← Eesti

3-14-52479/10

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 3. veebruar 2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-52479 Haldusasi E.M.i

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine 1 ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK.

  1. E.M. ja A.L. (kaebajad) on Vissi-Jaani maaüksusele (katastritunnusega 87202:002:0051) kaasomanikud (tl 18). Vissi-Jaani maaüksus (kinnistu) asub Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala piirkonnas.
  2. Vabariigi Valitsus võttis 12.09.2014.a vastu määruse nr 147 “Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri”, mille § 2 lõikes 2 on määratletud kaitseala välispiir ja vööndite piirid viitega määruse lisale. Kaebajate kinnistu jääb viidatud määruse kohaselt osaliselt kaitseala sihtkaitsevööndisse. Eelnevalt kehtinud ja Vabariigi Valitsuse 17.07.2001.a määruse nr 247 alusel kinnitatud kaitsekorra järgi asus Vissi-Jaani maaüksus Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealas piiranguvööndis.
  3. 16.10.2014 esitasid E.M. ja A.L. Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 12.09.2014 määruse nr 147 „Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ tühistamiseks osas, millega kehtestatakse sihtkaitsevöönd Vissi-Jaani maaüksusele (katastritunnusega 87202:002:0051).
  4. Tallinna Halduskohus võttis 24.10.2014 määrusega E.M.i ja A. L. kaebuse menetlusse. 21.09.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse. KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  5. Kaebuse esitajad paluvad Vabariigi Valitsuse 12.09.2014 määruse nr 147 „Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ tühistada osas, millega kehtestatakse sihtkaitsevöönd VissiJaani maaüksusele (katastritunnusega 87202:002:0051). Kaebajad on seisukohal, et põhjendamatu on kehtestada Vissi-Jaani maaüksusul sihtkaitsevöönd, kuna jättes kaebajate kinnistu piiranguvööndisse, on endiselt täidetud või tagatud kaitse-eeskirja eesmärkide täitmine. Kaebaja põhjendab oma seisukohata järgmiselt: 5.
  6. Sihtkaitsevööndi kehtestamise vajalikkus on käesoleval juhul tuletatud asjaolust, et kaebajate kinnistul on Keskkonnaametile teadaolevalt inventeeritud 3,4 ha C väärtusega (keskmine, arvestatav esinduslikkus) vanade loodusmetsade

(9010)elupaik (tl 13 ja selle pöördel). Euroopa Nõukogu Direktiivi 92/43/EMÜ (Loodusdirektiiv) artikkel 6 ja lisa I järgi tuleb liikmesriigil kehtestada kaitsemeetmed, mis vastavad vana loodumetsa elupaigatüübi ökoloogilisele nõudlusele. Kaebajad leiavad, et Keskkonnaamet jättis et Euroopa Nõukogu Direktiivi 92/43/EMÜ (Loodusdirektiiv) rakendamisel tähelepanuta asjaolu, et viidatud direktiiv ei sätesta otseselt, milliseid kaitsemeetmeid peab liikmesriik kohaldama. Kaebajate hinnangul on kinnistul olev mets (mis varasemalt oli piiranguvööndis) nii enne kui ka praegu seisukorras, mis tagab kaitseeeskirja eesmärkide täitmise maastiku ning liikide kaitse aspektist. Kaebajatele jääb selgusetus, mil määral ei täitnud piiranguvöönd kaitse-eeskirja eesmärke. 5.
  1. Kaebajad leiavad, et Looduskaitse arengukava (LAK, kättesaadav Arvutivõrgus: https://valitsus.ee/sites/default/files/contenteditors/arengukavad/looduskaitse_arengukava_aastani_2020.pdf) üheks strateegiliseks eesmärgiks on loodusvarade pikaajaline püsimise tagamine ning nende kasutamisel ökosüsteemsete lähenemise põhimõtetega arvestamine. 2 Viidatud arengukavas on selgitatud, et puit on olulisemaid Eesti taastuvaid loodusvarasid ning LAK-i hinnangul tuleb metsanduses järgida eelkõige põhimõtet, et puitu varutakse viisil ja ulatuses, mis tagab metsade elustiku mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ning potentsiaali. Kaebajad leiavad, et nende kinnistul kasvab 16,5 ha ulatuses mets, mida on eelviidatud põhimõtetega kooskõlas võimalik majandada. Looduskaitseseadus (LKS) § 31 lg 1 järgi on piiranguvöönd kaitseala maa-ala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades käesoleva seadusega sätestatud kitsendusi. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib kaitse-eeskirjaga piiranguvööndis seada tingimusi maastikuilme ning koosluse loodusliku tasakaalu, liikide ja vanuse mitmekesisuse säilitamiseks ning keelata puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Lisaks annab LKS § 31 lg 4 võimaluse seada kaitse-eeskirjaga piiranguid raielangi suurusele, samuti raie tegemise ajapiiranguid, mis on vajalikud koosluse või sellesse kuuluva kaitsealuse liigi säilimiseks ja elutingimuste parandamiseks. Kaebaja toob välja, et ka sihtkaitsevööndi puhul tuleneb LKS § 30 lg 2 p-st 1 võimalus lubada sihtkaitsevööndis majandustegevust, kui see kaitse-eeskirjaga vastavalt sätestada. Kaebajad leiavad, et kaitse-eeskirjaga on võimalik kehtestada piiranguvööndis asuval kinnistul kasvava metsa majandamisele teatud piiranguid, lubades jätkuvalt piiranguvööndis majandustegevust. Vaidlustatava Vabariigi Valitsuse määruse alusel kehtestatud kaitse-eeskiri on ebamõistlikult koormav, kuna sisuliselt jääb kogu kaebajate kinnistul asuv mets sihtkaitsevööndisse. Samas on seadusandja ette näinud võimaluse kaitse-eeskirja eesmärkide täitmiseks viisil, mis on kaebajate õigusi vähem koormav. 5.
  2. Oma 01.03.2013 kirjas kaebajatele tõi Keskkonnaamet esile, et kaebajate kinnistu võib olla sobivaks elupaigaks erinevatele linnuliikidele (kanakull, laanerähn, väike-kärbsenäpp, öösorr ja karvasjalg-kakk). Kaebajad leiavad, et sel põhjusel kinnistule sihtkaitsevööndi kehtestamine ei ole õigustatud. Majandustegevuse lubamisel ei muutu nimetatud linnuliikide elupaiga sobivus antud piirkonnas. Kaebajad leiavad, et pelgalt asjaolu, et kinnistu võib olla erinevatele linnuliikidele sobivaks elupaigaks, ei kaalu üles kaebajate õigustatud huvi ning õigusi kinnistu ning sellel kasvama metsa majandamisel. Kaebajad toovad esile Keskkonnaministeeriumi 29.04.2014 dokumendis väljendatud seisukohad (tl 6-9), mis on analoogia korras rakendatavad ka antud kaasuses. Keskkonnaministeerium asus nimetatud dokumendis seisukohale, et seades tingimusi või keelde seoses metsamajandamisega, peavad need tingimused või keelud olema põhjendatud. Samuti peab faktiliselt olema tõendatud kaitsealuse isendi olemasolu. Kaebajad leiavad, et antud juhul on peetud küll võimalikuks, et teatud isendid võivad kasutada Vissi-Jaani maaüksusel asuvat metsakooslust, kuid puuduvad andmed tegelikku olukorra kohta, st faktiliselt ei ole tõendatud liikide olemasolu. 5.
