Obsah (8)

§ 212§ 213§ 199§ 200§ 151§ 121§ 201§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) registreeris 24.04.2014 T.P. kahju hüvitamise taotluse (pealkirjastatud kompromissavaldusena), milles ta palus PPA-lt välja mõista mittevaralise kahju hüvitamiseks 9 eurot iga päeva eest perioodidel 18.02.-20.05.2011 ja 28.10.-25.11.2011 ning perioodil 17.-20.05.2011, mil ta viibis kambris nr 17, välja mõista 14 eurot iga päeva eest. T.P. väitel viibis ta 18.02.-20.05.2011 ja 28.10.-25.11.2011 Viljandi arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes, mis olid järgmised: riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske; ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga; 28.10.-25.11.2011 ei võimaldatud 1-tunnist jalutuskäiku värskes õhus; puudus eraldatud WC; valgustus oli nõrk; ventilatsioonisüsteem oli amortiseerunud; kambris puudusid laud ja toolid; duši all võimaldati käia vaid kord nädalas ja duširuum oli ebahügieeniline; ei võimaldatud lugeda päevalehti; voodiriided olid halvas seisukorras; kambris nr 17 oli vaba pinda liikumiseks vaid 2 m²; niiskusest olid putukad.
2. PPA jättis 20.06.
3. a vastusega nr 2.1-3/70032-2 T.P. taotluse rahuldamata.
4. T.P. esitas 20.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 22.07.2014 kaebuse täienduse. Kaebaja palus PPA-lt välja mõista hüvitisena 10 eurot iga ööpäeva eest, mil ta viibis Viljandi arestimajas. Kaebaja põhjendused: 1) Tartu Halduskohtu otsuses nr 3-14-64 on tuvastatud Viljandi arestimajas inimväärikust alandavad tingimused. Kaebaja viibis Viljandi arestimajas 18.02-20.05.2011 ja 28.10-25.11.2011 ebainimlikes tingimustes. Kambri põrandapinna suuruse arvestamisel tuleb põrandapinnast maha arvata WC ja mööbli alla jääv pind. Kambris nr 17 oli vaba pinda liikumiseks vaid ca 1,8 m². Eesti seaduste kohaselt oli ette nähtud vähemalt 2,5 m². 2) Kinnipidamistingimustes esines ka muid puudusi. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske. Ventilatsioonisüsteem oli amortiseerunud. Voodiriided olid halvas seisukorras. 28.10.-25.11.2011 ei võimaldatud 1-tunnist jalutuskäiku värskes õhus. Ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga. Puudus eraldatud WC. Kambri valgustus oli nõrk. Kambris puudusid laud ja toolid. Duši all võimaldati käia vaid kord nädalas ja duširuum oli ebahügieeniline. Ei võimaldatud lugeda päevalehti. Ajalehti ja ajakirju võimaldati harva ja need olid 2-3 kuud vanad. Kambris olid niiskusest putukad.
5. Tartu Halduskohus rahuldas 17.08.
6. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis PPA-lt T.P. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 52 eurot ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebus ei ole perioodi 18.02.-23.04.2011 osas esitatud kaebetähtaega ületades. Kaebaja on kahju lõplikust ulatusest teada saanud 20.05.2011, mistõttu on 18.02.-20.05.2011 perioodi osas kahjunõue PPA-le esitatud tähtaegselt. 2) Kambri pindalast ei tule maha arvata mööbliga kaetud põrandapinda, tuginevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia. Kaebaja viibis üksinda kambris nr 17 pindalaga 6,1 m². Kuni 23.10.2011 kehtinud redaktsioonis sätestas arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 9 lg 3, et kinnipeetule on kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Kuna siseriiklik õigus ei näinud arestikambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ja arvestades EIK praktikat kinnipeetava isikliku ruumi osas, oli kaebaja kinnipidamisel kambris nr 17 tagatud isikliku ruumi nõue. Ka kambris asuva tualeti kasutamiseks vajaliku ruumi kambri pindalast mahaarvamisel on minimaalse isikliku ruumi nõue täidetud, lähtudes sellest, et tualett ei hõlma rohkem kui 2 m² põrandapinnast, millisel juhul oleks isiku arvestusliku isikliku ruumi suuruseks 4,1 m². 3) Õiguskantsleri
7. a ja
8. a kontrollkäikude raportites märgitu kinnitab, et ventilatsioon oli töökorras. Riiete pesemine ja kuivatamine kambris võib tekitada niiskust ja rõskust, kuid 2 kaebajal oli võimalus saata riided pesemiseks koju. Kaebaja kinnitab, et kui ta viitas putukatele kambris, vahetati tema vooditarbed ja väljastati pesuvahendeid. Kaebaja ilmajätmine värskes õhus jalutamise võimalusest 28.10.-25.11.2011 oli õigusvastane. ASkE-st ei tulene kinnipeetule õigust ega arestimajale kohustust võimaldada isikutel kehakultuuriga tegeleda. Tualeti kambrist eraldamata jätmist ei saa pidada kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks ja kaebajale kahju ei tekkinud. Kahjuhüvitise nõuet seoses ebarahuldava valgustusega tuleb pidada põhjendamatuks. Laua ja tooli puudumine esimesel perioodil riivab kaebaja õigusi, kuid nende puudumisega kaasnev võimalik ebamugavus eraldivõetuna ei ole niisuguse raskusega õiguste rikkumine, mille eest oleks vajalik rahalise hüvitise väljamõistmine. Kaebaja viibis 43 päeval 1-kohalises kambris ja 29 päeval 3-kohalises kambris üksinda, mistõttu oli võimalus kasutada vaba nari. Kaebaja väidetest ebahügieenilisuse kohta ei saa järeldada, et pesemisvõimalus puudus või duširuumi eesmärgipärane kasutamine olnuks takistatud, seega kaebajale kahju ei tekkinud. Kaebaja kinnitusel vooditarbeid vahetati ja võimalusel tehti seda tema avalduse alusel ka tihedamini, seega kaebajale kahju ei tekkinud. Kuna kaebaja etteheide, et arestikambrisse saabunud päevalehed üldse temani ei jõudnud või jõudsid 2-3 kuu hilinemisega, ei ole eluliselt usutav, siis ei ole võimalik kaebaja õiguste rikkumist tuvastada. 4) Arvestades arestikambri tingimusi kogumis, eelkõige kaebajale vabas õhus viibimise mittevõimaldamist ja pidades silmas asjaolu, katkematu kinnipidamise kestus ulatus 29 päevani (v.a 3 päeva, mil kaebaja oli toimetatud kohtusse ja viimane päev, mil ta paigutati ümber vanglasse), ületasid kaebajale kinnipidamisega põhjustatud kannatused kinnipidamisega paratamatult kaasneva kannatuste taseme, s.t kaebaja inimväärikust on alandatud. Ei ilmne, et kaebaja oleks taotluste esitamisega või muul moel saanud mõjutada kinnipidamistingimusi. Seega on kaebajal õigus rahalisele hüvitisele talle inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kuna puuduvad tõendid, et kaebajale oleks kinnipidamistingimuste tõttu tekkinud tervisekahjustus, mida ei saa ka eeldada, siis ei ole tekitatud kaebajale tervisekahju, mis iseseisvalt õigustaks täiendava rahalise hüvitise väljamõistmist. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada siseriiklikku kohtupraktikat sarnastes asjades ning asjaoluga, et kinnipidamistingimusi Viljandi arestimajas on hinnatud rahuldavaks ja kaebaja õiguste rikkumine on eelkõige seotud värskes õhus jalutamise võimalusest ilmajätmisega, aga kumulatiivset mõju on avaldanud vähene möbleeritus. Seetõttu on kohaseks hüvitiseks 2 eurot päevas (29-3=26 päeva), s.o 52 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9. T.P. esitas 13.09.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 17.08.
10. a otsus osas, millega jäeti välja mõistmata hüvitis seoses kambris nr 17 ebapiisava pinnaga ja rõivaste pesemise ja kuivatamisega ning teha asjas uus otsus, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1263 eurot ning kanda hüvitis L.P. arvelduskontole. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebaja nõustub halduskohtu otsusega osas, milles kaebaja kasuks mõisteti välja hüvitis 52 eurot. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebuses viidatud lahendi asjas nr 3-14-
11. Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri põrandapinnast maha arvata mööbli alla jääva ala pindala (kraanikauss, voodi, tualett), mida kinnitavad ka arvukad EIK lahendid. Kaebaja viibis 43 päeva kambris nr 17, kus oli vabaks liikumiseks põrandapinda ainult ligi 1,8 m², mis oli väärikust alandav ja õigusvastane. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardite kohaselt, millele toetub ka EIK, on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, milleks on 4 m². 2) Kaebaja lähedased elasid Türi linnas ja nende majanduslik olukord ei võimaldanud neil igal nädalal kaebajat arestimajas külastada, seega puudus kaebajal võimalus oma rõivaid pesemiseks välja saata, mistõttu ta oli sunnitud pesema riideid kambris. Arestimaja poolt põhjustatud olukord, kus kaebaja oli sunnitud kambris 119 päeva vältel pesema ja kuivatama 3 riideid, põhjustas talle rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega arestimaja kambrites. Seega on alus mittevaralise kahju hüvitamiseks. 3) Kuna arestimaja kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele ja arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, kaasnesid kaebajale vähemalt samaväärsed tagajärjed, kui vabaduse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris (nt kartseris). Seega ei saa kaebajale mõistetav kahjuhüvitis jääda alla 6,39 euro iga kambris nr 17 viibitud päeva eest. Lähtudes siseriiklikust praktikast on siseriiklikke olusid arvestades peetud põhjendatuks välja mõista 7 eurot päevas lühemate perioodide eest ja 14 eurot päevas pikemate perioodide eest (69 päeva). Ka ei ole otsust tehtud kiiresti ja vastustaja vaidleb kaebusele vastu.
12. PPA esitas 07.10.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.08.
13. a otsus muutmata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse põhjendused: 1) Täpsustatud mõõtmiste tulemuste kohaselt on kambri nr 17 suurus 6,1 m², WC alla jääv ala ca 0,6 m², magamisase 1,52 m² ja valamu 0,18 m². Kokku sisustuselementide alla jääv pind 12,3 m². Kaebaja viibis kambris nr 17 kogu aeg üksinda. Isegi kogu sisustuse alla jäävat pinda kambri üldpinnast maha arvestades oli kaebaja käsutuses 3,8 m² isiklikku ruumi, mis on ligilähedaselt samapalju, kui kaebaja mitmetele EIK lahenditele viidates nõutav leiab olevat, s.o 4 m². 2) Riiete pesemine ja kuivatamine väljaspool kambrit ei kuulu kinnipeetu õiguste ega arestimaja kohustuste hulka. Riideesemeid on võimalik kinnipeetutel omaste kaudu koju saata ja puhtakspestuna tagasi saada. Kui isikul isiklikud riided puuduvad või ta ei soovi neid kanda (näiteks riiete pesemise võimaluse puudumise tõttu), antakse isikule tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 93 lg-st 1 arestimaja poolt tasuta riietus. Kaebuses ega apellatsioonkaebuses pole kaebaja väitnud, et ta on arestimajalt puhtaid riideid soovinud ja et nende võimaldamisest keelduti. 3) Menetlus I astmes kestis ligikaudu 1 aasta, mis ei ole halduskohtuasjade statistikat arvestades pikk aeg. Vastustaja poolt kaebusele vastuväidete esitamine ja oma seisukohtade põhjendamine on üks õiglase kohtupidamise põhitingimusi (halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 2 lg 6) ning selle ärajäämisel ei ole võimalik haldusasja õige ja aus lahendamine.

1. T.P. esitas 03.05.2016 vastuse, milles ta leiab, viidates halduskohtu otsusele, et tema kinnipidamistingimuste ebakohasus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 tähenduses on tuvastatud ning käesolevaga on päevakorral õiglase hüvitise asjaolu. Kaebaja peab põhjendamatuks seisukohta kaebetähtaja ületamise ja ennistamise vajaduse kohta ning leiab, et on kahju hüvitamise taotluse esitanud õigeaegselt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 tähenduses. Kaebaja märgib, et kinnipidamistingimused avaldasid talle kohest ja otsest mõju, kuid ebakohastest kinnipidamistingimustest tulenevate kannatuste tajumine ei tähenda, et isik pidi koheselt aru saama ja teadma, et sellega rikutakse tema õigusi ning kui esialgselt pidas kaebaja tingimusi õiguspäraseks, siis aja möödudes avaldasid tingimused kumulatiivse mõju tõttu järjest intensiivsemat mõju, mis pani otsima olukorrale tõlgendust ja väljapääsu. Kaebaja arvates saab lugeda, et kahju tekitamise või kahjuga seonduvad asjaolud sai ta teada alates 20.05.2011, mil ta paigutati Tartu Vanglasse ja ta sai teada võimalusest esitada endale tekitatud kahju osas kahjunõue kohtule. Kaebaja leiab, et EIÕK mõistes on art 3 kohased rikkumised aegumatud ning RVastS-i normid ei ole prevalentsed ja nende normide ebaproportsionaalselt kitsa tõlgenduse läbi piirab riik EIÕK art-tes 3 ja 13 tagatud põhiõiguste realiseerimist. Kaebaja leiab, et tõlgendus, et tema suhtes toime pandud rikkumine ei olnud jätkuv toiming ja ei mahu kaebetähtaja piiresse ning RVastS § 17 lg-st 3 tulenev kahjunõude esitamise tähtaeg on otseses vastuolus EIÕK ja seda tõlgendava Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga (Shishanov 4 vs Moldova lahend nr 11353/06). T.P. taotleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamist, et tunnistada PS §-dega 3, 10 ja 123 ning konventsiooni art-tega 3 ja 13 vastuolus olevaks RVastS § 17 lg 3 ja tõlgendus, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega kahju tekitanud jätkuva toiminguga, s.t jätkuva toiminguga põhjustatud kahju hüvitamist ei võimaldata osas, mis jääb tagasiulatuvalt välja 3 aasta arvestusest. Veel taotleb T.P. Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega EIK praktika pinnalt art-te 6 ja 13 alusel, paludes esitada Euroopa Kohtule küsimus, kas RVastS § 17 lg 3 kitsendab ebaproportsionaalselt EIÕK art-tes 3 ja 13 tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ebainimlike kinnipidamistingimuste kohta; kas ühenduse õigusega on kooskõlas siseriiklik regulatsioon, mis kitsendab EIÕK art 3 tähenduses ebakohaste kinnipidamistingimuste eest hüvitise saamist 3-aastase tähtajaga arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama; kas Eesti Vabariik on vastavalt EIK lahendile Kochetkov vs Eesti (nr 41653/05) viinud ellu seadusemuudatused ühenduse õigusega kooskõlastamiseks. Kaebaja palub vastusest koopiat.
2. PPA esitas 11.05.2016 seisukoha kaebaja 03.05.
3. a vastusele, milles ta on seisukohal, et kaebaja toodud põhjendused kaebetähtaja möödalaskmise põhjuste kohta ei ole sedavõrd mõjuvad, et need saaksid kaasa tuua kaebetähtaja ennistamise. Vastustaja jääb seisukohale, et kaebus perioodi 18.02-23.04.2011 osas oli aegunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
5. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas kuulub T.P. apellatsioonkaebus ringkonnakohtus läbivaatamisele (I); annab seejärel hinnangu kaebaja kahjuhüvitise nõude põhjendatusele seonduvalt kambri nr 17 põrandapinna väiksusega ning kambris riiete pesemise ja kuivatamisega (II); viimaks lahendab menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III). I
6. Apellatsiooniastmes on vaidlus kaebajal väidetava kahju tekkimise üle seonduvalt Viljandi arestimaja kambri nr 17 ebapiisava põrandapinnaga ning kambris riiete pesemise ja kuivatamisega. Samas leiab ringkonnakohus, et kaebaja apellatsioonkaebuses märgitud kinnipidamistingimuste õiguspärasust on võimalik hinnata üksnes perioodide 22.04-20.05.2011 ja 28.10.-25.11.2011 osas. Perioodi 18.02.-21.04.2011 osas tuleb halduskohtu otsus kaebaja põhjendustest olenemata tühistada ning kaebus läbi vaatamata jätta, kuna kaebaja ei järginud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korda. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
7. RVastS § 17 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega saab isik valida, kas pöörduda kohe kaebusega halduskohtusse või läbida kohtueelne menetlus. Viimasel juhul allutab isik end ka vastava menetluse reeglitele. Enne halduskohtusse pöördumist kasutas kaebaja RVastS-is sätestatud võimalust nõuda esmalt kahju hüvitamist haldusorganilt. Olukorras, kus isik otsustab omal vabal tahtel kasutada RVastS-is sätestatud kohtueelset menetlust, ei saa ta seejärel RVastS-is sätestatud menetlust järgides halduskohtusse pöördudes nõuda haldusorganilt kahju väljamõistmist suuremas ulatuses kui ta seda haldusorganilt taotles. Ka juhul, kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja nõuetekohast kohtueelset menetlust läbinud (Riigikohtu 28.04.
8. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Ringkonnakohus leiab, et kahju hüvitamise taotlus PPA-le perioodi 18.02.-21.04.2011 eest on esitatud hilinemisega. 5
9. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.
10. Kaebaja märgib 03.05.
11. a vastuses ringkonnakohtule, et ühe kinnipidamisperioodi näol on tegemist jätkuva toiminguga ning ta sai teada kahju tekitamisest alates 20.05.2011, mil ta paigutati Tartu Vanglasse ja ta sai teada võimalusest esitada endale tekitatud kahju osas kahju hüvitamise nõue kohtule. Riigikohus on selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga varem. Jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (06.03.
12. a otsus nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14).
13. Seega algab jätkuva toimingu puhul kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine ajast, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust. Eelnevat arvestades ei tähenda asjaolu, et kaebajat hoiti arestimajas 18.02.-20.05.2011 vältel, et kahjunõude esitamise tähtaja kulgemist saab arvestada üksnes alates arestimajas kinnipidamise lõppemisest. Riigikohus on sedastanud, et nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (15.06.
14. a määrus nr 3-3-1-20-15, p-d 11, 12 ja 15).
15. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama suhteliselt koheselt PPA Viljandi arestimaja kambrisse paigutamisest arvates, kuid kaebaja on kahju hüvitamise nõude esitanud alles aprillis
16. a. Kaebaja on ka 03.05.
17. a vastuses ise kinnitanud, et kinnipidamistingimused avaldasid talle kohest ja otsest mõju. Seega pidi kaebaja arestimaja kambrisse saabumise järel suhteliselt koheselt hakkama tajuma kahju hüvitamise taotluses välja toodud kinnipidamistingimuste puudusi, mistõttu loeb ringkonnakohus põhjendamatuks kaebaja väite, et ta sai kahju tekitamisest teada alates 20.05.2011, mil ta paigutati Tartu Vanglasse. Ringkonnakohtu hinnangul on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaega kolme aastaga lähtuvalt RVastS § 17 lg-st 3, milline aeg on isikule tema õiguste rikkumises selgusele jõudmiseks ilmselgelt piisav. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise nõude PPA-le 22.04.2014, oli nõue tähtaegne kahju osas, mis tekkis alates 22.04.
18. Perioodi 18.02.-21.04.2011 osas ei pidanud kaebaja kinni nõude esitamiseks ettenähtud 3-aastasest tähtajast.
19. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et RVastS regulatsioon on kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtaja osas põhiseadusega või EIÕK-ga vastuolus. 6
20. Kaebaja on arusaamisel, et kuna EIÕK mõistes on art 3 kohased rikkumised aegumatud, siis ei ole RVastS-i normid prevalentse iseloomuga, et kõrgema õigusjõuga normile kitsendusi seada. Ringkonnakohus märgib, et kuigi igaüks saab pöörduda EIK-sse, kui ta leiab, et tema inimõigusi on rikutud ning kui vastav riik on liitunud EÕIK-ga, ei tähenda see käesoleval juhul, et RVastS § 17 lg 3 osas esineks vastuolu EIÕK-ga. EIÕK sätestab põhitekstis ja lisaprotokollides igaühe õigusi ja menetlusreegleid nende õiguste kaitseks (Riigiõigus, T. Annus, 2001, lk 153). EIÕK näeb ette kaebuse esitamiseks tähtaja, milleks on 6 kuud pärast viimase siseriikliku otsuse vastuvõtmist (art 35 lg 1). Seega ei näe EIÕK ette tähtaegu, mille jooksul tuleb isikul pöörduda siseriikliku kohtu või haldusorgani poole mittevaralise kahju hüvitamise nõudega.
21. Ringkonnakohus möönab, et EIK praktika järgi peab konventsiooniga liitunud riik EIÕK art 13 järgi tagama, et riigisisesed õiguskaitsevahendid oleksid tõhusad nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning et õiguskaitsevahendi rakendamise tulemusena tehtaks otsus kaebuse kohta ning määrataks võimaliku tuvastatud rikkumise korral piisav hüvitis (26.10.
22. a otsus Kudła vs Poola, p 17). See kohustus seob eelkõige seadusandjat, kes on kohustatud kehtestama normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse. EIK on leidnud, et EIÕK art 13 rikkumine esineb, kui avaldajal ei olnud kasutada efektiivseid abinõusid, seega avaldajal oleks pidanud olema võimalus esitada kaebus hüvitise saamiseks mittevaralise kahju tekitamise eest (03.04.
23. a otsus nr 7229/95, Keenan vs Ühendkuningriigid). Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebaja on saanud kahju hüvitamise nõudega pöörduda esmalt haldusorgani poole ja seejärel ka kohtu poole ning samas ei ole kaebaja esitanud asjaolusid, mille pinnalt saaks järeldada, et tema poolt kahju hüvitamise taotluse õigeaegne esitamine kogu vaidlustatud perioodi osas oli takistatud. Seega ei olnud piiratud kaebaja õigust tõhusale menetlusele. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane kaebaja viide EIK lahendile Shishanov vs Moldova (nr 11353/06), milles EIK leidis, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid ei tohi jääda teoreetiliseks, vaid peavad olema tegelikkuses kättesaadavad.
24. Riigikohus on leidnud, et kaebeõiguse piiramine ei ole vastuolus Põhiseadusega (11.11.
25. a otsus nr 3-3-1-66-04, p 11). PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (06.09.
26. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11). Sama kehtib ringkonnakohtu hinnangul ka kahju hüvitamise nõudega haldusorgani poole pöördumisel. Eeltoodud põhjustel ei ole alust asuda seisukohale, et kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud 3-aastane tähtaeg oleks vastuolus PS-ga või EIÕK-ga. Viidatud tähtaeg on piisav, et isikul oleks võimalik otsustada kaebeõiguse kasutamise üle ning seda ka kaebaja väidetud kinnipidamistingimuste kumulatiivse mõju korral.
27. Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka kaebaja taotluse, küsida Euroopa Kohtult eelotsust selle kohta, kas RVastS § 17 lg 3 kitsendab ebaproportsionaalselt EIÕK artiklitega 3 ja 13 tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ebainimlike kinnipidamistingimuste kohta ning kas ühenduse õigusega on kooskõlas siseriiklik regulatsioon, mis kitsendab EIÕK art 3 tähenduses ebakohaste kinnipidamistingimuste eest hüvitise saamist 3-aastase tähtajaga arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama ning kas Eesti Vabariik on vastavalt EIK lahendile Kochetkov vs Eesti (nr 41653/05) viinud ellu seadusemuudatused ühenduse õigusega kooskõlastamiseks. Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Kohtul puudub pädevus liikmesriigi õiguse ning EIÕK omavahelise vastavuse tõlgendamiseks (Vt Euroopa Kohtu 29.05.
28. a otsus asjas C-299/95: Kremzow vs Austria). 7 EIÕK tõlgendamise pädevus on ainult EIK-il, kuid EIK ei võta sarnaselt Euroopa Kohtule arutamiseks liikmesriigi kohtute eelotsusetaotlusi. 22.

§ 199

lg 2 p 3 järgi võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

§ 199

lg 3 sätestab, et kui menetlusõiguse normi on oluliselt rikutud, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada halduskohtus ega apellatsioonimenetluses, lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt seda halduskohtule tagasi saatmata.

§ 200

p 5 järgi on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus halduskohtu otsus osaliselt või täielikult tühistada ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus.

§ 151

lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lg-s 1 sätestatud alused.

§ 121

lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Ringkonnakohus jätab kaebuse perioodi 18.02.-21.04.2011 osas läbi vaatamata ning tühistab vastavas osas halduskohtu otsuse. Eeltoodust tulenevalt vaatab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse järgnevalt läbi vaid ulatuses, mis puudutab väidetava kahju tekkimist seonduvalt Viljandi arestimaja kambri nr 17 ebapiisava põrandapinnaga ning kambris riiete pesemise ja kuivatamisega perioodidel 22.04-20.05.2011 ja 28.10.-25.11.2011. II 23. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et T.P. viibis Viljandi arestimajas perioodidel 22.04.-20.05.2011 (kokku 29 päeva) ja 28.10.-25.11.2011 (kokku 29 päeva) ning kambris nr 17 viibis ta ajavahemikul 17.-20.05.2011 (kokku 4 päeva) üksinda (tl 27). Vastustaja andmetel on kambri nr 17 suurus 6,1 m², WC alla jääva ala suurus ca 0,6 m², magamisaseme suurus 1,52 m² ja valamu suurus 0,18 m² (vastus apellatsioonkaebusele, p 2.1, tl 76p). Eeltoodule ei ole kaebaja apellatsiooniastmes ka vastu vaielnud. Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses kohtule ette, et viimane ei arvestanud isiku isikliku ruumi suuruse arvutamisel kambri põrandapinnast maha mööbli alla jääva ala pindala (kraanikauss, voodi, tualett). Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 29 asunud seisukohale, et isikliku ruumi suuruse arvutamiseks ei tule maha arvata kambri pindalast mööbliga kaetud põrandapinda ning minimaalse isikliku ruumi nõue on täidetud ja seda ka juhul, kui kambris asuva tualeti kasutamiseks vajalik ruum kambri pindalast maha arvata. Seejuures on halduskohus asjakohaselt lähtunud isiku isikliku ruumi suuruse arvestamisel nii siseriiklikust õigusest (ASkE § 9 lg 3) kui ka arvestanud EIK väljakujunenud praktikat. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks veelkord märkida, et ASkE § 9 lg 3 ei sätesta, et mõeldud on vaba põrandapinda. Ka ei tulene EIÕK-st lõplikult ja üheselt, kui palju isiklikku ruumi tuleb igale kinni peetavale isikule tema inimväärikaks kohtlemiseks tagada. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinni peetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (nt EIK 05.04.
2. a otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Mööblit on EIK arvesse võtnud vaid täiendava argumendina olukorras, kus kohus leidis, et kambris oli ruumi vähe (nt otsus Tunis vs Eesti, p 46 ja Jevšnik vs Sloveenia, p 21). EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m², sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada EIÕK art 3 rikkumist. EIK sedastab, et kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3-4 m², siis sõltub vangistustingimuste kooskõla EIÕK art 3 8 nõuetega muudest tingimustest, s.h tualeti privaatse kasutamise võimalus, naturaalse valguse ja õhu juurdepääs, piisav küte ning muud sanitaartingimused (nt 10.01.
3. a otsus Ananyev jt vs Venemaa, p 149; 05.04.
4. a otsus Jirsak vs Tšehhi, p 64).
5. Kaebaja viidatud CPT aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (Riigikohtu 07.04.
6. a otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Riigikohtu 09.12.
7. a otsuses nr 3-3-1-42-15 on märgitud, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, p-d 9-17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p-d 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Eeltoodust võib järeldada, et ka WC alust pinda ei pea alati kambri üldpinnast maha arvama. Vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele esitatud täpsustatud mõõtmise tulemustest nähtuvalt on kambris nr 17 WC alla jääva ala suurus ca 0,6 m². Halduskohus lähtus enda hinnangu andmisel sellest, et tualett ei hõlma rohkem kui 2 m² põrandapinnast, millisel juhul oleks isiku arvestusliku isikliku ruumi suuruseks kambris 4,1 m². Kuid sõltumata sellest, kas WC suurusena käsitada 2 m² või 0,6 m², oli ringkonnakohtu hinnangul, lähtuvalt kambri nr 17 suurusest (6,1 m²) ja ka asjaolust, et kaebaja viibis kambris üksinda, kaebaja osas põrandapinna nõue igal juhul tagatud. Kaebaja ei ole asjas esile toonud asjaolusid, mis võiksid tingida tema inimväärikuse alandamise õigusliku hindamise erinevalt EIK praktikast. Ringkonnakohus on seisukohal, et kambris nr 17 oli kaebajal põrandapinda üle EIK soovitusliku määra, seega ei ole vaidlusalusel perioodil kaebaja inimväärikust alandatud.
