← Eesti

3-16-218/11

Obsah (8)§ 90§ 1§ 45§ 93§ 50§ 31§ 28§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuni 2016, Tartu Haldusasja number 3-16-218 Haldusasi Artur Lihatšjovi kaebus Tallinna Vang

) § 90 lg 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambrites. Kaebajale oli kogu nimetatud perioodi jooksul tagatud igapäevane vähemalt tunniajane jalutuskäik värskes õhus. Ajavahemikus 22:00 – 06:00 on vanglas öörahu, mil kinnipeetavad peavad viibima oma voodites. Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi-)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga – tema vabadus allutatakse

-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Seega tulenes kaebaja liikumispiirang asjaoludest, et ta viibis vanglas vahistatuna. 3) Tallinna Vangla teises üksuses, kuhu oli paigutatud ka kaebaja, võimaldati perioodil

  1. juunist kuni
  2. augustini
  3. a üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul täiendav tunniajaline viibimine värskes õhus ning anti perioodil
  4. juunist kuni
  5. augustini üks kord nädalas igale kinnise kambri vangile 1,5 liitrit mineraalvett. 4) Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kambrites oli kambrist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et isik sai korralikult välja puhata. 5) Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. 3

(10)3-16-218 Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. 6) Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja ei vaidlustanud kordagi oma kinnipidamistingimusi ühegi nõude ega taotlusega. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. 7) Kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist enam kui 9 kuud. Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta kuid. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud apellandi õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. 8) Küsimus, kas selliste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja jaoks positiivse lõpptulemuseni, ei ole siinkohal oluline. RVastS § 7 lg 1 nõuab isikult vaid selliste õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende õiguskaitsevahendite kasutamine oleks lõppenud positiivselt. 9) Kaebaja viitab, et vangla valetab hiirte olemasolu kohta. Vastustaja selle seisukohaga ei nõustu ja märgib, et kaebaja on vangla
  1. jaanuari
  2. a vastuse tsiteerimisel jätnud tähelepanuta selles väljatoodu, et juhul kui mõni näriline tõepoolest peaks kambrisse olema pääsenud, oleks kambris viibival isikul võimalik juhtida probleemile vanglateenistujate tähelepanu, kes korraldaksid vajadusel kahjuritõrje läbiviimise, mis probleemi kõrvaldaks. Käesoleval ajal ei ole Tallinna Vanglal võimalik kindlaks teha, kas ca 1-2 aastat tagasi viibis kaebaja kambrite läheduses mõni näriline ning kuna kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibides nimetatud probleemile tähelepanu juhtinud, ei ole Tallinna Vanglal põhjust uskuda, et närilistega probleeme esinenud oleks. 10) Tõele ei vasta kaebaja väited, et vanglaametnikelt sai sooja vett maksimaalselt kord nädalas.
  3. a väljastati vanglaametnike poolt Tallinna Vangla teises üksuses nõude pesemiseks sooja vett kambritesse soovi avaldamisel ja nii sageli kui sooviti. Kui kaebaja pidas põhjendatuks sooja vett küsida ühel korral nädalas, oli see tema subjektiivne valik. 11) Kaebaja poolt Tallinna Vanglas teostatud telefonikõnede väljavõttest nähtub, et kaebaja ei ole kordagi enne
  4. märtsi 2015 telefonikõnesid teostanud.
  5. aprillil 2015 teostatud telefonikõne pikkus oli tal aga näiteks 474 sekundit (7,9 minutit). 12) Vanglasisesed ümberpaigutamise otsused on vangla diskretsiooniotsused, mis toimuvad vastavalt julgeolekukaalutlustele ja muudele asjaoludele nagu näiteks vangistust reguleerivate eeskirjade rikkumine. Vanglasisene ümberpaigutamine on vaadeldav kui kohtlemisabinõu, mis on suunatud vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Kinnipeetava 4
(10)3-16-218 ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadustest ning seda teostatakse ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu. Vanglasisese ümberpaigutamise otsustab vangla, arvestades kõigi asjaoludega, mis tagavad vangla julgeoleku. Eeltoodust tulenevalt on kinnipeetava vanglasisene paigutamine vangla otsus, mis tehakse lähtuvalt vangla vajadustest. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust viibida kogu aeg ühes kambris. Ka ei ole vangla tegevus kinnipeetava vanglasisesel ümberpaigutamisel õigusvastane. 11. Kirjalikus menetluses esitas kaebaja täiendavad seisukohad, mis kokkuvõtvalt on järgmised. Tallinna Vanglas olid õõvastavad ja ebainimlikud olmetingimused, kambrites puudus igasugune ventilatsioon, akende ees olid metallplaadid, mis takistasid õhu juurdepääsu, puudus soe vesi, duši all sai käia 1 kord nädalas 20 minutit, selle aja jooksul pidi jõudma kinnipeetav pesta ka oma riided, kambris puudus võimalus pesta nõusid sooja veega. Kambrite olmetingimused ei vastanud

§-le

  1. Lisaks oli igal pool palju lahtiseid, pinge all olevaid juhtmeid. Vangla sanitaarsüsteem oli samuti ajast ja arust, pidevalt lekkiv ning sellest tulenevalt uriini ja fekaalide haisu levitav.
  2. Vastustaja leidis, et kuna kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginenud sellele, et talle tekitati väidetavalt kahju ka sellega, et kambrites puudus igasugune ventilatsioon, akende ees olid metallplaadid, mis takistasid õhu juurdepääsu ning vangla sanitaarsüsteem oli pidevalt lekkiv, millest tulenevalt levitas uriini ja fekaalide haisu, siis ei ole kaebaja selles osas

§ 1

¹ lg-st 8 tulenevat kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud ning seega tuleb kaebus selles osas kaebajale läbivaatamatult tagastada. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

  1. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas. Kaebus puudutab ajavahemikku
  2. juuli 2014 kuni
  3. aprill
  5. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
  6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega.
  7. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Kohus peab hindama, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes ning kas sellega tekitati hüvitamisele kuuluvat kahju. 17.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja 5

(10)3-16-218 kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Alates
  1. jaanuarist 2014 kehtivas VSKE redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2 (§ 6 lg 6). Kaebaja puhul pole selle normi vastu eksitud.
  2. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate A. Lihatšjovi paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl-d 34-36). Tabelitest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata. Asja materjalidest nähtub, et olenemata sellest, kas arvestada WC pind põrandapinna hulka või mitte, on kaebajale kogu perioodi vältel tagatud üle 3 m2 põrandapinda.
  3. Riigikohus selgitas
  4. detsembri
  5. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, p-d 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p-d 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  6. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel.
  7. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 14) selgitanud, et asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57).
  8. Praeguse kaebaja puhul tuleb arvestada, et kõnealusel perioodil viibis ta vanglas kogu aja vahistatuna. Kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit oli tingitud tema vahistatu staatusest ning seda saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (

§ 93lg 5).

Asja materjalidest nähtub, et perioodil

  1. juuni kuni
  2. august 2014 võimaldati Tallinna Vangla teise üksuse kinnipeetavatele, sh kaebajale, üks kord nädalas hommikul või õhtupoolikul täiendav tunniajaline viibimine värskes õhus. Arvestades kõnealustes tingimustes viibimise kestust ei pea kohus kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi sellisteks, et need ületaks inimväärikuse alandamise künnist. 6

(10)3-16-218
  1. Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlus- ja tegevusvõimalusi. Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.
  2. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega (kambrites vohas must hallitus; remontimata kambrite tõttu oli palju hiiri; paljudes kambrites olid katkised ja isoleerimata juhtmed; kambrites puudus WC-pott, oli vaid auk põrandas; kambrites puudus soe vesi; arsti ja psühhiaatri vastuvõtul oli alati kaasas valvur, mis on seaduse järgi keelatud; helistada sai ainult korra nädalas ja vaid 5 minutit korraga; kaebaja paigutati 9 kuu jooksul 11 korda ümber teise kambrisse). Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega nende kinnipidamistingimustega seoses ega pea vajalikuks kõiki vastustaja seisukohti üle korrata. Täiendavalt märgib kohus järgmist.
  3. Kohtul pole põhjust kahelda vastustaja väidetes, et Tallinna Vangla kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal, kui niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kuna hallitus tekib niiskuse mõjul, kuid kambrites on piisav ventilatsioon ning ka vangla poolt erinevates kambrites pisteliselt teostatud õhuniiskuse mõõtmised ei ole kambrites ülemäärase õhuniiskuse taset näidanud, saab asuda seisukohale, et õhuniiskuse tase ei ole olnud selline, mis põhjustaks hallituse teket.
  4. Duši kasutamise võimaluse kohta sätestab

