) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. 4. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kui vaie või taotlus tagastatakse põhjusel, et vaide või taotluse esitaja ei ole määratud tähtajaks vaides või taotluses puudusi kõrvaldanud, ei ole kinnipeetaval ja vahistatul õigust pöörduda kaebusega sama vaidemenetluse eseme või kahju hüvitamise taotluse osas halduskohtu poole (VangS § 11 lg 8). Seega saab kinnipeetav esitada halduskohtule kaebuse kahju hüvitamiseks juhul, kui on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus.
lg 1 järgi võib seadus ette näha mõnda liiki nõude lahendamiseks kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kui kaebaja ei käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt (näiteks jätab kõrvaldamata taotluses või vaides esinenud puudused) ja menetlus lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt vaide või taotluse tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule
Vaide või taotluse õigusvastase tagastamise korral saab aga kohtumenetluses jätkata asja sisulise arutamisega (vt Riigikohtu 29.04.2014 määrus nr 3-3-1-78-13, p 19 ja seal viidatud praktika). Riigikohus on ka rõhutanud, et kohus, kontrollides kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist, ei või piirduda formaalse kontrolliga. Kohus peab
lg 1 p 4 kohaldamisel veenduma, et ka tegelikult esinesid alused, millele viidates tagastati isiku taotlus kohustuslikus kohtueelses menetluses (vt Riigikohtu 29.04.2014 määrus nr 3-3-1-78-13, p 20 ja seal viidatud praktika). Eeltoodu tähendab, et kui kaebaja ei käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt (näiteks jätab kõrvaldamata kahju hüvitamise nõudes esinenud puudused) ja menetlus lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt taotluse tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule
lg-st 1 tulenevalt lubatav.
lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud kohustuslikust korrast.
lg 1) ning kaebus tuleb kaebajale
6. Kohus märgib, et isegi kui lugeda kohustuslik kohtueelne menetlus läbituks, tuleks kaebus ikkagi tagastada
Tallinna Vangla vanemõde selgitas 06.10.2016 vastuses nr 5-18/22874-2 kaebajale, et ravim Orfiril ei ole psühhotroopne ravim ning selle ravimi toimeaineks on naatriumvalporaat ning abianeteks on kaltsiumbehenaat, mikrokristalne tselluloos, želatiin, makrogool, polümetakrülaat, naatriumlaurüülsulfat, polüsorbaat 80, (metüleeritud) ränidioksiid, talk, titaandioksiid (E 171), triatsetiin. Nimetatud koostisained kattuvad ravimi patsiendi infolehel märgitutega. Et mingi ravim mõjub selliselt, et kaebaja selle manustamise järgselt ei karju, ei tähenda, et tegemist oleks psühhotroopse ravimiga, mille andmisel tuleks juhinduda vanglas kehtivast psühhotroopsete ravimite manustamise korrast. Kas konkreetne ravim on psühhotroopse või narkootilise iseloomuga, määrab selle koostis. Vanemõe kirjas (toimiku lk 17, sh pöördel) märgitud koostisainetest ei ole ükski välja toodud sotsiaalministri 18.05.2005 määrusega nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ kehtestatud nimekirjades, mistõttu ei saa ravimit Orfiril pidada psühhotroopseks ravimiks. Ka kaebajale esitatud puuduste kõrvaldamise kirjas ning kahju hüvitamise taotluse tagastamise kirjas on Tallinna Vangla selgitanud, et ravim Orfiril ei ole psühhotroopne ravim, mille manustamiseks tuleks järgida Tallinna Vangla kodukorra punkti 20.8. Võttes aluseks määruse nr 73 ning samuti ravimiinfo lehelt kättesaadava Orfiril patsiendi infolehe1, ei ole kohtul põhjust kahelda, et Orfiril ei ole psühhotroopne ravim, mille manustamiseks tuleks järgida Tallinna Vangla kodukorra punkti 20.8 või justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 114 „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi määrus nr 114) § 38 lg-t 2. Seega on lubatud ravimit Orfiril manustada kinnipeetavatele kodukorra punktis 20.7 ja 1 www.ravimiinfo.ee 3 määruse nr 114 § 38 lg-s 1 kehtestatud viisil ning kaebaja kahju hüvitamise nõue on Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse puudumise tõttu ilmselgelt perspektiivitu. 7.
Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Samuti on kaebajal võimalik esitada uuesti vanglale kahju hüvitamise taotlus, kus on kõrvaldatud vangla näidatud puudused. /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.