Obsah (7)

§ 185§ 238§ 173§ 339§ 337§ 326§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-88 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Sten Lind ja Orvi Tali Kriminaalasi Ülo Kink s

§ 185

lg 2 alusel välja mõista Ülo Kink’ilt Eesti Vabariigi kasuks 96.00 (üheksakümmend kuus ) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355; NORDEA PANK EE401700017002872300 või DANSKE BANK EE873300333499990003 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos 1 Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. Ülo Kink tahtlikult juhtis 3.01.2017 a kella 23.58 ajal Harjumaal Kiili vallas Tallinn-RaplaTüri mnt
2. kilomeetril suunaga Tallinna poole mootorsõidukit Opel Omega riikliku registreerimisnumbriga XXXXXX, olles alkoholijoobeseisundis. Tema väljahingatavas õhus mõõdeti alkoholi 1,13 mg/l. Sellise käitumisega rikkus Ülo Kink liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 nõudeid. Enda tegevusega Ülo Kink pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
3. Maakohus tunnistas Ülo Kink’i süüdi KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistis karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendas Ülo Kink’ile mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas Ülo Kink’i karistusaja hulka eelvangistuse, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aja alates 03.01.2017 ning ärakandmisele kuuluva vangistuse 8 (kaheksa) kuud kandmist arvestas alates 03.01.2017. Kohaldas Ülo Kink’i suhtes kohtuotsuse täitmise tagamiseks tõkendit vahistamine ning vahistas Ülo Kinki kohtusaalis. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel kohaldas Ülo Kink’i suhtes lisakaristust, võttes Ülo Kink’ilt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 1 (üks) aastaks. Vastavalt LS § 127 sätetele kohustas Ülo Kink’i kohtuotsuse jõustumisest viie tööpäeva jooksul loovutama juhiloa Maanteeametile. Mõistis Ülo Kink’ilt välja

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4 ja 9; § 180 lg-te 1 ja 3 ning § 2565 lg 2 alusel: sundraha 352, 50, määratud kaitsjale makstud tasu kokku 120,00 eurot, s.o kokku menetluskulu 472,50 senti, mis määras tasumisele kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. APELLATSIOON: 3. Kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu kohtuotsuse Ülo Kink´ile mõistetud põhikaristuse ja lisakaristuse osas. Leiab, et maakohus pole piisavalt arvestanud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süüdistatava isikut ning tema edaspidise mõjutamise võimalust. Ülo Kink’ile karistuse mõistmisel on kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust (KarS § 56) ja rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (mõistetud karistus on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata

§ 339lg 2 tähenduses).

Apellant palub tühistada Harju Maakohtu kohtuotsuse Ülo Kink´ile mõistetud põhikaristuse ja lisakaristuse osas ning uue otsusega mõista süüdistatavale leebem karistus ning jätta 2 lisakaristuse kohaldamata (

§ 337lg 1 p 4, § 340 lg 2 p 4).

