KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 18.01.2017, Tallinn Kohtuasja number 2-16-11572 Kohtuasi SR avaldus

) § 118 lg 1 järgi teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu.

§ 145

lg 1 järgi ühist hooldusõigust omavad alaliselt lahus elavad vanemad otsustavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt.

§ 137

lg 1 sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt 2 teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtus hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Sama paragrahvi lõike 2 p 2 järgi avaldust ei rahuldata, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega.

§ 137

lg 3 kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§ 123

lg 1 järgi teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Määruse põhjendustel ei piisa vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ühele vanemale hooldusõiguse üleandmiseks sellest, et üks vanem soovib laste osas olulisi otsustusi teha ainuisikuliselt, nagu praeguse vaidluse puhul. Lastevanemate ütlustega leidis tõendamist, et vaidlust selle üle, kus ja kellega lapsevad elavad, poolte vahel ei ole. Lapsed on ema juurde sisse registreeritud ning isa on ka andnud nõusoleku kooli vahetamiseks. Avaldaja poolt esitatud põhjendused ei anna alust lõpetada ka lapsevanemate ühist hooldusõigust laste tervise küsimustes ja välisriiki reisimise küsimuses. Asjaolu, et vanematel on laste tervise küsimustes ühine hooldusõigus, ei tähenda, et vanemad peavad alati kõiki laste tervisesse puutuvaid küsimusi koos otsustama, vaid seda, et mõlemal vanemal on õigus teostada hooldusõigust ka laste tervisesse puutuvalt. Välisriiki reisimise küsimuses peabki vanematel olema üksmeel, sest kumbki vanematest ei tohi viia lapsi välisriiki teise vanema nõusolekuta ja mahajääva vanema teadmata. Tuvastamist ei leidnud

§ 137

lg 1 kohaldamise eeldused, s.o asjaolud, et vanemad ei suuda laste suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja et neil puudub tahe teha teise vanemaga igakülgset koostööd laste elu puudutavate oluliste küsimuste lahendamisel ning, et vanemate ühishooldusõiguse lõpetamine oleks laste huvidega kooskõlas. Kohus jättis avaldaja nõude laste ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus avaldaja ja puudutatud isiku I endi kanda ning laste esindaja riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebus

1. Avaldaja palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega avaldus rahuldada. Kohus kohaldas valesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Laste isa viibib perioode Eestist ära ja ei saa esindada laste huve. Avaldaja leidis, et tal on õigus taotleda, et laste hooldusõigus antakse talle osaliselt üle. Kohus ei ole põhjendanud, millistel tõenditel ta järeldused rajanevad. Otsus ei vasta laste huvidele. Vastused määruskaebusele
2. Laste esindaja palus jätta maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Kohtumäärus on põhjendatud ja vastab laste huvidele. Maakohus on selgitanud välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Kohus on välja selgitanud laste huvid ja on määruse tegemisel nendest lähtunud. Laste esindaja peab vajalikuks märkida, et laste isal ja lastel on head ja lähedased omavahelised suhted. Laste isa soovib tegelda oma laste kasvatamisega ning teostada laste emaga hooldusõigust ühiselt. Vanematel puudus vaidlus laste elukorraldusega seonduvates olulistes küsimustes, mistõttu ei ole alust osaliselt lõpetada vanemate ühist hooldusõigust laste suhtes.
3. Puudutatud isik I palus jätta kohtumäärus muutmata ja kaebus rahuldamata ja jätta tema poolt 3 kantud menetluskulud avaldaja kanda.
4. Eestkosteasutuse esindaja arvamusel puuduvad käesoleval ajal mõjuvad põhjused vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Lähtudes laste vanusest, vajadustest ja huvidest on eestkosteasutus seisukohal, et avaldaja määruskaebus ei ole põhjendatud. Laste isa soovib tegeleda oma laste kasvatamisega ning teostada laste emaga hooldusõigust ühiselt. Menetluse edasine käik
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
6. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks ega tühistamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659). Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda.

§ 137

lg 1 sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Ringkonnakohus selgitab, et kuna ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt nt 3-2-1-159-15). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole käesoleval juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust selle kohta, et käesoleval juhul ei ole põhjust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja selle avaldajale üleandmiseks, kuna vanemad on võimelised teostama ühist hooldusõigust. Maakohus on seejuures arvestanud mõlema vanema õigusi ning kaalunud kõiki asjaolusid. Määruskaebuse väited ei võimalda praegusel juhul järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Ringkonnakohtu arvates on maakohus hinnanud kõiki esitatud tõendeid nende kogumis ning võtnud arvesse ka eestkosteasutuse ja lastele määratud esindaja arvamusi. Ekslik on määruskaebuse väide, et hooldusõiguse lõpetamise alused on täidetud, kuna vanemad elavad lahus ja üks vanematest ei soovi edaspidi ühist hooldusõigust teostada. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib teise vanema õigusi piirata üksnes ulatuses, mis on laste huvide tagamiseks vajalik ja võimalikult suures ulatuses tuleb säilitada mõlema vanema ühine hooldusõigus. Praegusel juhul leiavad nii eestkosteasutus kui lastele määratud esindaja, et osaliselt hooldusõiguse avaldajale üleandmine ei ole laste huvides. Avaldaja selgitused selle kohta, et lapsed elavad tema juures ja laste isa viibib sageli komandeeringutes, ei anna alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Vanemate vahel puudub vaidlus laste elukoha, koolivaliku ja muude oluliste lapsega seonduvates küsimustes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei piisa vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ühele vanemale hooldusõiguse üleandmiseks asjaolust, et üks vanem soovib laste osas olulisi otsustusi ainuisikuliselt teha. Kohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ja on viinud ringkonnakohtu hinnangul läbi põhjaliku menetluse ja on selgitanud välja vanemate seisukohad laste hooldusõiguse küsimustes. Lisaks on kohus välja selgitanud laste esindaja seisukoha ja eestkosteasutus on andnud asjas arvamuse, st selgitanud 4 välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Kohtu seisukoha kujunemine on jälgitav ja maakohus lahend on piisavalt põhjendatud ja vastab laste huvidele. Laste esindaja on pidanud vajalikuks märkida, et laste isal ja lastel on head ja lähedased omavahelised suhted. Asjas puuduvad põhjused vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks, nagu maakohus on õigesti tuvastanud. Tuvastamist leidis, et alaliselt lahus elavad vanemad suudavad laste hooldusõigust ühiselt teostada. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud avaldaja kanda, välja arvatud tasu puudutatud isikutele II ja III osutatud riigi õigusabi eest, mis jääb Eesti Vabariigi kanda (TsMS § 172 lg 3). Tegemist ei ole abieluasja ega hagilise perekonnaasjaga, nagu avaldaja on ekslikult 12.01.2017 seisukohas väitnud, vaid hagita perekonnaasjaga (TsMS § 550 lg 1 p 2). Määruskaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Puudutatud isik I (laste isa) taotles määruskaebuse vastuse koostamise kulu 100 eurot (1 tund tunnihinnaga 100 eurot) väljamõistmist. Taotlus kuulub rahuldamisele. Eestkosteasutusel puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud. Tasu puudutatud isikutele II ja III osutatud riigi õigusabi eest määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 5