KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks- 10. märts 2014, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-11-2585 (liidetud) Haldusa

või uus

) § 75 lg 6 alusel peatatud ajavahemikus 28.03.

1. a kuni 21.10.
2. a ehk kuni põlevkivi kasutamise riikliku arengukava kinnitamiseni.
3. OÜ Merko Kaevandused võõrandas 26.06.2007 oma põlevkivi kaevandamiseks loodud ettevõtte koos kõigi õiguste ja kohustustega TLA Invest OÜ-le (endise nimega OÜ Lepakaev ja edaspidi käesolevas otsuses TLA). Taotlus koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega läks kaebajale vastavalt müügilepingule üle 18.07.
5. VKG palus oma 04.05.
6. a kirjas (I tl 45), mis oli vastuseks KKM-i 03.04.
7. a kirjale (I tl 38-44), jätkata kõikide taotluste, sh kõnealuse Taotluse menetlemist esitatud kujul ja kohaldamisele kuuluvate õigusnormide alusel ehk taotluste menetlusse võtmise aja õigusnormide alusel.
8. KKM saatis VKG-le 17.08.
9. a kirja nr 12183 (I tl 46-51), milles paluti arvamust eelnõule „Maavara kaevandamise loa andmisest keeldumine VKG Kaevandused OÜ-le“. Sama kirjaga saatis KKM VKG-le eelnõu „Keskkonnaministeeriumi kantsleri 12.05.
10. a käskkirja nr 625 „Enampakkumise korraldamine Eesti põlevkivimaardla Uus-Kiviõli kaeveväljal paikneva põlevkivi kaevandamise loa müümiseks“ kehtetuks tunnistamine“. VKG saatis 24.08.
11. a vastuse KKMi eelnõude kirjale (I tl 52-53), milles teatas, et ei nõustu kirjas sisalduvate eelnõudega ja põhjendas oma seisukohta. Eeltoodud vastuskirjale ei ole VKG KKM-ilt vastust saanud ning KKM ei teinud VKG Taotluse menetluses pärast seda mitte ühtegi menetlustoimingut enne vaidlustatava käskkirja eelnõu avalikustamist. 2
12. Seoses oma taotluse menetluse venimisega esitas VKG KKM-ile korduvalt teabenõudeid ja selgitustaotlusi ning Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 07.10.
13. a kaebuse vastustaja tegevusetuse peale (edaspidi tegevusetuse kaebus), mida kohus menetleb haldusasjana nr 310-
14. TLA-le üle läinud menetlust KKM TLA suhtes menetlenud ei ole.
15. 18.11.
16. a avaldas vastustaja Ametlikes Teadaannetes teate, et Kaevevälja osas esitatud taotluste osas on valminud otsuse eelnõu, mille suhtes VKG esitas 06.12.
17. a oma seisukohad.
18. 17.03.
19. a esitas VKG Eesti Maavarade Komisjonile (EMK) ettepaneku lahendada UusKiviõli kaevandamislubadega seotud vaidlused kompromissiga, jagades mäeeraldise kaheks (lisa 21). Samal päeval nõustus Eesti Maavarade Komisjon loa andmisega EEK-le ja kooskõlastas Eelnõu protokollilise otsusega nr 11-
21. 10.10.2011 avaldati Ametlikes Teadaannetes teade kaevandamisloa väljastamise kohta, millest VKG ja TLA said teada, et KKM kantsler on otsustanud 07.10.2011 käskkirjaga nr 1442 „Maavara kaevandamise loa andmisest keelduimine VKG Kaevandused Oüle ja Riverito Asile ning maavara kaevandamise loa andminse Eesti Energia Kaevandused AS-ile Uus-Kiviõli kaevanduses ja Keskkonnaministeeriumi kantsleri 12.05.2005 käskkirja nr 625 „Enampakkumise korraldamine Eesti põlevkivimaardla Uus-Kiviõli uuringuväljal paikneva põlevkivi kaevandamise loa müümiseks“ kehtetuks tunnistamine“ (edaspidi käskkiri või vaidlustatud haldusakt).
22. 4.11.2011 esitas VKG kaebuse Tallinna Halduskohtule käskkirja kehtetuks tunnistamiseks v.a. punktide 1,6 ja 7 osas. 9.11.2011 esitas TLA kaebuse Tallinna Halduskohtule käskkirja kehtetuks tunnistamiseks v.a punktide 2, 6 ja 7 osas.
23. Kohus võttis VKG kaebuse menetlusse 11.11.2011 (I tl 167-169) ja TLA kaebuse samuti 11.11.2011 (II tl 35-37) ja viis läbi eelmenetluse. Kohus liitis oma 17.05.2013 määrusega VKG ja TLA kaebused ühte menetlusse (II tl 202-204). Kohtuistung asjas toimus 16.09.2013 (protokoll IV tl 144-147). Kohtuistungil läks kohus üle kirjalikku menetlusse ja menetlusosalised esitasid oma lõplikud seisukohad ja taotlused kohtule tähtaegselt ja kirjalikult. Seoses asja mahukuse ja keerukusega muutis kohus seaduses sätestatud korras määratud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega. KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
24. Kaebaja VKG palub tühistada vaidlustatud käskkirja v.a. punktide 1,6 ja 7 osas. Oma kaebust põhjendab VKG järgmiselt: 13.
25. Kaebaja põhjendab VKG-le uue

-i sätete alusel loa väljastamisest keeldumise sisulist õigusvastasust järgnevaga: 13.1.1. Vana

-i õigusnormid kohalduvad VKG taotluse lahendamisel tervikuna, mitte ainult menetlusnormide osas ning uus

, sh §-s 25¹ sisalduv 20 miljoni tonni piirang, ei kuulu vana

-i ajal esitatud taotluste osas kohaldamisele (kaebuse p 4.2.1). Kuna VKG esitas Taotluse vana

-i kehtivusajal, siis tuleb nii kaevandamisloa taotluste menetlusele kui ka kaevandamisloa väljastamisele taotlusele kohaldada taotluse menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnorme ehk vana

-i ning selle rakendusakte. See tuleneb nii HMS aluspõhimõtetest (HMS § 5 lg 5) kui ka uue

-i rakendussätetest (§ 75 lg 2). Seega ei saa neile taotlustele, mis on esitatud vana

ajal, kohaldada uue

-i õigusnorme ega ka keelduda uue

-i sätete alusel (sh Käskkirjas viidatud uue

-i §-d 25¹ ja 34 lg 1 p 6) loa andmisest, nagu seda on teinud KKM. Vanas seaduses puudus 20 miljoni tonni piirang, millele tuginedes on keeldutud VKG-le luba väljastamast. 13.1.2. Käskkirjas toodud käsitlus materiaal- ja menetlusnormide eristamise vajadusest on antud menetluse asjaolusid silmas pidades asjakohatu ja otsitud. KKM-i viidatud HMS §-st 54 3 ei tulene õigust kohaldada uue

-i sätteid, sh §-st 25¹ tulenevat 20 miljoni tonni piirangut, kuna selle välistavad HMS § 5 lg 5 ja uue

-i § 75 lg 2, mis näevad ette menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnormide (ehk nii materiaal- kui menetlusnormide) kohaldamise. Haldusmenetluse alguse aegse seaduse kohaldamine ning antud juhul uue

i mittekohaldumine taotluse menetlemisele taandub üldisemalt ka seaduse tagasiulatuva jõu keelu põhimõttele ning ka õiguspärase ootuse põhimõttele (vt nt Riigikohtu otsus 3-3-1-8506). Tagasiulatuva jõu keeld ei hõlma kaugeltki mitte ainult menetlusnorme, vaid ka materiaalõigusnorme (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-15-06). Seadusandja mõtet saab tuletada vastuvõetud kujul kehtivast õigusest (mitte seaduseelnõust) koosmõjus põhiseaduslike printsiipidega. Vastustaja ja EEK käsitlus, et vana

-i ajal esitatud taotlustele kohaldub uus

, on üheselt vastuolus valitseva kohtupraktikaga. Riigikohus on kõnealuse Uus-Kiviõli kaevandusloa taotluse osas selgelt välja toonud, et uue

-i sätted, sh uue

-i § 34, selle taotluse menetlemisel ei kohaldu ning kohaldada tuleb vana

-i sätteid (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-86-06). Samale seisukohale Uus-Kiviõli kaevandusloa taotluse suhtes vana

-i kohaldamise osas on jõudnud Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus (haldusasjad nr 3-776/2005 ja nr 3-05-455). KKM on ka ise Enampakkumise Käskkirjas märkinud, et „Kuna taotlused esitati enne uue maapõueseaduse jõustumist (1. aprillil 2005), tuleb nende menetlemisele vastavalt selle seaduse § 75 lõikele 2 kohaldada menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnorme“. Seega on ka KKM varasemalt kinnitanud, et Taotluse menetlemisele kohaldub vana

, mitte uus

. 13.1.3. Arengukavast ega selle vastuvõtmisel uude

-i sisse viidud sätetest ei tulene uue

-i sätete, sh uue

-i § 25¹ ja/või 34 lg 1 p 6 kohaldamise võimalikkust vana

-i ajal esitatud taotluste osas (vt. ka kaebuse p 4.2.2). Seega ei saa 2008. a Arengukavast tulenevat 20 miljoni tonni kaevemahu kogupiirangut, mis on ka kehtiva

-i §-s 25¹ sätestatud, vana

-i ajal esitatud taotluste osas kohaldada. Muuhulgas ei tulene see võimalus ka uue

-i §-st 75 lg

1. Kaebaja märgib olemasolevale statistilisele baasile tuginevalt, et 20 mln t üleriigilist kaevemahu piiri ei ole ühelgi aastal kaevandajad täis kaevandanud (vt Konkurentsiamet analüüs). Nii kaevandati
2. aastal kokku 15 864,5 tuh t põlevkivi ning varasematel aastatel veelgi vähem. Seega, isegi kui uus

oleks kohaldatav, ei takista VKG-le loa andmist ka uue

§-st § 251 tulenev põlevkivi aastane kaevandamismäär 20 mln t aastas. 13.1.4. Käskkiri nr 1319 ei sea piiranguid VKG Taotluse lahendamisele ja VKG-le uue loa väljastamisele. Käskkirjal nr 1319 puudub kehtivus väljapool selles aktis eneses nimetatud lube ning Käskkirjaga nr 1319 senistele lubadele märgitud kaevandaja täiendavad aastamäärad ei saa olla takistuseks VKG-le uue loa andmisele (vt ka kaebuse p 4.2.3, VKG 16.08.2012 vastus EEK vastusele p 3.1 ja 16.08.12 vastus KKM-i vastusele ptk VII). KKM õigustab EEK-le Loa andmist ja VKG-le loa andmisest keeldumist läbivalt Käskkirjaga nr 1319, täpsemalt sealt tulenevate täiendavate aastamääradega. Kogu EEK ja KKM-i vastuväidete käsitlus VKG-le loa andmise õigustamisel, EEK-le loa andmisel ja isegi

§ 301

tõlgendamisel lähtub eeldusest, et Käskkiri nr 1319 määras lõplikult kindlaks kõikide olemasolevate ja tulevaste lubade osas kaevandajate maksimaalsed aastamäärad ning VKG peab edaspidi hakkama saama talle määratud 2,772 mln tonniga aastas (seejuures EEK 15,01 mln t). 4 VKG leiab, et kokkuvõtlikult on Käskkirjast nr 1319 tulenevate täiendavate aastamäärade kohaldamine taotluse lahendamisel õigusvastane ja lubamatu järgmistel põhjustel:

1. a)Käskkiri nr 1319 omab üksikaktina väga piiratud õiguslikku mõju. Käskkirjaga nr 1319 on üleminekuperioodiks muudetud konkreetsete kehtivate lubade maksimaalse lubatud aastamäära tingimusi. Käskkirjaga nr 1319 kehtestatud määrad (sh VKG täiendav aastamäär 2 772 tuh
2. t)ei oma kehtivust väljaspool kõnealuse haldusakti reguleerimisala – st Käskkirjaga nr 1319 muudetud lubadele märgitud piirangud ei saa puudutada tulevasi lube ja haldusakte ning Käskkiri nr 1319 puudutab vaid selle haldusaktiga konkreetselt muudetud lubasid. KKM ja EEK omistavad Käskkirjale nr 1319 aga sisuliselt õiguse üldakti tähenduse. Käskkirjast nr 1319 ei nähtu ega saakski nähtuda, et selles haldusaktis sisalduvad täiendavad piirangud võiksid omada lõplikku õiguslikku jõudu kõikide tulevaste loataotluste menetlemisel. Selline regulatiivsusaste saanuks olla vaid halduse üldaktil, mis oleks antud piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. Sellise õigusaktiga aga Käskkirja nr 1319 näol tegemist ei saa olla, selleks ei anna alust

-i ega muu seaduse säte. Seega ei saa Käskkirjale sellist õigusmõju omistada ja Käskkiri nr 1319 ei saa seada mingeid takistusi VKG-le uue loa väljastamisel.

1. b)Käskkiri nr 1319 oli konkreetseid lube puudutav üleminekumeede. Käskkirja nr 1319 eesmärgiks ei saanud selle haldusakti aluseks olevate sätete kohaselt olla igaveseks kaevandajate aastamäärade muutmatul kujul fikseerimine. Tegemist on üksikaktiga, mille eesmärgiks ja sisuks sai olla 2009. a hetke üleminekuolukorra lahendamine ehk üleminekumeetmena kaevandajate kõikide tollal kehtinud põlevkivi kaevandamise lubade maksimaalse aastamäära vähendamine proportsionaalselt. See tähendas seda, et kaevandajad peavad edaspidi jääma küll 20 mln t piiresse ning seetõttu tuli proportsionaalselt vähendada ka olemasolevate lubade mahtusid (ehk kõikide olemasolevate kaevandajate suhtes tehti üks proportsionaalne lõige), ent edaspidi tuli ressurssi jagada võrdsetel alustel. Selline üleminekumeede ei tähendanud seda, et tulevikus oleks välistatud uute lubade väljastamine või ka Käskkirjaga nr 1319 hõlmatud lubade muutmine. Mitte ühestki Käskkirja nr 1319 aluseks olnud sättest ei tulene, et KKM saaks sellise tegevuse raames määrata igaveseks muutmatult kindlaks kaevandajate lubatud maksimaalsed aastamäärad, kindlustades ja tugevdades seejuures EEK-le viimase varasemast ajaloolisest monopoolsest seisundist tulenevat turgu valitsevat seisundit. Ammenduvate lubade arvelt vabanevatele mahtudele (ja load lõppevad just EEK-
2. l)peavad saama konkureerida kõik isikud võrdsetel alustel ning puudub igasugune õiguslik ja mõistlik põhjendus jagada ammenduvate lubade mahtu üksnes EEK-le endale (millist praktikat on seni KKM rakendanud – tõstes ühe kaevanduse lõppedes kohe teise kaevanduse mahtu või taotleb eelisõigusena uut luba). Ainuüksi seetõttu, et tegemist oli üleminekuperioodi haldusaktiga, ei saa Käskkirjast nr 1319 tuleneda, et uute lubade andmine ja lubadele ajutise üleminekumeetmena seatud täiendavate piirangute muutmine/ ärajätmine oleks edaspidi igaveseks välistatud. Üleminekuperiood ei kesta igavesti. Oluline on ka märkida, et käskkirjaga kaevandajate täiendavate aastamäärade kehtestamisel ei lähtutud põlevkivi kasutavate ettevõtjate tegelikest vajadustest, vaid üksnes ajalooliselt kujunenud kaevandamislubadele märgitud mahtudest. Eeskätt ei arvestatud VKG kui kaevandaja täiendava aastamäära kehtestamisel EEK poolt VKG-le tarnitavat kogust 1,8 mln t aastas, mis arvestati EEK-le antud kaevandaja täiendava aastamäära sisse. Ainuüksi seetõttu ei saa Käskkirjast nr 1319 tulenevaid piiranguid rakendada igavesti, sest need ei vasta kaevandajate tegelikele vajadustele. KKM-i ja EEK käsitlus, et VKG-l on lootust uusi kaevandusi ja kaevemahtu juurde saada vaid olukorras, kus EEK-ga saavutatakse kokkulepe, on turuolukorda arvestades lausa küüniline. Kuna EEK poolt VKG-le tarnitud pikaajalise põlevkivilepingu maht (1,8 mln t aastas) arvestati Käskkirjaga nr 1319 ekslikult EEK kaevemahu hulka, on igati põhjendatud anda 5 käsitletud pikaajalise lepingu lõppemisel VKG arvelt EEK-le arvestatud aastane kaevandamismaht 1,6 mln t üle VKG (väljastades selle arvelt VKG-le uue loa või suurendades olemasolevate lubade mahtu). Sellist üleandmist seoses EEK ja VKG vahelise pikaajalise varustuslepingu lõppemisega toetab mh ka

-i 23.11.08 jõustunud muudatuste seletuskirjas § 26 lg 4 kohta toodu, mille kohaselt ei ole pärast EEK poolt teiste ettevõtete (eeskätt VKG) põlevkiviga varustamise lepingute lõppemist EEK-l enam vajadust kaevandada põlevkivi maksimaalses koguses, nagu kaevandamislubadega sätestatud. c) Käskiri nr 1319 on vastuolus konkurentsireeglitega. KKM-i poolt sellest tulenevate kaevandajate täiendavate aastamäärade kohaldamine taotluse lahendamisel rikub konkurentsireegleid, kuna sellega välistatakse nii VKG kui teiste kaevandajate, kellel juba on kehtivad load, kuid kes sooviksid suurendada kaevemahte, kui ka potentsiaalsete kaevandajate, kes veel ei oma lube, kuid kes sooviksid siseneda põlevkivi kaevandamise turule, juurdepääs täiendavale põlevkiviressursile ning tagatakse see vaid EEK-le. EEK-l on põlevkivile kui piiratud ressursi kaevandamise turul turgu valitsev (monopolilähedane) seisund ning käskkirjas sätestatud piirangute (KKM-i tõlgendusest johtuvalt) ja uue

-i § 301 alusel on kindlustatud sellise seisundi vankumatus aastakümneteks. Seetõttu on EEK-le tagatud võimalus piirata konkurentide juurdepääsu nii elektrienergia kui põlevkivi keemiatoodete tootmisele. Seeläbi saab EEK veelgi tugevdada oma niigi tugevat positsiooni põlevkivi kaevandamisel, elektrienergia tootmisel ja põlevkivitoodete tootmisel. See tingib olulise konkurentsi hälbe. Eelkirjeldatud olukord on vastuolus Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artikkel 106 punktiga 1 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 86) koostoimes artikliga 102 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 82). Kuna Käskkiri nr 1319 ja vaidlustatud käskiri nr 1442 on haldusaktid, mis peavad vaieldamatult olema kooskõlas kehtiva õigusega (eeskätt muidugi just EL-i esmase õigusega), on õigusvastane igasugune haldusakti tingimus või selle tõlgendus, mis ei vasta EL-i konkurentsireeglitele. Eeltoodust johtuvalt ja arvestades EL-i konkurentsireegleid, on välistatud Käskkirjas nr 1319 sisalduvatele kaevandajate täiendavatele aastamääradele (VKG 2,772, EEK 15,010) sellise tõlgenduse andmine, et need määrad fikseerivad kogu edasiseks ajaks muutmatul kujul ära kaevandajate proportsioonid põlevkivile juurdepääsu osas. Käskkirja nr 1319 mõtteks ei saa olla konkurentsireegleid rikkudes kindlustada EEK turgu valitsevat seisundit ning luua koosmõjus uue

§ 30¹ rakendamisega alus EEK igaveseks eelisõiguseks põlevkivivarude jagamisel.

