KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Iko Nõmm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-57410 T

) § 92 lg 1), ei too see kaasa lepingu tühisust, vaid võib anda õiguse tehing tühistada. Vaidlus puudub, et kostja ei ole teinud hagejale avaldust käenduslepingu tühistamiseks. Käendusleping on seega kehtiv.

1. Kostja väited käenduslepingu sõlmimise vastuolu kohta hea usu põhimõtte või heade kommetega ei välista hageja nõudeid. Lepingu tühistamise aluse esinemine annab lepingupoolele õiguse leping tühistada, kuid ei anna lepingu tühistamata jätmise korral lepingupoolele õigust tuginedes samadele asjaoludele keelduda lepingu täitmisest, lähtudes lepingu sõlmimise asjaolude vastuolule hea usu põhimõtte või heade kommetega.
2. Kostja ei ole esitanud käenduslepingust tekkinud nõuete osas vastuväiteid, mille sisuks oleks nõude lepingulise aluse puudumine, mittetekkimine või nõude lõppemine. Kostja ei ole tõendanud hageja nõuete tervikuna või hageja avaldatust suuremas ulatuses rahuldamist. Tõendatud on, et hagejal on kostja vastu järgnevad nõuded: 18.02.2009 käenduslepingust tulenev põhiosa võlgnevuse nõue 19 173,49 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõue 6391,17 eurot (kokku 25 564,66 eurot). Apellatsioonkaebus
3. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja lõpetada menetlus hagi aegumise tõttu või tühistada otsus osaliselt osas, millega maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 564,66 eurot või täielikult ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja tühistada kohtuotsuse osaliselt osas, millega maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 564,66 eurot või täielikult ja saata asi vastavas 3 osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
4. Hageja nõude aluseks olevaid OÜ-le Stufecom esitatud arveid, mis esitati tsiviilasjas nr 2-10-37074, ei ole käesoleva asja toimikusse esitatud. Maakohus rahuldas hagi ebaõigesti, kuna nõude olemasolu ei ole tõendatud. Tsiviilasjas ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit hageja nõude olemasolu kohta, st väidetavalt käendatud arvete olemasolu ei ole tõendatud. Puuduvad tõendid (nt saatelehed), et OÜ-le Stufecom on väidetavate arvete alusel üldse mingit kaupa üle antud. Käenduslepingu olemasolu ei tähenda, et ka tagatav nõue eksisteeriks.
5. Kostja palub kõikide tema vastu esitatud nõuete osas kohaldada aegumist. Esimene arve, mille tasumist kostjalt käenduse raames nõutakse, muutus sissenõutavaks 13.12.2007 ja viimane 05.05.
6. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Käendusleping ei ole võlatunnistus, vaid lisatagatis. Kostja menetlusse kaasamise taotluse esitas hageja 29.08.
7. Kohus kaasas kostja 09.09.
8. Siis sai kostja esmakordselt teada, et hageja nõuab temalt OÜ Stufecom väidetavate võlgnevuste tasumist.
9. Viivise väljamõistmine on lubamatu. Maakohus mõistis viivise välja alates 13.12.2007, samas kui kostja sai nõudest teada alles 09.09.
10. Viivise väljamõistmine perioodi eest enne 09.09.2011 on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostjal puudus võimalus nt nõude vabatahtlikuks tasumiseks või muul viisil viivise tekkimise välistamiseks.
11. Maakohus rikkus selgitamiskohustust. Kostja väitis kogu menetluse jooksul läbivalt, et tema hinnangul on tegemist tühise tehinguga (

§ 84

). Arvestades, et kostja sai käenduslepingu olemasolust teada alles tema menetlusse kaasamisel, eeldas ta, et piisavaks avalduse vormiks on oma tahte avaldamine kohtumenetluse raames. Kohus ei selgitanud eraldi ja kostjale arusaadavalt, et ootab kirjalikku sõnaselget avaldust tehingu tühistamiseks. Kuna maakohus otsustas riigi õigusabi andmise alles 18.02.2014, osales kostja pea 2,5 aastat menetluses ilma pädeva esindajata ja ka seetõttu ei olnud esindaja menetlusse astumise järgselt mõistlik mingit täiendavat avaldust esitada. Kuna tsiviilasja materjalid viitavad üheselt sellele, et kostja ei ole iseseisvalt pädev vastu võtma kõige õigemaid tsiviilkohtumenetlust puudutavaid otsuseid, oleks tema suhtes ebaõiglane jätta eeltooduga arvestamata.

1. Arvestades, et antud juhul on ilmne, et käendusleping on kostjale kahjulik, oleks kohus pidanud ka ilma kostja õigusliku väiteta ja tähelepanujuhtimiseta tehingu tühisusele tuginedes jätma hagi rahuldamata.
2. Vaidluse lahendamine Harju Maakohtus oli oluline menetlusnormi rikkumine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 mõttes. Käenduslepingus leppisid pooled kokku kohtualluvuses, milleks on kostja elu- või asukoha järgne kohus. Kostja elukoht asub Ida Virumaal, mistõttu pidi hagi tema vastu alluma Viru Maakohtule. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 4
4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kohus järgmist.
5. TsMS § 651 lg 2 kohaselt on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Kostja esitas apellatsioonkaebuses hageja nõudele esmakordselt aegumise vastuväite, tuginedes asjaolule, et esimene arve, mille tasumist kostjalt nõutakse, muutus sissenõutavaks 13.12.2007 ja viimane 05.05.2008, kuid kostja kaasati menetlusse alles 09.09.2011 hageja 28.09.2011 taotluse alusel, mistõttu on kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud.
6. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et hageja nõue on aegunud.

§ 146lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Aegumistähtaja arvestamist reguleerib

§ 147

, mille kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 kohaselt hakkavad nõuded käendaja vastu üldjuhul aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega arvestatakse tasunõuete puhul aegumistähtaja kulgemise algust sõltumata nõude sissenõutavaks muutumise ajast täisaastate kaupa, st selle aasta lõppemisest, millal nõue sissenõutavaks muutus. Põhivõlgnikule esitati 2007. aastal üks arve, mis muutus sissenõutavaks 13.12.2007. 2008. aastal esitati 43 arvet, millest viimane muutus sissenõutavaks 05.05.2008.

§ 146ja § 147 kohaselt algas 2007.

aastal esitatud arve alusel esitatava nõude aegumistähtaeg 01.01.2008 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2010 kell 24.

2. aastal esitatud arvete alusel esitatava nõude aegumistähtaeg algas 01.01.2009 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2011 kell 24.
3. Kuna hageja esitas nõude kostja vastu 28.09.2011, ei ole tema nõue 2008.a esitatud arvete tasumiseks aegunud. 2007.a esitatud arve tasumiseks esitatud nõue oli kostja vastu nõude esitamise ajaks aegunud, kuid 06.12.2007 arve kohaselt kuulus tasumisele -917 krooni ja selle tasumist hageja kostjalt ei nõuagi.
4. Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide, et käesolevas tsiviilasjas ei ole esitatud nõude aluseks olevaid dokumente, mistõttu ei ole võlgnevuse olemasolu tõendatud. Tsiviilasja toimikus on nii esialgselt esitatud hagiavaldus kui ka sellega koos esitatud tõendid, sh 44 põhivõlgnikule esitatud arvet perioodist 06.12.2007-21.04.2008 kogusummas 310 840,21 krooni (kd I tl 21-69). Samuti on toimikus tsiviilasjas nr 2-10-37074 esitatud hagiavalduse 30.04.2012 terviktekst (kd I tl 4-11). Kostja apellatsioonkaebuses esitatud vastuväide võlgnevuse olemasolule on põhjendamatu ka seetõttu, et pooled kinnitasid maakohtu 14.05.2015 istungil, et neil puudub vaidlus selle üle, et hagejal oli nõue põhivõlgniku vastu (kd II tl 175).
5. Õige ei ole kostja väide, et maakohtu poolt viivise väljamõistmine oli lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. VÕS § 145 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Sama tuleneb ka käenduslepingu p-st 1.
6. Seadus ei seo viivise nõude esitamise õigust käendaja teadmisega põhivõlgniku kohustustest. Seadusest tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus rahuldas seega viivisenõude õigesti. 5
7. Ebaõige on kostja väide, et maakohus pidi jätma hagi rahuldamata poolte vahel sõlmitud käenduslepingu tühisuse tõttu. Maakohus leidis otsuses õigesti, et lepingu tühistamise aluse esinemine annab lepingupoolele õiguse leping tühistada, kuid ei anna õigust, tuginedes samadele asjaoludele, keelduda lepingu täitmisest tuginedes vastuolule hea usu põhimõtte või heade kommetega. Kuna tehingu tühistamist võimaldavad normid on tehingu tühisust käsitlevate normide suhtes erinormid, tuleb tühistamise aluse esinemisel kohaldada erinorme. Tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-140-07 p 32).
8. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Tsiviilasja materjalide kohaselt tõi kostja 16.02.2012 kohtuistungil (kd I tl 158-159) välja, et dokumendid, millele tema alla kirjutas, olid võlgade mahakandmise, mitte nende käendamise kohta ja et ta ei saanud aru, millele ta alla kirjutas. Maakohus selgitas kostjale, et ta peab esitama kohtule asjaolud ja väited ning tõendid, mille alusel saaks kohus otsustada, kas käendusleping on kehtiv või mitte. Samuti tegi kohus ettepaneku, et kostja tõendaks soovi korral asjaolusid, millel põhinevad tema vastuväited käenduslepingu kehtivuse kohta ja määras, et kostjal tuleb hiljemalt 27.02.2012 esitada vastuväited, taotlused, seisukohad, tõendid ja avaldused seoses põhivõlgniku võla suurusega, samuti tõendid oma väidete tõendamiseks. Seega täitis maakohus kooskõlas TsMS § 392 lg 1 p-dega 3 ja 4 oma selgitamiskohustust kohaselt, kui selgitas kostjale, millised asjaolud ja tõendid tuleb tema vastuväiteid arvestades esile tuua.
9. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga seisukohaga, et maakohus oleks pidanud selgitama, milliseid tahteavaldusi tuleb kostjal tehingu tühistamiseks teisele poolele esitada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatud ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohtu kohustus on seega tagada pooltele võrdne võimalus esitada asjaolusid, väiteid ja tõendeid. Kohus ei saa menetlusosalisele selgitada, milliste avalduste, taotluste või nõuete esitamine aitab paremini saavutada tema soovitud eesmärki.
10. Iseenesest on õige kostja apellatsioonkaebuses toodud viide käenduslepingu p-le 6.3, mille kohaselt tuleb lepingu täitmisel tekkivad vaidlused lahendada kostja asukohajärgses kohtus. Tsiviilasja lahendas Harju Maakohus, kuid kostja elukoht on Narvas. Kuna TsMS § 631 lg 3 kohaselt ei või apellatsioonkaebuses tugineda väitele, et asi oleks tulnud lahendada teises kohtumajas, ei ole õige kostja seisukoht, et see asjaolu on oluline menetlusnormi rikkumine. Seega ei anna asja lahendamine Harju Maakohtus alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Taotluse lahendamine
11. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde hagiavalduse 30.04.2012 terviktekst, käendusleping ja arvete loetelu, kuna need on tsiviilasja toimikus juba olemas. Menetluskulud 6
12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2). Reet Allikvere Iko Nõmm Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 7