  3. Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaardilt (VV 12.09.2014 määruse nr 147 lisa) nähtub Ahja sihtkaitsevöönd. Kaebajate kinnistu asub Saesaare paisjärve läänekaldal ning on sihtkaitsevööndis. Kaebajad toovad siinkohal eraldi välja, et nende kinnistust teiselpool (ca 200m) paisjärve idakaldal asuv mets on jäetud piiranguvööndisse. Kaebajate hinnangul ei ole usutav, et Vissi-Jaani kinnistul paikneda võivad liigid vajavad suuremat ja ulatuslikumat kaitset, kui seda nähakse ette pelgalt 200 m eemal asuvale metsakooslusele. Sarnaselt paisjärve idakaldal asuva metsakooslusega, on kooskõlas kaitse-eesmärkidega võimalik kehtestada kaebajate kinnistule piiranguvöönd või lubada kaitse-eeskirjaga Vissi-Jaani maaüksusel majandustegevus. 5.
  4. Kaebajad leiavad, et eeelnevast tulenevalt ei ole kaitse-eeskirja kehtestamisega põhjendatud sihtkaitsevööndi laiendamine kaebajatele kuuluvale kinnistule. Kaebajate kinnistul oli kaitse-eeskirja eesmärkide täitmine objektiivselt võimalik enne sihtkaitsevööndi kehtestamist. Vabariigi Valitsuse määrus reguleerib olulises ulatuses kaebajate asja kasutamist 3 tulenevalt sihtkaitsevööndi piirangutest, keelates majandustegevuse, paraku tehakse seda õigustamatult. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab seda järgmiselt. 6.
  6. Vastustaja märgib esmalt, et Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala on
  7. aastal moodustatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  8. juuli
  9. a määrusega nr 242 „Abinõudest looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s“ kaitse alla võetud maastikulise kaitseala „Ahja jõe ürgorg keskjooksul“ baasil. ENSV MN 06.04.1959 määruse nr 119 "Riikliku maastikuliste, geoloogiliste, botaanilis-zooloogiliste, botaaniliste, ja ornitoloogiliste keelualade ja nende piiride kinnitamisest" lisa 1 kohaselt levis riiklik maastikuline keeluala piki Ahja jõge 18 km pikkuselt alates Koorvere maanteesillast kuni Valgesoo veski paisuni, laiusega kummalegi poole jõge ja Saesaare paisjärve veepiirini 300 m (tl 41). Kui võtta arvesse praegust katastripiiri ning kaldajoont, siis kuuluks 300 m puhvri ulatuse korral kaitseala koosseisu 11,5 ha maaüksusest, arvestada tuleb, et
  10. a võis kaldajoon praegusest erineda. EELIS-es oleva
  11. a arhiivi seisu kohaselt kuulus kaitseala koosseisu 62,3% (15,2 ha) maaüksuse pindalast (tl 42). Seega on ala juba pikemat aega kaitse all ning sellega on tagatud olnud ka loodusväärtuste soodsa seisundi säilimine. 6.
  12. Vastustaja selgitab, et kuivõrd Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri tuli LKS § 91 lõike 1 alusel uuesti kehtestada, siis kaitse-eeskirja vastavusse viimisel LKS-ga tehti ka loodusväärtuste esinemisest ja kaitsevajadustest lähtuvalt kaitse-eeskirjas muudatusi. Samuti oli vajalik loodusväärtuste kaitseks kohaldatavate meetmete ajakohastamine tulenevalt asjaolust, et ala esitati
  13. aastal Natura 2000 võrgustikku (kaitseala jääb Ahja loodusalale) ning tagada on vaja Euroopa tasandil kaitset väärivate loodusväärtuste (elupaigad, liigid) kaitse. Seetõttu tsoneeriti ka Vissi-Jaani maaüksusel kaitsealasse jääval osal osa metsaala sihtkaitsevööndisse (tl 43). 6.
  14. Vastustaja märgib, et sihtkaitsevööndisse arvati ala, millel asub elupaigatüüp vanad loodusmetsad. Nimetatud metsaelupaigatüüp ongi selleks loodusväärtuseks, mis vajab säilimiseks sihtkaitsevööndi kaitsekorra rakendamist. Elupaik vanad loodusmetsad on seatud Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eesmärgiks. Elupaigatüüpi vanad loodusmetsad on vaja kaitsta nii riigisisese kui ka Euroopa tasandil looduskaitse (Natura 2000 võrgustik) vajadusest. Vissi-Jaani maaüksusest sihtkaitsevööndisse arvatud metsaelupaik jääb kaitseeeskirja kohaselt Ahja sihtkaitsevööndisse, mille kaitse-eesmärk on elupaiga arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina. Ekspertarvamuses Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõule (lk 6 vt tl 46 pöördel) on märgitud, et sihtkaitsevööndi režiim on vajalik kaitsealuste liikide elupaikade ja metsakoosluste loodusliku arengu ning metsailme tagamiseks ning poollooduslike koosluste säilimiseks. Kaitse-eeskirja seletuskirjast nähtub, et elupaik vana loodusmets on üheks kaitse alla võtmise eelduseks. 6.
  15. Vastustaja märgib, et kaebuses on viidatud looduskaitse arengukavale (LAK) puidu varumise kontekstis. Samas on jäetud tähelepanuta, et viidatud lauses on välja toodud ka põhimõtted, mille kohaselt tuleb tagada ka metsade elustiku mitmekesisus ja seetõttu võib olla puidu varumine välistatud (vt ka LAK lk 19). 6.
  16. Vastustaja on seisukohal, et Natura 2000 võrgustiku eesmärk on kaitsta Euroopas ohustatud ja haruldasi liike ning elupaigatüüpe. Vanad loodusmetsad (9010‫ )٭‬on märgitud direktiivi 92/43/EMÜ lisas I esmatähtsa elupaigatüübina. Direktiivi artikli 1 punkti d kohaselt iseloomustab esmatähtsaks määratud elupaigatüüpe see, et need on kadumisohus ja nende kaitsmisel on ühendusel ja seega ka liikmesriigil eriline vastutus. Ahja jõe ürgoru 4 maastikukaitseala jääb Ahja loodusalale, mille kaitse-eesmärgiks on seatud elupaigatüüp vanad loodusmetsad (Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldus nr 615 lisa 1 punkt 1 alapunkt 8). Direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on Eesti riigil kohustus rakendada Natura võrgustikku esitatud alal kaitse-eesmärgiks seatud loodusliku elupaigatüübi säilimiseks vajalikke kaitsemeetmeid. Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealal vastavad elupaigatüübiks vana loodusmets määratud metsad loodusmetsa kriteeriumidele (vt ka Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat Jaanus Paal, 2007, lk 188 ja 190). Elupaigatüübi vanad loodusmetsad säilimiseks on vajalik välistada raied ja jätta ala looduslikule arengule. Seda on võimalik tagada sihtkaitsevööndis, kus majandustegevus ja loodusvarade kasutamine on keelatud. Kaebuses on märgitud, et LKS § 30 lõike 2 punktist 1 tuleneb võimalus lubada sihtkaitsevööndis majandustegevust, kui see kaitse-eeskirjaga vastavalt sätestada. LKS võimaldab kaitse-eeskirjaga seaduses sätestatust erisusi teha, kuid seda üksnes juhul, kui see on lähtuvalt loodusväärtustest võimalik. Elupaigatüübis vana loodusmets raiete võimaldamisel elupaiga seisund kindlasti halveneks ja halvimal juhul häviks, seega ei saa kaitse-eeskirjaga LKS sätestatud majandustegevuse piirangule leevendusi teha. Piiranguvööndis (LKS § 31 lg 2 p 5) on keelatud üksnes uuendusraieid, seega on ülejäänud raied võimalikud ja piiranguvööndi kaitsekord ei taga vana loodusmetsa looduslikku arengut. 6.
  17. Vastustaja juhib tähelepanu, et sihtkaitsevööndisse, kus metsa majandada ei saa, jääb metsamaad 3,6 ha. Piiranguvööndisse, kus metsamajandamine on võimalik jääb Vissi-Jaani maaüksusest 12,3 ha metsaga maad, lisaks on ka kaitsealast välja jääval Vissi-Jaani maaüksuse osal metsaga kaetud eraldisi. Metsaregistri avaliku veebiteenuse andmetel jäävad Vissi-Jaani maaüksuselt sihtkaitsevööndisse raieküpse metsaga eraldistest eraldised 5, 6 ja osaliselt eraldis
  18. Eraldisel nr 5 on esimese rinde liigiks 100% mänd, mille vanuseks on määratud 125 aastat. Eraldisel nr 6 on esimeses rindes esindatud 95% ulatuses 110 aastane mänd ja 5% ulatuses 100 aastane kuusk. Eraldisel nr 21 on 80% ulatuses esindatud mänd ja 20% ulatuses kuusk, mõlema esimeserinde puude vanuseks on hinnatud 100 aastat. Takseerimise andmed on
  19. aasta seisuga, seega on tänaseks esimese rinde vanus veelgi suurenenud. 6.
  20. Vastustaja leiab, et kaebajad on jätnud tähelepanuta, et Keskkonnaameti 01.03.2013 kirjas nr 15-10/13/2703-3 on sihtkaitsevööndisse ala arvamist põhjendatud elupaigatüübi olemasoluga ja sellele kaitse tagamise vajadusega. Seega on elupaik vana loodusmets selleks loodusväärtuseks, miks ala sihtkaitsevööndisse arvati. See on lisaväärtus, et vana loodusmets on lisaks sellele, et tegemist on liigirohke ja mitmekesise kooslusega, sobilik elupaik paljudele kaitsealustele liikidele. Vastustaja leiab, et kui nõustuda kaebuses analoogia kohaldamisega osas, et faktiliselt peab tõendatud olema loodusväärtuse olemasolu, siis on igati põhjendatud elupaigatüübi vanad loodusmetsad arvamine sihtkaitsevööndisse. Loodusväärtust saab ja tuleb kaitsta seal, kus see asub. 6.
  21. Vastustaja selgitab seoses asjaoluga, et paisjärve idakaldal olev mets on jäetud piiranguvööndisse, et kuna paremale poole paisjärve, kus paikneb kaebajate maaüksus, jäi kompaktne ala loodusmetsadest, mis kokku moodustas ka ühe tervikliku metsaala, siis seetõttu arvati see metsaala sihtkaitsevööndisse. Teisel pool paisjärve on üksikud väikesed killud loodusmetsa elupaigast (tl 43) ja seetõttu ei ole põhjendatud selle ala arvamine sihtkaitsevööndisse. 6.
  22. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukoha, et on igati põhjendatud juba pikka aega kaitse all oleval kaitstaval loodusobjektil üle 100 aastase metsa säilitamine ja kaitse tagamine sihtkaitsevööndis. Kaitse-eeskirja tühistamisel Vissi-Jaani maaüksuse sihtkaitsevööndisse jääva ala osas jääb looduslik elupaik kaitseta, mille tagajärjeks on elupaiga seisundi halvenemine ja halvimal juhul hävimine. Loodusdirektiivist tulenevalt on liikmesriik 5 kohustatud võtma kasutusele meetmed, et vältida loodusliku elupaiga halvenemist Natura 2000 võrgustiku alal, seega sisuliselt tähendab see ala uuesti kaitse alla võtmise kohustust. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  23. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab seda alljärgnevalt.
  24. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 12.09.2014 määruse nr 147 „Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskirjale“ paikneb Vissi-Jaani maaüksusest (katastritunnus 87202002:0051) kinnitatud kaitseala piiri järgi 3,6 ha looduslikus sihtkaitsevööndis ja 12,3 ha piiranguvööndis. Vaidlust ei ole ka selles, et võrreldes varasema
  25. juulil 2001 kinnitatud kaitse-eeskirjaga on 3,6 ha osas kaitsekorra režiim muutunud rangemaks – piiranguvööndist sihtkaitsevööndiks.
  26. Vaidlust ei ole, et Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala esitati 2004 aastal Natura 2000 võrgustikku ja see jääb Ahja loodusalale, mille kaitse-eesmärgiks on Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 lisa 1 punkti 1 alapunktiga 8 seatud elupaigatüüp vanad loodusmetsad.
  27. Vaidlust ei ole poolte vahel ka selles, et sihtkaitsevööndisse määratud aladel asub mets, mis vastab elupaigatüübile vanad loodusmetsad (9010*) ja see elupaigatüüp on märgitud direktiivi 92/43/EMÜ lisas I esmatähtsa elupaigatüübina. Vastava elupaigatüübi kaitsmiseks määrati lähtudes muuhulgas ka vaidlustatud kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1 ja § 9 lg 1 sätestatud eesmärkidest ja seletuskirja lk 17 toodud selgitustest vaidlusaluse 3,6 ha ala kaitserežiimiks sihtkaitsevööndi kaitserežiim (vt ka Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni juhataja 01.03.2013 nr PVV 15-10/13/2703-3 vastust tl 13-14 ja kaart tl 43).
  28. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et vaidlusalune Vissi-Jaani kinnistu osa jääb kaitsealal kaitseeeskirja § 8 lg 2 p 1 mainitud Ahja sihtkaitsevööndisse.
  29. Kohus leiab kaebust sisuliselt lahendama asudes, et kõigepealt ei ole kaebajal ühtegi vaidlustatud käskkirja menetlemisega seotud etteheidet. Kaebajad on olnud menetlusse kaasatud ja saanud esitada ka oma seisukohad ja parandusettepanekud kavandatavale kaitseeeskirjale ning saanud sellele ka vastuse ning neile on määrus kätte toimetatud (tl 5, 13, 14-15). Kaebaja vaidlustab käesoleval juhul vaidlusaluse määruse sisulist põhjendatust tema kinnistu suhtes kehtinud kaitserežiimi osaliselt rangemaks muutmise osas ja piirangute seadmist kaebajale oma kinnistu kasutamisel.
  30. Kohus märgib, et ta nõustub kõigepealt kaebajaga selles, et tulenevalt LKS § 30 ja § 31 võrdlusest on sihtkaitsevöönd olemuslikult oluliselt rangema õiguslikurežiimiga kaitsemeede kui piiranguvöönd. Seega on õige kaebaja väide, et tema õigusi majandada oma kinnistut on võrreldes varasema kaitserežiimiga vaidlustatud kaitse-eeskirjaga piiratud.
  31. Kohus ei nõustu aga kaebajaga, et tema kinnistu majandamise õigusi on piiratud vastuolus kehtivate õigusaktidega ja piiramisel on tehtud kaalutlusvigu.
  32. Kohus leiab, et vaidlust ei ole käesolevas asjas selle üle, et 3,6 ha (seatud sihtkaitsevööndi ulatuses) on tegemist iseseisva elupaigatüübiga, vana loodusmets (9010*). Loodusdirektiivist tulenevalt on liikmesriik kohustatud võtma kasutusele meetmed, et vältida loodusliku elupaiga halvenemist Natura 2000 võrgustiku alal, seega sisuliselt tähendab see ala uuesti kaitse alla võtmise kohustust. Kohus märgib, et vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks on vaja käesoleval juhul selle säilitamiseks vajalik välistada raied ja jätta ala looduslikule arengule leides kõigepealt üldiselt, et juba Vastavalt vaidlustatud kaitse-eeskirja § 9 lõikele 1 on Ahja sihtkaitsevööndi, kuhu kuulub ka kaebaja kinnistu vastav osa, kaitse-eesmärk on vana loodusmetsa arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina, aluspõhjapaljandite, pinnavormide ja allikate säilimine, poollooduslike koosluste säilitamine ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Kohus nõustub vastustajaga, 6 et selle eesmärgi saavutamine on võimalik eelkõige majandustegevus välistamisega ning ei ole tagatav elupaiga piiranguvööndisse jätmisega ja selle kasutamiseks lubatud piirangute seadmisega. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et elupaigatüübis vana loodusmets raiete võimaldamisel elupaiga seisund kindlasti halveneks ja halvimal juhul häviks, seega ei saa kaitse-eeskirjaga LKS sätestatud majandustegevuse piirangule leevendusi teha. Piiranguvööndis (LKS § 31 lg 2 p 5) on keelatud üksnes uuendusraieid, seega on ülejäänud raied võimalikud ja piiranguvööndi kaitsekord ei taga vana loodusmetsa looduslikku arengut. Oma vastuses kaebajate ettepanekutele märkis menetluse läbiviija muuhulgas, et „Sihtkaitsevööndite piiritlemisel lähtuti sellest, et kogu väärtuslik metsakooslus jääks tervikuna range kaitse alla ning et rangelt kaitstavad vööndid oleksid piisavalt suured, et säilitada ka tulevikus kõik oma bioloogilise mitmekesisuse väärtuslikud aspektid ning vältida killustatust ja servaefekti…“ (tl 13 ). Kohus leiab, et selline selgitus on vastava kaitstava loodusliku elupaiga olemasolu puhul oluliseks ja piisavaks aluseks sihtkaitsevööndiga seonduva õigusliku režiimi kehtestamiseks.
  33. Kohus märgib siinkohal ka eraldi ära, et kaebajate huvide kaalumist näitab üheselt ka see, et neile on samas vastuses selgitatud võimalust müüa oma kinnistu osa, mille kasutamist sihtkaitsevööndisse jätmisega piiratakse, LKS § 20 alusel riigile (tl 13 pöördel).
  34. Kohus leiab, et vastustaja poolt kaebajate poolt väidetavat ebavõrdset kohtlemist ei näita asjaolu, et teisel pool Saesaare paisjärve (selle idakaldal) olev mets on jäetud piiranguvööndisse. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti arvestanud asjaolu, et kaebaja kinnistul asuva sihtkaitsevööndisse arvatud metsaala on kompaktne ala, kuid teisel pool paisjärve on ainult üksikud väikesed killud loodusmetsa elupaigast, mille arvamine sihtkaitsevööndisse ei olnud seetõttu põhjendatud (kaart tl 43). Kaebaja vastustaja vastavat väidet ja tõendit ümber ei lükanud.
  35. Kohus leiab, et kaebajad on põhjendamatult ja ainult osaliselt kaebuses viidanud looduskaitse arengukavale (LAK) puidu varumise kontekstis. Kohus nõustub vastustajaga, et seejuures on kaebajad jätnud tähelepanuta, et viidatud lauses on välja toodud ka põhimõtted, mille kohaselt tuleb tagada ka metsade elustiku mitmekesisus ja seetõttu võib olla puidu varumine välistatud (vt ka LAK lk 19). Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul on just selline olukord vaidlusaluses osas.
  36. Kohus nõustub samuti vastustajaga, et kaebaja on väitnud eksitavalt, et sisuliselt jääb kogu tema kinnistul asuv mets sihtkaitsevööndisse. Vastustaja märgib õigesti, et piiranguvööndisse, kus metsamajandamine on võimalik, jääb 12,3 ha metsaga maad ja lisaks on metsaga kaetud eraldisi kaitsealast välja jääval Vissi-Jaani maaüksuse osal. Kaebaja nendele väidetele vastu vaielnud ei ole.
  37. Seoses kaebaja väidetega, et liigikaitse eesmärgil ei ole põhjendatud maaüksusest osa sihtkaitsevööndisse arvamine, märgib kohus, et vastustaja juhib õigesti tähelepanu asjaolule, et sihtkaitsevööndisse arvamist on põhjendatud eelkõige elupaigatüübi olemasoluga ja selle kaitse tagamise vajadusega. Seetõttu ei oma ka vastavate linnuliikide (kanakull, laanerähn, väikekärbsenäpp, öösorr ja karvasjalg-kakk) elamise faktiline tõendamine vastaval alal otsustavat tähendust kaitserežiimi määramisel.
  38. Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta.
  39. Vastustaja ei ole nõudnud kohtult menetluskulude hüvitamist ja need jäävad menetlusosaliste kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 7 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.