Käskkirjast nr 1319 tulenevate piirangute rakendamine taotluse lahendamisel on seega lubamatu. KKM-i ja EEK väärtõlgendus loob aga paratamatult olukorra, kus lähemate aastakümnete jooksul on ainuõigus uuele põlevkiviressursile vaid riigile kuuluval ettevõttel – EEK-l (mida kinnitab üheselt ka Konkurentsiameti analüüs) ning seejuures ei saa kunagi muutuda Käskkirjaga nr 1319 fikseeritud kaevemahtude proportsioonid, st olemasolevad kaevandajad ei saa oma kaevemahtusid kunagi suurendada ning ükski uus uus kaevandaja ei saa kunagi põlevkivi kaevandamisele pretendeerida. d) Käskiri nr 1319 on vastuolus uue

-ga. Käskkirjaga nr 1319 lubadele märgitud täiendava aastamäära kohaldamiseks puudub igasugune seaduslik alus. Käskkirjaga nr 1319 ei muudetud kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäärasid lubade lõikes (uue

§ 26

lg 4 tähenduses), vaid kõikidele lubadele sätestati täiendava piiranguna kaevandaja maksimaalne lubatud kaevandamise aastamäär, mis on vastuolus uue

-iga. Kui Lubadele märgitud maksimaalne lubatud aastamäär vastab täpselt uue

§-le 26 lg 3 ning see määr tuleb uue

§ 35

lg 2 p 5 kohaselt märkida kaevandamisloale, siis seda, et KKM saaks või peaks määrama loal ka kaevandaja maksimaalse lubatud kaevandamise aastamäära lubade lõikes kokku (antud vaidluses nimetatud kui kaevandaja täiendav 6 aastamäär), mis erineb lubatud maksimaalsete aastamäärade summast, ei tulene uuest

st. Täiendavat piirangut oli võimalik lubadele seada uue

§ 42

lg 3 ja §-s 26 lg 51 alusel vaid kaevandajate vahelise kokkuleppe olemasolul, kuid sellist kokkulepet ei ole kunagi sündinud. Seadusliku aluse põhimõttest johtuvalt on

-i sätted imperatiivsed ning lubatud ei ole kokkuleppe puudumisel lubadele lisaks lubatud maksimaalse aastamäärale tingimuseks seada ka täiendava kaevandaja aastamäära, mida Käskkirjaga nr 1319 õigusvastaselt tehti. Täiendav piirang sai ekslikult ja õigusvastaselt 2009. aastal Käskkirjaga nr 1319 lubadesse märgitud ning selle kohaldamine tuleb lõpetada. Seda enam põhjendamatu on sellele piirangule tugineda väljaspool Käskkirjas nr 1319 endas nimetatud lube ja õigustada selle piiranguga uute lubade väljastamisest keeldumist. 16.09.13 kohtuistungil tõusetus EEK esindajate seletuste pinnalt teravat üles küsimus, et mis vahet seal on, kas Käskkirjaga nr 1319 lubadele seatud täiendavad piirangud kehtivad või mitte ning EEK hinnangul ei saa nende piirangute olemasolu kuidagi VKG õigusi rikkuda. Kaebaja selgitab väga lihtsa ja illustratiivse näite abil, kuivõrd suur erinevus on täiendava piirangu rakendamisel konkurentide jaoks. Uue

-iga kehtestati üleriiklik lubatud määr 20 mln t. Kui loa omanikul lõppeb üks luba (võtame nt EEK Estonia kaevanduse loa, mille aastane maht on 7,3 mln t aastas ja mis lõppeb 2019. a), siis tähendab see: 1) kaevandajate täiendavate piirangute olemasolul (ehk siis 20 mln t on kaevandajate vahel ära jagatud nö lubade ülese kaevandajate aastamääradega - Käskkirjaga 1319 määratud EEK 15,010 mln t ja VKG 2,772 mln

1. t)seda, et nö üldisesse potti (20 mln
2. t)vaba mahtu juurde ei teki ning vaba maht tekib ainult konkreetse loa omanikule temale määratud täiendava aastamäära piires, st konkreetse näite puhul EEK-le tema 15,01 mln t raames, kes saab selle arvelt taotleda eelisõigusega uut luba või tõsta teiste kaevanduste mahtu. Isegi kui lõppeva loa omanik ei sooviks seda mahtu oma tarbeks ära kasutada, ei anna see võimalust teistel loaomanikel ega uutel konkurentidel vabanenud mahtu oma tarbeks kasutada; 2) kaevandajate täiendavate piirangute puudumisel (ehk kui igal loal oleks fikseeritud vastavalt

§-le 26 lg 3 individuaalne lubatud kaevandamise aastamäär ning see oleks kõikide kehtivate lubade lõikes kokku 20 mln t) seda, et üldisesse potti tekib vaba mahtu 7,3 mln t, mille arvelt on võimalik teistele soovijatele uusi lube väljastada või jagada see maht võrdsetel alustel soovi avaldavate kaevandajate vahel ära olemasolevate lubade mahtude suurendamise teel. Nendest kahest ülalkäsitletud alternatiivist on

-i mõtte ja regulatsiooni, samuti konkurentsireeglite ning võrdse kohtlemisega kooskõlas ainult viimasena käsitletud alternatiiv. Ka faktiliselt ei ole tekkinud vaidluste allikaks mitte

-is sätestatud üleriigiline kaevandamismäär 20 mln t aastas, mida kaevandajad ei ole kunagi faktiliselt täis kaevandanud, vaid just Käskkiri 1319, täpsemalt selle tõlgendamine ja kohaldamine KKM-i poolt viisil, et selle mõtteks on ainult konkurentsieeliste andmine EEK-le. See aga ei ole konkurentsireeglitega kooskõlas, on otseselt vastuolus

-iga ning see ei saanud ka tegelikult olla vastava meetme mõtteks. 13.2 Enampakkumise Käskkirja kehtetuks tunnistamine on õigusvastane (vt. ka kaebuse p 4.3). Enampakkumise Käskkirja kehtetuks tunnistamine on õigusvastane ainuüksi kohase motiveeringu puudumise tõttu, pelgalt viitest HMS §-le 66 lg 2 p 2 motiveerimiseks ei piisa. Kuigi ei saa olla mingit vaidlust, et enampakkumise korraldamist puudutav on menetlusnormistik ja ka KKM on möönnud vana seaduse menetlusnormide kohaldamist (

§ 75

lg 2 alusel), on vaatamata sellele jäetud enampakkumine õigusvastaselt vana

-i sätete kohaselt läbi viimata, tuginedes uue

-i sätetele. Isegi kui uue

-i 7 sätted oleksid kohaldatavad, siis sarnaselt vana

-iga, näeb ka ka uus

enampakkumiste läbiviimise, kui loataotlejaid on mitu. 13.3. EEK-le uue

§ 30¹ alusel Loa väljastamise õigusvastasuse põhjendused.

13.3.1 EEK-le on kaevandusluba välja antud uue

-i § 301 alusel, mis ei ole käesoleval juhul kohaldatav. EEK taotlus tuleb lahendada vana

-i sätete alusel, mis ei andnud EEK taotlusele mingit eelist teiste taotluste ees (vt ka kaebuse p 4.1 ja 4.2.1). Nii nagu VKG Taotlus, on ka EEK taotlus esitatud vana

-i kehtivusajal, mistõttu ei ole uue

-i § 301 EEK taotluse menetluses kohaldatav juba ainuüksi seetõttu, et HMS § 5 lg 5 ja uue

-i § 75 lg 2 kohaselt kuulub vana seaduse ajal esitatud taotlus lahendamisele taotluse esitamisel kehtinud vana

-i õigusnormide (st nii materiaal- kui menetlusnormide) alusel. Kuna vana

ei andnud EEK-le mingit eelist teiste taotlejate ees, puudus alus anda luba EEK-le eelisõiguse alusel ning KKM oleks pidanud läbi viima kõiki taotlejaid võrdselt kohtleva menetluse. 13.3.2. VKG on seisukohal, et isegi kui uue

-i sätted oleksid kohaldatavad, ei kuuluks uue

-i § 30¹ lg 1 kohaldamisele põhjusel, et VKG omab samuti kaevandamisluba ning see välistab EEK eelisõiguse (kaebuse p 4.1.2). Lähtudes uue

-i § 301 lg 1 sõnastusest, milles eelisõigus on sätestatud vaid kaevandamisluba mitteomavate isikute ees, välistab EEK eelisõiguse antud juhul automaatselt see, et VKG-l on kehtivad load ning seejuures ei oma mingit rolli küsimus, mis ajal hakkavad VKG lubadega määratud varud ammenduma. 13.3.3. VKG on ka seisukohal, et uue

-i § 301 alusel ei ole võimalik EEK-le uut luba välja anda sõltumata tema (kaas)eelisõgusest, sest antud juhul ei esine normis silmas peetud olukord, kus kaevandaja kõikide lubade lõikes antud (summaarsed) põlevkivivarud hakkavad 5 aasta jooksul ammenduma. Käesoleva vaidluse faktiliste asjaolude taustal ei saa olla mingit kahtlust, et EEK kõikide lubade lõikes välja antud põlevkivivarusid jätkus Loa andmise hetkel oluliselt kauemaks kui vaid 5 aastaks. Eeltoodut kinnitab ka Konkurentsiameti analüüsis toodud ülevaade kehtivate põlevkivilubade ja nende ammendatava varu osas. Konkurentsireeglitega vastuolus on KKM-i käsitlus, et eelisõiguse annab konkreetse loa ammendumine 5 aasta jooksul. 13.3.4. VKG märgib, et isegi siis, kui uue

§ 301

oleks antud juhul kohaldatav, tuleb see jätta kohaldamata, kuna säte on vastuolus Euroopa Liidu esmase õiguse osaks olevate konkurentsinormidega (kaebuse p 4.1.3). EEK omab Eesti põlevkiviturul ülekaalukat turgu valitsevat seisundit. EEK-l on 15 kaevandamisluba, üle 75% kaevandamismahust ja ca 85% kaevandatavast varust, VKG-l on 2 luba, VKG osakaal kaevandatavatest varudes on 11,6%. Kui lähtuda KKM-i käsitlusest

§-i 301 osas, siis kehtiva õiguse alusel ei ole EEK olemasolevatel konkurentidel (eeskätt VKG-l) ega ka tulevastel võimalikel konkurentidel, kes sooviksid taotleda uusi kaevandamislubasid, võimalik taotleda uusi lubasid ja/või oma tegevuse laiendamist. Seda põhjusel, et uue

-i § 30¹ alusel on just ja ainult EEK-le antud eelisõigus teiste taotlejate ees, kuivõrd mõne EEK-le antud kaevandamisloa kehtivusaja lõpp on pidevalt uue

-i § 301 lg-s 1 sätestatud viie aasta piires. Seeläbi on välistatud konkurentide juurdepääs täiendavale põlevkiviressursile aastakümneteks. Olukorra teeb EEK konkurentide jaoks veelgi raskemaks tõik, et EEK load on saadud ajalooliselt monopoolsele ettevõttele varasemalt antud lubade ümbervormistamise tulemusel, mitte aga läbipaistvas ja avatud menetluses. Kaevandustes kasutusel olev infrastruktuur ja seadmed ning tehnika on rajatud riigi poolt, samas kui konkurendid peavad kandma selliste investeeringutega seotud kulud ise. Praktiliselt on loodud olukord, kus EEK omab turgu 8 valitsevat seisundit ning põlevkivi kaevandamise turule sisenemiseks või tegevuse laiendamiseks on konkurentidele seatud ületamatud takistused. Selline seadusesse sisse kirjutatud olukord on raskes vastuolus mitte ainult avatud turu ja võrdse kohtlemise põhimõtetega, vaid ka Euroopa Liidu esmase õiguse osaks olevate konkurentsinormidega. EEK konkurentide juurdepääs põlevkivile kui toorainele (seejuures mitte ainult elektrienergia tootmise toorainele, vaid ka põlevkivi tööstuse ja ülemaailmselt mitmete erinevate toodete toorainele) on piiratud, takistatud on ka EEK konkurentide võime tegutseda elektrienergiatootmise turul ja põlevkivi keemiatoodete tootmise turul. Olukorras, kus EEK-l on turgu valitsev seisund ning uue

-i sätete alusel on kindlustatud sellise seisundi vankumatus aastakümneteks, on EEK-le tagatud võimalus piirata konkurentide juurdepääsu nii elektrienergia kui põlevkivi keemiatoodete tootmisele, keeldudes konkurentidele põlevkivi ka mõistliku hinnaga müümast ning eelistades piiratud ressursi kasutamisel enda kontserni ettevõtjaid. Seeläbi saab EEK veelgi tugevdada seni niigi tugevat positsiooni põlevkivi kaevandamisel, elektrienergia tootmisel ja põlevkivitoodete tootmisel. Eesti riik on EEK-le põlevkivi ressursile eelistatud juurdepääsu seisundi andmisega rikkunud Euroopa Liidu esmase õiguse osaks olevaid konkurentsireegleid. Uue

-ga loodud eelkirjeldatud olukord on raskes vastuolus EL-i esmase õiguse osaks oleva Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) artikkel 106 punktiga 1 koostoimes artikliga 102. Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt (vt nt C-462/99) kujutab riigi poolt ettevõtjate ebavõrdsesse olukorda seadmine ja selle läbi konkurentsi moonutamine ELTL artikli 106 punkt 1 koostoimes artikliga 102 rikkumist. Seejuures sarnaneb antud olukord nn Kreeka pruunsöe kaasusega. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on Euroopa Liidu õigus vastuolu korral siseriikliku õigusega ülimuslik ning kohtupraktika kohaselt tuleb kohtul konkreetses kohtuasjas jätta Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õiguse kohaldamata (vt nt Euroopa Kohtu ühendatud kohtuasjad C-10/97 kuni C-22/97, Riigikohtu lahend nr 3-3-1-3306). Vaieldamatult rikub EL-i konkurentsireegleid uue

-i § 30¹ ning seetõttu palub kaebaja jätta see kohaldamata. Antud juhul saab kohus õiguse rakendajana vältida edasistele konkurentsimoonutustele kaasaaitamist ning välistada EEK-le eelisõiguse korras kaeveloa väljastamise. Kaebaja poolt tõendina esitatud analüüsis on ka Konkurentsiamet leidnud, et

§ 301

lg 1, mille alusel kaevandusluba EEK-le välja anti, rikub konkurentsireegleid ja tuleks tühistada. Lisaks, EEK-le Uue

-i § 30¹ alusel eelisõigusega loa väljastamine on vastuolus ka Põlevkivi Arengukavas rõhutatud vaba ettevõtluse ja avatud turu põhimõtetega. 13.3.

1. VKG on seisukohal, et puudub faktiline vajadus ja põhjendus EEK-le eelisõiguse alusel uue loa väljastamiseks. Käskkirjas kui kaalutlusotsuses on lähtutud ebaõigest kaalutlusest, et EEK-le uue loa väljastamine on põhjendatud kahe peatselt suletava kaevanduse varude ammendumisega (kaebuse p 4.1.4). Kaevandamise ja tarbimise üldkontekstis ei oma Aidu karjääri ja Viru kaevanduse ressursi ammendumine lähiajal EEK kontserni tarbimise seisukohalt üldse tähtsust, kuna EEK-l jätkub ressurssi nii praeguseks tootmistegevuseks kui ka tootmistegevuse juba planeeritud laiendamiseks olemasolevatest karjääridest ja kaevandustest aastakümneteks. Arvestades seda, et siseriiklikult tarbitava põlevkivielektri tootmiseks kuluva põlevkivi maht on ca 6-8 mln t aastas, ei vaja EEK uut luba ka riiklikult tähtsate ülesannete teostamiseks, kuna selleks oli EEK-l juba piisavad varud varasemalt väljastatud lubade näol. Lisaks ei ammendu Viru kaevanduse varud ei ammendu tegelikult 5 aasta jooksul ja EEK lihtsalt peatab seal kaevandamise. Aidu karjääri varude ammendumisega seonduvalt juba tõsteti Estonia kaevanduse kaevandamismahtu. Täiesti ainetu on EEK väide, et KKM ei pidanudki loa andmisel kaaluma ega arvestama, kas EEK ka tegelikult vajab täiendavat ressurssi eelisjärjekorras teiste kaevandajate ees. Kui EEK 9 käsitlusega nõustuda, siis tähendaks see seda, et pärast Käskkirja nr 1319 andmist tuleb igal juhul kogu uus ressurss a priori EEK-le anda, seda sõltumata sellest, kas EEK-l seda ressurssi ka tegelikult vaja on. Selline käsitlus ei ole kooskõlas mitte ainult diskretsiooniõigusega, konkurentsiõigusega ja loodusressursi säästliku kaustuse põhimõttega, vaid rikub jämedalt ka võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet. 13.3.
2. VKG on seisukohal, et kui uus

ka kohalduks, on loa andmine vastuolus uue

-i §-s 26 lg 6 sätestatuga (vt ka kaebuse p 4.1.5). Arvestades Uus-Kiviõli mäeeraldise aktiivse tarbevaru suurust ja loa aastast kaevemahtu, saaks loa alusel kaevandada 23 aasta jooksul kokku 95 450 tuh tonni (esimesed kaks aastat saab loa alusel kaevandada 0 tonni), so kaks korda vähem mäeeraldise varudest. Selline olukord on vastuolus

-i §-iga 26 lg

1. Isegi kui kaevandamiskaod maha arvata, ei oleks varu ammendatav loa kehtivusaja jooksul. Lähtuda ei saa ka eeldusest, et EEK saab vajadusel loaga määratud aastast lubatud kaevandamismahtu (mis on 4,15 mln t) hiljem suurendada, tuginedes Käskkirjaga nr 1319 kehtestatud kaevandajate täiendavatele aastamääradele. Lubamatu on eeldada, et EEK-l on ka tulevikus jätkuvalt 15,01 mln t suurune lubatud kaevemaht ja ta saab selle mahu piires vabalt opereerida olemasolevate kaevanduste mahtude muutmisega (sh suurendada intensiivselt kaevandatavate kaevanduste mahte üle algselt määratud piiri, ammendades load kiiresti ja taotledes eelisõiguse alusel uut kaevandust). 13.
2. Vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigadega, sest täielikult on tähelepanuta jäetud olulised asjaolud, samuti on see õigusvastane formaalselt. 13.4.
3. VKG seletab, et Viru karjääri varud ei ammendu tegelikult 5 aasta jooksul (see nähtub ka käskkirjast) ning Viru karjääris kaevandamistegevuse lõpetamine enne varude faktilist ammendamist ei saa olla aluseks uue

§ 30¹ alusel eelisõiguse tekkimiseks (vt ka kaebuse p 4.4.2.1).

Seega on ka Viru kaevanduse aastane lubatud maht – so 2 100 tuh t aastas – arvestatud loa aastase lubatud mahu hulka vaieldamatult täiesti põhjendamatult. Vaidlustatava loa aastasest kaevandamismäärast 4 150 tuh tonnist oli 2 100 tuh t arvestatud Viru kaevanduse ja 2050 tuh t Aidu karjääri sulgemise arvelt). 13.4.

1. Loa andmisel on eiratud fakti, et Aidu karjääri varude ammendumisele tuginedes on juba tõstetud EEK-le kuuluva Estonia loa mahtu (vt ka kaebuse p 4.4.2.2). 13.4.
2. Vaidlustatav käskkiri on õigusvastane mitte ainult sisuliselt, vaid ka formaalselt, kuna käskkirja vastuvõtmisel on rikutud ka HMS-s sätestatud haldusmenetluse nõudeid ning lähtutud ei ole hea halduse põhimõtetest (vt ka kaebuse V peatükk). Kaebaja leiab, et KKM oleks pidanud taotlusi menetlema vana

-i järgi ning korraldama enampakkumise, kuid viis menetluse õigusvastaselt läbi vaid uue

-i sätete järgi. VKG taotluse osas ei ole KKM nõuetekohast menetlust üldse läbi viinud, menetledes sisuliselt vaid EEK taotlust. Seejuures on Käskkirjas üheselt märgitud, et alates

1. aastast jätkas KKM vaid EEK taotluse menetlemist, kuigi sel ajal kehtis Enampakkumise Käskkiri, mis nägi ette enampakkumise korraldamise konkureerivate taotlejate vahel. KKM on VKG taotlust menetlenud ebaefektiivselt ja ebamõistlikult kaua aega, venitades põhjendamatult taotluse lahendamisega. Taotlus lahendati alles
2. a oktoobris, seega 3 aastat pärast menetluse aluse äralangemist, mistõttu viivitas KKM taotluse menetlemisega kokku ca 4 aastat, mida ei saa kuidagi pidada mõistlikuks ning hea halduse tavaga kooskõlas olevaks. Seejuures ei teinud KKM pärast menetluse peatamise aluse äralangemist ehk alates 21.10.
3. a taotluse menetluses kahe aasta jooksul ühtegi menetlustoimingut, samuti ei soostunud vastama kaebaja selgitustaotlustele. Seeläbi on KKM rikkunud haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja hea halduse põhimõtet, mille järelmiks on VKG majanduslike huvide kahjustamine. 10 13.
4. Kokkuvõte VKG vastuväidetest KKM-i ja EEK seisukohtade osas. 13.5.
5. EEK ja KKM-i väited kaebeõiguse puudumisest on alusetud. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et VKG-le loa andmisest keeldumine riivab VKG õigusi. EEK-le loa andmine välistab VKG-le loa andmise ning see riivab VKG õigusi (õigus võrdsetel alustel konkureerida põlevkivi kaevandamisele kui VKG-le ettevõtluseks olulisele ressursile) sõltumata sellest, mis põhjusel VKG-le loa andmisest keelduti. EEK-le, kui turgu valitsevale ettevõtjale ja VKG põhikonkurendile, loa andmine riivab VKG subjektiivseid õigusi ja kahjustab õigusvastaselt VKG majanduslikke huve ja õigusi, sest põlevkivi on piiratud ressurss ning sellele juurdepääsu andmine turgu valitsevat seisundit omavale ettevõttele süvendab EEK turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ning konkurentsireeglite rikkumist. EEK loa vaidlustamine on VKG loa vaidlustamise osas tehtava soovitama otsuse (loa keeldumise tühistamine) täitmise tagamiseks hädavajalik. 13.5.2 KKM-i ja EEK üheks keskseks vastuväiteks kaebusele on see, et VKG-le ei olegi võimalik uut luba anda, kuna Käskkiri nr 1319 välistab selle. Konkurentsiameti analüüsi tabelist 4 nähtuvalt lõppeb
6. a lõpuks EEK lubasid mahus 0,6 mln t ja
7. a lõpuks vabaneb lõppevate lubade arvelt lausa 16,75 mln t vaba kaevandamismahtu. Lubamatu on seda vabanevat mahtu ümber jagada ainult EEK-le ning sellele mahule tuleks tagada võrdne juurdepääs konkurentidele. Just selle vabaneva mahu arvelt on võimalik VKG-le uus luba välja anda. Kui loa andmise hetkel ka vaba mahtu piisavas määras ei ole, siis võib loa kehtivusaja algust edasi lükata nii, et esimestel aastatel on lubatud kaevandamismaht 0 t (nii nagu see sätestati ka vaidlustatavas Uus-Kiviõli loas) ja edasistel aastatel on lubatud kaevandamismaht suurem vastavalt lõppenud kaevandamislubade arvelt mahu vabanemisele. Kaebaja leiab, et ei saa lähtuda sellest, et VKG-l on 2,772 mln t piirang igaveseks ees. Seega pole ka enampakkumine kuidagi takistatud, sest kogu protsess võtab aega aastaid ja on ette arvestatav, kui palju kaevemahtu lõppevate lubade arvelt lähiaastail vabaneb. VKG arvates on ainetu on EEK käsitlus, mille kohaselt tingib just käskkiri nr 1319 uue

§-i 301 tõlgendamise viisil, et selle sätte alusel on võimalik lube anda vaid EEK-le. Halduse üksikakt ei saa determineerida seda, milline on õigustloova akti sätte kohaldatavus ja tõlgendatavus. 13.5.

1. VKG-l on reaalne ja faktiline vajadus täiendava põlevkivi järele ning EEK ja KKM-i vastuväited on selles osas paljasõnalised. Kaebaja on 11.09.13 esitanud täiendavad tõendid, tõendamaks VKG tegelikke kaevemahte
2. aastal. Varasemate aastate tagasihoidlikumad mahud ei olnud tingitud mitte sellest, et VKG ei vaja põlevkivi, vaid sellest, et Ojamaa kaevanduse käivitamine võttis aega paljuski just EEK tegevusest tingituna, aga ka plaanipäraste kaevandamise avamistoimingute tõttu. Seega käsitlus, et VKG on varasematel aastatel kaevandanud keskmiselt vaid 10 % kogu VKG-le lubatud kaevandamise maksimaalsest aastamäärast ja seega ei vaja täiendavat kaevandust, on kohatu ja tendentslik. VKG selgitab, et hetkel kaevandab ta oma kaevandustest põlevkivi kogu lubatud mahu ulatuses. Reaalselt vajab aga VKG põlevkivi oluliselt rohkem ning on sunnitud puudujääva osa hetkel juurde ostma põhjendamatult kõrge hinnaga EEK-lt. VKG taotleski Uus-Kiviõli luba selleks, et ise kaevandada puudujäävat põlevkivi ning leiab, et uuele ressursile juurepääsul ei tohi olla EEK-l mingeid eeliseid VKG ees. Siinjuures tuleb arvesse võtta ka seda, et EEK-le endale piisab ja jääb ülegi ka senistest kaevandustest kaevandatavast ressursist. Asjaolust, et VKG-l jääb endal peenpõlevkivi üle, märgib VKG, et sellest asjaolust ei saa kuidagi järeldada, et VKG-l on põlevkivi ülejääk ning VKG ei vaja tegelikult põlevkivi. Nimelt, tingituna Eesti põlevkivi omadustest tekib põlevkivi kaevandamisel tükikivi ja peenpõlevkivi teatud proportsioonis (peenpõlevkivi tekib rohkem). Tehnoloogilistel põhjustel 11 on VKG-l hetkel puudu just tükikivist (kasutatakse põlevkiviõli tootmiseks), mida ta on varasemalt ostnud EEK-lt, ning Ojamaal kaevandades jääb üle peenpõlevkivi, mis on kasutatav eeskätt elektri tootmiseks ja ka tulevastes peenpõlevkivil töötavates õlivabrikutes. Sel põhjusel on VKG sunnitud hetkel tükikivi EEK-lt põhjendamatult kõrge hinnaga juurde ostma. VKKG selgitab, et ostab seda 31 EUR/t versus EEK kontsernisisene hind 14 EUR/t. See, et VKG ostab EEK-lt sellise hinnaga kivi, ei tähenda, et see hind oleks põhjendatud ja et turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ei esine, vaid VKG-l ei ole hetkel muid võimalusi. Ta on riigi ja EEK poolt loodud olukorra tõttu, kus VKG-l pole endal juurdepääsu täiendavale ressursile, sundolukorras ja on sunnitud seda kivi juurde ostma EEK dikteeritud hinnaga, kui ta soovib olla oma tegevuses jätkusuutlik ja äriplaani realiseerida. 13.5.
3. VKG leiab, et EEK ja KKM väidavad ebaõigesti, et EEK-ile kaevandamisloa andmine johtus riiklikest huvidest ning uue kaevanduse saamiseks oli faktiline vajadus. Ebaõige on EEK ja KKM-I käsitlus sellest, nagu oleks konkurentsi piiramine EEK kasuks õigustatud ja lubatav elektrienergia tootmise ettekäändel. Kuigi KKM ja EEK seda üritavad, ei saa nad ülaltoodud konkurentsireeglite eiramist õigustada ega olemasolevat konkurentsiolukorda kaitsta või status quo säilitamist õigustada põlevkivienergeetikaga seostatavate riiklike julgeolekuhuvide tagamise vajadustega. Esiteks, elektrienergia tootmiseks kaevandatavale põlevkivile eelistuse andmiseks puudub hetkel igasugune õiguslik alus, mida kinnitab ka Konkurentsiameti analüüs. Vastupidi, selliste eeliste andmine on vastuolus konkurentsireeglitega. Teiseks on kaebaja 16.08.12 vastustele lisatud tõenditega tõendanud, et siseriiklikult tarbitava põlevkivielektri tootmiseks kuluva põlevkivi maht on ca 6-8 mln t aastas ning arvestades taastuvenergia kasutamise osakaalu tõusuga, ei saa ka eeldada, et tulevikus võiks seda sel otstarbel olulisel määral rohkem kuluda. Seega ei vaja EEK siseriiklikult tarbitava elektrienergia tootmiseks, millega KKM põhjendab EEK eelistamist, 15,01 mln t kaevemahtu aastas, nagu seda on antud EEK-le. Seega ei ole riiklike huvide kaudu põhjendatav loa väljastamine. Riiklike huvide katmiseks piisab EEK-le varu ka senistest kaevandustest ning on ilmselge, et luba anti EEK-le mitte riiklikest huvidest, vaid eeskätt ärilistest huvidest johtuvalt. Kolmandaks, EEK taotlustes kui ka lubades (sh UusKiviõli loa ja Ahtme II) on maavara kasutusalaks märgitud energiatööstuse küte ja keemiatööstuse tooraine. Seega ei ole KKM EEK-le lubade väljastamisel maavara kasutusala mingil viisil piiranud ega reguleerinud selliselt, et maavara kaevandatakse vaid elektrienergiatööstuse tarbeks. VKG märgib, et KKM-i esindajad tunnistasid kohtuistungil, et põlevkivi kaevandamiseks väljastatava loa (sh vaidlusaluse loa) andmisel ei eristata ega kaaluta, mis eesmärgil põlevkiviressurssi kasutama kavandatakse hakata. Kuna põlevkivi edasine kasutussuund ei ole loa andmisel tähtis, siis ei saa KKM ka õigustada EEK eelistamist teistele taotlejatele enrgiatootmise tagamise alusel. Seetõttu puudub igasugune õigustus ja põhjus eelistada EEK huvisid VKG huvidele. EEK on küll võrreldes varasemate aastatega kaevandamismahte suurendanud, ent
4. a esile toodud mahte on käsitletud moonutatult ja tendentslikult, jättes teadlikult esile toomata asjaolu, et kaevandatavast mahust müüdi VKG-le 2,1 mln t ja kontsernisiseselt kasutati õli tootmiseks ca 1,6 mln t põlevkivi. Oluline on, et märkimisväärne osa EE poolt toodetud põlevkivielektrist eksporditakse. On selge, et tegelikult soovib EEK täiendavat põlevkivikogust just VKG-ga põhiliselt konkureeriva tegevusvaldkonna – põlevkiviõli tootmise – varustamise tarbeks. Kuna konkreetselt EEK poolt põlevkiviõli tootmisega ei ole võimalik sisustada riiklikke julgeolekuhuve või avalike ülesannete täitmist, ei saa EEK põlevkiviõli tootmise tarbeks vajamineva põlevkivitoorme osas nn erihuvi argumendile tugineda. Samuti ei ole riiklik või avalik huvi kuidagi seostatav EE tegevusega põlevkivielektrit eksportida. 12 VKG leiab, et eeltoodust tulenevalt ei saa KKM õigustada EEK monopoolse seisundi säilitamise vajadust Eesti julgeolekuhuvidega siseriikliku elektrienergia tootmisel. Elektrienergia tootmiseks kaevandatavale põlevkivile eelistuse andmiseks puudub hetkel igasugune õiguslik alus ning seega kohalduvad konkurentsireeglid antud vaidluses täies ulatuses, sh ka selle põlevkivi osas, mida EE kasutab Eesti tarbeks põlevkivielektri tootmiseks (so ca 6-8 mln t aastas). 13.5.
5. VKG leiab, et ükski EEK vastuväide ei lükka ümber asjaolu, et uue

-i kohaldamine ja loa väljastamine EEK-le on raskes vastuolus Euroopa Liidu esmase õiguse osaks olevate konkurentsinormidega. Kaebaja on oma 16.08.12 vastustes põhjalikult käsitlenud vastuväiteid EEK ja KKM-i vastuväidetele seonduvalt konkurentsiõiguse küsimusega. VKG rõhutab, et erinevalt EEK poolt väidetust, eksisteerib Eestis vaid üks põlevkiviturg ja seda sõltumata sellest, kus ja milleks põlevkivi kasutatakse ning millise fraktsiooni ja energeetilisusega põlevkivi toodetakse ja tootmiseks kasutatakse. Täiesti põhjendamatu on EEK seisukoht, et eristada tuleb elektri tootmiseks kasutatava põlevkivi turgu muul otstarbel kasutatava põlevkivi turust ning peenpõlevkiviturgu tükikivi turust. VKG leiab, et esiteks ei ole kaubaturu määratlemise teooriatest ning ka praktikast lähtuvalt reaalselt võimalik eristada elektrienergia tootmiseks ning muuks otstarbeks kasutatava põlevkivi kaubaturge. Teiseks, Eestis on põlevkivi kaevandamise loa väljastamiseks ette nähtud üks menetlus sõltumata sellest, mis otstarbel põlevkivi kaevandatakse ja millist fraktsiooni sellest rikastamisvabrikus tehakse. Käesolevas vaidluses on oluline just ressursile juurdepääsu aspekt ja kuna ressursi kaevandamiseks loa andmisel ei eristata ressursi kasutamise otstarbeid ja tootmisprotsesse, siis ei ole ainuüksi seetõttu turgude eristamine õige. Ka ei ole EEK UusKiviõli kaevevälja kaeveloa taotlemisel avaldanud, et soovib põlevkivi kõne all oleval kaeveväljal kaevandada vaid elektrienergia tootmiseks ja luba on väljastatud nii elektri kui ka õli tootmiseks. Kolmandaks, lähtuvalt asenduse võimalikkuse hindamisest, on elektri tootmiseks ning muul otstarbel kasutatav põlevkivi osa ühest ja samast Eesti põlevkiviturust ning kuna põlevkivile puudub reaalne alternatiiv, siis ei saa põlevkiviturule lisada teisi kaupu. Neljandaks tuleneb eristamise ebakohasus ka sellest, et erinevat sorti põlevkivi saamine sõltub konkreetse ettevõtte valikutest tootmisprotsessi osas (rikastamine, edasine tootmine), mitte kaevandatavast ressursist endast, milleks luba on antud. Viiendaks ei ole ka Konkurentsiamet oma analüüsis turge eristanud, käsitledes põlevkiviturgu ühtse turuna. Samuti on turge käsitletud ühtsena nn Kreeka pruunsöe kaasuses, kuigi ka seal toodetakse pruunsöest lisaks elektrile ka õli ja keemiatööstuse tooteid. VKG leiab teemat kokku võttes, et antud juhul on vaidlus põlevkiviressursile juurdepääsu üle, mis on KKM-i ja EEK koostöös konkurentidele lubamatult välistatud, mitte aga põlevkiviproduktide jagamise ja müügi üle, mistõttu EEK poolt vaidlusesse kunstlikult toodud turgude eristamine ei ole üldse asjassepuutuv. VKG-l puudub hetkel võimalus endale vajalikul määral tükikivi toota, sest VKG-l ei ole piisavalt kaevandatavat ressurssi. Ressursiks on vaidluse kontekstis just maapõuest välja kaevandatav põlevkivi, mitte aga juba tootmisprotsessi tulemusel tekkiv tükikivi või kontsentraat (kaevandamisluba antakse põlevkivile, mitte aga tükikivile või peenpõlevkivile). Maapõues on tegemist ikka ühe põlevkiviga, tükikivi ja põlevkivi vorm omandatakse konkreetse kaevandaja ja konkreetse rikastamisvabriku tehnoloogilise valiku alusel. Kui VKG-l oleks endal vajalik ligipääs 13 ressursile olemas, saaks VKG endale ise vajalikul määral tükikivi toota ja ta ei peaks seda ka EEK-lt põhjendamatult kõrge hinnaga juurde ostma. VKG viitab jätkuvalt ka nn Kreeka pruunsöe kaasusele (Euroopa Komisjoni 05.03.08 otsus). Asjaolu, et Üldkohus on selle otsuse tühistanud, ei tähenda, et sellele otsusele viitamine on asjakohatu. EEK jätab mainimata fakti, et Euroopa Komisjon on 30.11.12 esitanud EEK poolt viidatud Üldkohtu otsusele kaebuse Euroopa Kohtule ning ka EEK poolt viidatud Üldkohtu otsus ei ole jõustunud. VKG rõhutab, et Euroopa Kohtu praktikale tuginevalt on väär EEK seisukoht, et ELTL artikli 106 lg 1 koostoimes artikliga 102 rikkumise näitamiseks on alati vajalik tuvastada, millise kuritarvituseni riiklik meede ettevõtja viib või võib viia. Asjakohane on Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas C-462/99 Connect Austria avaldatu, et turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevused, mis võivad tugevdada seda positsiooni, moonutades selliselt konkurentsi, tähendab turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ELTL artikli 102 mõttes (p 81). /…/Eeldusel, et moonutatud konkurents tuleneb riigi meetmest, mis loob olukorra, kus võrdsed võimalused ei ole tagatud erinevatele turuosalistele, võib see olla ELTL artiklite 106

§ 301

ja Käskkiri nr 1319 ning selle pinnalt tekkinud halduspraktika - viinud olukorrani, kus EEK-l on võimalik turgu valitsevat seisundit kuritarvitada ja EEK on seda ka teinud kasutades täiendava ressursi omandamiseks eelisõigust, millega on võimalik välistada uute konkurentide juurdepääs põlevkiviturule ja olemasolevate konkurentide turuosa suurendamine. Lisaks soostub EEK konkurentidele põlevkivi müüma ainult kordi kõrgema hinnaga kui kontsernisiseselt, mis on võrdsustatav tarnest keeldumisega jne. Venemaa kaevandamisvõimaluste osas märgib VKG, et temale teadaolevalt on viimane kaevandus Venemaal suletud 2007 (2010 kaevandus uputati) ja isegi kui seal oleks mõni kaevandus avatud, siis oleks seal kaevandamine ja transpordikulud ebamõistlikult suured. VKG-l ei ole administratiivset ega finantsilist võimekust võõrriigi territooriumil kaevanduse avamiseks ning sealsete poliitiliste, administratiivsete, tolli-, maksu-, tehniliste jmt küsimuste lahendamiseks. Olukorras, kus Eestis on põlevkivi piisavas mahus olemas, ei peaks kõik teised turuosalised peale EEK ostma põlevkivi oma tootmise nö „elus hoidmiseks“ ja laiendamiseks teistest riikidest. Seda veel olukorras, kus EEK ei vaja tegelikult kogu põlevkivi, mille kaevandamise õigus viimasele kaevelubade alusel juba antud on, EEK ja KKM-i väidetud riiklike huvide kindlustamiseks. 13.

1. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kaebaja poolt kantud menetluskulud, millest moodustavad õigusabikulud 21714,9 eurot ning riigilõivkaebuselt 15.97 eurot.
2. Kaebaja TLA Invest OÜ palub oma kaebuses tühistada Keskkonnaministeeriumi 07.10.2011 käskkirja nr 1442 välja arvatud nimetatud käskkirja resolutiivosa punktide 2, 6 ja 7 osas. TLA põhjendab oma taotlust järgmiselt: 14 14.
3. TLA üldine seisukoht ja nõuded 14.1.
4. Käesoleva vaidluse alus on asjaolu, et KKM otsustas pärast ligi kuus aastat kestnud viivitamist ning kaebaja taotluse sisulist ignoreerimist, sh EEK samaväärse taotluse menetlemist, vastuolus kohalduva õigusega ja õigusvastaselt väljastada loa kaeveväljal kaevandamiseks EEK-le ning keelduda selle väljastamisest AS Riveritole (kaudselt TLA-le.). 14.1.
5. TLA selgitab, et taotlusest tulenevad õigused ja kohustused läksid TLA-le AS Riveritolt üle juba 18.07.
6. a ning AS-il Riverito ei ole vastava loataotlusega sellest ajast arvates mingit seost. TLA on seisukohal, et loataotlus on talle üle läinud ja vastustaja oli sellest teadlik enne vaidlustatud haldusakti andmist. TLA leiab, et loataotluse üleminekuks ei ole mingeid seaduslikke takistusi ja et avalik-õigusliku iseloomuga õiguseid saab eraõiguslike isikute vahelise tehinguga, kui see ei ole otsesõnu seaduses keelatud, analoogselt võlaõigusega üle anda. Samuti leiab TLA, et tulenevalt põlevkiviressursi piiratusest ning loaga selle õigusvastasest andmisest EEK-le on ilmselge TLA õiguste ja huvide rikkumine ja otsene puutumus Käskkirjaga. 14.1.
7. TLA selgitab, et puudub vaidlus asjaolu üle, et KKM oli käskkirja andmise hetkel loataotluse üleminekust TLA-le teadlik. Käskkirjaga keeldus aga KKM AS-ile Riverito, mitte TLAle, loa väljastamisest. Kaebaja on seisukohal, et lisaks mitmetele teistele sisulistele ja formaalsetele puudustele on käskkiri ja selle vastuvõtmine õigusvastane ka oluliste asjaolude (mh taotleja isiku) tähelepanuta ja kaalumata jätmise tõttu ning tuleb tühistada täies ulatuses, v.a käskkirja punktide 2, 6 ja 7 osas. 14.1.
8. TLA selgitab, et talle kuuluva taotluste esitamise ajal kehtinud

§ 28

kohaselt tuli olukorras, kus mitu isikut on esitanud kaevandamisloa taotlused, mis täielikult või osaliselt puudutavad üht ja sama maa-ala, müüa kaevandamisluba enampakkumise teel. Ka kehtiv

§ 32

näeb ette kaevandamisloa müügi enampakkumisel olukorras, kus samale riigi omandis olevale maavarale on esitanud kaevandamisloa taotluse mitu isikut ja esitatud taotlusi ei saa üheaegselt rahuldada. Eeltoodust hoolimata väljastas KKM Loa õigusvastaselt EEK-le, korraldamata seadusega ettenähtud enampakkumist. 14.1.5. TLA leiab lisaks eelnevale, et KKM on õigusvastaselt kohaldanud

§ 301olukorras, kui selle kohaldamine on selgelt välistatud.

TLA on seisukohal, et isegi juhul, kui

§ 301

oleks antud asjaoludel põhimõtteliselt kohaldatav, tuleks see jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu esmase õiguse osaks olevate konkurentsinormidega. Seetõttu taotleb TLA ka

§ 301kohaldamata jätmist.

14.

1. TLA leiab, et vaidlustatud käskkiri on sisuliselt õigusvastane 14.2.
2. TLA selgitab, et käskkiri on õigusvastane, kuna see on välja antud vale menetlusosalise suhtes. Samuti lähtuvad käskkirjas nimetatud põhjendused käskkirja väljastamisest keeldumiseks just AS Riverito, mitte TLA isikust. Seega on ka käskkirja põhjendused asjakohatud. Antud juhul oli vastustajale enne käskkirja andmist vähemalt haldusasjast nr 3-10-2266 teada, et Riverito AS on loovutanud oma loataotluse 18.07.2007 TLA-le. Seda kinnitas nimetatud haldusasjas nii Riverito AS kui ka kaebaja. Eeltoodut on kinnitanud ka KKM-i esindaja kohtuistungil (helifailist 3:04:00 jj). Seega on vaidlustatud haldusaktile eelnenud haldusmenetluses menetlusosaline asendunud – Riverito AS-i asemel muutus menetlusosaliseks kaebaja. Samas on KKM-i esindaja kohtuistungil märkinud, et haldusmenetlus viidi läbi ja käskkiri väljastati „mitte menetlusosaliseks oleva isiku suhtes“ (st mitte TLA suhtes, vt Kohtuistungit käsitlev helifail 3:07:50 jj). 15 TLA leiab, et käskkiri ongi ekslikult välja antud eelmise menetlusosalise ehk Riverito AS-i suhtes ning selles on loa mitteväljastamist põhjendatud samuti just AS Riverito, mitte TLA isikust lähtudes. Järelikult on käskkirja motiveering puudulik ja asjakohatu, kuivõrd see käsitleb asjassepuutumatut isikut, kes ei olnud KKM-ile teadaolevalt vastavast loataotlusest tulenevate õiguste ja kohustuste omanik. TLA leiab eeltoodust tulenevalt, et tegemist on KKM-i poolt olulise diskretsiooniveaga, kuna haldusorgan on jätnud täielikult tähelepanuta väga olulise asjaolu (taotleja isiku muutumise) ning on teostanud kaalutlusõigust asjassepuutumatu isiku suhtes. KKM-i esindajad ei osanud kohtuistungil selgitada, miks nad keeldusid Loa väljastamisest AS-le Riverito, mitte TLA-le. Seoses istungil kolmanda isiku poolt esitatud küsimusega, kas TLA hinnangul on vastav TLA taotlus lahendatud või mitte, rõhutab TLA veelkord, et taotlus, millest tulenevad õigused ja kohustused läksid üle TLA-le, on käskkirjaga lahendatud, kuid seda on tehtud ekslikel asjaoludel, asjakohatutel põhjendustel ja ebaõige adressaadi suhtes, jättes üliolulise asjaoluna täielikult tähelepanuta taotleja isiku muutumise. Kokkuvõttes leiab TLA, et vastustaja on vaidlustatud haldusakti andnud ehk loataotluse täiesti arusaamatutel põhjustel lahendanud ebaõige menetlusosalise suhtes ja jätnud tähelepanuta temale teadaoleva Riverito AS-i loataotluse (sh sellest tulenevate õiguste) ülemineku kaebajale. Samuti lähtuvad kõik käskkirjas olevad põhjendused loa mitteväljastamiseks just AS-i Riverito, mitte TLA isikust. Seega on vaidlustatud haldusakt õigusvastane, selles toodud põhjendused on asjakohatud ja see kuulub tühistamisele. 14.2.2 TLA leiab, et uue

-i § 301 ei ole EEK taotlusele kohaldatav, kuna ka EEK taotlusele tuleb kohaldada kuni 31.03.

1. a kehtinud maapõueseaduse sätteid, mis ei andnud EEK taotlusele mingit eelist teiste kaevandamistaotluste ees. Kaebaja, VKG ja EEK loataotlused kaeveväljal kaevandamiseks on esitatud kuni 31.03.
2. a kehtinud maapõueseaduse (vana

) kehtivusajal. Uue

-i § 301 ei ole nende taotluste menetluses kohaldatav juba ainuüksi seetõttu, et HMS § 5 lg 5 ja uue

-i § 75 lg 2 kohaselt kuulub vana seaduse ajal esitatud taotlus lahendamisele taotluse esitamisel kehtinud vana

-i õigusnormide alusel. Kuna vana

ei andnud EEK-le mingit eelist teiste taotlejate ees, puudus alus anda luba EEK-le eelisõiguse alusel ning KKM oleks pidanud läbi viima kõiki taotlejaid võrdselt kohtleva menetluse. Haldusmenetluse alguse aegse seaduse (st nii materiaal- kui ka menetlusnormistiku) kohaldamine ning antud juhul uue

i mittekohaldumine taotluse menetlemisele taandub üldisemalt ka seaduse tagasiulatuva jõu keelu põhimõttele ning õiguspärase ootuse põhimõttele. Kohtupraktikast leiab mitmeid näited, kus kohtud on võtnud resoluutse seisukoha, et vana

-i ajal esitatud taotluste osas kohaldub vana

. Näiteks Riigikohtu 28.02.2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-86-06 on halduskolleegium üheselt märkinud, et Uus-Kiviõli kaevandusloa taotlustele tuleb kohaldada vana

-i sätteid, mitte uue

-i sätteid. Samale seisukohale Uus-Kiviõli kaevandusloa taotluse suhtes vana

-i kohaldamise osas on jõudnud Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus ka enampakkumise käskkirja tühistamise vaidluses (haldusasjad vastavalt nr 3-776/2005 ja nr 3-05-455). Samuti on Tallinna Ringkonnakohus oma 09.04.2010. a otsuses haldusasjas nr 3-08-2593 rõhutanud, et kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise menetlus on avatud menetlus ning selle läbiviimisel tuleb juhinduda menetluse alguses (taotluse menetlusse võtmise ajal) kehtinud õigusnormidest, viidates sealjuures HMS § 5 lg-le 5 ja uue

-i rakendussättele § 75 lg 2. Viimati viidatud asjas oli samuti tegemist vana

-i ajal esitatud kaevandamisloa taotluse alusel väljastatud kaevandamisloaga. 16 14.2.3. TLA on seisukohal,, et isegi siis, kui uue

§ 301

oleks kohaldatav, tuleb see jätta kohaldamata, kuna säte on vastuolus Euroopa Liidu esmase õiguse osaks olevate konkurentsinormidega. Uue

§ 301

alusel ei ole EEK olemasolevatel konkurentidel ega ka tulevastel võimalikel konkurentidel (kes sooviksid taotleda uusi kaevandamislubasid) võimalik taotleda uusi lubasid ja/või oma tegevuse laiendamist, kuna uue

-i § 30¹ alusel on sisuliselt ainult EEK-le antud eelisõigus teiste isikute ees, kuivõrd mõne EEK-le antud kaevandamisloa kehtivusaja lõpp on pidevalt uue

-i § 301 lg-s 1 sätestatud viie aasta piires. Uue

-ga loodud eelkirjeldatud olukord on selges ja üheses vastuolus Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) artikkel 106 punktiga 1 koostoimes artikliga 102. Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt (vt nt C-462/99) kujutab riigi poolt ettevõtjate ebavõrdsesse olukorda seadmine ja selle läbi konkurentsi moonutamine ELTL artikli 106 punkt 1 koostoimes artikliga 102 rikkumist. Seega on Eesti riik ning konkreetsemalt KKM rikkunud seoses EEK-le põlevkiviressursile eelistatud juurdepääsu seisundi andmisega Euroopa Liidu esmase õiguse osaks olevaid konkurentsireegleid. ETLT sätted moodustavad Euroopa Liidu esmase õiguse osa. Riigikohus on korduvalt, nt asjas nr 3-3-1-33-06, rõhutanud, et kui siseriiklik õigus on vastuolus Euroopa Liidu esmase õigusega, tuleb kohaldada Euroopa Liidu õigust ning jätta siseriiklik õigus vaidluses kohaldamata. Seda tuleb teha ka antud juhul, kui kohus peab

§-i 301 siiski asjakohaseks. 14.2.4 TLA märgib, et puudub faktiline vajadus ja põhjendus EEK-le eelisõiguse alusel uue loa väljastamiseks. Vastava vajaduse olemasolu ei ole käskkirjas analüüsitud ega kaalutud. Käskkirjas, kui kaalutlusotsuses, on lähtutud ebaõigest kaalutlusest, et EEK-le uue loa väljastamine on põhjendatud kahe peatselt suletava kaevanduse varude ammendumisega. Vastustaja oleks pidanud käskkirja andmisel kaaluma, kas EEK ka tegelikult vajab uut kaevandamisluba uuel kaeveväljal, kus ja milleks saadavat põlevkivi tarbitakse ning kas ja miks ei piisa olemasolevatest varudest. Vastavat kaalumist käskkirjast ei nähtu, seega ei ole KKM mingit sisulist kaalumist teostanud. 14.2.5 Kaebaja leiab, et enampakkumise käskkirja kehtetuks tunnistamine on sisuliselt õigusvastane. Enampakkumise käskkiri on kehtetuks tunnistatud HMS § 66 lg 2 alusel, muud põhjendused enampakkumise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks puuduvad, mistõttu on vaidlustatud haldusakt vastavas osas õigusvastane ainuüksi kohase motiveeringu puudumise tõttu. Kaebaja märgib, et enampakkumise käskkirja kehtetuks tunnistamine on lisaks vigasele motiveeringule õigusvastane ka seetõttu, et selle kehtetuks tunnistamisel on tuginetud uue

-i sätetele, mis ei kuulu kohaldamisele. 14.3. TLA leiab, et käskkiri on ka formaalselt õigusvastane ja põhjendab järgmiselt:. seda 14.3.1 Käskkirja vastuvõtmisel on rikutud kohaldamisele kuuluva vana materiaalõiguse ja ELTL-i sätteid ning HMS-s sätestatud üldisemaid haldusmenetluse nõudeid. Samuti ei ole selle vastuvõtmisel lähtutud hea halduse põhimõtetest. TLA on seisukohal, et KKM oleks pidanud taotlusi menetlema vana

-i järgi ning korraldama enampakkumise, kuid viis menetluse õigusvastaselt läbi vaid uue

-i sätete järgi. Kaebaja märgib, et tema taotluse osas ei ole KKM nõuetekohast menetlust üldse läbi viinud ja on menetlenud sisuliselt vaid EEK taotlust. KKM on kaebaja taotlust menetlenud ebaefektiivselt ja ebamõistlikult kaua aega, venitades põhjendamatult taotluse lahendamisega. Seeläbi on KKM rikkunud haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja hea halduse põhimõtet. KKM ei ole käesoleva hetkeni kaebaja, kui kaevandamisloa taotleja ning kui võimaliku kaevandamisloa andmise või kaevandamisloast keeldumise adressaadi osas vastavat otsust teinud, väljastades õigusvastaselt EEK-le loa ning keeldudes selle väljastamist AS-le Riverito. 17 14.3.2 TLA leiab, et käskkiri on puudulikult motiveeritud. TLA on eelpool kirjeldanud mitmeid küsimusi, millega käskkirja väljastaja oleks pidanud loa andmisel ja sellest keeldumisel arvestama, ent mis on jäetud arvestamata. Muuhulgas ei sisalda käskkiri põhjendusi selles osas, miks on peetud võimalikuks uue

-i § 75 lg-s 2 sätestatu, mis näeb ette vana

-i kohaldamise, lihtsalt tähelepanuta jätta. Samuti ei ole selles toodud ühtegi põhjendust asjaoludele, miks on väljastatud EEK-le kaevandamisluba Aidu ja Viru karjääride sulgemise ettekäändel, kuigi see ei ole sisuliselt põhjendatud. Ka ei ole toodud enampakkumise käskkirja kehtetuks tunnistamisele sisulisi põhjendusi. TLA leiab, et motiveerimata või vigaselt motiveeritud haldusakt on alati õigusvastane. Põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda motiveerimata haldusakti õiguspäraseks. Haldusakti motivatsiooni hilisem täiendamine ei muuda fakti, et haldusakt anti motiveerimatult (RKHK 3-3-1-93-06, 3-3-1-26-07, 3-3-1-27-07, 3-3-1-28-07, 3-3-1-39-07). Antud juhul ei ole vastustaja tõendanud ega isegi väitnud, et ta oleks käskkirja andmisel siiski lähtunud ka mingitest täiendavatest kaalutlustest, mis millegipärast käskkirjast ei nähtu. 14.

1. TLA ei esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulude väljamõistmise taotlust. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
2. Vastustaja Keskkonnaministeerium leiab, et vaidlustatud haldusakt on seaduslik ning kaebuses toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel. 15.
3. Vastustaja on seisukohal, et kaebajate subjektiivseid õigusi ei ole rikutud ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 15.1.1 Vastustaja leiab, et ta ei ole rikkunud kaebajate subjektiivseid õigusi seoses loa väljastamisega EEK-le, kuna neil puudus õigus põlevkivi kaevandamise loa saamiseks tulenevalt seadusest ja faktilisest olukorrast. 15.1.
4. Vastustaja leiab, et TLA ei ole Keskkonnaministeeriumile maavara kaevandamise taotlust esitanud ei Uus-Kiviõli uuringuväljale ega muude kaevanduslubade saamiseks ega ka muid taotlusi, mis seonduksid antud vaidlusega. Kaevandamisloa taotluse Uus-Kiviõli uuringuväljale on Keskkonnaministeeriumile esitanud Riverito AS (edaspidi Riverito) ja Riverito taotluse osas on vastustaja võtnud seisukoha, mis kajastub ka vaidlustatud käskkirjas – Riveritole keelduti kaevandusloa andmisest Uus-Kiviõli kaevanduses. Samuti ei ole ükski kohus tuvastanud, et AS Riverito taotlus oleks üle läinud TLA-le. Seetõttu ei saa vaidlustatud käskkiri mingilgi kombel puudutada TLA õigusi ja viimasel puudub kaebeõigus. Kuivõrd Riverito oma taotlust tagasivõtnud ei ole ega ole teinud ka muid sellekohaseid avaldusi vaidlustatud kaevandamisloa haldusmenetluses, siis Keskkonnaministeeriumil ei olnud vaidlustatud käskkirja menetluses mingit õiguslikku alust Riverito suhtes menetlust lõpetada. Kuivõrd Riverito suhtes tuli loamenetlusega jätkata ja otsus teha Riverito suhtes, siis ei olnud võimalik teha vaidlustatud käskkirjas samal ajal ka otsustust kaebaja suhtes. 15.1.
5. Lisaks selgitab vastustaja, et maapõueseaduse kohaselt toimub kaevandamisõiguse loovutamine tavapäraselt

§ 44alusel.

Kui Riveritol oleks olnud õigus luba saada, siis oleks ka käesoleval juhul võimalik olnud Riveritol oma loast tulenevad õigused ja kohustused loovutada kaebajale

§ 44sätestatud tingimustel.

15.1.

1. VKG osas märgib vastustaja , et see soovib saada täiendavat kaevandamise luba mitte olemasoleva tootmise varustamiseks, vaid eelkõige õlitootmise laiendamiseks. Vastustaja märgib, et VKG on alustanud ennatlikult, enne ressursi olemasolu kindlustamist õlitootmise 18 tehasekompleksi rajamist ning kaebaja taotluses tehtud viited tootmise laiendamiseks ning kavandatud pikaajalistele ja suuremahulistele investeeringutele on asjakohatud ning nendele ei saa tugineda kaebaja subjektiivsete õiguste ja huvide rikkumise põhistamisel. 15.1.
2. Vastustaja ei nõustu kaebajate väidetega, milles nad märgivad, et on rikutud kaebajate õigusi seoses Eesti siseriikliku õiguse kui ka EL esmase õiguse konkurentsinormide rikkumisega. Keskkonnaministeerium on seisukohal, et viidatud õigusnorme on rakendatud õigesti. Samuti on KKM seisukohal, et kuivõrd vaidlevad pooled on õigusnormide kohaldamise osas eri seisukohtadel, siis ei ole asjakohane põhjendada subjektiivsete õiguste rikkumist, kui tõendamist vajavat asjaolu, iseenda seisukoha kaudu. 15.
3. Vastustaja on seisukohal, et ta käskkiri on õiguspärane ja antud õigete menetlusosaliste suhtes ning ta põhjendab oma seisukohta alljärgnevate väidetega. 15.2.
4. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirja menetluses tuli kohaldada uue maapõueseaduse sätteid, kuivõrd seadusandja mõte oli rakendada maapõueseaduses 23.11.2008 jõustunud muudatusi (https://www.riigiteataja.ee/akt/13063034) kõigi uute antavate lubade suhtes, jälgides, et põlevkivi aastane kaevandamismäär ei ületaks 20 miljonit tonni. Teisiti ei oleks see olnud ka võimalik, kuivõrd juba alates
5. aastast oli seis põlevkivi kaevandamise lubade osas väga keeruline, sest lisaks väljaantud lubadele (kõikide kaevandamislubadega lubatud maksimaalne aastane kaevandamismaht ehk aastamäär on kokku 23,75 mln t) oli Keskkonnaministeeriumis menetlusse võetud veel 16 põlevkivi kaevandamise loa taotlust, sealhulgas mõnele piirkonnale mitu taotlust, kokku 26,32 mln t aastamäära peale (vt maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri). Vastustaja rõhutab, et ülalviidatud maapõueseaduse muutmise eelnõu oli eelnevalt läbi arutatud ka kaebaja esindajatega, nagu ka teiste kaevandusfirmade esindajatega, Keskkonnaministeeriumis
6. novembril
7. a toimunud nõupidamisel. Märgime, et Jaanus Purga, üks kaebaja esindaja sellel nõupidamisel, on pidanud vajalikuks kirjutada eelnõusse sisse, et uute kaevanduslubade andmine on võimalik ainult 20 miljonilise mahu piires. (vt vastustaja 9.01.2012 kohtule esitatud seisukoha lisa 4, lk 5). Toomas Põld, teine kaebaja esindaja sellel nõupidamisel on samuti märkinud, et summa peab kogu aeg jääma 20 miljonit (vt vastustaja 9.01.2012 kohtule esitatud seisukoha lisa 4, lk 6). Vastustaja on seisukohal, et vaidlusaluses loamenetluses tuli kohaldada uue maapõueseaduse sätteid, sh

§-i 251 ja 301. 15.2.2.

§ 301

lg 1 sätestab, et „Kui kehtiva põlevkivi kaevandamise loaga antud kaevandatavat maavaravaru jätkub kuni viieks aastaks ning kaevandamisloa omanik taotleb uut kaevandamisluba uue mäeeraldise saamiseks, menetletakse nimetatud taotlust eelisjärjekorras kehtivat põlevkivi kaevandamise luba mitteomavate isikute taotluste ees.“ Kaebaja rõhutab siinkohal tsiteeritud normi lõppu, rõhutades sõnu: „...kaevandamise luba mitteomavate isikute taotluste ees.“ ning märgib, et VKG on kaevandamise lube omav isik, jättes samas tähelepanuta, et normis on kirjas: „...ning kaevandamisloa omanik taotleb uut kaevandamisluba uue mäeeraldise saamiseks“. Keskkonnaministeerium selgitab, et kaebaja on tõlgendanud tsiteeritud normi valesti. Õigusliku otsuse tegemisel tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest, mitte keelekasutuse juhuslikest vääratustest, vaid tuleb välja selgitada õigusnormi eesmärk. Õigusnormide tõlgendamisel ei piisa üksnes selle grammatilisest tõlgendamisest. Kui norm on mitmetimõistetav või kui tekib tõsiseid kahtlusi selles, et tekst ei vasta seadusandja tegelikule tahtele, siis ei ole võimalik seadusandja tegelikku tahet selgitada normi vaid grammatiliselt 19 analüüsides. Erinevate tõlgendusvõimaluste korral tuleb esmajoones lähtuda seaduse eesmärgist (vt Haldusmenetluse käsiraamat, Tartu 2004, lk 2.7.3).

§ 301

kehtestamise eesmärk oli vastustaja arvates sätestada, mis saab juhtumil, kui konkreetsel kaevandajal hakkab mingi konkreetse loaga antud kaevandatav varu ammenduma, olukorras, kus kehtestati põlevkivi kaevandamisele maksimaalne piirmäär. Seega

§ 301

lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellist taotlust menetletakse eelisjärjekorras sellist konkreetset olemasolevat põlevkivi kaevandamise luba mitteomavate isikute taotluste ees. Seega põlevkivi kaevandamise luba mitteomavad isikud on kõik teised isikud, peale loaomaniku, kelle luba hakkab ammenduma. Selline on olnud seadusandja tahe ja eesmärk ja see kajastub, ka protokolli kokkuvõtte punktis 1. Protokolli kokkuvõtte ülaltsiteeritud p 1 on olnud aluseks

§ 301sõnastamisele, mida kõik Keskkonnaministeeriumis 14.

novembril 2007 toimunud nõupidamisel viibinud isikud on ka soovinud, kaasa arvatud kaebaja poolsed esindajad nimetatud nõupidamisel. Samuti nähtub vastustaja arvates eelpooltoodud normist, et TLA-l puudus igal juhul õigus taotleda

§ 301alusel kaevandusluba, kuna tal puudusid varemalt kaevandusload.

15.2.3

§ 301

kohaldamisel ei oma tähendust, et kaebaja VKG omab kaevandamislube, sest VKG-le ei oleks olnud võimalik Uus-Kiviõli luba anda lähtuvalt

§ 34lg 1 punktist 6 ja punktist 8.

Käskkirjaga nr 1319 on määratud VKG-le kõikide lubade alusel kokku kaevandada lubatud maksimaalseks aastamääraks 2 772 tuh t. Arvestades VKG kaevandamisloa taotlust UusKiviõli uuringuväljale, oli taotluse kohaselt märgitud kaevandamise maksimaalseks aastamääraks 5 000 tuh t, mida antud juhul ei ole võimalik rakendada ka siis, kui VKGl ei oleks ühtegi teist kaevandamiseluba. Põhjuseks on see, et VKG taotletud maksimaalne kaevandamise aastamäär 5 000 tuh t ületab oluliselt VKG-le antud kõikide lubade alusel kokku kaevandada lubatud maksimaalset aastamäära, milleks on 2772 tuh t. Seega ei mahu VKG taotluse tingimused käskkirjaga nr 1319 kehtestatud määra piiridesse ja seega ka

§-ga 251 kehtestatud põlevkivi aastase kaevandamismäära 20 mln t piiridesse. Lähtudes eeltoodust ei saaks VKG taotlust Uus-Kiviõli kaeveväljale rahuldada ka juhul, kui VKG oleks olnud ainus taotleja, kuivõrd VKG taotlus on vastuolus

§ 34

lg 1 punktiga 6, mis ütleb, et kaevandamisloa andmisest keeldudutakse, kui sama maavara kaevandamiseks varem antud kaevandamislubades fikseeritud aastased kasutusmäärad ületavad maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogust aastas või kui loa andmise korral see ületatakse. Samuti ei saanud kaebajale anda Uus-Kiviõli luba vastustaja väitel seetõttu, et kaebaja ei jõuaks sellisel juhul oma kaht olemasolevat luba lõpuni ammendada ja korrastada kaevandusala, kui talle käesoleval ajal veel uus luba juurde anda.

§ 34

lg 1 p 8 kohaselt kaevandamisloa andmisest keeldutakse, kui taotletava kaevandamisloa alusel tehtavad tööd piiraksid oluliselt varem antud kaevandamisloast tulenevate õiguste või kohustuste teostamist. Kaevandamislubades sisalduvale õigusele kaevandada lisandub ka maavaravaru kaevandamisega rikutud maa korrastamise kohustus. 15.2.4. Vastustaja ei nõustu kaebajate seisukohaga, et

§ 301

on vastuolus Euroopa Liidu esmase õigusega ja et põlevkivi kasutamise reeglid peaksid lähtuma vaba ettevõtluse huvidest, olenemata sellest, millistel eesmärkidel põlevkivi kaevandatakse. Kahtlemata vajab Eesti riik ka põlevkiviõli- ja keemiatööstust, kuid esmatähtis on riigi energeetilise sõltumatuse tagamine. Seega ei ole õige asuda seisukohale, mille kohaselt saaks põlevkivi kaevandamisele vabalt ja piiranguteta rakendada avatud turu põhimõtteid. 20 Keskkonnaministeerium on seisukohal, et vaba ettevõtluse huvidest lähtuvad konkurentsireeglid ei kohaldu elektrienergia tootmiseks kasutatava põlevkivi kaevandamise lubamisel, küll aga saab vabast konkurentsist lähtuda muul eesmärgil kaevandatava põlevkivi puhul. Sellest põhimõttest tulenevalt on maapõueseaduses ka sätestatud § 34 lg 1 p 14 järgi ühe keeldumise alusena juhtum, kui kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega. Kuivõrd riiklik huvi on määratlemata õigusmõiste, siis maapõueseaduse 23.11.2008 jõustunud parandustega kehtestatud regulatsioonid arvestavad sellega ja täpsustavad riiklikku huvi läbi uute normide ja olemasolevate muutmise. Vastustaja märgib, et vaidlusaluse käskkirjaga VKG-le loa andmisest keeldumisel on ka

§ 34lg 1 p 14 täiesti arvestatavaks aluseks.

Lähtuvalt eeltoodust ei ole vastustaja arvates ka kohased kaebuse väited, nagu oleks uue maapõueseadusega loodud olukord vastuolus ELTL artikkel 106 punktiga 1 koostoimes artikliga

1. Vastustaja hinnangul ei ole kohane kaebaja viide Euroopa Kohtu lahendile C462/
2. Samuti ei sarnane antud olukord ka Euroopa Komisjoni 05.03.2008 otsuse aluseks olnud faktiliste asjaoludega. EEK-le ei ole võimaldatud sellist kaevandamiseks eelisõigusega juurdepääsu, nagu Kreeka riigi kontrolli all olevale äriühingule Dimosia Epicheirisi Ilektriosmoy S.A. Samuti ei ole vaidlusaluse loa väljaandmisega takistatud konkureerivate elektritootjate tegevust, kuivõrd Eestis selliseid põlevkivil töötavaid konkureerivaid elektrijaamu ei ole ning ei ole ka teada, et keegi sooviks sellist elektrijaama rajada. Samuti on väär kaebaja väide, nagu oleks Kreekal tulnud varasemalt väljastatud kaevandamisload ümber jagada. Seega vastustaja ei ole rikkunud Euroopa Liidu esmase õiguse osaks olevaid konkurentsireegleid. 15.2.
3. Vastustaja on seisukohal, et käskkirja nr 1319 lahendus kaevanduslubade mahtude ja nende piiramise osas vastab uuele maapõueseadusele, sest olenevalt kogusummast on kaevandamislubadele lisatud kõigile täiendav tingimus tulenevalt

§ 26

lõikest 51, et loa omanikule antud kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel kokku ei tohi kaevandada rohkem, kui talle lubatud

§ 42lg 3 alusel arvutatud määr.

Realiseerus paindlik mehhanism, mille järgi kõigis kehtivates konkreetsetes lubades olevaid koguseid ei olnud vaja vähendada, kui samal ajal vähendati iga lubade omaniku kõikide lubade alusel kokku aastas kaevandada lubatud kogumahtu, mis kokkuvõttes tagab seadusega ettenähtud põlevkivi aastase kaevandamismäära vähendamise 20 mln tonnini. See tähendab, et piirang kaevandajatele on pehmem – kaevandajad saavad valida, milliste lubade alusel rohkem kaevandada ja milliste lubadega vähem kaevandada, samal ajal püsides etteantud nn “üldmahu” piirides. Niisiis on olemuslikult väär kaebaja arusaam, et kui EEK kõikide kehtivate lubade kogumaht ületab talle käskkirjaga nr 1319 määratud kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel kokku kaevandada lubatud maksimaalse aastamäära (15 010 tuh t), siis ei saaks talle luba anda. Kõikide lubade summeeritud kogumahul ei ole ülalkirjeldatust lähtudes tähendust, kui 20 mln tonni piires püsimine tagatakse igale lubade omanikule nn üldmahu määramisega. Siinkohal selgitada vastustaja, et käskkirjaga nr 1319 kehtestatud piirang ei kehtinud mitte ainult käskkirja nr 1319 andmise hetkel ja käskkirjaga muudetud lubade suhtes, vaid kehtib ka edasi (kui kaevandajad vahepeal omavahelist kokkulepet ei sõlmi), kuna põlevkivi arengukava eesmärk, mis realiseerus

§-ga 251 kehtestamisega, on tagada põlevkivi aastase kaevandamismäära vähendamine 20 mln tonnini. Samuti on võetud suund põlevkivi tootmise edasisele vähendamisele 15 mln tonnini aastas. Sellise järkjärgulise vähendamise tagamise vahendiks on

§ 301

rakendamine, mis võimaldab uusi kaevandusi avada 21 ainult ja üksnes vanade kaevanduste sulgemisel ja seega jääda käskkirja nr 1319 määratud kaevandajatele ettenähtud nn üldmahtude piiridesse. 15.2.6. Vastustaja selgitab seoses seaduses sätestatud kaevandamispiirangutega, et

§is 251 on sätestatud, et põlevkivi aastane kaevandamismäär on kalendriaastas kõigi lubade alusel kokku maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi kogus. Põlevkivi aastane kaevandamismäär on 20 miljonit tonni. Selle koguse ületamine on uue kaevandamisloa andmisel või olemasoleva kaevandamisloa muutmisel lubamatu. Nimetatud printsiibi sätestab

§ 34

lg 1 p 6, mille kohaselt loa andmisest keeldutakse, kui sama maavara kaevandamiseks varem antud kaevandamislubades fikseeritud aastased kasutusmäärad ületavad maksimaalselt kaevandada lubatud maavara kogust aastas või kui loa andmise korral see ületatakse;

§ 42

lg 1 p 7 sätestab, et kaevandamisluba muudetakse, kui põlevkivi aastane kaevandamismäär on väiksem, kui kehtivatele lubadele märgitud kaevandamise lubatud maksimaalsed aastamäärad kokku ning põlevkivi aastasest kaevandamismäärast kinnipidamist ei tagata käesoleva seaduse § 261 sätestatud kokkulepet kasutades. Vastustaja on menetluses on korduvalt selgitatud, et nimetatud sätte jõustumisel (23.11.2008) ületasid välja antud kaevandamislubade mahud

§ 251sätestatud piiri.

Kuivõrd seaduse eesmärk oli viia kaevandamine 20 miljoni tonni piiridesse, siis nähti seaduses ette võimalus, et põlevkivi kaevandamislubade omanikud sõlmivad kokkuleppe, millega nad vastavalt vähendavad oma kaevandada lubatud aastamäärasid (

§ 26lg 51).

Seadus nägi ka ette, mis saab siis, kui sellist kokkulepet ei sõlmita.

§ 42

lg 3 määratles, et kui käesoleva seaduse § 26 lõikes 51 sätestatud kokkulepet ei saavutata, vähendatakse iga kaevandamislubade omaniku aastast põlevkivi kaevandamise lubatud maksimaalset aastamäära proportsionaalselt talle kaevandamislubadega antud maksimaalse aastamäära osakaalule selle mahu suhtes, mille võrra põlevkivi aastane kaevandamismäär on väiksem kui kehtivatele lubadele märgitud maksimaalsed aastamäärad kokku. Kaevandamisloa omanik võib seejuures ise määrata, millistel talle antud lubadel ja millises osas lubatud maksimaalset aastamäära vähendatakse.

§ 75

lg 9 sätestas, et käesoleva lõike jõustumise (jõustus 23.11.2008) ajal kehtivate ning enne käesoleva lõike jõustumist taotletud põlevkivi kaevandamise lubade suhtes rakendatakse käesoleva seaduse § 42 lõike 1 punkti 7 ning § 42 lõiget 3, kui § 26 lõikes 51 sätestatud kokkulepet ei ole sõlmitud kolme kuu jooksul käesoleva lõike jõustumisest arvates. Sellist kokkulepet ei saavutatud ning Keskkonnaministeeriumi kantsleri käskkirjaga nr 1319 vähendati kõikide lubade alusel kaevandamise lubatud maksimaalset aastamäära kokku 20 miljoni tonnini. Lisaks ühele ettevõttele määratud kõikide lubade alusel kokku kaevandada lubatud maksimaalse aastamäära ületamise mittelubatavusele ei tohi ettevõte ületada varem loas määratud kaevandada lubatud maksimaalset aastamäära. Seega kehtestati käskkirjaga nr 1319 faktiline olukord, kus kõik kaevandajad on sunnitud hakkama saama neile käskkirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamääraga. Nimetatud piirangut ei sätestatud üksnes VKG suhtes. Kuivõrd kaevandajad ei saavutanud kokkulepet, siis ei saanud vastustaja käskkirja nr 1319 kehtestamisel lähtuda muudest põhimõtetest, kui on sätestatud

§ 42lg-s 3.

Nimetatud säte määrab üheselt, et kui käesoleva seaduse § 26 lg-s 51 sätestatud kokkulepet ei saavutata, vähendatakse iga kaevandamislubade omaniku aastast põlevkivi kaevandamise lubatud aastamäära proportsionaalselt talle kaevandamislubadega antud maksimaalse aastamäära 22 osakaalule selle mahu suhtes, mille võrra põlevkivi aastane kaevandamismäär on väiksem kui kehtivatele lubadele märgitud maksimaalsed aastamäärad kokku. Kuna kokkulepet ei saavutatud, siis ei olnud vastustajal õiguslikku võimalust lähtuda käskkirja nr 1319 vastuvõtmisel mingitest muudest alustest, sh kaevanduslubade omanike tegelikust vajadusest põlevkivi järele. Käskkirja nr 1319 lahendus vastab kehtivale

-le, sest olenevalt kogusummast on kõigile kaevandamislubadele lisatud täiendav tingimus tulenevalt

§ 26

lõikest 51, et loa omanikule antud kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel kokku ei tohi kaevandada rohkem, kui talle lubatud

§ 42lg 3 alusel arvutatud määr.

Seega realiseerus paindlik mehhanism, mille järgi kõigil kaevandajatele väljastatud kehtivatel lubadel olevaid koguseid ei olnud vaja vähendada, kuid samal ajal vähendati iga loa omaniku kõikide lubade alusel kokku aastas kaevandada lubatud kogumahtu, mis kokkuvõtteks on taganud seadusega ettenähtud põlevkivi aastase kaevandamismäära vähenemise 20 miljoni tonnini. See tähendab omakorda, et piirang kaevandajate jaoks on pehmem - kaevandajad saavad ise valida, milliste lubade alusel rohkem kaevandada ja millistega vähem, püsides etteantud mahu piirides. 15.2.7. Vastustaja selgitab, et kuivõrd käskkiri nr 1319 ja

§ 251

kehtisid käskkirja nr 1442 vastuvõtmisel, siis ei saanud vastustaja käskkirja vastu võtmisel nimetatud õiguslikest piiridest väljuda. Tegemist ei ole üksnes VKG-le kehtestatud piiranguga. Õiguslikest piiridest ei saaks väljuda mistahes kaevandaja või kaevandusloa taotleja, sh AS Riverito või TLA poolt esitatud taotluse menetlemisel. Väär on VKG väide, mille kohaselt ei sea käskkiri nr 1319 piiranguid kaebaja taotluse lahendamisele ja uue loa väljastamisele. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuivõrd kehtiva õiguse kohaselt ei oleks võimalik väljastada kaevandamisluba TLA-le, siis ei ole käskkirja väljaandmine AS Riverito suhtes asjaoluks, mis toob kaasa käskkirja tühistamise kohtumenetluses. 15.2.8. Vastustaja on seisukohal, et VKG leiab ekslikult, et vastustaja käskkirja nr 1319 eesmärgiks ei saanud olla igaveseks kaevandajate aastamäärade muutmatul kujul kehtestamine, vaid 2009.aasta hetke ülemineku-olukorra lahendamine. Vastustaja rõhutab, et käskkirjaga nr 1319 kehtestatud piirang ei kehtinud mitte ainult käskkirja nr 1319 andmise hetkel ja käskkirjaga muudetud lubade suhtes, vaid kehtis kaevatava haldusakti andmisel ja kehtib ka tänasel päeval. Kuivõrd käskkirja nr 1319 puhul on tegemist kehtiva haldusaktiga, siis sai ja pidi vastustaja käskkirja regulatsiooniga kaevandamislubade andmise menetluses arvestama. Vastustaja ei saanud käskkirjas toodud regulatsiooni eirata või seda olematuks teha. Seega on käesolevas menetluses ainetu arutleda teemal, milline oleks õiguslik olustik siis, kui käskkiri nr 1319 ei kehtiks või kui käskkirjaga oleks otsustatud vähendada igal konkreetsel loal olnud aastamäära, mitte piirata seda, lisades lubadele tingimuse, et loa omanikule antud kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel kokku ei tohi kaevandada rohkem, kui talle

§ 42lg 3 alusel arvutatud määr.

15.2.9. Vastustaja märgib, et asjaolule, et käskkiri nr 1319 kehtib, on tuginenud dokumendis „Põlevkivi konkurentsiolukorra analüüs“ Konkurentsiamet. Konkurentsiamet lähtub nimetatud analüüsis

§ 251ja käskkirja nr 1319 kehtivusest.

Analüüsist tuleneb, et olukorra muutmine eeldab kaevandavatele ettevõtjatele antud lubade ja õiguste tühistamist. Nimetatu on analüüsi kohaselt komplitseeritud, vaieldav ja riskantne. 23 15.2.

1. Riigikogu
2. oktoobri 2008.a. otsusega on kinnitatud „Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2008-2015“ (edaspidi Arengukava), millega võeti konkreetne suund tootmise vähendamisele. Arengukava eesmärk, mis realiseerus

§ 251

kehtestamisega, on tagada põlevkivi aastase kaevandamismäära vähendamine 20 miljoni tonnini. Samuti on Arengukavaga võetud suund põlevkivi tootmise edasisele vähendamisele 15 miljoni tonnini aastas. Sellise järkjärgulise vähendamise tagamise vahendiks on

§ 301

rakendamine, mis võimaldab uusi kaevandusi avada ainult ja üksnes vanade kaevanduste sulgemisel ning seega jääda käskkirjaga nr 1319 määratud üldmahtude piiridesse. Seetõttu on väär VKG väide, mille kohaselt ei olnud loataotluse menetlemisel vajalik lähtuda käskkirjaga nr 1319 kehtestatud piiridest. Käskkiri nr 1319 sätestas faktilise olukorra, kus kaevandajad peavad jääma käskkirjaga nr 1319 sätestatud piiridesse. Kehtiv õigus ei võimaldanud VKG taotluse rahuldamist ja kaevandamisloa väljastamist isegi juhul, kui puuduksid teised taotlejad. See eeldanuks mõne teise kaevandaja aastase mahu vähendamist, s.o

§ 251sätestatud kokkulepet.

Sellist kokkulepet ei ole vastustajale esitatud. Sama kehtib ka AS Riverito (TLA) taotluse menetlemisel. Nimetatust tulenevalt ei ole vaidluses ka tähtsust asjaolul, kas või milliste kaevandamislubade kehtivus lõpeb 2019.aastal ja milline võiks olla lõppevates lubades sätestatud ressursi jaotus olukorras, kus korraldus nr 1319 ei kehtiks. Käskkirja andmisel nagu ka tänasel päeval ei ole võimalik prognoosida, milline on regulatsioon ja faktiline olustik kaugemas tulevikus, s.h 2019.aastal. 15.2.11. EEK taotlust kaevandamisloa saamiseks tuli menetleda

§ 301

alusel.

§ 301

sätestab, et kui kehtiva põlevkivi kaevandamise loaga antud kaevandatavat maavaravaru jätkub kuni viieks aastaks ning kaevandamisloa omanik taotleb uut kaevandamisluba uue mäeeraldise saamiseks, menetletakse nimetatud taotlust eelisjärjekorras kehtivat põlevkivi kaevandamise luba mitteomavate isikute ees. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva seaduse § 32, st ei korraldata enampakkumist. Esmalt on oluline märkida, et EEK-le väljastatud lubade alusel on kaevandada lubatud maksimaalne aastamäär kokku 15 010 tuh tonni. Kõigi EEK-le väljastatud kehtivate lubade summaarne kogumaht ei oma seejuures mitte mingit tähtsust. VKG väide, mille kohaselt saab eesõigus tekkida üksnes juhul, kui kogu kaevandajal olemas olev varu on ammendumas lähima viie aasta jooksul, ei ole õige. Seega oli konkreetse loaga antud maavaravaru ammendumisel võimalik väljastada EEK-le uus kaevandamisluba lubadele kantud määra piires. EEK puhul ei esine

§ 34lg 1 p-s 6 sätestatud keeldumise alust.

EEK-le oli väljastatud kehtiv põlevkivi kaevandamise luba KMIN-075 (Aidu karjäär), mille maavaravaru jätkub kuni viieks aastaks. Nimetatud loa maksimaalne aastamäär on 2050 tuh tonni, jääkvaru 31.detsembri 2010.a. seisuga 3816,3 tuh tonni. Nimetatust tulenevalt jätkus mäeeraldise piiresse jäävast jääkvarust EEK-l loaga KMIN-075 põlevkivi varu vähem, kui viieks aastaks. EEK-l oli olemas ka kehtiv kaevandamise luba KMIN-53 (Viru kaevandus), mille sätestatud maksimaalne aastamäär on 2100 tuh tonni, kuid mille käesoleval ajal kasutatava tehnoloogiaga kaevandatav varu lõpeb samuti lähima viie aasta jooksul. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja menetlenud EEK taotlust õigesti

§ 301alusel.

AS-l Riverito ja ka TLA-l puuduvad kehtivad kaevandamisload ning nad on seega kehtivat kaevandamisluba mitte omavateks isikuteks

§ 301mõttes.

EEK soovis esialgses taotluses luba aastamääraga 6000 tuh tonni aastas ja nimetatud mahtu arvestades oli teostatud ka keskkonnamõju hindamine. Kuivõrd käskkirjast nr 1319 tuleneva piirangu tõttu ei olnud võimalik väljastada luba nimetatud aastamääraga, siis muutis EEK esitatud taotlust ja taotles luba aastamääraga 4150 tuh tonni, mis vastab käskkirja nr 1319 regulatsioonile. Uue loa andmisega ei muutunud EEK-le antud kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel 24 määratud maksimaalne aastamäär 15010 tuh tonni. Kaevatavas käskkirjas on märgitud et kaevandamisloa KMIN-075 ja KMIN-053 maksimaalne aastamäär alates 01.jaanuarist 2014.a. on 0 tuh tonni. Vastustaja selgitab, et vaidlustatud käskkirjas on

§ 301lg 1 kohaselt ammenduvaks karjääriks Aidu karjäär (KMIN-075).

Viru kaevanduse tegevuse lõpetamist on käsitletud täiendava asjaoluna, viidates võimalusele kasutada ära kaevandamisest üle jäävat maksimaalset aastamäära Viru kaevanduse arvelt. Viru kaevanduses peatatakse tööd, kuna varusid ei ole võimalik väljata. 15.2.12. Loa andmine EEK-le on kooskõlas uue

§ 26

lg-s 6 sätestatuga.

§ 26

lg 6 sätestab, et mäeeraldise kaevandatav maavaravaru ei tohi olla suurem kui kaevandamise aastamäära või kaevandamise lubatud maksimaalse aastamäära ja kaevandamisloa aastateks ümberarvestatud kehtivusaja korrutis. Vaidlustatud käskkirjaga EEK-le väljastatud luba ei ole nimetatud sättega vastuolus. Kaevandamisluba KMIN-117 anti välja 07.novembril 2011.a. kehtivusega kuni 07.november 2036.a. Loa kehtivus on 25 aastat ja kavandatav varu 207 766 tuhat tonni aastas. Loa väljastamisel on arvestatud asjaoluga, et perioodil 2011.a. kuni 2013.a toimub kaevandamise reaalne ettevalmistamine, s.o. väljatakse 0 tonni aastas. Tulenevalt loast on aastal 2014 võimalik väljata 4150 tuhat tonni aastas. Allmaakaevandamisel tekivad tavapäraselt kaod suurusjärgus ca 35 %, mille täpne maht selgub tegelikkuses mäetööde käigus. Nimetatud kao protsenti ei ole seaduses sätestatud, kuid on välja kujunenud praktika kohaselt tavapärane. Võrdluseks märgime, et avakaevandustes on vastav protsent 10 %. Allmaakaevandamisel (kaevandused kitsamas mõttes) on kao protsent eelkõige sõltuvuses maa alla jäetavate tervikute hulgast ja mõõtmetest. Sellised tervikud jäetakse rajatiste alla, aga suurem osa keskkonnahoiu kaalutlustel, maastiku säilitamiseks. Sel juhul on tervikute mõõtmed otseses sõltuvuses kivimite tugevuslikest omadustest, nende vastupidavusest katendis olevate kivimite rõhule. Kui tervikuid ei jäetaks rajatiste alla, tekiksid maapinna vajumised.

§ 26lõikes 6 toodud „kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär“ ei hõlma kadusid.

EEK-le väljastatud kaevandamisloa kohaselt on aktiivne tarbevaru 207 766 tuh tonni aktiivset tarbevaru, mis on kogu ulatuses kaevandatav. Nimetatud tarbevarus ei ole arvestatud kaevandamisega kaasnevat kadu, mis on ca 35 % ja mis tuleb

§ 26

lg-s 6 sätestatud kaevandamise lubatud maksimaalsest aastamäärast igal juhul maha arvata. Seega tuleb aktiivsest tarbevarust arvata igal juhul maha kaod 35 %, s.o. 72 718 tuh tonni (207 766 x 0,35). Lisaks kaole ca 35 %, tuleb arvestada EEK võimalusega suurendada Uus-Kiviõli loale määratud maksimaalselt kaevandada lubatud aastamäära 6000 tuh tonnini aastateks 20152036. Vastavast printsiibist lähtuti ka loamenetluses läbiviidud keskkonnamõju hindamisel. Seega siis, kui arvestada reaalse kaevandamise võimalusega 2015-2036.a, s.o 22 x 6000 =132 000 tuhat tonni. Seega väljatakse aastatel 2014-2036 kokku 132 000 + 4150 = 136 150 tuh tonni. Kui arvestada seejuures kadusid ca 35 %, siis on tulemus 136 150 + 72 718 = 208 868 tuh tonni. Seega kasutatakse loa kehtivuse ajal ära loas näidatud varu ja loa väljastamine ei ole vastuolus

§ 26lg-s 6 sätestatuga.

15.2.13.

§ 301ei ole vastuolus Euroopa Liidu esmase õiguse osaks olevate konkurentsinormidega.

Kaebajad märgivad, et põlevkivi kasutamiseks kehtestatavad reeglid peaksid tagama kõikide ettevõtjate võrdse kohtlemise. Väidete analüüsimisel tuleb pöörata tähelepanu asjaolule, kas käesolevas asjas vaidlustatud käskkiri on haldusakt, mis tekitab kaebajate poolt väidetavad tagajärjed. Kaebajad ei ole ka esile toonud, millisel moel tekitab just kaevatava haldusakti alusel loa väljastamine EEK-le konkreetse konkurentsiõiguse norme rikkuva olukorra. Vastustaja leiab, et vaidlustatud käskkiri viidatud tagajärgi ei tekita. 25 Samuti on oluline, et kaebus on esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks ning VKG ja TLA ei saa tugineda väitele, et kahjustatud on mõne muu kaevandaja või kaevandamisest huvitatud isiku õigusi. Väited seonduvalt teiste isikute õiguste väidetavate õiguste kahjustamisega tuleb jätta tähelepanuta. Käskkirja õiguspärasuse kontrollimisel ei saa lahendada küsimusi, mis ei seondu kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumisega. Vastustaja märgib täiendavalt ja lisaks juba varasemas menetluses toodule, et Arengukava toob esmase strateegilise eesmärgina välja nõude tagada Eesti varustatus põlevkivienergiaga ja kindlustada Eesti energeetiline sõltumatus. Eesti energiaressurss baseerub peamiselt põlevkivil, mis annab riigile elektrivarustuses sõltumatuse. 2006.aastal oli põlevkivi osakaal elektritootmisel 90,2%. Ka Konkurentsiameti poolt koostatud analüüsi kokkuvõttes märgitakse, et kuigi vaba turumajanduse tingimustes tuleks põlevkivi üldpõhimõttena kasutada selles tööstusharus, kus sellega suuremat lisaväärtust luuakse, võib elektri tootmise eelistamine samas olla põhjendatud varustuskindluse ja energiajulgeoleku eesmärkidega. Seega on Arengukavas sätestatud, et põlevkivi tootmise ja müügi kaubaturul on prioriteet ettevõtjatel, kes kasutavad põlevkivi elektrienergia tootmisel nende ettevõtjate ees, kes kasutavad põlevkivi mõnel muul eesmärgil. Sellest põhimõttest tulenevalt tulebki põlevkivi tootmise ja müügi kaubaturul elektri tootmiseks vajalikku põlevkivi käsitleda muust Eestis toodetavast põlevkivist eraldi ning selle põlevkivi tarnimine on ühtlasi Arengukavast lähtuvalt teiste kasutusaladega võrreldes eelisseisundis. Vastustaja nõustub väitega, et võrreldes teiste kaevandajatega kuulub EEK-le kõige suurem osa põlevkivi kaevandada lubatud aastamäärast ja kehtivate lubadega hõlmatud varudest. Kuid nagu VKG ise õigesti märgib, on selline olukord kujunenud ajalooliselt varasemalt monopoolsele ettevõttele antud lubade ümbervormistamise tulemusel. Ka Konkurentsiamet viitab oma analüüsis probleemidele, mis seonduvad uute lubade andmisega. Analüüsist tuleneb, et kehtivate lubade tühistamine ja muutmine oleks äärmiselt vaieldav ning ebaefektiivne tegevus. Konkurentsiamet viitab probleemidele seonduvalt

§ 301

lg 1 kohaldamisega ja alates 2020.aastast, mis ei ole käesoleva vaidlusega puutumises. Analüüsis leitakse, et

§ 301

takistab oluliselt eeskätt uute võimalike konkurentide turule tulekut alates 2020 aastast või veelgi hilisemast ajast sõltuvalt kaevandamislubade lõppemise tegelikust tempost. Põlevkivi aastase kaevandamise määra 20 miljonit tonni kehtestamisega maapõueseaduses arvestati igati võrdse kohtlemise printsiipi – kõigil kaevandajatel vähendati kaevandamislubadega lubatud maksimaalset aastamäära proportsionaalselt 20,8% võrra. Seega ei muutunud

muudatuse kehtestamisega turul valitsenud olukord ning sellega ei loodud EEK-le konkurentsieelist. Vastustaja märgib, et et konkurentsi kahjustaks VKG nõude rahuldamine, kuivõrd sellisel juhul ei jääks kehtima käskkirjaga nr 1319 kehtestatud proportsioonid ja VKG-le kaasneks muudatusega vaieldamatult konkurentsieelis teiste kaevandajate ees. 15.

1. Vastustaja esitas menetluses tähtaegselt menetluskulude hüvitamise taotluse õigusabi eest summas 780+975=1755 eurot (III tl 139-143, IV tl 157-160). Vastustaja taotleb nende väljamõistmist kaebajatelt. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda.
2. Kolmas isik Eesti Energia Kaevandused AS palub jätta esitatud kaebused täies ulatuses rahuldamata ja põhjendab oma seisukohti järgmiselt: 16.
3. Kaevandamisloa väljaandmisel kohaldunud õigus 16.1.
4. Menetlusosalised on antud kohtuasjas vaielnud esmalt küsimuse üle, millisest

i redaktsioonist tuli lähtuda Uus-Kiviõli kaevevälja kaevandamislubade taotluste lahendamisel 26 ja vaidlustatud käskkirja nr 1442 väljaandmisel. Kolmanda isiku seisukoht antud küsimuses on olnud, et materiaalõiguse osas tuli lähtuda käskkirja andmise hetkel kehtinud õigusnormidest, nagu käskkirjas nr 1442 ka tehti. Kolmas isik jääb selle seisukoha juurde. 16.1.2. Komas isik leiab, et kaebajad VKG ja TLA tuginevad väites, et kaevandamislubade taotluste lahendamisel ja käskkirja nr 1442 väljaandmisel tulnuks lähtuda kaevandamislubade taotluste esitamise ajal kehtinud

-i redaktsioonist sisuliselt üksnes formalistlikult

§ 75lg 2 sõnastusele.

Paragrahv sätestab, et „enne käesoleva seaduse jõustumist menetlusse võetud kaevandamislubade taotlustele kohaldatakse menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnorme“. Kaebaja arvates tuleneb sättest üheselt, et kaevandamislubade taotluste lahendamisel tuli ka materiaalõiguse osas lähtuda loataotluste menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnormidest. Kolmas isik leiab, et see seisukoht ei ole õige. 16.1.

1. Kolmas isik leia, et nii õiguse üldteoorias kui Riigikohtu praktikas kinnistunud põhimõtte kohaselt ei tõlgendata õigusnormi üksnes grammatiliselt, vaid õigusnormi tõlgendamisel tuleb muuhulgas lähtuda ka seadusandja tahtest. Antud juhul on olnud aastaid selge, et seadusandja tahe oli piirata põlevkivi kaevandamist. Selleks peatati
2. märtsil 2006 spetsiaalselt juba aastaid tagasi esitatud loataotluste menetlus seniks, kuni põlevkivi riikliku kasutamise arengukava kinnitamiseni (

§ 75lg 6).

Põlevkivi kasutamise arengukava põhimõtted on omakorda

-is sätestatud

1. novembril
2. Maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse (millega kõnealused muudatused viidi

-i) eelnõu seletuskirja lk 1 on märgitud, et seadustega ei olnud varasemalt võimalik põlevkivi kasutamist riiklikult suunata. Seadusesse viidava regulatsiooni eesmärgiks oli seega tagada riiklike huvide järgimine, mis varem oli seaduse tasemel tagatud puudulikult. Olukorras, kus loataotluste menetlus peatatakse seaduse tasandil selgel eesmärgil mitte lahendada taotlusi enne, kui eelnevalt on

-i viidud põlevkivi kaevandamise piiramist võimaldavad sätted, ei ole võimalik kahelda, et loataotluste menetluse jätkumisel tuli kohaldada seadusesse viidud ja arengukava põhimõtteid kajastavaid õigusnorme. Põlevkivi arengukavaga tutvumine ei jäta samuti kahtlust selles, et seadusandja soovis uute õigusnormide kohaldamist. 16.1.4. Kolmas isik EEK selgitab, et mitmed

-i sätted (mh rakendussätted) viitavad otseselt sellele, et kaevandamislubade taotlused tuli lahendada lähtuvalt 23.11.2008 kehtestatud

-i redaktsioonist.

§ 75

lõige 4 sätestab, et enne 23.11.2008 kehtestatud muudatuste jõustumist antud lubadele kohaldatakse tervikuna nimetatud kuupäeval jõustunud seaduse redaktsiooni. Seda enam tuleb viidatud kuupäeval jõustunud

-i redaktsiooni kohaldada enne redaktsiooni jõustumist esitatud loataotluste osas. Ka

§ 75

lõige 9 viitab 23.11.2008 jõustunud

-i sätete kohaldamisele enne 23.11.2008 esitatud kaevandamislubade taotluste suhtes. 16.1.5. EEK ei nõustu ka kaebajate seisukohaga, justkui 23.11.2008 jõustunud

-i redaktsiooni kohaldamine varem esitatud loataotlustele oleks vastuolus seaduse tagasiulatuva jõu keelu ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Nende põhimõtete rikkumisest ei saa rääkida olukorras, kus seadusandja tahe piirata põlevkivi kaevandamist on olnud aastaid selge. Kaebajatel ei saanud olla mingit õiguspärasust ootust eeldada, et nende poolt Uus-Kiviõli kaeveväljal kaevandamiseks esitatud load kindlasti rahuldatakse ega ka ootust, et loataotluste lahendamisel ei kohaldata 23.11.2008 jõustunud seadusesätteid. Põlevkivi arengukavas formuleeritud ja

-is seejärel sätestatud põhimõtete kohaldamine varasemalt esitatud kaevandamislubade taotluste lahendamisel ei saanud tulla kaebajate jaoks üllatuslikult. 16.1.

1. Kaebajad on kaebustes viidanud kohtupraktikale, mis nende arvates kinnitab kaebajate seisukohta, et kaevandamislubade taotluste lahendamisel tuli lähtuda loataotluste esitamise 27 ajal kehtinud õigusnormidest. EEK on kaebajate poolt viidatud kohtupraktika osas oma seisukohad esitanud (vt EEK-i 26.01.2012 seisukoha punkte 2.1.10-2.1.19). EEK leiab kokkuvõtvalt, et kaebajad ei ole viidanud mitte ühelegi kohtulahendile, kus kohus oleks asunud üheselt mõistetavalt ja selgelt seisukohale, et kaevandamislubade taotluste lahendamisel tuli lähtuda loataotluste esitamise ajal kehtinud õigusnormidest ja seda nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse osas. EEK-i arvates toetab ka kaebajate poolt esile toodud kohtupraktika pigem seisukohta, et materiaalõiguse osas tuli antud juhul lähtuda 23.11.2008 jõustunud materiaalõiguslikest sätetest. 16.1.
2. Kokkuvõtvalt leiab EEK, et kohalduva õiguse küsimuses ei saa käesoleval juhul olla vaidlust. Olukorras, kus seadusandja tahe on olnud piirata põlevkivi kaevandamist, kus sel eesmärgil peatati loataotluste menetlus ja kus vastav regulatsioon on sätestatud

-is, ei ole võimalik argumenteerida, et Uus-Kiviõli kaeveväljal kaevandamiseks esitatud loataotluste lahendamisel oleks siiski tulnud lähtuda

1. aastal kehtinud õigusnormidest. 16.
2. EEK on seisukohal, et kehtiva õiguse kohaselt tuli kaebajatele loa andmisest keelduda ja põhjendab seda järgmiselt. 16.2.
3. EEK on seisukohal, et VKG-le ja TLA-le keelduti Uus-Kiviõli kaeveväljal kaevandamisloa andmisest

§ 34lõike 1 punkti 6 alusel õigesti.

Kehtiv õiguslik regulatsioon ei võimaldanud nendele isikutele taotletud viisil kaevandmisluba väljastada. 16.2.2.

§ 34

lõige 1 punkt 6, mille alusel keelduti VKG-le ja TLA-le kaevandamisloa andmisest, sätestab, et loa andmisest keeldutakse, kui varem antud kaevandamislubades fikseeritud aastased kasutusmäärad ületavad maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogust aastas või kui loa andmise korral see ületatakse. VKG taotles Uus-Kiviõli kaeveväljal maksimaalset aastast kaevandamismäära 5000 tuhat tonni ja TLA 6000 tuhat tonni. Keskkonnaministeeriumi käskkirja nr 1442 lk 4-5 on märgitud õigesti, et nendele isikutele loa andmisel oleks aastane kaevandamismäär olnud üle 20 miljoni tonni piiri. Ilma

§-s 251 sätestatud aastast põlevkivi kaevandamismäära (20 mln tonni) ületamata ei oleks olnud võimalik TLA ja VKG loataotlusi rahuldada. 16.2.3. VKG ja TLA on menetlusdokumentides ja kohtuistungil avaldanud seisukohta, justkui käskkiri nr 1319 ja

§ 301(nn eelisõiguse säte) oleksid välistanud VKG-le ja TLA-le loa andmise.

EEK arvates tuleb siinkohal silmas pidada, et VKG-le ja TLA-le keelduti vaidlustatud käskkirjas loa andmisest enne, kui asuti analüüsima, kas eelisõiguse kohaldamine oleks nende isikute suhtes võimalik. Nii on Keskkonnaministeeriumi käskkirja nr 1442 lk 5 märgitud: „Seega välistab kehtiva

§ 251

§ 34

lg 1 p 6 kaudu VKG Kaevandused OÜle ja Riverito ASle maavara kaevandamisloa andmise. Kuigi VKG Kaevandused OÜ ja Riverito AS ei ole vastavat taotlust esitanud, tuleb siiski kaaluda, kas loa andmine neile oleks põhjendatud

§ 301

alusel.“ Seega ei puuduta käskkirjas nr 1319 sätestatud kaevandamismäärad ja

§ 301

tegelikkuses üldse küsimust sellest, kas VKGle ja TLA-le sai kaevandamisloa väljastada. Käskkirjas on lisaks

§ 34

lõike 1 punktis 6 esinevale loa andmisest keeldumise aluse tuvastamisele lihtsalt täiendavalt selgitatud, et isegi kui luba oleks taotletud eelisõiguse alusel, siis ei oleks see olnud võimalik, sest VKG-le juba väljastatud lubade varud ei olnud lähima viie aasta jooksul lõppemas ja TLA-l ei olnudki varasemalt mingeid lube, millest tulenevalt oleks eelisõigus saanud tekkida. 16.2.4. Kolmas isik rõhutab, et VKG-le ja TLA-le ei oleks saanud kaevandamisluba väljastada ka juhul, kui näiteks EEK ei oleks üldse taotlenud oma olemasolevate lubade alusel ammenduvate varude suhtes antud kaevandamislubadele kantud aastamäärade arvelt UusKiviõli kaeveväljal kaevandamisluba. Käskkirja nr 1319 kehtestamisel (sama olukord oli 28 vaidlusaluse kaevandamisloa väljastamisel) olid kaevandamislubadega lubatud maksimaalsed aastamäärad kaevandajate kohta kokku 25 250 tuhat tonni. EEK-i kaevandamislubadega KMIN-075 (Aidu) ja KMIN-053 (Viru) lubatud maksimaalne aastane kaevandamismäär oli kokku 4150 tuhat tonni (2050 tuhat + 2100 tuhat). Seega, isegi kui hüpoteetiliselt arutleda, et need varud oleksid kuidagi nn „vabanenud“ (millist võimalust küll seadusest ei nähtu), siis oleks ikkagi olnud tegemist olukorraga, kus

§ 251

sätestatud põlevkivi aastane kaevandamismäär olnuks ületatud (25 250 tuhat – 4150 tuhat = 21 100 tuhat tonni). Arutledes edasi, siis isegi kui n.ö vabanenud oleks näiteks 6000 tuhande tonni suurune varu, siis ka sellisel juhul ei oleks saanud VKG-le ja TLA-le Uus-Kiviõli kaeveväljal kaevandamiseks luba väljastada. Kui selline varu oleks teoreetiliselt „vabanenud“, siis oleks kaevandamisloa saanud väljastada üksnes maksimaalse aastamääraga 750 tuhat tonni aastas. Sellise määraga ei oleks mingil juhul aga õnnestunud VKG-l või TLA-l ammendada kaeveväljal olev varu kooskõlas seaduses sätestatud tähtaegadega. Samas rõhutame, et selline arutelu on tõesti üksnes hüpoteetiline, kuna vastav põlevkivi kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär kuulus EEK-le ning selle aluseks oli kuni 2019. aastani kehtivad maavara kaevandamisload. Asjaolu, et põlevkivi kaevandamise lubatud maksimaalset aastamäärale on seadus omistanud isikule kuuluva varalise õiguse tähenduse, kinnitab näiteks

§ 26lg 4 sätestatu, mis reguleerib sellise õiguse võõrandamise võimalust.

Seega, vastaval aastamääral on konkreetne õigustatud isik, kellel endal on selle käsutamise õigus. 16.2.5. EEK selgitab, et eelmises punktist toodust tulenevalt ei oleks VKG ega TLA saanud mingil juhul konkureerida Uus-Kiviõli kaeveväljal olevale põlevkivivarule. VKG puhul oli piisavalt varem antud lubadega varusid olemas. Seetõttu oli õige Keskkonnaministeeriumi seisukoht vaidlustatud käskkirja lk 6, et kuivõrd VKG-le ja TLA-le (Riverito AS-ile) tuli loa andmisest keelduda

§ 34

lõike 1 punkti 6 alusel, ei saanud (ega pidanud) loa andja korraldama vastavalt

§ 32

lõikele 3 enampakkumist.

§ 32

lõike 3 kohaselt korraldatakse enampakkumine üksnes nende taotluste vahel, millele ei rakendu

-s sätestatud keeldumise alused. 16.2.

1. Asjaolu, et Uus-Kiviõli kaeveväljal anti kaevandamisluba lõppastmes EEK-ile, ei mõjutanud eelnevast tulenevalt kuidagi seda, et VKG-le ja TLA-le luba ei väljastatud. Nagu EEK on korduvalt selgitanud, siis vaidlustatud käskkirjas tuvastati kõigepealt, kas loa andmine VKG-le ja TLA-le on võimalik. Alles seejärel mindi küsimuse juurde, kas loa saab anda EEK-ile ja leiti, et eelisõiguse ja olemasoleva kaevandamismäära alusel oli see võimalik. Loa mitteväljastamise võimatus VKG-le ja TLA-le tulenes seadusandja soovist oluliselt piirata põlevkivi kaevandamist ja selle eesmärgi saavutamiseks kehtestatud regulatsioonist, mitte loa väljastamisest EEK-ile. Keskkonnaministeeriumil ei olnud käskkirja nr 1442 väljaandmisel võimalik eirata seadusandja poolt kehtestatud piirmäärasid ja väljastada kaevandamisluba isikutele, kes oleks suutnud kaeveväljal oleva varu ammendada üksnes juhul, kui seadusandja poolt kehtestatud piirmääri oleks ületatud. 16.2.
2. Nagu kolmas isik ka kohtuistungil rõhutas, on loa väljastamisega seoses oluline tähele panna konteksti, miks oli tekkinud selline olukord. Seda selgitab põlevkivi arengukavas kirjeldatud olukord, millest nähtub, et lubatud aastased kaevandamismahud olid juba varem antud lubadega kasvanud suuremaks sellest, mida riik pidas oma maavara jätkusuutliku kasutamise aspektist põhjendatuks. Uute loataotluste täieliku rahuldamisega oleksid lubatud aastased kaevandamismahud kasvanud veel suuremateks. Selles olukorras astus riik radikaalseid samme, vähendades juba isikutele antud maksimaalset kaevandamisõigust aasta kohta ning nõudes põlevkivi arengukavas kirjeldatud avalike huvide põhjendustel, et kaevandamine peab jääma 20 mln tonni piiresse. See tähendab, et ka uute ressurssside kasutuselevõtmine on võimalik ainult kaevandajatele jäänud aastamäärade arvel. Kuna aga 29 senistel põlevkivi kaevandajate aastamäärad olid juba üle 20 mln tonni, siis tekkiski olukord, kus seniste kaevandajate aastast kaevandamismahtu vähendati nii, et need kokku mahuks 20 mln sisse ära, kuid rohkem ei ole aastamäära võimalik juurde saada. Seega riik piiras aastase kaevandamise ressursi väiksemaks, kui seniste kaevandajate ajalooliselt väljajagatud maht, millega paratamatult kaasneb ka see, et päris uusi kaevandajaid vähemalt mõnda aega juurde ei mahu. Keskkonnapoliitilisel eesmärgil aastamäära piiramisega kaasnes selline tagajärg muuhulgas tulenevalt piiramise ulatusest ja põhjusest, et varem oli ressurssi rohkem välja jagatud. Selline tagajärg ei ole aga iseenesest õigusvastane. Arvestades põlevkivi arengukavas esitatud põhjendusi aastamäära piiramiseks, on tegemist legitiimse ja kaaluka keskkonnakaitselise meetmega. 16.2.
3. Lisaks eelnevale on asjakohane rõhutada, et kõik olemasolevad kaevandajad – sh VKG – osalesid aktiivselt aruteludel, mis eelnesid vaidlusaluse

-i regulatsiooni kehtestamisele. Keskkonnaministeerium on 10.01.2013 menetlusdokumendi (Vastustaja seisukoht kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osas) esitanud 14.11.2007 asetleidnud põlevkivi teemalise nõupidamise protokolli. Protokolli lk 1 nähtub, et nõupidamine leidis aset seoses Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2007-2015 valmimisega ning peamine teema, mida nõupidamisel arutati, oli maapõueseaduse uus eelnõu. Protokoll kajastab seega 2008. aastal jõustunud

-i redaktsiooni kujunemislugu ja on vastava

-i regulatsiooni tõlgendamisel asjakohane. Kaevandajate esindajad kutsuti nõupidamisele selleks, et neil oleks eelnõu koostamisel võimalik esitada nendepoolsed ettepanekud. Nõupidamise protokollist nähtub, et VKG esindaja Jaanus Purga on otseselt toetanud sellise regulatsiooni kehtestamist, mis näeb ette uute kaevelubade andmise üksnes 20 mln tonni mahu piires, käsitledes seda ettevõtete tarbimisgraafikuna, mida ettevõtted ei tohi rikkuda (vt protokolli lk 5). Protokolli lk 6 nähtub, et Jaanus Purga on rõhutanud põlevkiviressursi säästliku kasutamise vajadust ja on pidanud põhjendatuks ressursi andmist just olemasolevatele kaevandamisüksustele. Eelnevat arvestades ei ole kaebajast heauskne kritiseerida regulatsiooni, mille kehtestamist on kaebaja varasemalt otsesõnu toetanud. Muuhulgas ei ole eeltoodu valguses heausksed kaebaja etteheited selle kohta, et uutel tulijatel on põlevkiviturule sisenemine

1. aastal kehtestatud regulatsiooni tõttu keeruline. Kõik kaevandajad on varasemalt olnud seadusandjaga ühisel arusaamisel, et põlevkivi kui piiratud ressurssi, on mitmetel põhjustel põhjendatud jagada olemasolevate kaevandajate vahel, tagades maksimaalselt võimalikus ulatuses neile varasemate lubadega antud põlevkivivaru. 16.
2. Komas isik on seisukohal, et kehtiva õiguse kohaselt sai talle loa väljastada õiguspäraselt. 16.3.
3. Kuna VKG ja TLA ei saanud ilmselgelt konkureerida Uus-Kiviõli kaeveväljal olevale põlevkivivarule, on EEK jätkuvalt seisukohal, et VKG-l ja TLA-l puudub kaebeõigus vaidlustada Keskkonnaministeeriumi nr 1442 käskkirja osas, milles kaevandamisluba väljastati EEK-ile. Kaebeõiguse olemasolu kontroll tuleb teostada astmeliselt. Kaebeõigus vaidlustada EEK-ile loa andmist saab eksisteerida üksnes juhul, kui selgub, et loa andmisest keeldumine VKG-le või TLA-le oli mingil põhjusel õigusvastane ja et nendele isikutele saab vaatamata kehtestatud piirmääradele loa väljastada. Sellist olukorda antud juhul ei eksisteeri. 16.3.
4. EEK on seisukohal, et talle väljastati kaevandamisluba Uus-Kiviõli kaeveväljal kaevandamiseks õiguspäraselt. 16.3.
5. EEK-ile väljastatud lubade varud (eelkõige Aidu) olid hakanud ammenduma lähima viie aasta jooksul. Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008-2015 lk 26 on otseselt märgitud, et kõige kiiremini ammendub Aidu varu, juba lähima 4-5 aastaga. Kuivõrd osad EEK-i load hakkasid ammenduma ja Aidu ning Viru kaevanduse kaevandamisloa kaevandamise lubatud aastamäära arvelt sai väljastada uue loa, ei esinenud EEK-ile loa 30 andmisel ka

§-s 34 sätestatud aluseid loa andmisest keeldumiseks. EEK-ile sai väljastada loa selliselt, et

§-is 251 sätestatud põlevkivi kaevandamise aastamäära ei ületata. 16.3.4. EEK-il ei ole kuidagi võimalik nõustuda VKG käsitlusega

§ 301lõikes 1 sätestatud eelisõiguse sisust.

16.3.5. Esiteks leiab EEK, et

§ 301

lõikes 1 viidatud nn eelisõigus kohaldub nii kehtivat põlevkivi kaevandamise luba mitteomavate isikute ees kui ka nende isikute ees, kellel on iseenesest kehtiv kaevandamise luba, ent kelle ühegi loaga määratud varu ei hakka veel lähima viie aasta jooksul ammenduma. 16.3.6.

§ 301

lõike 1 sisustamisel tuleb arvestada, et

§ 301

lõige 1 (säte puudutab üksnes põlevkivi, mitte muid maavarasid) on lisatud seadusesse osana regulatsioonist, mis on suunatud tagamaks väljakujunenud põlevkivisektori jätkusuutlikkus ja juba tegutsevate kaevandajate varustatus põlevkiviga sh kaitsta Eesti põlevkivisektorisse seni tehtud investeeringuid piiratud ressursi tingimustes ning oluliste avalike huvide kontekstis. Olemasoleva põlevkivisektori „töös hoidmine“ ja selle järjepidev põlevkiviga varustamine on oluline avalik huvi.

§ 301

lõikes 1 sätestatu aitab eelnevat saavutada ja teatud määral tagab, et olemasolevate kaevandajate kasutada olev põlevkiviressurss püsiks sel tasemel, nagu need olid käskkirja nr 1319 kehtestamise ajal (sisuliselt põlevkivi arengukavaga ettenähtu). Seega, kogu põlevkivi lubasid puudutavasse regulatsiooni on vaikimisi sisse kirjutatud need olulised huvid, mis nähtuvad põlevkivi arengukavast ning normide tõlgendamisel saab ja tulebki sellega arvestada. 16.3.

1. Riigikogu otsusega kinnitatud põlevkivi kasutamise riiklikust arengukavast 2008-2015 leiab rohkelt viiteid ja selgitusi, mis eelnevat kinnitab. Nii on arengukava lk 6 selgitatud: „Ka Põlevkivi arengukava põhieesmärgiks on tagada nõuetekohase kvaliteediga ning optimaalsete hindadega kütuse- ja energiavarustatus ning kindlustada sisemaise elektrilise tarbimiskoormuse katmiseks vajalik kütusega varustatus.“ Arengukava lk 32, kus on defineeritud riigi huvi eesmärgid ja meetmed, on selgitatud, et põlevkivi kasutamisel lähtutakse järgmistest põhieesmärkidest: „Strateegiline eesmärk
2. Tagada Eesti varustatus põlevkivienergiaga ja kindlustada Eesti energeetiline sõltumatus. /.../ Meetmed: 1.
3. Riigi huvi määratlemine ja kaevandamislubade andmise tingimuste muutmine: Riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektri- ja soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikese negatiivse keskkonna –ja sotsiaalse mõjuga nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ja jätkusuutlik areng.“ Sellele, et riigi eesmärgiks on tagada juba olemasolevate kaevandamisettevõtete toimimine, viitab ka arengukava lk 43 punktis 8 märgitu: „Kuna käsitletaval perioodil on põlevkivielektrijaamad põhilised elektriga varustajad, ei ole otstarbekas piirata olemasoleva infrastruktuuriga (esmajoones raudteega) elektrijaamadega ühendatud kaevandamisettevõtete arengut.“ 16.3.
4. Lisaks eelnevale viitab EEK, et olemasolevatele kaevandajatele põlevkivivaru tagamisele on viidanud ka Konkurentsiamet põlevkivisektori konkurentsiolukorra analüüsi punktis 3.4: „Teisalt annab riigi poolt välja antud luba kaevandajale ootuse omandada tulevikus teatud kogus põlevkivi. /.../ Kaevandamislubade omanikud on eeldades, et need load jäänud kestma, teinud tihti märkimisväärseid investeeringuid ning lubade äravõtmine kahtlemata mõjutaks nende investeeringute elujõulisust.“ 16.3.
5. Kolmas isik märgib, et ka maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja lk 3 on otseselt märgitud, et

§ 301

lõikel 1 on praktiline 31 tähendus - säte võimaldab jätkata uue kaevandamisloa alusel kaevandamist selle piirkonna naabruses, kus juba kaevandamisega keskkonna seisundit halvendatud. Edasi on seletuskirjas selgitatud, et sättel on kaks positiivset aspekti: 1) majanduslik – vältida olemasoleva karjääri kõrval uue karjääri rajamist uue arendaja poolt, et oleks tagatud majanduse sujuv toimimine; 2) keskkondlik – keskkonnahoiu seisukohalt on oluline, et olemasoleva karjääri kõrvale ei rajataks eraldi uut karjääri, mis tekitaks uusi keskkonnamõjusid. Ka eelnev kinnitab EEK arvates üheselt, et

§ 301

lõikes 1 sätestatu eesmärgiks on tagada olemasolevate kaevandajate järjepidev põlevkiviga varustamine. 16.3.10. Eelnevast tulenevalt ei saa EEK arvates jääda kahtlust, et seadusandja tahe

§ 301

lõike 1 kehtestamisel on olnud anda eelisõigus põlevkivi kaevandamisloa taotlemisel isikule, kelle varud hakkavad lähiajal lõppema, nii kehtivat kaevandamisluba omavate kui ka seda mitteomavate isikute ees. 16.3.11. See tähendab EEKi arvates ka seda, et põlevkivi arengukava pidas riigi julgeoleku ja jätkusuutliku arengu seisukohalt põlevkivienergeetika kõrval oluliseks ka aastakümnetega väljakujunenud ning Ida-Virumaal olulist tööhõivet tagavat põlevkivikeemiatoodete tootmist ja tsemenditootmist, kuna ka sellega tegelevad ja olemasolevaid lube omavad ettevõtjad võivad

§ 301lõikes 1 sätestatud õigust kasutada.

See, et antud juhul VKG-l lubadega seotud faktilised asjaolud olid teistsugused, ei anna veel alust pidada kogu regulatsiooni lubamatuks. 16.3.12. Seoses küsimustega

§ 301

kooskõlast kõrgemat järku õigusnormide või põhimõtetega, soovib EEK märkida lühidalt järgmist. Kui arvestada, et

§ 301

lõige 1 on tihedalt seotud põlevkivi arengukavaga, siis arengukava strateegiline eesmärk nr 1 oli tagada Eesti varustatus põlevkivienergiaga ja kindlustada Eesti energeetiline sõltumatus. Sellele eesmärgile viitab ka maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (nt lk 2). Samas on põlevkivi nähtud peamise energiaallikana elektri tootmisel. Teisisõnu, kuigi

§ 301

lõige 1 seda otsesõnu ei sätesta, siis selle saamislugu näitab, et see on sätestatud muuhulgas energeetilise varustuskindluse tagamiseks, arvestades ka seda, et olemasolevate lubade omanikud ja nende varude ammendumine oli üldjoontes teada. Järelikult on vaikimisi vastava regulatsiooni