§ 50

lg 2, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et talle poleks võimaldatud kehtiva õigusega ettenähtud dušikorda. Kehtiv õigus ei näe ette, et kambrites peaks ilmtingimata olema juurdepääs soojale veele. Kuna vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinni peetavale isikule iga päev pesemiseks sooja vett, siis kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane (Tartu Halduskohtu 1. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-12-1775, Riigikohtu 15. detsembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-57-11). Kaebaja ei ole tõendanud, et ta vajab tervisliku seisundi tõttu eritingimusi või erikohtlemist. Vastavalt

§ 31

lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavatele isiklike elektriseadmete kasutamine, sh veekeetjate kasutamine. Eelnevaga on loodud võimalused sooja vee saamiseks, kuna kinnipeetavatele on tagatud juurdepääs voolavale veele. Asja materjalidest nähtuvalt väljastati

  1. a vanglaametnike poolt Tallinna Vangla teises üksuses nõude pesemiseks sooja vett kambritesse soovi avaldamisel ja nii sageli kui sooviti. Kui kaebaja pidas põhjendatuks sooja vett küsida ühel korral nädalas, oli see tema subjektiivne valik.
  2. Kehtiv õigus ei sätesta, milline peab olema tualett kinnipeetava kambris. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei olnud tervislikel või muudel põhjustel võimalik kasutada nn Aasia tüüpi tualetti, millel ei ole istepotti. Istepoti puudumine ei ole käsitletav kinnipeetava väärikuse alandamisena. 7

(10)3-16-218 27. Kaebaja on väitnud, et mittevaraline kahju tekkis tal ka seetõttu, et ta sai helistada ainult korra nädalas ja vaid 5 minutit korraga.

§ 28

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. VSKE § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Ka Tallinna Vangla direktori

  1. jaanuari
  2. a käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (edaspidi kodukord) p 13.3.2 kordab sisekorraeeskirjas toodut, mille kohaselt tagab vangla kinnipeetavatele telefoni kasutamise võimaluse vähemalt üks kord nädalas. Telefoni kasutamise ajad on ära toodud päevakavas. Kodukorra p 13.3.2 kohaselt saavad kinnipeetavad helistamissoovi avaldada telefoni kasutamist korraldavale ametnikule üldjuhul helistamisele eelneva tööpäeva õhtusel loendusel. Taotluste alusel koostatakse järgmiseks päevaks helistamiste ajakava. Telefoni kasutamist korraldavale ametnikule on kinnipeetava soovitud helistamise kellaaeg soovituslik ja tal on õigus muuta helistamise ajakava vangla vajaduse järgi. Taotluses märgib kinnipeetav enda ees- ja perekonnanime, kambri numbri, isiku või asutuse, kuhu kinnipeetav helistada soovib, kui andmeid ei ole varem esitatud, soovitava telefoni kasutamise aja, muu olulise teabe ning taotluse esitamise kuupäeva. Kodukorra p 13.3.4 alusel võimaldatakse kinnipeetavale, kes on õigel ajal esitanud nõuetekohase taotluse telefoni kasutamiseks, telefoni päevakavas ettenähtud ajal ühel korral mitte vähem kui 5 minutit. Telefoni kasutamise aeg hõlmab telefoninumbrite valikut, ooteaega ja kõnet. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole kordagi enne
  3. märtsi 2015 telefonikõnesid teostanud (tl 42). Pärast seda on vangla aga kaebajal võimaldanud ka pikemaid telefonikõnesid kui viis minutit. Nii näiteks oli
  4. aprilli 2015 telefonikõne pikkus 474 sekundit (7,9 minutit) ja
  5. mai 2015 telefonikõne kestis 411 sekundit (6,85 minutit). Samuti on vanglal võimaldanud kaebajal tihedamini kui kord nädalas helistada. Näiteks on saanud kaebaja helistada
  6. märtsil,
  7. märtsil ja
  8. märtsil. Eelnevast tulenevalt ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekkinud.
  9. Kaebaja leiab, et mittevaraline kahju tekkis tal ka seetõttu, et ta paigutati 9 kuu jooksul 11 korda ümber teise kambrisse. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetava vanglasisene paigutamine on vangla otsus, mis tehakse lähtuvalt vangla vajadustest. Vanglasisesed ümberpaigutamise otsused on vangla diskretsiooniotsused, mis toimuvad vastavalt julgeolekukaalutlustele ja muudele asjaoludele. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust viibida kogu aeg ühes kambris. Vangla tegevus kinnipeetava vanglasisesel ümberpaigutamisel ei ole olnud õigusvastane.
  10. Kaebaja peab üheks kahju tekkimise põhjuseks ka seda, et arsti ja psühhiaatri vastuvõtul oli alati kaasas valvur. Kohtul pole põhjust kahelda vastustaja sõnades, et kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et ta oleks Tallinna Vanglas viibides kordagi psühhiaatri vastuvõtul käinud. Kinnipeetava arsti kabinetis viibides lasub vanglal aga kohustus tagada meditsiinipersonali turvalisus ja julgeolek, samuti järelevalve kinnipeetava üle. Seetõttu oli vanglaametniku arsti vastuvõttude juures viibimine õiguspärane. Ka ei ole kaebaja kordagi avaldanud, et ei soovi valvuri viibimist arsti vastuvõtu juures.
  11. Otsuse p-s 23 nimetatud probleemide korral on kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häirivate olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja pole seoses väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega kunagi vangla poole pöördunud (tl 30). Seda on kinnitanud ka kaebaja, väites, et ei soovinud iga probleemiga ametniku poolt pöörduda, kuna ei soovinud järjekordset ümberpaigutamist. Asjaolu, et kaebaja pole neis küsimustes vangla poole 8

(10)3-16-218 pöördunud, viitab, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne ning kaebaja ei tajunud võimalikke ebamugavusi väärikust alandavatena.
  1. Riigikohus selgitas
  2. mai
  3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-21-16 (p-s 10.1), et RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist välistada või kahjuhüvitist vähendada.
  4. Vastustaja on vastuses kahju hüvitamise taotlusele selgitanud, et juhul, kui mõni näriline tõepoolest peaks olema kambrisse pääsenud, oleks kambris viibival isikul võimalik juhtida probleemile vanglateenistujate tähelepanu, kes korraldaksid vajadusel kahjuritõrje läbiviimise, mis probleemi kõrvaldaks. Kohus peab seda vastustaja seisukohta usutavaks. Ka katkiste ja isoleerimata juhtmetega seoses on vastustaja leidnud, et kuigi Tallinna Vangla hooned on vanad, võtab vangla kasutusele kõik meetmed, et kambrites kinnipeetavate ohutus tagada. Usutavaks saab pidada vastustaja väiteid, et juhul, kui vanglale saab teatavaks asjaolu, mis võib kinnipeetavate elu ja tervist ohustada, reageerib vangla sellele koheselt ja kõrvaldab ohuallika. Eeltoodut arvestades oleks kohtu hinnangul esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine aidanud kaebajal tõenäoliselt kahju tekkimist ära hoida.
  5. Kirjalikus menetluses esitatud täiendavates märkustes toob kaebaja välja täiendavad Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes esinenud puudused (kambrites puudus igasugune ventilatsioon; akende ees olid metallplaadid, mis takistasid õhu juurdepääsu; vangla sanitaarsüsteem oli pidevalt lekkiv, millest tulenevalt levitas uriini ja fekaalide haisu), milliseid väiteid ta varasemalt kohtueelses menetluses esitanud ei ole.
  6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 sätestab: "Seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud." Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette vangistusseadus.

§ 11

lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

  1. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 12). Kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ja kohtule esitatud hüvitamiskaebuse täienduste kõrvutamisel ilmneb, et kaebaja ei ole kohtueelses menetluses nõudnud kahju hüvitamist selle eest, et Tallinna Vanglas puudus ventilatsioon; akende ees olid metallplaadid, mis takistasid õhu juurdepääsu; sanitaarsüsteem lekkis ja levitas haisu. Seega on kaebajal vastavas osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ning kaebus tuleb selles osas kaebajale HKMS § 121 lg 1 p-i 4 alusel tagastada. 9

(10)3-16-218
  1. Kohtu hinnangul on vastustaja tegutsenud õiguspäraselt. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajale ei tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele. Seetõttu jääb rahuldamata A. Lihatšjovi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu
  3. veebruari
  4. a määrusega (tl 23). HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.