Obsah (6)

§ 182§ 62§ 201§ 108§ 109§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 182

lg 2 kohaselt tuleb apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel või uute tõendite kogumise taotlemisel märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Kaebaja ei ole selgitanud, miks tal ei olnud võimalik taotleda tunnistajate ülekuulamist halduskohtumenetluses. Kohtul on

§ 62

lg 2 kohaselt kohustus korraldada ainult selliste tõendite kogumist, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on

1. mai 2016 otsuse p-s 26 piisavalt analüüsinud esitatud tõendeid ja leidnud, et kaebajale olid kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused – ventilatsioon ja valgustus. Haldusasja materjalide põhjal ei ole ringkonnakohtul põhjust arvata, et muud tingimused kambrites võisid olla nii halvad, et võiksid arvestatavalt suurendada vähesest kambripinnast tulevaid ebameeldivusi. Seepärast jätab ringkonnakohus A. Taalkise taotluse kambris valitsevate olmetingimuste kohta tunnistajatelt ütluste võtmiseks rahuldamata.
2. A. Taalkis on koos apellatsioonkaebusega esitanud ringkonnakohtule täiendavad tõendid: kaebaja tervisekaardi väljavõtte (8 lehel) ja Terviseameti vastuse pöördumisele (1 lehel). Nimetatud tõendid on haldusasja toimikule eelnevalt lisatud, tervisekaardi väljavõte TL 31-37 ja Terviseameti vastus pöördumisele TL 9, mistõttu ringkonnakohus tagastab need kaebajale. II
3. Käesolevalt on kohtu menetluses kaebaja kahjuhüvitise nõue kahe Tallinna Vanglas viibitud perioodi osas:
4. aprill -
5. september 2013 ja
6. aprill –
7. september
8. Vaidlus puudub selles, et kaebaja on teatud aja viibinud alla 3 m 2-se isiklikult kasutada oleva kambripinnaga kambrites.
9. Halduskohus on Tallinna Vangla poolt esitatud tabeli (TL 25-28) põhjal arvutanud, et kaebaja isiklik ruum mõlema perioodi kohta kokku arvestatuna jäi ilma WC-ta vahemikku 2,65 m2 – 2,92 m2 75-l päeval (2,65m2 – 17 päeva; 2,68m2 – 40 päeva; 2,88m2 – 7 päeva; 2,92m2 – 11 päeva). Ülejäänud päevadel oli kaebaja isiklik ruum ilma WC-ta rohkem kui 3 7 m
10. Arvestades põrandapinda isiku kohta koos WC-ga, siis alla 3 m 2 oli (2,9m2 – 16 päeva; 2,93m2 – 40 päeva). 56-l päeval
11. Ringkonnakohus nõustub nimetatud arvutustega, kuid soovib lisada, et kaebaja isiklik ruum jäi vahemikku 3-4 m2 ilma WC-d arvestamata 193-l päeval (3,06m2 – 2 päeva; 3,08m2 – 22 päeva; 3,14 – 24 päeva; 3,18m2 – 15 päeva; 3,22m2 – 72 päeva; 3,26 m2 – 4 päeva; 3,40 m 2 – 26 päeva; 3,65m2 – 14 päeva; 3,70m2 – 13 päeva; 3,85 m2 – 1 päev) ning koos WC-ga arvutades vahemikku 3-4 m2 183-l päeval.
12. Ringkonnakohus selgitab, et hiliseimaks, kohati vastuolulist EIK praktikat kinnipidamisasutustes ühiskambrite põrandapinnast ja muudest tingimustest tulenevaid kahjuhüvitamise nõudeid kokkuvõtvaks lahendiks on EIK
13. oktoobri 2016 lahend Muršić v. Horvaatia. Nimetatud kohtulahendi kohaselt tuleb ühiskambrites alla 3 m 2-st põrandapinda kinnipeetava kohta pidada suhteliseks miinimumiks, et hinnata Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 (Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada) võimalikku rikkumist (lahendi p 110). EIK selgitab ka kinnipeetava isiklikult kasutada oleva põrandapinna arvutamise metoodikat, kus kambris viibivatele kinnipeetavate arvule jagatavast kambri üldpinnast tuleb välja arvata kambris asuva WC pindala, kuid maha ei saa arvestada kambris asuva mööbli alust pinda, silmas pidades, et kinnipeetavatel on võimalus kambris ringi liikuda (lahendi p 114). Seega loob alla 3 m2-ne kambripind isiku kohta tugeva eelduse EIÕK artikli 3 rikkumisele, samas võib teatud olukordades muude kinnipidamistingimuste kumulatiivne mõju selle eelduse ümber lükata. Selleks peavad kinnipidamisasutused ise veenvalt näitama, et esinesid muud tegurid, mis kumuleeruvalt võimaldasid kompenseerida ebapiisavat isiklikku ruumi (lahendi p 126). Teguriteks, mis eelkõige võiksid kumuleeruvalt kompenseerida alla 3m2-sest isiklikust kambripinnast tulenevat EIÕK artikli 3 rikkumist on vähese isikliku kambripinna juhuslik ja lühiajaline iseloom, piisava liikumisvabaduse ja kambrivälise tegevuse võimaldamine ning muud üldised kinnipidamistingimused, mis ei raskenda kinnipeetava olukorda (lahendi p 138). Kohtuotsusele lisatud eriarvamuse kohaselt tuleks siiski EIÕK artikli 3 rikkumist eeldada, kui isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 4 m
15. Nagu nähtub kohtupraktikast, on EIK asunud seisukohale, et kinnipeetavate arvule jagatavast kambripinnast tuleb maha arvestada kambris asuva WC pindala. Halduskohus on isiklikult kasutatava kambripinna määramisel arvestanud kambri üldpindala koos WC-ga ja on otsuse p 23 ja 24 leidnud, et kaebaja õigusi oli igal juhul rikutud 40 päeva vältel, kui põrandapind isiku kohta WC-ga oli alla 3 m
16. Tallinna Vangla on apellatsioonkaebuse p 4 leidnud, et halduskohus on pidanud põhjendatuks välja mõista hüvitis 56 päeva eest, kuid ringkonnakohtu hinnangul seda halduskohtu otsusest ei nähtu ning otsuse niisugune tõlgendamine on meelevaldne.
17. Seega tulnuks hüvitise määramisel lähtuda eelkõige sellest, et kaebaja isiklikult kasutatav kambripind ilma WC-ta arvestatuna oli alla 3 m 2 75-l päeval, millest pikimaks järjestikuseks perioodiks oli 40 päeva ning mis juba iseenesest loob tugeva eelduse EIÕK artikli 3 rikkumisele. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja viibis niisugustes tingimustes vahistatu staatuses lukustatud kambris ning Tallinna Vangla on täpsustanud, et kaebaja ei osalenud hõivetegevuses, kuid talle oli tagatud igapäevane tunniajaline jalutuskäik värskes õhus ning toimusid ka kohtumised ametnikega (TL 23). Ringkonnakohus leiab, et ühe tunni jooksul päevas kambrist väljaspool viibimine ei ole piisav selleks, et kompenseerida ruumikitsikust, viibides lukustatud kambris olenevalt perioodist viie- või kuuekesi. Tallinna Vangla ei ole oma vastustes kohtule välja toonud, et kambrites valitseksid kinnipidamistingimused, mis võiksid ruumikitsikust oluliselt kompenseerida.
18. Eeltoodust tulenevalt, eelkõige pidades silmas, et periood, mille jooksul kaebajale ei olnud tagatud piisav isiklik ruum Tallinna Vanglas on halduskohtu otsuses märgitust pikem ning 8 vähese ruumi mõju leevendavad asjaolud puuduvad, peab ringkonnakohus õigeks suurendada halduskohtu poolt makstavat hüvitist ja mõista Tallinna Vanglalt välja A. Taalkise kasuks 200 eurot seoses ebapiisavast põrandapinnast tuleneva inimväärikuse alandamisega.
19. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

1. Ringkonnakohus jätab eespooltoodud põhjendustel vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu
2. mai 2016 otsuse resolutsiooni p
3. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 200 eurot ning muudab sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. III
4. A. Taalkis on tasunud halduskohtusse esitatud kaebuselt riigilõivu 90 eurot (riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2). Kaebaja nõuab hüvitist 3000 eurot Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju eest kokku seal viibitud 10 kuu eest. Tartu Halduskohus rahuldas kaebaja nõude osaliselt, 100 euro (3,33%) ulatuses ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 15 eurot. Kaebaja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles jääb esialgse hüvitise 3000 eurot juurde ning tasus apellatsioonastmes riigilõivu 87 eurot. RLS § 60 lg 7 kohaselt tasutakse halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. 31.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldas kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ja jättis vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. 32. Kaebaja taotles 3000 euro väljamõistmist, ringkonnakohus rahuldas nõude 200 euro ulatuses, mis moodustab 6,66% kaebaja kahjunõudest. Esimeses ja teises kohtuastmes on kaebaja tasunud riigilõivu kokku 177 eurot. Vastavalt

§ 108

lg-le 2 mõistab ringkonnakohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 11.80 eurot ((177*6,66)/100). Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 33. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. Tiina Pappel Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/