4-16-6484/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2016.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-6484 Kohtukoosseis Kohtunik Meelis Eerik Kohtuistungi sekretär Ülle Karna Väärteoasi Zorjana XXXX(XXXX) väärteoasi KarS § 262 järgi Asja läbivaatamise kuupäev Viimsi Vallavalitsuse 18.08.2016.a kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 389016000012
2. detsember 2016.a Istungil osalenud isikud kohtuvälise menetleja esindaja Igor Skorohodov menetlusalune isik Zorjana XXXX RESOLUTSIOON Tühistada Viimsi Vallavalitsuse 18.08.2016.a kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 389016000012 ja lõpetada väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja menetluse käik Viimsi vallavalitsuse 18.08.2016 otsusega väärteoasjas nr 389016000012 karistati Zorjana XXXXit KarS § 262 järgi selle eest, et tema 10.06.2016 kell 21-23 XXXX jalutas enda koeraga (labradori retriiver) ilma rihmata, koer jooksis vabalt avalikus kohas ringi, millega häiris kodanik XXXX rahu ning millega pani toime avaliku korra rikkumise. Zorjana XXXX esitas 05.09.2016 Harju Maakohtule otsuse peale kaebuse, milles palus otsus tühistada, kuna avaliku korra rikkumist ei toimunud ning looma käitumine ei häirinud ega ohustanud kaaskodanikke. Loom on olnud pidevalt kontrolli all ja käitus sõnakuulelikult. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu. Kohtu põhjendused Vastavalt VTMS § 123 lg 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus kontrollib nii menetlusnormidest kinnipidamist kui ka materiaalõiguse kohaldamist. Väärteomenetluse normide rikkumist kohus tuvastanud ei ole. Järgnevalt läheb kohus faktiliste asjaolude tuvastamise juurde. Faktiliste asjaolude tuvastamiseks kuulas kohus üle kaebuse esitaja, tunnistaja XXXX ning vaatles videosalvestust. Nende tõenditega on tuvastatud, et kaebuse esitajale kuuluv koer oli ilma kaelarihma ja suukorvita ning jooksis vabalt ringi. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Nendele faktilistele asjaoludele annab kohus alljärgneva õigusliku hinnangu. Vastavalt Viimsi Vallavolikogu 26.06.2012 määruse nr 14 § 4 lg 1 kohaselt tohib lemmiklooma viia avalikku kohta jalutusrihmaga või kandmisvahendis, tagades kaaskodanike ja loomade ohutuse, vajadusel tuleb rakendada lisameetmeid (nt suukorv, koonurihm). Kuivõrd kaebuse esitaja ei kasutanud oma lemmikloomaga avalikus kohas viibides jalutusrihma, on ta antud sätet rikkunud. Samas näeb kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 663 viidatud määruse rikkumise korral ette vastutuse väärteokorras vaid juhul, kui selle määruse rikkumisega on ettevaatamatusest põhjustatud varaline kahju või inimese tervisekahju. Antud juhul varalist või tervisekahju põhjustatud ei ole ning see karistusnorm ei ole kohaldatav. Kohtuväline menetleja on antud tegu kvalifitseerinud KarS § 262 järgi kui avaliku korra rikkumist. Väärteo lühikirjelduse kohaselt häiris koera vabalt ringijooksmine tunnistaja XXXX rahu. Selle normi järgi teo kvalifitseerimisel tuleb tuvastada, kas kaebuse esitaja rikkus avalikus kohas käitumise nõudeid. Avalikus kohas käitumise nõuete rikkumisena tuleb eelkõige käsitleda häirivat või ohtu seadvat tegevust. Siinjuures tuleb aga arvestada, et häiriv ja ohtu seadev tegevus võib inimeste erineva taluvuse tõttu olla erinev ning KarS § 262 kontekstis ei saa see olla vaid subjektiivselt hinnatav. Seetõttu ei piisa käitumise keelamiseks mistahes isiku subjetiivsest häiritusest, vaid sellele peab lisanduma ka käitumise objektiivse häirivuse hinnang. Tunnistajana üle kuulatud XXXXandis ütlusi, mille kohaselt oli tema stressiseisundis, sest tema oli üksi metsas oleval terviserajal ning seal jooksis ringi suur must koer. Kaebuse esitaja ütluste kohaselt ütles kaebuse esitaja tunnistajale, et too võib vabalt edasi minna, mida viimane ka tegi. Koer ei läinud tunnistajat nuuskima ega mustaks tegema. Ka videosalvestuselt nähtub, et koer oli kaebuse esitaja juures. Kohus leiab, et kaebuse esitaja tegevus oma koera rihmata jalutamisel ei olnud häiriv ega ohtu seadev tegevus. Esmalt ei ole tuvastatud reaalset ohtu (näiteks koera haukumist, otseselt tunnistaja poole jooksmist vms). Tunnistaja möönnis, et koer ei jooksnud otseselt tema poole, vaid vabalt erinevates suundades, sh tunnistaja poole. Kohus leiab, et kui koer inimestest ei huvitu, ei saa tema käitumist pidada ka inimesele ohtlikuks. Objektiivse häirivuse hinnangu andmisel arvestab kohus ka koera tõugu, sest kohtu hinnangul on oluline erinevus millisest koerast käib jutt ning ohuhinnang sülekoera ja näiteks kaitsekoera puhul on erinev. Labradori retriiver on küll keskmist kasvu koer, kuid oma iseloomult ei ole reeglina agressiivne, mistõttu puudub vajadus seda tõugu koerte käitumist hinnata üldjuhul ohtlikuks. Kohus leiab, et ka subjektiivse häirivuse kriteerium ei ole antud juhul täidetud, sest kuigi tunnistaja enda väitel kardab koeri, pöördus ta tagasi ja asus kaebuse esitajat ning enda poolt kardetud koera lühikese maa pealt jälitama. Seega ei saanud koer tunnistajale ohtlik tunduda, sest reeglina liiguvad inimesed enda poolt tunnetatud ohust kaugemale. Häirivuse hinnangu andmisel arvestab kohus ka seda, et KarS § 262 kohaldamisel tuleb lähtuda ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest, mille kohaselt kuulub antud norm kohaldamisele vaid äärmise vajaduse korral. Seega ei tingi mitte igasugune avaliku korra rikkumine ilmtingimata antud karistusnormi kohaldamise. Kohus leiab, et pelgalt koera avalikus kohas vabalt ringijooksmine ei kujuta endast avaliku korra rikkumist KarS § 262 järgi. Kohus leiab, et täidetud ei ole KarS § 262 objektiivne koosseis ning kaebuse esitaja käitumises puuduvad väärteo tunnused. VTMS § 132 p 3 alusel tühistab kohus kohtuvälise menetleja otsuse VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi väärteotunnuste puudumisel. Kohus peab siiski vajalikuks juhtida kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et Viimsi valla lemmikloomade pidamise eeskiri nõuab avalikus kohas lemmikloomaga viibimisel jalutusrihma kasutamist (§ 4 lg 1). Seda tuleb eriti teha juhul, kui seda nõuavad teised inimesed. Sellise palve mittetäitmiseks puudub õiguslik alus. Antud rikkumine ei kuulu aga siiski väärteokorras kvalifitseerimisele. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik