Obsah (9)

§ 172§ 663§ 657§ 654§ 522§ 523§ 524§ 525§ 526

2-16-6012 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinurm ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2017, Tallinn Kohtuasja number 2-16-6012 Kohtuasi

) § 526 lg 2 p 5 ja lg 3 ning PKS § 203 lg 4 alusel kontrollib kohus viie aasta pärast, kas eestkoste jätkumine on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Eestkostjal on PKS § 194 lg 2 alusel kohustus esitada iga aasta 15. oktoobriks kohtule aruanne eestkostja ülesannete täitmise kohta. Esimene aruanne tuleb esitada hiljemalt 15. oktoobriks 2017.

§ 172

lg 1 ja 3 alusel jättis kohus menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda ning muud menetluskulud riigi kanda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik

1. Puudutatud isik I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isik I saanud advokaadi juuresolekul kohtunikuga rääkida ja teda ei olnud kohtus, mistõttu otsustati tema saatuse üle ilma tema osavõtuta. Kuna psühhiaater vestles puudutatud isikuga I üksnes pool tundi, siis ei suutnud ta teha õiget ekspertiisi. Psühhiaater jättis kogu tõe enda teada. Psühhiaatri arvates on puudutatud isikul I skisofreenia, kuid tegelikult on tal pigem transs epilepsia, mis ei lähe üle. Puudutatud isik I on küll haige, kuid saab kõigest aru. Puudutatud isik I palus lubada tal osaleda kohtulikul arutelul.
2. Maakohus kuulas puudutatud isiku I, temale määratud esindaja ja Maardu linna esindaja ära
3. detsembri
4. a kohtuistungil. Puudutatud isikule I määratud esindaja arvates on maakohtu määrus seaduslik ja puudutatud isiku I huvides. Puudutatud isik I selgitas, et see on ebaõiglane ja julm kohtulahend, millega ta laenuasjas süüdi mõisteti. Kui ta laenu võttis, siis oli kolm korda haiglas. Praegu ta ei tunne ennast halvasti ning ta võtab arsti ettekirjutuse järgi ravimeid. Puudutatud isik I ei nõustunud talle pandud skisofreenia-diagnoosiga ja ta soovis uut ekspertiisi. Esindaja küsimuse peale märkis puudutatud isik I, et deemonid ei anna talle lapsest saati rahu, manipuleerivad temaga ja jälitavad teda. Pärast kohtu selgitamist, et ta algatas eestkostemenetluse puudutatud isiku I õiguste kaitseks, nõustus puudutatud isik I eestkostega. Ta märkis, et ei ole sellele vastu, et 4 eeskostja temaga suhtleb, kuid selleks, et talle tulevikus kahju ei tekiks, tuleb teha nii nagu puudutatud isik I soovib.
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle

§ 663lg 5 järgi lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu tuleb

§ 657

lg 1 p 1 alusel koosmõjus

§-ga 659 jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi. 9. Kolleegium nõustub

§ 654

lg 6 järgi koosmõjus

§-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on asjas õigesti tuvastanud, et isikul on piiratud teovõime TsÜS § 8 lg 2 tähenduses, mis takistab tal oma elu korraldamisega iseseisvalt toime tulla. Sellest tulenevalt määras maakohus PKS § 203 lg 1 järgi õigesti puudutatud isikule I eestkostja kõigi tema asjade ajamiseks, v.a pisitehingud puudutatud isikule I antud rahaga. Seda tehes on maakohus järginud menetlusõiguse norme, sh määranud eestkostevajaduse väljaselgitamiseks ekspertiisi (

§ 522

), kaasanud menetlusse ja kuulanud ära Maardu linnavalitsuse (

§ 523

ja § 525 lg 3) ning kuulanud ära nii puudutatud isiku I (

§ 524

) kui ka tema vanemad (

§ 525lg 2).

1. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et kui kohus saab teada eestkostet vajavast isikust, algatab ta vajadusel isikule eestkostja määramise menetluse. Kohtu omal algatusel eestkostja määramise menetluse alustamine ei riku asjast puudutatud isiku õigusi, sest eestkostja määramise menetluse eesmärgiks on kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja kas ta vajab eestkostet, sh tagada vajadusel isiku õiguste ja huvide kaitse. Mh võib kohtu omal algatusel eestkostja määramise menetluse alustamine olla põhjendatud ka siis, kui isik ei vaja enda arvates eestkostet. Eestkostja määramise menetlust alustatakse, et kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega, st kas ta suudab oma tegudest aru saada ja neid juhtida või mitte, ja kas ta vajab piiratud teovõime tõttu eestkostet. Kui isik on piiratud teovõimega, ei pruugi ta adekvaatselt enda eestkostevajadust hinnata (vt Riigikohtu
2. novembri
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 17). Praeguses asjas tekkis maakohtul tsiviilasja nr 2-16-21 menetledes põhjendatud kahtlus puudutatud isiku I teovõimes, mistõttu algatas maakohus õigesti puudutatud isikule I eestkostja määramise menetluse, et kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja vajab sellest tulenevalt oma õiguste ja huvide kaitseks eestkostet. Kolleegium juhib tähelepanu, et eestkostja määratakse puudutatud isiku I huvide kaitseks, mitte isiku karistamiseks, nagu arvab ekslikult puudutatud isik I.
4. Puudutatud isiku I arvates on ekspert asunud vääralt seisukohale, et ta põeb skisofreeniat, ja seetõttu on ka maakohus asja vääralt lahendanud. Puudutatud isiku I kinnitusel on ta küll haige, kuid saab asjadest aru. Kolleegium juhib tähelepanu, et kohus määrab täisealisele isikule PKS § 203 lg 1 järgi eestkostja üksnes siis, kui isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, st isik on piiratud 5 teovõimega TsÜS § 8 lg 2 mõttes. Puudutatud isikul I ei ole põhjust arvata, et kohus jätaks tema seisundi adekvaatselt hindamata ning praeguses asjas ei ole maakohus seda ka teinud. Puudutatud isiku I teovõimet tuvastades juhindus maakohus nii eksperdi arvamusest kui ka muust asjas kogutud oluliselt teabest ning veendus puudutatud isiku I seisundis, kui kuulas puudutatud isiku ära esmalt
5. aprillil 2016 ja pärast määruskaebuse esitamist puudutatud isiku I palvel veel kord
6. detsembril
7. Isiklik ja suuline kohtumine puudutatud isikuga I oli vajalik, et kohus tajuks isiklikult puudutatud isiku I vaimset seisundit ja võimet tahet avaldada (vt ka Riigikohtu
8. detsembri
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14, p 15). Seega on maakohus andnud puudutatud isikule I kahel korral võimaluse osaleda kohtumenetluses ja väljendada oma seisukohta teda puudutava otsustuse tegemisel ning veendunud, et puudutatud isiku I teovõime on oluliselt piiratud. Arvestades eksperdi arvamust, toimikumaterjale ja puudutatud isiku avaldusi ei ole kolleegiumil alust arvata, et maakohtu järeldus puudutatud isiku I teovõime kohta oleks väär.
10. Kui kohus tuvastab, et isik on piiratud teovõimega ning vajab seetõttu osas või kõigis eluvaldkondades eestkostet, tuleb isiku õiguste ja huvide kaitseks määrata talle PKS § 203 lg 1 järgi eestkostja. Siiski saab eestkostja ülesandeks olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud ja milles ta vajab eestkostet. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda (vt ka Riigikohtu
11. mai
12. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-11, p 14,
13. novembri
14. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p-d 19–21;
15. oktoobri
16. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 13). Praeguses asjas ei ole maakohus selgelt tuvastanud, millises ulatuses on puudutatud isiku I teovõime piiratud. Siiski saab maakohtu määruse põhjendustest ja resolutsioonist järeldada, et maakohtu arvates on puudutatud isiku I teovõime piiratud kõigis eluvaldkondades, mistõttu tuleb puudutatud isikule I määrata eestkostja kõigi asjade ajamiseks, kuid kuna puudutatud isik I suudab osaleda õiguskäibes iseseisvalt talle selleks otstarbeks antud rahaga pisitehinguid tehes, tuleb selles osas jätta puudutatud isikule I õigus osaleda iseseisvalt õiguskäibes. Sellist järeldust toetab ka asjas antud eksperdi arvamus. Kolleegium märgib, et osal juhtudel võibki isiku teovõime olla sedavõrd piiratud, et eksisteerib eestkostevajadus tema kõigis eluvaldkondades ning eestkostja tuleb määrata tema kõigi asjade ajamiseks, nagu näeb ette ka

§ 526

lg 5, kuid sellisel juhul tuleb kohtul kohtumääruses seda ka eestkostja ülesandeid määrates märkida, samuti peab kohus määruses märkima, kui isikul ei ole üldse õigust iseseisvalt tehinguid teha (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 21). Kolleegiumi hinnangul on maakohus seda kohtumääruse resolutsiooni p-des 2 ja 4 ka teinud.
3. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi ei ole kolleegiumil kahtlust selles, et puudutatud isikul I esinev psüühika- ja käitumishäirete ning kognitiivsete defitsiitide kogum on sedavõrd ulatuslik, et puudutatud isik I vajab eestkostet kõigi asjade ajamiseks, v.a pisitehingud. Sellest tulevalt määras maakohus õigesti puudutatud isikule I eestkostja ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust muuta. 6
4. Puudutatud isiku I määruskaebuse menetlemise kulud (riigi õigusabi tasu) tuleb jätta

§ 172lg 3 teise lause järgi riigi kanda.

Muid menetluskulusid ei ole asjas tekkinud. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 7