Õige on väide, et vastavalt KrMS § 303 lg-le 2 ei ole süüdistatava viimase sõna kestus piiratud, kuid nimetatu ei ole absoluutne, kuna samas sättes välja toodud põhjusel võib kohus süüdistatava kõne ka katkestada. 25.2 Eeltoodut silmas pidades saab asuda seisukohale, et apellantide etteheited süüdistatava menetlusõiguste alusetust piiramisest maakohtu poolt ei pea paika. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt on maakohus seaduses sätestatud ulatuses võimaldanud süüdistataval oma menetlusõigusi realiseerida, sealhulgas on ta saanud ka esineda viimase sõnaga (kohtuistungiprotokoll, lk 18-35). 6 25.3 Lisaks tuleb märkida sedagi, et apellatsioonidest ei selgu, mil viisil võis kohtuniku sekkumine süüdistatava viimases sõnas esitatava kõne pidamisse endaga kaasa tuua põhjendamatu ning ebaseadusliku kohtuotsuse.
2. Süüdistatava arvates ei saa KarS § 120 järgi süüdistuse aluseks olla kirjanduslikud väljendid. Tütar K.P. on psüühiliselt ebastabiilne. Kohus ei ole võtnud arvesse K.P. kirjutatud kirju vanglasse novembris ja detsembris
3. Kaitsja on samuti seisukohal, et uuritud tõenditest ei tulene veenvalt, et KarS § 120 lg 1 ettenähtud koosseis oleks täidetud. Apellant edastas kannatanutele kirju ka enne süüdistuses märgitud kuupäevi, samas ei ole kannatanud apellandile ei sõnaliselt ega ka käitumisega näidanud, et nad oleksid tundnud hirmu või oleksid apellandi kirjad neid muul viisil häirinud. Kuna K.P. l oli diagnoositud depressioon, ta viibis ravil psühhiaatriakliinikus, siis hirmutunde tekkimise põhjuseks K.P. l ei saa olla apellandi koostatud kirjad, vaid kannatanu vaimne tervis. 26.1 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus M. Pretkele KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistusega seoses analüüsinud kõiki asjassepuutuvaid tõendeid, hinnanud neid kogumis ning tegi kindlaks, et M. Pretkele esitatud süüdistus on tõendatud. Maakohtu seisukohad on selged, vastuoludeta ning tõenditele tuginevad ning nendega saab vaid nõustuda (otsuse lk 4-9). 26.2 Apellatsioonikohus leiab, et mingit tähtsust ei oma süüdistatava väide, et süüdistuse aluseks on kirjanduslikud väljendid. Oluline on hoopis see, kus, millisel viisil, kellele suunatult ning millisel eesmärgil neid kasutatakse. Käesolevas kriminaalasjas saab kahtlusteta järeldada, et süüdistatava poolt kannatanutele adresseeritud kirjad sisaldasid ähvardusi, mis olid kantud selgest eesmärgist tekitada kannatanutes hirmutunnet oma elu ja tervise pärast. 26.3 KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nimetatud normist tulenevalt ei ole mingit tähendust asjaolul, et süüdistatav edastas kannatanutele kirju ka enne süüdistuses toodud kuupäevi. 26.4 Maakohtuga nõustuvalt ei mõjuta ka ringkonnakohtu hinnangul kannatanu K.P. l olnud depressioon asjaolu, et mõlemal kannatanul tekitasid hirmutunnet nende elu ja tervise pärast just nimelt süüdistatava poolt saadetud kirjades sisalduv. Kohtutoimiku materjalidest saab teha vaid sellise järelduse. Siinkohal ei hakka ringkonnakohus veelkord välja tooma maakohtu põhjendusi selle kohta, millised asjaolud kogumis võimaldavad sellisele seisukohale asuda. Maakohus on selles osas olnud vägagi põhjalik ning muuhulgas käsitlenud ka süüdistatava ja kannatanute varasemaid suhteid, mis vaieldamatult mõjutasid kannatanuid tajuma süüdistatava poolt neile saadetud kirjades toodut ähvardusena.
4. Seoses süüdistusega KarS § 2751 lg 1 järgi märgib süüdistatav, et märgukirja lisaga päästis ta ennast valvurite omavoli ja kiusamise eest kartserisse panekul. Distsiplinaarkaristused on kunstlikult fabritseeritud ja lavastatud. Kaitsja aga kahtleb tõsiselt, kas kannatanu A.S. tundis ennast laimatuna, sest kohtulikul uurimisel küsimusele vastamisel kannatanu A.S. naeris ja vastas: „Jah, väljendid olid solvavad.“ Eelnevast saab järeldada, et märgukirjas avaldatud väljendid ei saanud kuidagi kannatanut negatiivselt mõjutada. Süüdistataval puudus igasugune soov A.S. t laimata. 27.1 KarS § 2751 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab võimuesindaja laimamine seoses ametiülesannete täitmisega. Kogutud tõendite alusel tuvastas maakohus põhjendatult, et süüdistuses toodud asjaoludel on M. Pretke realiseerinud vastava süüteokooseisu. Ka ringkonnakohus asub maakohtuga samasele seisukohale, et süüdistatava poolt kannatanu laimamise eesmärgiks oli kättemaks, see oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus, mistõttu saab väita, et M. Pretke tegutses kavatsetult. 27.2 Süüdistatava osundus distsiplinaarkaristuste väidetavale fabritseerimisele ei oma tõendamiseseme asjaolude tuvastamise seisukohalt mingit tähtsust. 7 27.3 Kummastav on kaitsja seisukoht selles, et märgukirjas avaldatud väljendid ei saanud kannatanut kuidagi negatiivselt mõjutada. Apellatsioonikohus on veendunud, et süüdistuses kirjeldatud tekst saab mõjuda vaid negatiivselt igale keskmisele terve mõistusega inimesele.
5. Süüdistatav esitas ringkonnakohtu istungil taotluse vabastada ta menetluskulude tasumisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega, mis puudutavad M. Pretkelt menetluskulude väljamõistmist. Kohtu seisukohad selles küsimused on selged ning veenvad, mistõttu ka selles osas jääb kohtuotsus muutmata (vt kohtuotsuse lk 13).
6. Eelnevat kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse M. Pretke süüdistusasjas muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.
7. Kaitsja Valli Murde esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt võttis kaitsjal kaebuse koostamine aega kolm tundi, mille eest ta soovib tasu summas 144 eurot (sealhulgas käibemaks 24 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus tuleb hinnates apellatsiooni mahtu ning riigi õigusabi tasumäärasid arvestades rahuldada. Kaitsja esitas ka kohtuistungil taotluse osutatud riigi õigusabi eest ringkonnakohtu istungil summas 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Kuna kohtuistungil osalemise eest arvestatakse tasu 30 minuti kaupa ja lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel ning tasu arvestamisel lähtutakse menetlusosalistele teatavaks tehtud kohtuistungi alguse ja istungiprotokollis märgitud kohtuistungi lõpu kellaajast, siis arvestades ringkonnakohtu istungi toimumise kestust (10:0010:37), kuulub kaitsjatasu taotlus rahuldamisele osaliselt, s.o poole tunni eest summas 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot). Seega kuulub kaitsjale hüvitamisele kokku 168 eurot (sh käibemaks 28 eurot) apellatsioonimenetluses M. Pretkele riigi õigusabi osutamise eest. Juhindudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4, 185 lg 2, § 189 lg-st 2 ja RÕS § 25 lg-st 1, tuleb M. Pretkel õigusabi tasu 168 eurot hüvitada riigile täielikult. Menetluskulu tasumata jätmisel saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile ning sellisel juhul lasub võlgnikul ka täitemenetlusega kaasnevate kulude hüvitamise kohustus. /Allkirjastatud digitaalselt/ 8