← Eesti

2-16-16676/19

Obsah (4)§ 15§ 10§ 3§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-16676 Tsiviilasi Am

) § 15 lg 3 ple 1 ja leidis, et võlgnikule ajutise halduri nimetamine ei ole põhjendatud, kuivõrd esineb pankrotimenetluse alustamist välistav asjaolu – võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik on vaidlustanud üürilepingu ülesütlemise esitades 24. oktoobril 2016 hagi üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Võlausaldaja esitatud vastuväidetest tulenevalt on vaidluse all ka võlgniku poolt võlausaldaja ees üürilepingust tulenevate kohustuste täitmine tasaarvestuse korras. Maakohtu hinnangul ei kuulu üürivaidlus lahendamisele pankrotimenetluses. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge, pankrotimenetluses ei ole võimalik analoogiliselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Käesoleval juhul peaks kohus andma samaaegselt tsiviilasja nr 216-16051 menetlusega hinnangu tasaarvestusavaldusele ja tuvastama üürilepingu ülesütlemise õiguspärasuse, see ei ole aga kooskõlas pankrotimenetluse põhimõtetega. 5.

§ 15

lg 6 alusel jättis maakohus menetluskulud võlausaldaja kanda ja määras need kindlaks ka rahaliselt. MÄÄRUSKAEBUS

  1. Võlausaldaja esitas vaidlustatud määruse peale
  2. detsembril 2016 määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja uue määrusega rahuldada avaldus ning nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur ja kuulutada välja võlgniku pankrot. Menetluskulud palub võlausaldaja panna võlgniku kanda. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks tõlgendas ja kohaldas maakohus vääralt

§ 15lg 3 p 1.

Võlgnik ei ole põhjendatult nõudele vastu vaielnud ja kohtul oli nii pädevus kui ka kohustus tuvastada võlgniku vastuväite alusetus pankrotiavalduse läbivaatamise raames. Võlgnikul ei ole tasaarvestatavat nõuet võlausaldaja vastu. See tuleneb üürilepingu sõnastusest, mis välistab sõnaselgelt võimaluse, et võlgnikul võiks tekkida võlausaldaja vastu üürilepingu eseme parendamisest tulenevalt nõudeid. Seega on tasaarvestuse avaldus ilmselgelt alusetu. Teiseks on võlgnik lõpetanud oma majandustegevuse, st üüritud hoone allüürile andmise. See muudab võlausaldaja nõude maksmapaneku väga keerukaks. Võlgnik 4

(8)esitas vastuväite (tasaarvestuse avalduse) selleks, et takistada tema vara tagasivõitmist ja luua võimalused olemasoleva vara väljaviimiseks ühingust. Sellist käitumist illustreerib mh asjaolu, et pärast pankrotihoiatuse saamist otsustas võlgnik koormata oma vara kommertspandiga seotud isiku kasuks. Samuti ei ole võlgnik esitanud
  1. aasta majandusaasta aruannet. Kuna võlgniku majandustegevus on seiskunud ning võlgniku sisuliseks tegevuseks saab lugeda vaidluse pidamise (tsiviilasjas nr 2-16-16051), ei mõjutaks ajutise halduri määramine ega ka võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamine võlgniku tegevust. Võlgnikul säiliks võimalus kohtumenetluses osaleda ja juhul, kui vaidlus osutub edukaks, ka oma nõuded maksma panna. Kolmandaks tekitab ajutise halduri määramata ja pankroti väljakuulutamata jätmine olulise riski võlausaldaja nõude sissenõudmisele ja võimaldab võlgnikul välistada pankrotimenetluse eesmärkide saavutamise (mh püsivalt maksejõuetu ühingu tegevuse jätkamine võlausaldajaid kahjustades). Olukorras, kus võlgnik on enne üürilepingu lõppemist kogunud allüürimakseid, kuid need enam kui seitsme kuu ja ca 190 000 euro ulatuses üürileandjale (võlausaldajale) edastamata jätnud ning esitanud pärast pankrotihoiatuse saamist alusetu ja põhjendamatu vastuväite maksejõuetusmenetluse vältimiseks, koormates samal ajal oma vara kommertspandiga seotud isiku kasuks ja vältides oma majandustegevuse kohta andmete avaldamist, ei saa pankrotiavalduse läbivaatamisel tugineda pelgalt formaalsele vastuväitele. Neljandaks jättis maakohus tähelepanuta, et võlgnik on oma maksejõuetust tunnistanud
  2. oktoobri 2016 menetlusdokumendis tsiviilasjas nr 2-16-
  3. Seega tulnuks kohtul määrata ajutine haldur, kelle aruandele tuginedes oleks saanud kohus anda hinnangu püsiva maksejõuetuse ja pankroti väljakuulutamise eelduste esinemise kohta. Lisaks on võlgnik maksejõuetu ka

