Obsah (5)

§ 1§ 35§ 42§ 139§ 113

2-16-103913 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Gerty Pau Otsuse tegemise aeg ja koht 5. september 2016. a Tartu Tsiviilasja number 2-16-103913

§-ga 42 lg 3 p 13, 14, 17 ja

1. KOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
2. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus loeb esitatud dokumentaalsete tõenditega tõendatuks järgmised asjaolud: • Elisa Eesti AS ja kostja sõlmisid 13.03.2014 liitumislepingud nr 3031517 ja 3031530 (lk 54-59, 33-46); • Elisa Eesti AS esitas kostjale 01.07.2014 arve, milles kahe mobiilinumbri arve summad olid 3.11 eurot ja 9 eurot, kolmanda numbri arve 370.76 eurot (lk 26-27); • 01.08.2014 esitas Elisa Eesti AS kahe mobiilinumbri kohta arve summas 3.59 ning eelmise arve järgne võlgnevus 315.76 eurot (lk 28-29); • 01.09.2014 esitas Elisa Eesti AS arve meeldetuletuse kohta summas 1 eurot (lk 30) ja 01.10.2014 arve meeldetuletuse kohta summas 5 eurot (lk 31). Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda krediidilimiiti ületava summa eest.
3. Poolte vahel sõlmitud liitumislepingute kohaselt on kostja krediidilimiit 55 eurot. Lepingute lisaks olevate teenuste kasutamise üldtingimuste p 1.3.
4. kohaselt on krediidilimiit ELISA poolt kliendi suhtes kehtestatud rahaline piirsumma, mille ületamisel võib ELISA nõuda kliendilt ettemaksu tasumist või piirata kliendile teenuste osutamist. Lepingutes oleva lisatingimuse kohaselt krediidilimiidi ületamisel teenuseid automaatselt ei piirata. Krediidilimiidi ületamine annab Elisa Eesti AS-ile õiguse piirata kliendile teenuste osutamine kuni makse tasumiseni. Teenuste piiramine krediidilimiidi ületamisel kliendi poolt on üksnes Elisa õigus, mitte kohustus. Kostja on

§ 1lg 5 kohaselt antud võlasuhtes tarbija.

Kohus leiab, et Elisa Eesti AS ja kostja vahel sõlmitud liitumislepingud on Elisa Eesti AS poolt kasutatavad tüüplepingud ning krediidilimiidi kokkulepe

§ 35

lg 1 järgi tüüptingimuseks.

§ 42

lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimiseviisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

§ 42

lg 3 p 13 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et tingimuse kasutaja seob oma kohustuse täitmise asjaoluga, mille saabumine sõltub üksnes temast, samal ajal kui teine lepingupool võtab endale kohustuse, mille ta sõltumata sellest asjaolust peab täitma. Kohus on seisukohal, et krediidilimiidi kokkulepe ei ole iseenesest tüüptingimusena tühine. Selline kokkulepe kaitseb tarbijat, andes talle kindlustunde, et tarbitava teenuse eest ei tule tasuda üle teatud summa kuus. Teisalt kaitseb selline kokkulepe ka teenuse osutajat, kellel ei teki kohustust osutada teenust üle poolte kokku lepitud määra. Samas leiab kohus, et kokkulepe krediidilimiidi rakendamise kohta on lepingujärgses sõnastuses tarbija huve ebamõistlikult kahjustav ning

§ 42lg 3 p 13 alusel tühine.

Teenuse osutaja võib lepingus sätestatud sõnastuse järgi ühepoolselt otsustada, kas ta teatud tingimuse täitudes jätkab teenuse osutamist, kuid tarbijal tuleb teenuse eest tasuda hoolimata selle mahust. Elektroonilise side teenuse puhul ei ole tarbijal võimalik olla jooksvalt kursis sellega, millises mahus ja summa eest on ta helistanud, sms-e saatnud või internetti kasutanud. Ei ole mõistlik eeldada, et inimene kasutab pidevalt teenuse pakkuja kodulehel olevat iseteenindust või küsib tarbitud teenuste mahtu teenusepakkuja esindusest. Lisaks tuleb arvestada, et alaealiste laste eest sõlmivad lepingud nende vanemad, kellel samuti peaks olema kindlustunne, et hoolimata lapse telefonikasutusest ei ületa tema kuuarve teatud summat. Eriti on see oluline olukorras, kus lastel on võimalik ainuüksi sms-ide saatmisega tellida eritariifseid teenuseid. Ka kostja esitatud telefoni kasutamise väljavõttest nähtub, et suurem osa arvest koosneb sms-idest eritariifsetele numbritele (lk 79-83). Kuna teenusepakkujal on võimalik olla jooksvalt kursis tarbitud teenuste mahu ja hinnaga, on ebaõiglane panna kogu vastutust ainuüksi tarbijale. Kohus leiab eeltoodu alusel, et liitumislepingutes toodud kokkulepe krediidilimiidi kohta on kehtiv, kuid teenuste kasutamise üldtingimustes ning liitumislepingute lisatingimustes toodud regulatsioon krediidilimiidi rakendamise tingimuste kohta on tühine. Pooled on kokku leppinud krediidilimiidis ning kostjal ei ole lepingust tulenevat alust seda summat ületava teenuse eest tasu küsida. Hagejal ei ole õigus nõuda krediidilimiiti ületavat summat ka näiteks kahju hüvitamist käsitlevate sätete alusel, kuna selle välistab

§ 139. 5.

Kuna pooled on kokku leppinud krediidipiirangus 55 eurot, oli kostjal hiljemalt 18.07.2014 kohustus tasuda arve nr 2009885719 eest kokku 67.11 eurot (3.11 + 55 + 9, lk 26). Kostja on maksekorraldusest nähtuvalt selle summa tasunud 10.07.2014 (lk 84), seega tuleb hagi 2009885719 arve osas jätta rahuldamata. Kuna kostjal ei olnud hageja ees võlgnevust tekkinud, tuleb hagi jätta rahuldamata ka meeldetuletusarvete kohta esitatud summade osas. 6.

§ 113

lõike 1 esimese lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja ei ole kohustuse täitmisega viivitanud, viivis tuleb jätta välja mõistmata.

1. Kohus ei pea tõsiselt võetavaks kostja vastuväidet selle kohta, et laps ei saanud sms-e saata. Hageja teatel on olemas tehtud toimingute logi ning kostja ei ole näidanud, et telefoni tarkvara oleks vigane, mistõttu saadetud sms-ide eest vastutab telefoni müüja.
2. Menetluskulud TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kuna kostja teatas kohtule 30.06.2016, et tal ei ole menetluskulusid tekkinud, jätab kohus kulud hagejalt välja mõistmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik