Obsah (16)

§ 450§ 442§ 693§ 272§ 232§ 669§ 436§ 457§ 231§ 173§ 654§ 652§ 633§ 634§ 642§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-13-32597 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.11.2016, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Liis Arrak, Kaupo Paal Tsivii

§ 450lg 4 alusel tasaarvestuse reservatsiooni alusel 50 euro ulatuses.

1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2. Jätta kostja taotlus protokolli parandamiseks rahuldamata.
3. Vastuväide kohtu tegevusele jätta rahuldamata. TERVIKTEKST
4. Välja mõista OÜ-lt ATI Profiil põhinõue 5 220,75 (viis tuhat kakssada viiskümmend eurot ja 75 senti) eurot ja viivis 19.12.2013 seisuga 2 467,06 (kaks tuhat nelisada kuuskümmend seitse eurot ja 6 senti)eurot Kitman Thulema AS-i kasuks. 1
5. Välja mõista OÜ-lt ATI Profiil viivis põhinõudelt (5 220,75 eurolt) 0,2% päevas alates kohtuotsuse tegemisest, s.o 19.12.2013 kuni põhinõude täitmiseni Kitman Thulema AS-i kasuks. Menetluskulude jaotus Menetluskuludest jätta 0,5% hageja Kitman Thulema AS kanda ja 99,5 % kostja OÜ ATI Profiil kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik 05.07.2013 esitas Kitman Thulema AS (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ ATI Profiil (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 5286,70 eurot ja viivise 0,2% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.10.2003 elektrivarustuse lepingu nr 79, mille kohaselt müüs hageja kostjale elektrienergiat kuni 450 000 kWh aastas objektile Tallinnas Kesk-Sõjamäe 3d. 19.12.2003 sõlmitud lepinguga omandas kostja hagejalt nimetatud kinnistu ning kinnistule seati hageja kasuks isiklik kasutusõigus elektrivõrgu majandamiseks (müügileping). Isiklik kasutusõigus seati tähtajatult ja tasuta kuni
6. jaanuarini 2009 ning tasu maksmise kohustusega alates
7. jaanuarist 2009 asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 154 kohaselt. 27.12.2012 teatas hageja kostjale, et hageja ja OÜ Elektrilevi kokkuleppe alusel osutab hageja kostjale võrguteenust ning müüb vajamineva elektrienergia, kuni OÜ Elektrilevi hagejale kuuluva võrgu üle võtab, hinnanguliselt
8. juulini
9. Hageja osutatava võrguteenuse tasuks alates 01.01.2013 oli 66,90 eurot MWh kohta ja elektrienergia hinnaks 53,90 eurot MWh kohta. Kostja hindadele vastuväidet ei esitanud. Hageja on lepingust nr 79 tuleneva kohustuse täitnud ja kostja on teenuse saanud. Hageja esitas arved kokku summas 5286,70 eurot, mida kostja ei tasunud. 03.06.2013 esitas kostja hagejale isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi arve 20 352 eurot ajavahemiku eest 01.01.2009 kuni 01.06.
10. Kostja ei saa nõuet tasaarvestada. Kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõue on aegunud. Kostjal ei ole alust tasu nõuda või oleks tasu maksimaalselt 50 eurot. Pooltel ei ole kokkulepet ruumide rentimiseks. Kahjunõuded on alusetud ja tõendamata. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2 Hagiavaldusest ei nähtu teenuse osutamise ulatust. Hageja on võrguteenuse osutaja ja müüja elektrituruseaduse (ELTS) tähenduses. Hageja pidi elektrienergia tasud kooskõlastama Konkurentsiametiga. Kooskõlastamata tasud on vastuolus seadusega ning tehing on tühine. Hageja mõõteseadmed on taatlemata ja ebatäpsed. Lepingu nr 79 punkt 4.2 on tühine tüüptingimus, mistõttu on viivis ebamõistlikult suur ja viivisearvestus ebaõige. Kostjal on hageja vastu järgmised vastunõuded: isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rent 20 352 eurot; kasvav kahjunõue veeteenuse lepingu rikkumise tõttu 3508,32 eurot; hoone osade kasutuseeliste kaotamisest tekkinud kahju 1600 eurot ja kahju 1012,32 eurot, mis on tekkinud uue ja vana teenusehinna vahena, kuna hageja ei ole alates
11. aastast nõutud hinda Konkurentsiametiga kooskõlastanud. Hageja nõuded on lõppenud tasaarvestuse tulemusena. Kostja kasutab võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 110 sätestatud kinnipidamisõigust. Maakohtu otsus 19.12.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 5270,75 eurot, viivise kohtuotsuse tegemise seisuga 2467,06 eurot ja viivise 0,2% päevas põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus 3% ulatuses hageja ja 97% ulatuses kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on leping nr 79 müügileping. Hageja on võrguettevõtja ja elektrienergia müüja ELTS-i tähenduses. Võrguteenuse tasu ja elektrimüügi hindade kooskõlastamata jätmine ning tegevusloa puudumine ei toonud kaasa tehingu tühisust. Tarbitud elektri koguseks tuleb lugeda hageja arvetel näidatud kogused. Lepingu nr 79 kohaselt müüs hageja kostjale elektrienergiat 450 000 kWh aastas, seega keskmiseks tarbimise koguseks ühes kuus on 37 500 kWh. Arvete järgi oli tarbitud elektrienergia kogus kuus väiksem, kui aasta jooksul kuu keskmine oleks võinud olla. Kostja ei ole väitnud, et arvetel kajastatud elektri kogused olid võrreldes varasemaga oluliselt suuremad. Kostja vastuväited tarbitud elektrienergia koguse tõendamatuse ja arvesti taatlemata jätmise kohta on otsitud ja hea usu põhimõttega vastuolus. Põhjendamatu on vee- ja kanalisatsiooni eest esitatud arve 15,95 eurot. Selles osas jääb hagi rahuldamata. Lepingu p 4.2 ei ole tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. Tüüptingimus ei oleks ka tühine. Asjaolu, et viivisemäär oli seadusjärgsest viivisemäärast ca 8,6 korda kõrgem, ei tähenda, et viivis on ebamõistlikult suur. Viivise vähendamiseks ei ole alust. Kostja vastunõue isikliku kasutusõiguse tasu osas on aegunud perioodi 01.01.2009 kuni 31.12.2009 kohta. Ülejäänud tasunõue ei ole aegunud. Müügilepingu punktist 6.8 tulenes, et tasu maksmise kohustus oli seotud tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS §-ga 154, kuna sellisel juhul on tasu paindlik vastavalt ajas muutuvatele majanduslikele näitajatele. Kostjal on ajavahemiku eest kuni 16.04.2012 õigus saada tasu sel ajal kehtinud AÕSRS §-s 154 sätestatud ulatuses ning pärast 17.04.2012 mõistlikus ulatuses. Kostja ei ole arvutanud tasunõuet kehtinud seaduse järgi. Tasunõue ning selle aluseks olevad määrad ei ole selged. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis võimaldaksid õiglase tasu suuruse kindlaks määrata. Tõendatud ei ole kokkulepe alajaama ruumide rentimise kohta. Kuna kohtule ei ole esitatud poolte vahel sõlmitud veeteenuse osutamise lepingut, ei ole võimalik hinnata, millised olid poolte kohustused ja millist kohustust on hageja väidetavalt rikkunud. Lepingu rikkumisega kostjale kahju tekkimine on tõendamata. OÜ Multilift UV tehtud tööde akt ei tõenda selles näidatud veesüsteemi ehitust, selles näidatud ulatuses tarbevee tarnimist ja kasutatud vee utiliseerimist. Tõend on ka ebausaldusväärne. Kostja vastunõue, mis puudutab saamata jäänud tulu ja tekkinud kahju, ei ole samuti põhjendatud, mistõttu ei saa seda tasaarvestada. Kostja ei tõendanud, millises ulatuses on tal hageja seadmete viibimise tõttu kostja hoonetes kasutuseelis ära langenud ning milline on nende seadmete tegelik mõju kostja kinnistule. Kuna hageja
12. aastal kehtestatud hinnad ei olnud tühised ning hageja oli õigustatud 3 teenuse hindu tõstma, puudub alus väita, nagu oleks hageja õigusvastase tegevusega kostjale hindade vahest tulenevalt kahju põhjustanud. Kinnipidamisõiguse eeldused ei ole täidetud, kuna ei ole tõendatud, et kostjal oleks hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Apellatsioonkaebus Kostja esitas 20.01.2014 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud eelmenetluse nõudeid. Maakohus on jätnud kostja vastunõude aluseks olevad argumendid ja tõendid olulises osas analüüsimata ning tõenditest nähtuvad faktilised asjaolud tuvastamata. Maakohus on rikkunud

§ 442lg 8 ja § 436.

Maakohus on rikkunud

§-dest 348, 351 ja 392 tulenevat selgitamiskohustust, tehes mitmes olulises küsimuses üllatusliku otsuse. Maakohus on selgitamiskohustust rikkunud järgmistes küsimustes: - hageja poolt veeteenuse osutamine ja vastava lepingulise suhte olemasolu ei ole tõendatud (kohtuotsuse p 24); - kostja pole suutnud tõendada kulude tekkimist seoses alternatiivse veesüsteemi ehitusega, kostja esitatud tõend on ebausaldusväärne (kohtuotsuse p 24); - kostja pole suutnud tõendada kahju tekkimist saamata jäänud tulu näol (kohtuotsuse p 24); - kostja pole suutnud tõendada isiklikust kasutusõiguse tasu suurust puudutavaid asjaolusid, samuti, nagu oleks tasu arvestuse aluseks olevad asjaolud ebaselged (kohtuotsuse p 23); - kostja ei ole tõendanud, millises ulatuses tal on kasutuseelis ära langenud seoses hageja esemete viibimisega kostja hoones (kohtuotsuse p 24); - hageja poolt kostjale osutatud teenuse hulga saab välja arvestada tulenevalt pooltevahelise lepingu maksimaalsest aastasest tarbimisest 450 000 kWh, jagades selle kaheteistkümnega; kohtuotsuse p-s 20 on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et lepingu p 4.2 tüüptingimuseks olemine ei ole tõendatud; - kohtuotsuse p-s 23 on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et isikliku kasutusõiguse tasu 4 eurot/m2 turutingimustele vastavus ja mõistlikkus ei ole tõendatud, samuti et tasu mõistlikkuse osas puuduvad selgitused. Hageja ei ole tõendanud osutatud teenuste mahtu. Üksnes arvete esitamine teenuse mahtu tõendada ei saa. Nõue tekib teenuse osutamisest, mida hageja ei ole tõendanud. Ka maakohus pole tuvastanud tegelikkuses osutatud teenuse mahtu, vaid on märkinud, et teenuse osutamise maht tuleneb sellest, et kuivõrd pooltevahelise lepingu järgi on maksimaalseks aastas osutatava teenuse hulgaks 450 000 kWh, siis võib lugeda keskmiseks tarbimiskoguseks 37 500 kWh, s.o 1/12 aastasest maksimaalsest tarbimisest. Arusaamatuks jääb, kuidas on maakohus eeltoodust tulenevalt tuvastanud hageja osutatud teenuse mahu hageja esitatud arvete ulatuses. Maksimaalne aastane osutatav teenuste maht sätestab üksnes teenuse osutamise ülempiiri. Ka ei ole pooled kokku leppinud, et kuine osutatud teenuse maht arvestatakse maksimaalse aastase mahu jagamisel kaheteistkümneks. Ebaõige on maakohtu järeldus, et tasumise kohustuse ulatus tulenes arvest. Arvest tulenes üksnes tasumise kohustuse aeg. Arusaamatuks jääb maakohtu väide, et kostja ei ole väitnud, et hageja ei ole võimaldanud tal arvestite näitusid fikseerida. Kostja ei pea tõendama, millised arvestite näidud ei olnud, vaid hageja peab esmalt tõendama, milline oli igakuine tarbimiskogus. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti ELTS ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 regulatsiooni. Maakohtu järeldus, et hageja poolt ELTS regulatsiooni rikkumine ei too kaasa teenuste osutamise lepingu tühistust, on ebaõige. ELTS imperatiivse regulatsiooni rikkumise tagajärjeks on tehingute tühisus. Vastavalt puudub hagejal lepinguline nõue kostja vastu. Maakohus ei ole analüüsinud kostja argumente ELTS regulatsiooni tähenduse teenuse osutamisel ja selle rikkumise koosmõju TsÜS §-ga 87 kohta. Maakohus on otsuses üllatuslikult asunud seisukohale, et lepingu punkti 4.2 tüüptingimuseks olemine ei ole 4 tõendatud ning et sätestatud viivisemäär ei ole ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Maakohus oleks pidanud selgelt märkima, et kostjal tuleb seoses sellega esitada täiendavaid tõendeid. Kostja leiab, et seaduses sätestatud viivisemäära niivõrd ulatuslikult ületav viivis on selgelt ebamõistlik. Hagejal puudus alus teenuste hindade tõstmiseks. Maakohus ei ole tuvastanud poolte vahel kokkulepet alates 01.01.13 kõrgemate tariifide kohaldamiseks. Hageja ei ole hindu kooskõlastanud Konkurentsiametiga, milline kohustus tuleneb ELTS §-st

1. Vastavalt on hageja kehtestatud ja kooskõlastamata hinnad TsÜS § 87 järgi tühised. Samuti on hageja poolt alates 01.01.2013 rakendatud võrgutasud seadusevastased ja ebaõiglaselt suured. Alusetu ja põhjendamata on maakohtu väide, et hagejal oli alus hinna tõstmiseks alates 01.01.
2. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti isikliku kasutusõiguse tasu regulatsiooni. Kostjal on õigus mõistlikule tasule (VÕS § 29) ning poolte tegelik tahe ei saanud olla muu kui mõistlik tasu. Kostja hinnangul on mõistlikuks tasuks 4 eurot/m
3. Maakohus on jätnud eeltoodu täielikult analüüsimata ja arvesse võtmata ning leidnud üllatuslikult, et kostja kasutuseelise äralangemine ei ole tõendatud. Maakohus oleks pidanud selgelt märkima, et kostjal tuleb esitada täiendavaid tõendeid. Samuti ei ole maakohus menetluses ka kordagi viidanud, et tema hinnangul tuleks kostjal alternatiivselt esitada tasuarvestus perioodi 01.01.2010–16.04.2012 eest vastavalt AÕSRS §-le
4. Kostja saab kasutada kinnipidamisõigust. Kostjal on hageja vastu sissenõutavaks muutnud nõuded. Kuna hageja rikub jätkuvalt veeteenuse osutamise lepingut, tuleb kostjal jooksvalt kanda lisakulutusi veele. Sama käib ka kostja saamata jäänud kasutuseeliste nõude kohta. Hageja ei ole tänaseni vabastanud kostjale kuuluvaid hooneosi, mida kasutas tehnorajatiste majutamiseks. Kostja ei saa kasutada hoone vastavaid osi ning kostjale on kasutuseelise äralangemise näol tekkinud kahju (kuus 320 eurot). Kostjal on hageja suhtes nõue hooneosade vabastamiseks (vindikatsioonihagi või VÕS § 334, § 189 lg 1 järgne nõue). Kuna kostjal on hageja suhtes vastunõuded, puudus maakohtul võimalus jätta kohaldamata kostja kinnipidamisõigus VÕS § 110 järgi. Kõik kinnipidamisõiguse kasutamise eeldused on täidetud: nõu on muutunud sissenõutavaks; nõue ei ole tagatud; nõuete vahel on piisav seos ja kinnipidamisõigus ei ole seadusega välistatud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata ning kõik menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik 26.11.2014 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Riigikohtu seisukoht Riigikohus tühistas 29.04.2015 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15 ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5270,75 eurot ja viivise, samuti menetluskulude jaotuse osas, ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus leidis ELTS § 73 lg-d 1 ja 4 ning § 71 lg-t 1 tõlgendades, et Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Konkurentsiametiga kooskõlastamata hindade puhul teenuse eest tasu nõudmisel tuleb kohaldada alusetu rikastumise regulatsiooni. Menetluse käigus küsis 5 Riigikohus asja lahendamise kohta arvamust ka Konkurentsiametilt. Riigikohus ei nõustunud kostjaga, nagu oleksid kohtud valesti jaotanud teenuste tarbimise mahu tõendamiskoormise. Riigikohus heitis ette selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustuse rikkumist kostja isikliku kasutusõiguse eest makstava tasu vastunõude lahendamisel. Ringkonnakohtu otsus 18.12.2015 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud täpsustusi. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Kassatsioonkaebus Kostja palus kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda. Riigikohtu otsus 25.05.2016 otsusega asjas nr 3-2-1-29-16 tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2015 otsuse osas, milles lahendati kostja tasaarvestusavaldus, samuti menetluskulude jaotuse osas ja saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus jättis Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2015 otsuse muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas (s.o osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja põhinõue 5270,75 eurot, viivis 2467,06 eurot ja viivis põhinõudelt 0,2% päevas alates 19.12.2013 kuni põhinõude täitmiseni). Riigikohus määras täiendada ringkonnakohtu otsuse seda osa märkusega, et tegemist on tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega, nii et see otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ja määras tagastada Advokaadibüroo Varul AS-ile kostja eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kolleegium märkis, et juba varem on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi põhinõude 15,95 eurot ja sellelt põhinõudelt nõutud viivise osas (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15). Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli kohustus Konkurentsiametiga võrguteenuse tasu kooskõlastada, kas kostjal on hageja vastu lepinguline või alusetu rikastumise nõue, kas kostjal on hageja vastu nõue veeteenuse osutamise lepingust ja kas ringkonnakohus on õigesti AÕS §-le 1582 tuginedes leidnud, et kostjal ei ole õigust nõuda isikliku kasutusõiguse tasu. Samuti leiab kostja, et kohtud on tõendamiskoormise jagamisel ja tõendite hindamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

§ 693

lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus leidis varem samas tsiviilasjas tehtud otsuses, et ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 13). Eelnevast tulenevalt on Riigikohtu juhise kohaselt võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine vaid juhul, kui võrguettevõtjal on ELTS-ist tulenevalt kohustus võrguteenuse hind Konkurentsiametiga kooskõlastada. Riigikohus ei võtnud ega saanudki asja eelmisel läbivaatamisel võtta alama 6 astme kohtule siduvalt seisukohta selles, kas hageja on võrguettevõtja, kellel on ELTS-i alusel kohustus võrgutasu Konkurentsiametiga kooskõlastada. Seetõttu ei ole alust järeldada, nagu oleks ringkonnakohus kaldunud kõrvale Riigikohtu seisukohtadest õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, kui asus seisukohale, et hageja ei olnud võrguettevõtja ELTS § 8 lg 3 tähenduses ning sellest tulenevalt ei olnud tal kohustust võrgutasu Konkurentsiametiga kooskõlastada. Ringkonnakohus tugines asja lahendamisel Konkurentsiameti selgitustele, mille kohaselt kooskõlastab Konkurentsiamet võrgutasud ainult neile võrguettevõtjatele, kellel on olemas teeninduspiirkond ja tegevusluba. Hagejataoliste võrguettevõtjate puhul, kes ei oma tegevusluba ning seetõttu ka teeninduspiirkonda, Konkurentsiamet võrgutasusid ei kooskõlasta ning hagejal on õigus võrguteenuse osutamise eest küsida kokkuleppelist hinda (II kd, tl 162). Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu järeldused võrgutasu kooskõlastamise kohustuse puudumise kohta põhjendatud. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väidetele selgitas kolleegium järgmist. ELTS § 22 lgtest 1 ja 2, § 71 lg-st 2 ja § 62 lg-st 1 järeldub, et võrguettevõtjal on kohustus kooskõlastada üksnes oma teeninduspiirkonna võrgutasud, mis on tegevusloas kindlaks määratud. Samas tuleneb ELTS § 62 lg-st 4, et jaotusvõrguettevõtjate teeninduspiirkonnad ei või kattuda. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja osutas kostjale võrguteenust ajutiselt, kuni võrgu võtab üle võrguettevõtja, kelle teeninduspiirkonda pooled kuulusid (ringkonnakohtu otsuse p 38). Seega oli teeninduspiirkond määratud teisele isikule ning hagejale ei oleks saanud juba ainuüksi seetõttu tegevusloaga üldse sama teeninduspiirkonda määrata. Kuivõrd hagejal ei olnud ELTS-i järgi kohustust võrgutasu Konkurentsiametiga kooskõlastada, siis on ringkonnakohus põhjendatult lahendanud hageja lepingulise nõude. Kohtul ei olnud alust kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Seetõttu ei pidanud kolleegium vajalikuks käsitleda kaebuse väiteid, mis käivad alusetu rikastumise nõude lahendamise kohta. Kolleegium ei nõustunud kostja väidetega, et kohtud on hageja nõude lahendamisel menetlusõigust oluliselt rikkunud. Kostja tugineb sealjuures peamiselt tõendite hindamist puudutavatele väidetele (kas pooltel oli kokkulepe elektri ja võrguteenuse hinna osas, kas taatlemata mõõteseadmed tõendavad teenuse tarbimise mahtu). Kolleegium märkis, et kohtud on korduvalt kostja vastavaid vastuväiteid hinnanud (maakohtu otsuse p 19; ringkonnakohtu otsuse p-d 40–43). Kolleegiumi hinnangul on kohtud oma järeldusi piisavalt ja jälgitavalt põhjendanud. Kostja väite kohta, et kohtud on valesti jaotanud teenuste tarbimise mahu tõendamiskoormise, märkis kolleegium, et kuigi ainuüksi arved ei tõenda kohustuse suurust (st teenuse osutamise mahtu) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p-d 13-14), ei tähenda see siiski seda, et arvetele kui tõenditele tuginemine oleks lubamatu. Kolleegiumi arvates on kohtud põhjendatult viidanud sellele, et hageja esitatud arved on käsitatavad dokumentaalsete tõenditena

§ 272

lg 1 mõttes ning neid on osutatud teenuse mahu tuvastamisel kohtul võimalik hinnata koosmõjus teiste tõenditega (

§ 232lg 1) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 17).

Kolleegium nentis otsuses toodud põhjendustel, et ringkonnakohus tegutses hageja nõude lahendamisel mõneti eksitavalt, ent leidis, et tegemist ei ole olulise menetlusõiguse normi rikkumisega

§ 669lg 2 mõttes.

Kolleegiumi hinnangul on põhinõue õigesti lahendatud ning põhinõude lahendamise osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Asi tuleb siiski ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saata kostja vastunõuete lahendamise osas. Kuivõrd põhinõue on õigesti lahendatud, oleks ebamõistlik tühistada kohtuotsus tervikuna põhjusel, et tasaarvestuseks esitatud vastunõue on lahendatud vääralt. Kolleegium saab teha

§ 450

lg 2 alusel tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse ning lasta asi ringkonnakohtus läbi vaadata üksnes vastunõude ja selle tasaarvestamise osas (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p-d 9, 12; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 30). 7 Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõude lahendamisel. Müügilepingu p 6.8 kohaselt seab omanik kasutaja kasuks lepingu punktis 1.1.2 nimetatud kinnistule isikliku kasutusõiguse elektrivõrgu kaitsevööndi ulatuses elektrivõrgu majandamiseks. Isiklik kasutusõigus seatakse tähtajatult ning tasuta kuni

1. jaanuarini
2. a ja tasu maksmise kohustusega alates
3. jaanuarist 2009 vastavalt AÕSRS §le
4. Pooled vaidlesid menetluses selle üle, kas viide müügilepingus AÕSRS §-le 154 tähendas viidet lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonile või tasunõude tekkimise ajal kehtinud redaktsioonile. Kolleegium nõustus lepingu tõlgendamise osas maakohtu (otsuse p 23) ja ringkonnakohtu (otsuse p-d 51-52) tõlgendusega ning võttis asja lahendamisel aluseks kohtute tõlgenduse, mille kohaselt on müügilepingu p 6.8 kohaselt kostjal õigus nõuda tasu vastavalt tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS §-le 154, st tasu tuleb arvestada eraldi kahe perioodi eest – ajavahemikel
5. jaanuarist 2010 kuni
6. aprillini 2012 ning
7. aprillist 2012 kuni
8. juunini
9. Maakohus jättis kostja tasunõude rahuldamata, sest kostja ei arvutanud esimese perioodi eest tasu vastavalt AÕSRS § 154 lg-tes 2-4 sätestatud alustele ning teise perioodi osas ei põhistanud kostja õiglase tasu suurust (maakohtu otsuse p 23). Esimese perioodi osas nõustus ringkonnakohus maakohtu järeldusega (ringkonnakohtu otsuse p 54). Ka selles osas ei ole kolleegiumi hinnangul kohtud menetlusõiguse norme rikkunud. Küll aga on ringkonnakohus vääralt käsitlenud kostja isikliku kasutusõiguse tasu nõuet perioodi eest
10. aprillist 2012 kuni
11. juunini
12. Ringkonnakohus jättis viimati nimetatud perioodi osas tasunõude rahuldamata seetõttu, et AÕS § 1581 lg 1 ja § 1582 lg 1 kohaselt on õigus tasu nõuda üksnes sellise tehnovõrgu talumise eest, mis on rajatud avalikes huvides, st tehnovõrgu eest, mille kaudu osutatakse avalikku teenust. Et kostjat ei saa lugeda isikuks, kes osutab kostja kinnistul paikneva elektriliini kaudu avalikku teenust, siis ei ole kostjal alates
13. aprillist 2012 kehtivate õigusaktide järgi õigust nõuda hagejalt tasu isikliku kasutusõiguse talumise eest (ringkonnakohtu otsuse p-d 56–57). Seega jättis ringkonnakohus kokkulepitud tasu välja mõistmata põhjendusel, et kehtiv õigus nägi tasu ette vaid avalikes huvides tehnovõrgu rajamise eest. Kolleegium nõustus kostja kassatsioonkaebuses tehtud etteheitega, et ringkonnakohus on jätnud kõrvale asjaolu, et praegusel juhul tulenes tasu nõudmise õigus kokkuleppest, mitte seadusest. Selle nõude lahendamiseks tuli tõlgendada lepingut. Maakohus tuvastas kostja õiguse tasu nõuda ja leidis, et seadusega määratakse vaid tasu suurus (maakohtu otsuse p 23). Maakohtu poolt lepingule antud tõlgendusega nõustudes ei märkinud ringkonnakohus, et ta selles osas maakohtu tõlgendusega siiski ei nõustu. Seadusest ei tulene, et pooled ei võiks isikliku kasutusõiguse eest tasus kokku leppida ka muu kui avalikes huvides rajatud tehnovõrgu korral. Seetõttu on põhjendatud kostja väide, et ringkonnakohus on poolte kokkuleppe asemel asunud kohaldama seadust osas, milles see ei kohaldu. Lisaks on Riigikohus leidnud, et asjaolust, et AÕSRS § 154 lg 1 viitab AÕS § 1582 lg-s 2 sätestatud korrale, ei tulene, et AÕS § 1582 kohalduks AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause järgi talumistasu suuruse määramisel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 24). AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause järgi on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnorajatise talumise eest, kuid tasu suuruse ja selle koosseisu kuuluvate komponentide kohta seadus midagi ette ei näe. Sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu ise kasutada (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p-d 30-33). Seega olukorras, kus pooled on leppinud kokku tasus tehnorajatise talumise eest, on eelduslikult koormatud kinnisasja omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult tasu vähemalt ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid. 8 Veeteenuse osutamise lepingust tuleneva nõude lahendamise juures pidas kolleegium oluliseks märkida, et ringkonnakohus on

§ 436lg-t 2 rikkudes tuginenud tsiviilasjas esitamata kohtuotsusele.

Samas ei olnud varasem kohtuotsus kostja vastava vastunõude lahendamisel siiski põhiliseks asjaoluks, millele ringkonnakohus tugines. Kuigi

§ 457

lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, tuleb kohtutel hinnata kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-14, p 11). Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (

§ 272

jj) sisu hindamist (Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Vastavat kohtuotsust kui tõendit hindamata ei saanud ringkonnakohus ka selgeks teha, millistel asjaoludel hagi lahendati. Olukorras, kus kohtule ei ole tõendit üldse esitatud, ei saanud ringkonnakohus tugineda sellele, et jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud veeteenuse lepingu ülesütlemine ning et hagejal ei olnud kohustust kostjale veeteenust osutada. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kostja oleks hageja sellekohased väited

§ 231lg 2 mõttes omaks võtnud.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata ka teisi kostja vastunõudeid, vastates sealjuures kostja väidetele, mis puudutavad tõenditele antud hinnangut. Kolleegium märkis, et kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Ringkonnakohtu seisukoht Riigikohus lahendi nr 3-2-1-29-16 resolutsiooni p 2 kohaselt jättis muutmata Tallinna Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a otsuse tsiviilasjas nr 2-13-32597 osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas (s.o osas, millega OÜlt ATI Profiil mõisteti Kitman Thulema AS-i kasuks välja põhinõue 5270 eurot 75 senti, viivis 2467 eurot 6 senti ja viivis põhinõudelt 0,2% päevas alates
3. detsembrist 2013 kuni põhinõude täitmiseni). Täiendada ringkonnakohtu otsuse seda osa märkusega, et tegemist on tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega, nii et see otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 19.12.2013 otsus tuleb tühistada

§ 450

lg 4 kohaselt tasaarvestuse reservatsiooni alusel 50 euro ulatuses ning teostada tasaarvestus selles ulatuses. Tulevalt tasaarvestusest tuleb kostjalt välja mõista põhinõudena 5220,75 eurot. Muus osas on kaevatav maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt

§ 654

lg-st 6 korrata.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust Riigikohtu 25.05.2016 otsuses nimetatud ulatuses, st asi tuleb ringkonnakohtul uuesti läbi vaadata kostja vastunõuete lahendamise osas.

§ 633

lg 3 p 1 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuse põhjenduses märkida: 1) millist õigusnormi on esimese astme kohus oma otsuses või otsuse tegemisel rikkunud või 9 missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud; 2) millest tuleneb õigusnormi rikkumine või asjaolu ebaõige või ebapiisav tuvastamine; 3) viide tõenditele, millega apellant soovib iga faktiväidet tõendada.

§ 634

lg 1 kohaselt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Kaebuse muutmisele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut. Eeltoodu alusel vastab ringkonnakohus vaid tähtaegselt apellatsioonkaebuses toodud vastuväidetele. Kostja soovib tasaarvestada hageja nõudeid järgmiste vastunõuetega:

1. isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rent perioodist 01.01.2009-01.06.2013 summas 20 352 eurot. Kostja leiab, et tal on õigus nõuda õiglast tasu tehnorajatise talumise eest ning kostja tasunõue ei ole täies ulatuses aegunud;
2. kahjunõuded seoses veeteenuse lepingu rikkumisega summas 3 508,32 eurot ning selline kahju on ajas kasvav;
3. kahju kasutuseelise äralangemise näol summas 1 600 eurot, kuna hageja ei ole vabastanud kostjale kuuluvaid hooneosi, mida hageja kasutas kostjale ja teistele isikutele elektriteenuse osutamisel tehnorajatiste majutamiseks; Vastunõue nr 1 Maakohus leidis, et poolte vahel 19.12.2003 sõlmitud isiklike kasutusõiguste seadmise lepingu punkti 6.8 kohaselt oli kokku lepitud, et kostjal on õigus isikliku kasutusõiguse tasule ning tasu suurus on vastavalt AÕSRS §-s 154 sätestatule. Seega on kostjal õigus isikliku kasutusõiguse tasule, kuid küsimus on selles, kui suur see tasu on. Kostja on arvestanud isikliku kasutusõiguse tasu ja hageja poolt kostja hooneosade kasutamise tasu ruutmeetrihinna põhiselt, so 4 eurot/m2 ehk 320 eurot kuus. Kostja on leidnud, et tegemist on õiglase tasuga. Kohus leiab, et kostja poolt kohtumenetluse kestel tasaarvestusliku vastunõude esitamise korral on kostjal samasugune nõude põhjendamis- ja tõendamiskoormus, nagu tavalise hagi esitamise korral, st kostja pidi tõendama ja põhjendama tema vastunõude aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus leidis, et kostja on esitanud väära arvestuskäigu ajavahemikul 01.01.2010-16.04.2012 tekkinud tasunõude eest, nõudes isikliku kasutusõiguse tasu lähtuvalt kostja arvates õiglasest hüvitisest. Kostjal on nimetatud ajaperioodist õigus tasule vastavalt sel ajal kehtinud AÕSRS §-s 154 sätestatud ulatuses ning pärast 17.04.2012 mõistlikus ulatuses. Kohus leiab, et kuna kostja ei ole arvestanud tasunõuet vastavalt perioodil 01.01.201016.04.2012 kehtinud AÕSRS §-le 154, puudub alus tasaarvestada kostja tasunõuet hageja nõudega käesoleva kohtumenetluse raames. Antud juhul ei ole tasunõue ning selle aluseks olevad määrad selged ning kostjal on kohustus see välja arvestada. Maakohus leidis, et kostja tasunõuet perioodist 17.04.2012-01.06.2013 ei ole samuti võimalik käesoleva kohtumenetluse raames tasaarvestada hageja nõudega, kuna kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid alust lähtuvalt Riigikohtu poolt lahendis 3-4-1-25-11 sätestatud juhistele õiglase tasu suurust kindlaks määrata. Lisaks leidis Riigikohus samas asjas tehtud lahendis 3-2-1-29-16 järgmist: „asjaolust, et AÕSRS § 154 lg 1 viitab AÕS § 1582 lg-s 2 sätestatud korrale, ei tulene, et AÕS § 1582 kohalduks AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause järgi talumistasu suuruse määramisel (Riigikohtu
4. märtsi
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 24). AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause järgi on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnorajatise talumise eest, kuid tasu suuruse ja selle koosseisu kuuluvate komponentide kohta seadus midagi ette ei näe. Sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada 10 tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu ise kasutada (Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p-d 30-33). Seega olukorras, kus pooled on leppinud kokku tasus tehnorajatise talumise eest, on eelduslikult koormatud kinnisasja omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult tasu vähemalt ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid“. Kostja on oma vastuväidetes märkinud, et samas piirkonnas oli tööstusruumide rendihinnaks 4 eurot/ruutmeeter. 29.08.2016 menetlusdokumendi p-s 12 on kostja märkinud, et vastunõude suuruseks on 12 480 eurot (39 kuud x 320 (4x80) eurot). Kuna hageja valduses oli kokku 4 ruumi, mille üldpind on 80 m2, siis tuleks perioodi 17.04.2012-01.06.2013 eest tasuda tasu kasutusõiguse eest kokku summas 12 480 eurot. Hageja on vaielnud kogu menetluse kestel kostja poolt esitatud vastunõude suurusele vastu. Viimati veel 29.08.2016 menetlusdokumendi p-des 2.1 kuni 2.
8. Hageja leidis, et kostja ei ole tõendanud muid kulusid kui maamaks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et maamaksu osa on käesolevaks ajaks 50 eurot. Asja lahendamisel tuleb aluseks võtta müügilepingu p 6.8, mille kohaselt on kostjal õigus nõuda tasu vastavalt tasu tekkimise ajal kehtinud AÕSRS §-le 154, st tasu tuleb arvestada eraldi kahe perioodi eest - ajavahemikel
9. jaanuarist 2010 kuni
10. aprillini 2012 ning
11. aprillist 2012 kuni
12. juunini
13. Maakohus jättis kostja tasunõude rahuldamata, sest kostja ei arvutanud esimese perioodi eest tasu vastavalt AÕSRS § 154 lg-tes 2-4 sätestatud alustele. Esimese perioodi osas nõustus Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2015 otsuses maakohtu järeldusega (ringkonnakohtu otsuse p 54). Riigikohus leidis, et selles osas ei ole kolleegiumi hinnangul kohtud menetlusõiguse norme rikkunud. Riigikohus leidis lahendis 3-2-2-29-16 järgmist: „AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause järgi on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnorajatise talumise eest, kuid tasu suuruse ja selle koosseisu kuuluvate komponentide kohta seadus midagi ette ei näe. Sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu ise kasutada (Riigikohtu
14. märtsi
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p-d 30-33). Seega olukorras, kus pooled on leppinud kokku tasus tehnorajatise talumise eest, on eelduslikult koormatud kinnisasja omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult tasu vähemalt ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid“. Vaidlus puudub selles, et 19.12.2003 müügilepingu p 6.8 ei sisalda tasu suurust. Ka pole kostja perioodi eest
16. aprillist 2012 kuni
17. juunini 2013 arveid esitanud ega läbirääkimisi tasu suuruse üle pidanud. Esmakordselt esitas kostja arve 03.06.2013 kogu perioodi 01.01.2009-01.06.2013 eest isikliku kasutusõiguse eest tasu sissenõudmiseks summas 20 352,00 eurot (t.l.54, I kd). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-s 23 toodud maakohtu seisukohaga, mille kohaselt poolte vahel 19.12.2003 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu punkti 6.8 kohaselt oli kokku lepitud, et kostjal on õigus isikliku kasutusõiguse tasule ning tasu suurus on vastavalt AÕSRS §-s 154 sätestatule. Seega on kostjal õigus isikliku kasutusõiguse tasule, kuid küsimus on selles, kui suur see tasu on. Kostja on arvestanud isikliku kasutusõiguse tasu ja hageja poolt kostja hooneosade kasutamise tasu ruutmeetrihinna põhiselt, s.o 4 eurot/m2 ehk 320 eurot kuus. Kostja on leidnud, et tegemist on õiglase tasuga. Kostja poolt 11 kohtumenetluse kestel tasaarvestusliku vastunõude esitamise korral on kostjal samasugune nõude põhjendamis- ja tõendamiskoormus, nagu tavalise hagi esitamise korral, st kostja pidi tõendama ja põhjendama tema vastunõude aluseks olevaid asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kostja tasunõuet perioodist 17.04.2012-01.06.2013 ei ole võimalik käesoleva kohtumenetluse raames tasaarvestada hageja nõudega, kuna kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid lähtuvalt Riigikohtu poolt lahendis 3-4-1-25-11 sätestatud juhistele õiglase tasu suurust kindlaks määrata. Kostja on vaid märkinud, et 4 eurot/m2 kohta on mõistlik ja õiglase suurusega tasu, olemata vastuolus üldiste turutingimustega. Kostja ei ole sisuliselt põhistanud, miks on vastavas ulatuses tasu õiglane või milline on tehnovõrgu tegelik mõju kostja kinnisasjale. Kostja ei ole välja toonud, millised on üldised turutingimused, mis vastavale järeldusele õiglasest tasust kostjat viis. Lisaks on kostja esitanud arve nr 2723 summas 20 352 eurot isikliku kasutusõiguse tasu ja alajaama ruumide rendi eest. Kostja ei ole eristanud, kui suur on kostja nõue isikliku kasutusõiguse tasu eest ja kui suur alajaama ruumide rendi eest. Vastav elektrivõrgu osa (elektrikapp seinal) asub kostja hoones isikliku kasutusõiguse alusel ning on vaid elektrienergia vahendamise jaoks kostjale endale. Ruumide rendi osas oleks vajalik täiendav kokkulepe ning selle kokkuleppe olemasolu ei ole tõendatud. Eeltoodu tõttu ei ole kohtu hinnangul põhjendatud tasaarvestada kostja isikliku kasutusõiguse tasu ka perioodi 17.04.2012-01.06.2013 eest, kuivõrd tasu suurus ning selle arvutamise aluseks olevad asjaolud ei ole selged. Kostja ei ole maakohtus esile toonud, milliseid kulusid kostja kandis eeltoodu tõttu. Kostja on nõude alusena osutanud neljale ruumile, millede suurus oli kokku 80 m
18. Hageja eitab 4 ruumi kasutamist ja kinnitab, et vaidlusalune elektrikapp asus vaid ühes ruumis (t.l. 141, I kd). Riigikohus märkis otsuse 3-4-1-25-11 p-s 50, et „arvestades nii üldist huvi saada universaalteenuseid mõistliku hinnaga kui ka talumiskohustusega koormatud kinnisasja omanike põhiseadusest tulenevat õigust saada hüvitist talumiskohustuse eest, tuleb piirang kinnisasja omanikele igal juhul hüvitada. Kuigi piirangu eest tuleb igal juhul ette näha hüvitis, võib see üldise huvi tõttu olla väiksem, kui oleks piirangu täies ulatuses hüvitamine. Seejuures tuleb arvestada tehnovõrgu või -rajatise tegelikku mõju kinnisasjale.“ Ringkonnakohus märgib vastunõuete osas, et maakohus on otsuses ebaõigesti märkinud, et kostjal on võimalik vastunõuded esitada uuesti eraldi hagiavalduses.

§ 457

lg 2 järgi kostja poolt haginõudele tasaarvestuse vastuväite esitamisel seob otsus menetlusosalisi ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust ei tunnustata. Hageja on esile toonud, et kostja kinnistul paikneva elektriliini kaudu saab teenust ainult kostja ehk siis liin on paigaldatud ainult kostja huvides. Kostja vaidles sellele vastu ja tõi esile, et liini kaudu saab elektrit ka Teraslaast OÜ. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja ringkonnakohtule kirjaliku dokumendi, mis kannab kuupäeva 08.07.2013 ja mis on pealkirjastatud kinnituskirjana ning milles kinnitas allakirjutanud VS, et kuni juulikuuni 2013 sai Teraslaast OÜ elektrit kostja hoone kaudu, mis paiknes aadressil Kesk-Sõjamäe 3D ja samuti paiknes seal elektriarvesti (II kd lk 149). Hageja esitas kohtule Teraslaast OÜ-le hageja esindaja poolt 07.06.2013 saadetud e-kirja, millest selgub, et Teraslaast OÜ saab elektrit kostja ruumides paikneva elektriühenduse kaudu. Ringkonnakohus leiab, et kummastki tõendist ei tulene, et hageja osutas Teraslaast OÜ-le võrguteenust ja müüs talle elektrit. Seega ei ole tõendatud, et kostja kinnistul paikneva elektriliini kaudu osutati teenust ka teistele tarbijatele peale kostja enda. Eeltoodust tulenevalt ei saa hagejat lugeda isikuks, kes osutab kostja kinnistul paikneva elektriliini kaudu avalikku teenust. Seetõttu nõustub 12 kolleegium hagejaga ja leiab, et alates 17.04.2012 kehtivate õigusaktide järgi ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt tasu isikliku kasutusõiguse talumise eest. Riigikohus on märkinud: „sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osas tehnorajatise tõttu ise kasutada. See puudutab eelkõige maamaksu, aga ka kinnisasja hooldamise kulusid“. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole kostja esile toonud maakohtus, milliseid hooldamise kulutusi kostja tegi. Seda pole kostja esile toonud ka ringkonnakohtus apellatsioonimenetluses. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et perioodi 17.04.2012-01.06.2013 eest on maamaks 80 m2 ruumide kasutamise eest mitte rohkem kui 50 eurot. Hageja on nõustunud teostama tasaarvestust summas 50 eurot. Selles osas tuleb vastunõue nr 1 osaliselt 50 euro ulatuses lugeda põhjendatuks. 50 euro osas on tasaarvestus võimalik. Vastunõue nr 2 Kostja tõi 01.11.2013 menetlusdokumendis esile, et poolte vahel oli sõlmitud vee- ja kanalisatsiooniteenuse leping ja hageja lõpetas 04.06.2013 teenuse osutamise, mille tulemusena on kostjale tekkinud järgnev kahju: alternatiivse veesüsteemi ehitamise kulu 936 eurot, tarbevee tarnimise eest tasutud summa 118 eurot, kasutatud vee utiliseerimise kulu1134 eurot ja saamata jäänud tulu 542,70 eurot. Kokku on kostja väidetava kahju suuruseks 3508,32 eurot. Hageja vaidles nõudele vastu, selgitades, et hageja veetrass purunes ja kuna hageja ei ole veeettevõtja, siis tal puudub võimekus ja vajadus teha trassi parandamiseks märkimisväärseid kulutusi. Hageja selgitas, et veeleping on lõppenud alates 01.10.2013. Hageja teatas lepingu lõpetamisest ligi aasta ette. Kostjal on võimalik liituda AS-i Tallinna Vesi teenusega. Kostja koos teiste isikutega, kes said hagejalt vett, on esitanud hageja ja AS Tallinna Vesi vastu hagi veeteenuse jätkamiseks kohustamiseks (tsiviilasi nr 2-13-45343). Lisaks märkis hageja, et kostja ühe kuu veetarbimine oli 3-4 m3, mistõttu kostja vastunõude alusena toodud vee kogus ei ole mõistlikult seletatav ja usutav.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 272

lg 2 kohaselt on dokumendid ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. Alates 01.10.2013 lõppes hageja ja kostja vaheline vee- ja kanalisatsiooniteenuse vahendamise leping. Sellest teatas hageja kostjale ning kõigile teistele piirkonnas hageja vahendusteenust tarbivatele ettevõtetele ligi aasta ette ning palus teenust edaspidi taotleda kohustatud isikult, s.o. AS-ilt Tallinna Vesi. See, et veeteenuse leping on kehtivalt üles öeldud, on tuvastatud Harju Maakohtu 08.01.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-45343 (otsus on jõustunud). Praeguses menetluses on hageja kinnitanud, et tsiviilasjas nr 2-13-45343 tehtud otsus on jõustunud ja otsuses on tuvastatud, et veeteenuse leping on kehtivalt üles öeldud 01.01.2009 ning hagejal ei ole kostjale seadusest ega lepingust tulenevat kohustust vett müüa ja reovett 13 kanaliseerida. Kostja väidetud kulutuste tegemine sellises olukorras pole usutav. Kostja vaidles hageja poolt esitatud asjaoludele vastu ja selgitas, et kohtuotsust ei ole ringkonnakohtule esitatud, mistõttu ei saa sellest lähtuda ning kostjale on ringkonnakohtu menetluse ajaks tekkinud vastunõudeid täiendavalt veelepingu rikkumisest tulenevalt 5001,84 eurot. Harju Maakohus jättis 08.01.2015 otsusega rahuldamata OÜ ATI Profiil, OÜ Loode Vara, OÜ Delfes Metall ja OÜ Merona Systems hagi Kitman Thulema AS ja SPVKV OÜ vastu kohustades neid jätkama veevarustuse– ja kanalisatsiooniteenuse osutamist või vahendamist Kesk-Sõjamäe 3d, Kesk- Sõjamäe 7e, Väike Sõjamäe 3a ja Väike Sõjamäe 3g kinnistutel Tallinnas kuni AS Tallinna Vesi või mõni teine vee-ettevõtja võtab veevarustuse –ja kanalisatsiooniteenuse osutamise üle, nõudes. Nimetatud otsus on jõustunud ja sellega on tuvastatud, et veeteenuse leping on kehtivalt üles öeldud 01.01.2009 ning seega hagejal ei olnud alates 01.01.2009 kostjale seadusest ega lepingust tulenevat kohustust vett müüa ja reovett kanaliseerida. Sellest hoolimata on hageja võimaldanud kostjale saada vett ja reovett kanaliseerinud. Hageja on mitmetes menetlusdokumentides selgitanud, et hageja ja kostja vaheline veeühendus ei ole katkestatud 2013 juunikuu alguses põhjuseta, vaid seetõttu, et hageja ei ole vee-ettevõtja ning ei oma võimekust veeteenust hagejale tagada alates trassi purunemisest. Hageja ei ole suutnud tuvastada, kus toimub läbijooks, kuid vee nn lahti keeramisel toimub suur veetarve hageja ja kostja vahelises trassis ning selle tarvet ei teosta hageja ega kostja, vaid see lekib kuskil pinnasesse. Paraku, arvestades kostja senist käitumist – vee avamisel, ei nõustuks kostja enam kui tõenäoliselt seda vahet tasuma (arvestades, et kostja veetarve on keskmiselt 3-4 m3 kuus, kuid leke on kordades suurem). Vaatamata erinevate meetmete kasutamisele (lekke otsimine maapinnal, lekke otsimine trassi survepesu kaudu jne), ei ole hageja suutnud seda tuvastada. Hageja, olles mööbliettevõtja, ei saa ka asuda ehitama kostja jaoks uut veetrassi, sest hageja ei ole piirkonnas ainuõigust omavaks vee-ettevõtjaks. Selleks on Tallinna linnavalitsus linna territooriumil määranud AS-i Tallinna Vesi. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et kuna kostja veetarbimine on keskmiselt 3-4 m3 kalendrikuus (mis on võrdne ühe inimese kodutarbimise kogusega), ei ole mõeldav, et teostatakse heanaaberlike suhete huvides mõnesaja tuhande euro suurune investeering hageja poolt uute trasside rajamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui veetrassides toimub veeleke ja vesi valgub pinnasesse, siis on tavapärane, et veeühendus katkestatakse. Kostja on ka enda 01.11.2013 seisukohas märkinud, et tema vee tarbimise tasu hagejale juuni 2013-november 2013 oleks olnud hinnanguliselt 292,38 eurot (kostja 01.11.2013 seisukoha p 11). Hageja on kinnitanud, et sellest tasust maksab hageja enamuse edasi AS-ile Tallinna Vesi kui vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutajale ning järelejäänu eest peaks suutma hooldada piirkonna ca 5-km suurust vee- ja kanalisatsioonitorustike võrku, mis on amortiseerunud alates 1960-datest. Vee-ettevõtja on ÜVVKS § 7 kohaselt, kas määratud vee-ettevõtja, kelleks on AS Tallinna Vesi või faktiline vee-ettevõtja, kui ühisveevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ära juhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. Vaidlus puudub selles, et nimetatu kohaselt ei ole hageja vee-ettevõtjaks. Ringkonnakohus leiab, et asjas on leidnud tuvastamist, et hageja ei ole vaidlusaluses piirkonnas vee-ettevõtjaks ning kostja sai vett vaid hageja kinnistatut läbiva torustiku kaudu. Kellele torustik kuulub pole hagejale teada. Hageja on korduvalt toonud esile, et vee 14 edastamine kostjale 2013. juunikuu alguses tuli lõpetada lekke tõttu torustikus. Hageja on kinnitanud, et vaatamata erinevate meetmete kasutamisele (lekke otsimine maapinnal, lekke otsimine trassi survepesu kaudu jne), ei ole hageja suutnud tuvastada, kus leke asub. Kuna hageja ei ole vee-ettevõtja ja kuna poolte vaheline leping oli üles öeldud hiljemalt alates 01.10.2013, siis oli ebamõistlik oodata hageja poolt suurte kulutuste tegemist amortiseerunud torustikust ühe väikese osa uuendamiseks, et võimaldada kostjale vett selle torustiku kaudu veel perioodiks 4.06.2013 kuni 01.10.2013, mil kostja vee tarbimise maht olnuks hinnanguliselt vaid 292,38 eurot. Hageja ei ole tahtlikult ega hooletusest rikkunud lepingut. Hageja on kinnitanud, et käesolevaks ajaks on purunenud ka hageja poolt kanalisatsiooniteenuse osutamise eeldusena olemasolev pumpla ning keskkonnareostuse ohu tõttu on Keskkonnainspektsioon kohustanud hagejat piirama piirkonnas veetarve selliselt, et keskkonnareostus välistada (arvestades, et tehniliselt on vesi vaid kas täielikult lahti või täielikult kinni). Nimetatud asjaolud on kostjale hästi teada, sest kostja on üheks menetlusosaliseks ka tsiviilasjas 2-13-45343, milles piirkonna all-tarbijad on esitanud hagi hageja ning AS Tallinna Vesi vastu. Kostja pole hageja poolt esitatud faktiväiteid ümber lükanud ega sellega ka hageja õigusvastast käitumist tõendanud. Seda enam, et jõustunud kohtulahendiga tsiviilasjas nr 213-45343 on poolte vahelises vaidluses tuvastatud vaidlusaluse lepingu lõppemine juba alates 01.01.2009. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui vaidlusalune leping oli üles öeldud alates 01.10.2013, ka siis kostja poolt esitatud vastunõue nr 2 tasarvestamisele põhinõudega ei kuuluks VÕS § 103 lg 2 alusel. Vastunõue nr 3 Kahju kasutuseelise äralangemise näol summas 1 600 eurot, kuna hageja ei ole vabastanud kostjale kuuluvaid hooneosi, mida hageja kasutas kostjale ja teistele isikutele elektriteenuse osutamisel tehnorajatiste majutamiseks. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja esile toonud, milles seisneb maakohtu otsuse ebaseaduslikkus vastunõude nr 3 osas. Ülejäänud tasaarvestatavate nõuete osas ei ole kostja ringkonnakohtu menetluses oma vastunõuete aluseks olevaid asjaolusid täpsustanud ega ka neid tõendanud. Seega kostja vastunõuetena esitatud kahju hüvitamise nõuded hooneosade vabastamata jätmisest tulenevast kasutuseelise äralangemisest ja seadusliku aluseta võrguteenuse hinna tõstmisest on maakohus õigesti jätnud tasaarvestamata. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja

§ 654lg 1 p 6 järgi selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei muuda.

VÕS § 110 järgi on kostjal õigus kinnipidamisõiguse teostamiseks vaid 50 euro ulatuses. Ülejäänud vastunõuete osas ei ole kostjal kinnipidamisõigust, kuna tal puuduvad ülejäänud vastunõuete osas sissenõutav nõue hageja vastu.

§ 450

lg 4 kohaselt tuleb jõustunud maakohtu otsus põhinõude osas tasaarvestuse reservatsiooni alusel tühistada 50 euro ulatuses ja teha selles osas tasaarvestus kostja vastunõudega. Ülaltoodu alusel kuulub kostja apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Kostja vastuväited kohtu tegevusele Kostja esitas vastuväite kohtu tegevusele seoses tsiviilasjas nr 2-13-45343 jõustunud kohtulahendi asja juurde võtmise kohta. Kostja leidis, et kuna nimetatud otsus oli juba 15 eelmise ringkonnakohtu istungi toimumise ajaks jõustunud, siis oli võimalik see kohtule juba siis esitada, kuid seda ei tehtud. Kostja esindaja kinnitas, et ta ei pidanud vajalikuks tutvuda tõendiga, mis oli küll vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud ja kostja esindajale aegsasti edastatud, kuid mille osas ei ole ringkonnakohus teinud eraldi formaalset tõendi asja materjalide juurde võtmise määrust. Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuväide rahuldamisele ei kuulu. Tsiviilasjas nr 2-13-45343 jõustunud kohtuotsus ei ole kostjale üllatuseks, nagu ta väidab. Selles menetluses oli arutusel OÜ ATI Profiil, OÜ Loode Vara, OÜ Delfes Metall ja OÜ Merona Systems hagi SPVKV OÜ, Kitman Thulema AS ja AS Tallinna Vesi vastu veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse osutamise jätkamise kohustamiseks. Nimetatud kohtuasjale juhtis hageja tähelepanu juba maakohtule 01.11.2013 esitatud menetlusdokumendi p-s 2.7 (t.l.179, I kd). Hageja on juhtinud kostja tähelepanu asjaolule, mille kohaselt on kostja esitanud vastunõudena sisuliselt sama nõude, mille üle juba toimub tsiviilvaidlus poolte vahel samas kohtus. Kostja on oma 15.11.2013 menetlusdokumendi p-s 29 märkinud, et kostja arvates ei oma tsiviilasjas 2-1345343 toimuva vaidluse ese tähendust käesolevas vaidluses (t.l. 201, I kd). Siit nähtub, et kostja on tsiviilasjas nr 2-13-45343 vaidluse sisuga kursis. Hageja on ka 26.08.2015 menetlusdokumendi p-s 3.2 märkinud, et kostjale on teada, et tsiviilasjas nr 2-13-45343 on kohtuotsus jõustunud, millega on tuvastatud, et kõik veeteenust puudutavad lepingud on poolte vahel lõppenud juba 01.01.2009 (t.l. 159, II kd). Et kostja lepinguline esindaja on ennast kurssi viinud tsiviilasjaga nr 2-13-45343 nähtub kostja poolt Riigikohtule 18.01.2016 esitatud menetlusdokumendi p-st 43 (t.l. 8, III kd). Riigikohus käsitles nimetatud otsust lahendi 3-2-1-29-16 p-s 20. Hageja esitas 29.08.2016 ringkonnakohtule taotluse tsiviilasjas nr 2-13-45343 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2015 jõustunud kohtuotsuse tsiviilasja materjalide juurde võtmiseks. Hageja on põhjendanud tõendi juurde võtmist sellega, et maakohtus toimunud menetluse ajal veel nimetatud tõendit ei olnud ning seetõttu polnud seda võimalik ka esitada. Maakohus tegi antud tsiviilasjas lahendi 19.12.2013. Seega on hageja kooskõlas

§ 642lg-s 2 sätestatuga taotlust põhjendanud, millega ka ringkonnakohus nõustus.

Ringkonnakohtu istung toimus 19.10.

1. Kostja esitas samuti 29.08.2016 menetlusdokumendis taotluse tsiviilasjas nr 2-13-45343 tehtud kahe maakohtu määruse aastast
2. septembrist tsiviilasja juurde võtmiseks. Ringkonnakohus ei rahuldanud kostja taotlust nimetatud määruste tsiviilasja juurde võtmiseks, sest kostja ei ole maakohtus esitatud vastunõuetes hagile kordagi tuginenud asjaoludele, mida nimetatud määrustega oleks võimalik tõendada.

§ 5

lg 2 kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste asjaoludega neid asjaolusid tõendab.

§ 634

lg 1 kohaselt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta või täiendada. Kostja ei ole nimetatud asjaolule tuginenud ka 20.01.2014 apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus leiab, et sarnaselt hagi aluseks olevate asjaoludega on ka tasaarvestuse aluseks olevate vastunõuete puhul kohustus tuua esile kõik vastunõude aluseks olevad asjaolud maakohtus kooskõlas

§-des 363 ja 373 sätestatuga. Seda enam, et need asjaolud pidid olema teada kostjale, kes on tsiviilasjas nr 2-13-45343 hagejaks, juba maakohtu menetluses enne 19.12.2013. Neid asjaolusid esile tuua ja esitada vaidlusalused kohtumäärused tõendina olnuks kostjal võimalik 01.11.2013 menetlusdokumendis, kuna kostja kinnitab nimetatud menetlusdokumendi p-s 2.7, et tsiviilasja nr 2-13-45343 asjaolud on kostjale hästi teada. 16 Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kostja vastuväide kohtu tegevusele ei ole põhjendatud. Tegemist ei ole üllatustõendiga nagu väidab kostja. Kostja viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-41-14 ei ole asjakohane, kuna nimetatud juhul oli tegemist kirjaliku menetlusega. Kostja esindaja selgitusel ringkonnakohtu istungil, et ta ei pidanudki enne ringkonnakohtu istungit hageja 29.08.2016 menetlusdokumendile lisatud kohtuotsusega tutvuma ja selleks täiendava tähtaja taotlemine, on käsitletav menetlusõiguste pahatahtliku käsutamisena, kuna kostja ATI Profiil OÜ oli tsiviilasjas 2-13-45343 ise hagejaks. Lisaks eeltoodule ei sisalda vaidlusalune ringkonnakohtu otsus ka midagi uut. Hageja on seal sisalduvad faktiväited juba eelnevalt menetluses esitanud ja kostja on kahes menetlusdokumendis kinnitanud, et on ennast vaidlusaluse tsiviilasjaga kurssi viinud. Neile menetlusdokumentidele on eelpool viidatud. Kostja taotlus protokolli parandamiseks Ringkonnakohus leiab, et taotlus rahuldamisele ei kuulu. Kohtistungi protokoll kajastab istungi olulist käiku ja ka kostja vastuväiteid hageja poolt esitatud tõendi vastuvõtmiseks kui ka vastuväites kohtu tegevusele esitatud seisukohti. Ülaltoodu alusel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud Riigikohus leidis, et kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Riigikohtus oli hagihinnaks 10 084,57 eurot. Kostja vastunõue kuulub tasaarvestamisele 50 euro ulatuses. Eeltoodu alusel tuleb jätta Riigikohtus kantud menetluskuludest 0,5% hageja kanda ja 99,5% kostja kanda. Apellatsioonimenetluses oli hagihinnaks 10 112,58 eurot (t.l.46, II kd). Kostja nõue kuulub tasaarvestamisele 50 euro ulatuses. Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludest

§ 173lg 3 alusel 99,5 % kostja kanda ja 0,5 % hageja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 17