§ 10

lg 2 p 3 alusel (võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse). Oktoobris 2016 seati võlgniku varade suhtes kommertspant Teodosius Invest OÜ kasuks, mille juhataja on võlgniku juhatuse liige. Seega on võlgnik asunud koormama oma vara lähikondsete kasuks seatavate tagatistega. MENETLUSE EDASINE KÄIK

  1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. 5

(8)Maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks lahendamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 3

lg 3 järgi peab pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja pankrotimenetluse jaoks olulised asjaolud, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise (vt Riigikohtu

  1. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-13, p 16 esimene lõik). Pankroti väljakuulutamine on TsMS § 475 lg 1 p 12² kohaselt hagita asi, mille läbivaatamisel ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaolude ega nendele antud hinnanguga ning mille läbivaatamisel peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid (TsMS § 475 lgd 5 ja 7). Ka TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
  2. Ainuüksi asjaolu, et pankrotiavalduse aluseks oleva nõude vaidlustamiseks esitas võlgnik hagi kohtusse, ei too igal juhul kaasa võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või ka ajutise halduri määramata jätmist. Vastasel juhul saaksid võlgnikud äärmiselt lihtsalt võimaluse nende suhtes pankrotimenetluse algatamise vältimiseks või pankroti väljakuulutamise venitamiseks. Selline põhjendus ei ole kooskõlas

eesmärkidega. Võrreldes varasema pankrotiseadusega on praeguses õiguses teadlikult kasutatud pankroti väljakuulutamise eelduste sõnastamisel viisi, mille puhul võlgnik ei saa vastava kohustuse puudumise tuvastamise hagi esitamisega veel pankroti väljakuulutamist 6

(8)vältida (vt nt Riigikohtu
  1. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-13, p 14, samuti
  2. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-07, p 12). Võlgniku kohustuse sissenõutavust võlaõigusseaduse § 82 lg 7 mõttes ei mõjuta, kas see konkreetne nõue on kohtumenetluses vaidlustatud. Seega ei piisa nõudele põhjendatult vastuvaidlemiseks (

§ 15

lg 3 p 1 tähenduses) ainult oma nõude nimetamisest ja vastavale kohtuvaidlusele viitamisest. Võlgnik peab oma vastuväiteid piisaval määral põhistama ja vajadusel ka tõendama. Maakohus peab aga tuvastama asjaolud, mis võimaldavad hinnata, kas võlgniku vastuväide on esitatud põhjendatult. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, milliste võlgniku esitatud põhistuste või tõendite najal tegi maakohus järelduse, et võlgnik vaidles võlausaldaja nõudele vastu põhjendatult. Võlgniku vastuväite põhjendatuse hindamisel saab kohus võtta mh arvesse neid õigussuhteid, millele menetlusosalised oma nõuded rajavad. Käesoleval juhul väidab võlausaldaja, et tal on üüri maksmise nõue, mis on kogunenud pikema aja jooksul. Võlgniku vastuväide rajaneb tasaarvestusel, mille konkreetset lepingulist või muud õiguslikku alust ei ole võlgnik esile toonud. Sellises olukorras ei ole piisav kohtu üldsõnaline sedastus, et võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu. TsMS § 465 lg 2 p 8 kohaselt peavad kirjalikus määruses, mille peale saab esitada määruskaebuse, olema märgitud ka põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. 10. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada ja saata asi avalduse uueks menetlemiseks tagasi samale maakohtule. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha ise uut määrust, sest maakohus on jätnud asjaolud olulises ulatuses välja selgitamata. Määruskaebus rahuldatakse seetõttu osaliselt. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tulenevalt hagita menetluses kehtivast uurimispõhimõttest selgitada ise välja asjas tähtsust omavad asjaolud 7

(8)ja hinnata võlgniku vastuväite põhjendatust. 11. Seoses maakohtu määruse tühistamisega ja asja tagasi saatmisega samale maakohtule, otsustab menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 alusel maakohus. 12.

§ 5

lg 1 näeb ette, et pankrotimenetluses tehtud määruse peale võib esitada määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel.

§ 5

lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on

s ette nähtud.

§ 15

lg 5 sätestab, et ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada määruskaebuse. Selle kaebuse alusel tehtud ringkonnakohtu määruse peale kaebeõigust

ette ei näe. Ka üldisemalt, kui ringkonnakohus tühistab hagita asjas tehtud menetlust lõpetava lahendi ja saadab asja maakohtule uuesti lahendada, siis ei saa ringkonnakohtu määruse peale kaevata (Riigikohtu 28. mai 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 11). / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.