Maakohus pole piisavalt arvestanud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süüdistatava isikut ning tema edaspidise mõjutamise võimalust. Ülo Kink leiab, et maakohus on jätnud karistuse mõistmisel arvestamata süüdistatava isiku ja tema seaduskuulekale teele suunamise võimaluse ning lähtunud peaasjalikult toimepandud teo asjaoludest. Süüdistatav on kohtuistungil puhtsüdamlikult kahetsenud toimepandut. Süüdistatava käitumine, so oma süü tunnistamine kohtueelses menetluses ja kohtuistungil annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. Mõistetud karistus ei vasta isiku süü suurusele. Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu, et kuigi tegemist on korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga, siiski tema on asunud seaduskuulekale teele: temal on kindel töökoht, perekond, ülalpeetavad. Kõiki eelpool mainitud asjaolusid arvestades, leiab kaitsja, et käesoleva kriminaalasja menetluse käigus ei ole tuvastatud ühtegi sellist erandlikku asjaolu, milline annaks aluse väita, et süüdistatava süü on keskmisest suurem. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et maakohus on karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mis on kaasa toonud süüdistatavale rangema karistuse mõistmise. Arvestamata on jäänud kriminaalasjas tuvastatud karistust kergendav asjaolu, süüdistatava isik ning tema edaspidise mõjutamise võimalus ning selle arvestamata jätmine on maakohtu poolt ka põhjendamata. Apellant taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist ka osas, milles võeti Ülo Kink’ilt lisakaristusena ära juhtimisõigus 1 aastaks. Viidates Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-122-13 p 9 märgitule kaitsja leiab, et maakohus on lisakaristust mõistes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Süüdistatava hinnangul ei ole talle määratud lisakaristus põhjendatud. Maakohus on lisakaristuse määramisel jätnud arvestamata sellega, et Ülo Kink töötab kopajuhina, mis eeldab juhiloa olemasolu. Samuti süüdistataval on alaealine laps, kes on süüdsitatava ülalpidamisel. Juhiloata jäämisel Ülo Kink tõenäoliselt kaotab töökohta ning saavad kannatada ka tema ülalpeetavad. Seega ei ole kohus vähimalgi määral arvesse võtnud, et juhtimisõiguse olemasolu on süüdistatavata jaoks olulise ja elulise tähendusega. Apellant ei taotle suulist menetlust ning ei soovi ringkonnakohtus kriminaalasja arutamises osaleda. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 340 lg 2 p-st 4 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 05.01.

1. a kohtuotsus põhikaristuse ja lisakaristuse osas; teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Ülo Kink´ile kergem karistus ning jätta lisakaristuse kohaldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

§ 326

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-71-11, 3-1-1-82-11).

1. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. 5.
2. Apellatsioonis on taotletud kohtuotsuse tühistamist mõistetud põhikaristuse osas ja taotletud kergema karistuse mõistmist. Seejuures pole apellant täpsustanud, millise kergema karistuse mõistmist ta taotleb. Käesoleval juhul on Ülo Kink’i näol tegemist isikuga, kellel on 4 kehtivat kriminaalkaristust joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest ja üks kehtiv karistus liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Maakohus on kooskõlas KarS § 56 lg 2 ettenähtuga põhistanud oma järeldust sellest, miks KarS § 424 sanktsioonis ettenähtud rahaline karistus on selgelt ebapiisav, ammendunud ning karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb karistusliigiks valida vangistus. Kolleegium maakohtu põhjendusega ja järeldusega nõustub. Kaitsja on leidnud, et maakohus pole arvestanud süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil väljendatud puhtsüdamlikku kahetsust. Selline kaitsja väide on ekslik. Esmalt kolleegium osutab, et vastavalt kohtuistungi protokollile( t.lk. 37) pole süüdistatav maakohtu istungil oma puhtsüdamlikku kahetsust väljendanud, mistõttu selline kaitsja väide on vastuolus kohtuistungi protokolli andmetega. Samuti osutab kolleegium, et maakohus on otsuses märkinud, et kuna kohtueelsel uurimisel on süüdistatav avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust siis kohus peab võimalikuks kahetsusega kui kergendava asjaoluga arvestada. Seega on ainetu kaitsja argumentatsioon karistust kergendava asjaoluga arvestamata jätmisest ja otsuses sellekohase põhjenduse puudumisest. Asjaolu, et maakohus on suhtunud kahetsuse puhtsüdamlikkusesse kriitiliselt, pole antud juhul hinnatav selle mittearvestamisena. Karistust kergendava asjaoluga arvestamine nähtub ka mõistetud karistusmäärast, mis antud juhul jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Arvestades toimepandu ohtlikkust nii süüdistatavale endale kui kaasliiklejatele, kui ka asjaolu, et Ülo Kink pani kuriteo toime kavatsetult ja asus mootorsõidukit teadvalt alkoholijoobes juhtima ilma konkreetse põhjuseta, on kohus põhistatult leidnud, et süü suurus on keskmine. Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et antud juhul pole tuvastatud ühtegi erandlikku asjaolu, mis annaks aluse väita, et süüdistatava süü on keskmisest suurem. Kuna maakohus polegi keskmisest suuremat süüd tuvastanud on kaitsja sellesisuline argumentatsioon sisutu. Kaitsja on teinud etteheite nagu kohus oleks jätnud tähelepanuta süüdistatava isiku ja asjaolu, et tal on perekond, töökoht, ülalpeetavad. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Maakohus on otsuses kajastanud süüdistatava isikuandmed ja kolleegiumi veendumuse kohaselt, arvestades süüdistatava järjepidevat kuritegude toimepanemist, on maakohtu poolne karistusõiguslik suhtumine olnud kooskõlas nii süü suurusega kui ka süüdistatava isikuga. 4 Siinjuures kolleegium osutab Riigikohtu poolt sedastatule, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03). Arvestades asjaolu, et Ülo Kink on juba neljandat korda joobes juhtimise eest kohtu alla, siis saab mõistetud 1 aastast vangistust hinnata eelnimetatud Riigikohtu seisukoha valguses, leebeks karistuseks. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et karistusliigi ja – määra otsustamisel maakohtu poolt pole materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ega ka oluline menetlusõiguse rikkumine tuvastatav. Kaitsja vastavasisulised väited on paljasõnalised ning vastuolus kohtuotsuse põhjaliku ja veenva argumentatsiooniga. Mõistetud põhikaristus ei ole vastuolus seadusega ega kohtupraktikaga. Apellatsioonis puuduvad põhjendused, mis sunniksid maakohtu järeldusi ümber hindama. 5.
3. Kaitsja on vaidlustatud maakohtu otsuse KarS § 50 kohaldamise osas. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on maakohus Ülo Kink’ile lisakaristuse kohaldamist piisavalt ja selgelt põhistanud ning apellatsiooni väited maakohtu põhistatud järeldusi ei kummuta. Apellatsioonis esitatud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohti on maakohus arvestanud. Nii on maakohus põhistanud, miks antud juhul lisakaristuse kohaldamise osas tuleb juhinduda Riigikohtu korduvates lahendites antud juhistest ning kohtupraktikas omaksvõetud lisakaristuse kohaldamise alustest. Apellatsioonis toodud töökoha võimaliku kaotamise ja perekonna heaolu languse osas kolleegium märgib, et eelkõige oli süüdistatava enda kohustus mõelda kuriteo toimepanemise tagajärgedele ning oma lähedaste inimeste võimalustele eluga toime tulla. Kõik kaitsja poolt apellatsioonis esitatud asjaolud olid süüdistatavale teada, kuid neile vaatamata juhtis ta järjekordselt sõidukit joobeseisundis, saades aru ja teades, et selline käitumine võib kaasa tuua karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise ning elulised kitsendused pereliikmetele. Kuna nimetatud asjaolud ei mõjutanud süüdistatavat loobuma liiklusalase kuriteo toimepanemisest, ei leevenda need ka kuigivõrd lisakaristuse mõistmisel arvestatavat süü suurust. Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-122-13 sedastatule, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, kuid arvestada saab ka isiku süüd või tema isikut iseloomustavaid asjaolusid, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Maakohus on arvestanud, et Ülo Kink oli varem korduvalt analoogse kuriteo toime pannud ning ka eelnevalt oli temalt mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Kolleegium leiab, et nimetatud asjaolu annab antud juhul aluse lisakaristuse kohaldamiseks kuna selline käitumine näitab, et põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. KarS § 50 lg 1 p 1 kehtestab, et liiklusalase kuriteo korral võib süüdlasele kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kohtu poolt kuni kolmeks aastaks. Kuigi Ülo Kink’ilt on eelneva otsusega lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud kaheks aastaks, siis on maakohus leidnud võimaluse ja aluse uue kuriteo eest mõista lisakaristuse tähtajaga 1 aasta. Kohtukolleegium leiab, et 1 aastaks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on kooskõlas nii süü suurusega kui ka isikuandmetega ning lisakaristuse kohaldamata jätmise taotlus pole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. 5
4. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on karistuse mõistmisel asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 326

lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. 7. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamist seoses maakohtu otsuse analüüsiga, süüdistatavaga suhtlemisega ja apellatsiooni koostamisega, kokku 2 tunni eest, summas koos käibemaksuga 96,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotletut saab pidada

§ 175

lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks.

§ 185

lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu, summas 96,00 eurot Ülo Kink’i kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6