8. Kaebaja etteheide apellatsioonkaebuses, et halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebuses viidatud lahendi asjas nr 3-14-64, ei ole asjakohane. Kohtute infosüsteemi kaudu oli viidatud asjas tehtud kohtulahend kohtule kättesaadav. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et viidatud asja asjaoludest nähtuvalt ei olnud kaebaja poolt vaidlustatud Viljandi arestimaja kambri nr 17 põrandapinna väiksust ning halduskohus ei ole asjas tuvastanud kambris pesu pesemise ja kuivatamise osas kinnipidamistingimuste õigusvastasust. Muude vaidlustatud asjaolude mõningane kattuvus käesolevas asjas vaidlustatuga ei oma sisulist tähendust, sest määravat tähendust ei saa omistada asjaolule, millise lahendi on kohus teises asjas teinud ja kas kohus on varasemat lahendit konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte.
9. Ringkonnakohus on seisukohal, et väljaspool kambrit riiete pesemise ja kuivatamise võimaldamine ei kuulu ASkE-s sätestatust tulenevalt kinnipeetu õiguste ega ka arestimaja kohustuste hulka. VangS § 93 lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid. Kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, annab vanglateenistus või arestimaja vahistatule tasuta riietuse. Seega oli kaebajal osundatud sättele tuginedes võimalik arestimajas viibimise ajal kanda mitte üksnes enda isiklikke riideid, vaid ka arestimaja poolt antud riietust. Samas ei ole kaebaja käesolevas asjas väitnud, et ta on Viljandi arestimajas viibimise ajal viimaselt puhtaid riideid taotlenud ja arestimaja on sellest keeldunud. Järelikult oli kaebajal kambris väidetavalt liigse niiskuse vältimiseks võimalik isiklikest riietest loobuda. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuigi kaebaja väitel ei olnud tema lähedastel majandusliku olukorra tõttu võimalik igal nädalal teda arestimajas külastada, ei ole kaebaja siiski väitnud, et külaskäigud ei olnud üldse võimalikud. Ka pesemiseks riiete koju saatmise võimaluse kasutussagedus oli kaebaja enda määrata. Seega ringkonnakohus nõustub 9 halduskohtu seisukohaga, et kambris niiske sisekliima tekitamine pesupesemise ja kuivatamise tõttu ei olnud vajalik ja sõltus eelkõige kaebaja enda tegevusest. III
10. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja tühistab Tartu Halduskohtu 17.08.
11. a otsuse osas, milles halduskohus lahendas T.P. kaebuse PPAlt Viljandi arestimajas 18.02.-21.04.2011 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes. Ringkonnakohus jätab T.P. kaebuse kahju hüvitamiseks perioodi 18.02.-21.04.2011 (k.a) osas läbi vaatamata. Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse muutmata.
12. T.P. palus apellatsioonkaebuses kanda kahjuhüvitis L.P. arvelduskontole. Kaebaja viibib käesoleval ajal Tartu Vanglas. Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 08.01.
13. a otsus nr 3-3-1-86-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (Riigikohtu 10.10.
14. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat halduskohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitise summas 52 eurot kandma kaebaja poolt näidatud arvelduskontodele.
15. Tartu Halduskohus jättis 17.08.
16. a otsusega menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis puudub alus muuta esimese astme kohtu menetluskulude jaotust. 31.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 12.08.

1. a määrusega (tl 15-15p) kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Tartu Ringkonnakohus jätkas 16.09.
2. a määrusega (tl 70-71) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt

§ 118

lg-s 3 sätestatust jätab ringkonnakohus kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

1. Kaebaja palub koopiat enda 03.05.
2. a vastusest. Ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebajal vajadus enda õiguste kaitseks 03.05.
3. a vastusest koopiat saada. Seega on taotlus läbimõtlematu ja jääb rahuldamata. Ringkonnakohus märgib selgitavalt, et menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib pidada ilmselgelt pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Lisaks puudub menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri (Riigikohtu 08.09.
4. a määrus nr 3-7-1-502-15). /allkirjastatud digitaalselt/ Mail Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel