← Eesti

3-14-52350/78

Obsah (9)§ 120§ 121§ 5§ 43§ 4§ 37§ 240§ 241§ 45

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 4. aprill 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-52350 Haldusasi L.M. kaebus varalise ja mittevaralise kahju hüvit

) § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

§ 120

lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et praegusel juhul on kaebaja nõuded kas juba halduskohtu menetluses (vt haldusasi 3-10-2497) või on nende suhtes jõustunud kohtulahend (vt haldusasi 3-122649). Nõuded, mille osas ei ole jõustunud kohtulahendit või mis ei ole halduskohtu menetluses, on aga kohtu hinnangul perspektiivitud ning eesmärgipäratud. 2

(10)
  1. Kaebaja taotleb ajavahemikul
  2. a kuni käesoleva ajani tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Nõude alusena käsitleb kaebaja vabaduse võtmist (vt 22.04.2015 avaldus ja selle tõlge – kd II, lk 65 ja 88; samuti 10.08.2015 avaldus ja selle tõlge – kd II, lk 157, 187; samuti kd III, lk 231 pöördel). Haldusasjade 3-12-2649 ja 3-10-2497 raames on kaebaja koostöös advokaadiga esitanud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded ning need ulatusid aastasse 1995, mil kaebaja Eestis viibimise õiguslikuks aluseks sai tähtajaline elamisluba. 3.1 Kohus selgitab, et kaebajalt ei võetud vabadust aastal 1995, vaid 2007, kui ta paigutati väljasaatmiskeskusesse. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt vabaduse võtmise korral. Ka põhiseaduse § 20 teine lõige sätestab, et vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Põhiseaduse kommentaaride kohaselt (http://pohiseadus.ee/ptk-2/pg-20/) on sätte eesmärk pakkuda igaühele kaitset meelevaldse vabaduse võtmise eest vahistamise (arreteerimise) või kinnipidamise teel. Kommenteeritav säte kaitseb füüsilist (kehalist/ruumilist) vabadust ja turvalisust ega hõlma vaimset, majanduslikku, keskkonnaga seotud, sotsiaalset või muud liiki vabadust. PS § 20 ei ole mõeldud kaitsma mitte igasuguste, vaid ainult tõsisemate isikuvabadusse sekkumiste eest. Vabaduse võtmine on lubatud kitsalt PS §-s 20 lubatud alustel, kuid vabaduse piiramine laiematel alustel. Nii ei hõlma ei vaadeldav paragrahv ega EIÕK art 5 lg 1 selliseid vähem olulisi piiranguid nagu liikleja peatamine, isikute registreerimise nõue või dokumentide kontroll (nt isiku tuvastamine tänaval või mõne tunni vältel piiril või politseijaoskonnas), tingimisi vabastatute üle järelevalve sisseseadmine ja teostamine, või mõnda muud vähem olulist üldist piirangut või kontrollivormi, mis oluliselt ei piira üksikisiku vabadust. Kohus leiab, et ka RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmist tuleb tõlgendada PS § 20 ja EIÕK art 5 lg 1 mõttes ehk kui vabaduse füüsilist võtmist, mitte riigi poolt isikule kohustuse seadmist, mille tõttu peab isik ajutiselt oma liikumistrajektoori muutma, peatuma või kindlasse kohta ilmuma. Seega ei ole kaebaja suhtes järelevalvemeetmete kohaldamine vabaduse võtmine põhiseaduse, EIÕK ega ka RVastS § 9 lg 1 mõttes, millele tuleks anda kohtulik kaitse. Seega ei ole haldusorganite toimingud kuni
  3. aastal väljasaatmiskeskusesse paigutamiseni ega ka toimingud pärast kaebaja vabastamist käsitatavad vabaduse võtmisena. Sarnaselt käsitles kohus vabaduspõhiõigust kaebaja analoogse lahendamisel nõude 29.07.2014 määrusega haldusasjas nr 3-12-2649 (p 27.2) ning vastav määrus jäi Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2014 määrusega ja Riigikohtu 25.05.2015 määrusega nr 3-7-1-3-3015 muutmata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et nõue tuleb tagastada ilma puuduste kõrvaldamiseks tähtaega andmata, sest kohtule ei nähtu ühtegi kaebaja eesmärgile vastavat nõuet, mis seoses vabaduse võtmisega ei kuuluks lahendamisele haldusasjas nr 3-10-
  4. Kuna kuni väljasaatmiskeskusesse paigutamiseni ja alates väljasaatmiskeskusest vabastamisest tehtud haldusorganite toiminguid ja haldusakte ei saa käsitada kaebajalt vabaduse võtmisena, ei saa kaebajale olla tekkinud ka sellega seonduvalt varalist ega mittevaralist kahju. Haldusasjas nr 3-12-2649 esitatud vastavad kaebaja nõuded on kõik määrusega lahendatud ja nende nõuete uuesti esitamisele suunamine ei ole eesmärgipärane. Samuti on kaebaja asjas nr 3-10-2497esitanud väljasaatmiskeskuses viibimisega seotud erinevad hüvitise nõuded (nii varalise kui ka mittevaralise kahju tekitamise kohta), mis on samuti kõik käesoleva määrusega lahendatud. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule ühtegi nõuet, mille kaebaja võiks esitada ja mis on seni esitamata ega ole käesoleva määrusega lahendatud. Kuna kohtule ei nähtu ühtegi nõuet, mis on käesoleva määrusega lahendamata, kuid mis võimaldaks kaebajal eesmärki saavutada, tagastab kohus alates
  5. aastast tekitatud kahju hüvitamise nõude

§ 121lg 2 p 2 alusel.

4. Kaebaja taotleb Rahandusministeeriumi 22.12.2015 otsuse nr 4-4/17089-1, 08.01.2016 otsuse nr 4-4/17089-2-1 ja 02.02.2016 otsuse nr 4-4/17089-2-2-1-1-1 tühistamist. 3

(10)4.1. Rahandusministeeriumi kirjad ei ole haldusaktid, vaid tegemist on toimingutega, mille osas oleks võimalik õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine (

§ 5lg 1 p 6). Samas on Riigikohus 04.06.2013 määruses nr 3-3-1-86-12, et riigivastutuse seaduse (edaspidi RVast

S) § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Siinkohal ei ole tühistamisnõude esitamine lubatud. RVastS § 18 lg 2 kohaselt esitatakse kohtule hüvitamis-, mitte tühistamiskaebus. Kohtu hinnangul kehtib see ka kohustamis- või tuvastamiskaebuse osas. 4.

  1. Tallinna Halduskohtu menetluses on haldusasi nr 3-10-2497, milles on 25.03.2013 määrusega võetud menetlusse L.M. kaebus väljasaatmiskeskusesse paigutamisega ja kinnipidamisega ajavahemikul 28.06.2007-27.09.2007 ja 18.12.2007-22.01.2009 ning 06.02.2008-13.02.2008 Lääne Politseiprefektuuri Rapla politseijaoskonna arestimajja paigutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 955 737,46 eurot. Kohtule ei nähtu, et haldusasjaks 3-1452350 eraldatud kaebus oleks esitatud muul alusel kui haldusasjas 3-10-2497 esitatud kaebus, kuivõrd Rahandusministeeriumile 14.12.2015 esitatud taotlus (esitatud haldusasjas nr 3-10-2497) on samuti esitatud väljasaatmiskeskusesse paigutamisega ja kinnipidamisega ning arestimajja paigutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Et kaebus on esitatud seonduvalt vabaduse võtmisega nähtub ka kaebuse nõudest 4, mille kohaselt taotleb kaebaja toimingute, haldusaktide ja kohtulahenditega tekitatud varalise ja moraalse kahju hüvitis kogu vabaduse võtmisega seotud haldustoimingu perioodi eest
  2. aastas kuni käesoleva ajani (kd III, lk 158, tõlge kd III, lk 231 pöördel). 4.3.

§ 43

lg 1 p 3 sätestab, et halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. Arvestades eelnevat, saab väita, et haldusasjas 3-14-52350 esitatud kaebus rahandusministri kirjadele on esitatud samadel asjaoludel ja samal alusel nagu haldusasjas nr 3-102497, kus menetlus on veel pooleli, ning vaidluse esemed kattuvad. Ka haldusasjas 3-12-2649 tagastas kohus 29.07.2014 samal alusel arstimajas viibitud aja eest varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude (kohtu põhjendused punkt 10, resolutsiooni punkt 2.2). Samal alusel on haldusasjas 3-12-2649 tagastatud ka kaebaja nõue hüvitada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 22.10.2007 ettekirjutusega nr 1004799235 vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju ja saamata jäänud töötasuga seotud varaline kahju (resolutsiooni punkt 2.19). Nimetatud halduskohtu määrus on jõustunud, kui Riigikohus jättis 25.05.2015 määrusega nr 3-7-1-3-30-15 menetlusse võtmata kaebaja määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2014 määrusele. 4.4. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebaja nõuded temalt vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks

§ 121

lg 1 p 3 alusel, sest kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses.

  1. Kaebaja taotleb PPA 30.03.2015 otsuse nr 15.7-16/165-2 „Seisukoht N.M. ja L.M. haldusmenetluse uuendamise taotluse kohta“ (kd III, lk 118-120) ning 20.07.2015 vaideotsuse nr 15.7-16/165-9 (kd III, lk 126-130) tühistamist. Samuti taotleb kaebaja Siseministeeriumi 07.07.2014 otsuse nr 1-3/72 „Haldusmenetluse uuendamisest keeldumine, sissesõidukeeldude muutmata jätmine ja kahju hüvitamise taotluste rahuldamata jätmine“ (kd III, lk 98) tühistamist. 5.
  2. Kohus leiab, et kaebaja nõuded PPA ja Siseministeeriumi haldusaktide tühistamiseks tuleb tagastada

§ 121

lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, kuna tegemist on ilmselgelt õiguslikult ja menetluslikult perspektiivitute nõuetega. Kaebaja eesmärgiks on Eestist lahkumata seadustada oma siinviibimine, kuid selle eesmärgi saavutamine ei ole võimalik. 4

(10)5.
  1. Tallinna Halduskohtu menetluses 3-14-52439 oli L.M. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31.10.2012 vastuse nr 15.3-10/196002, Siseministeeriumi 21.11.2012 otsuse nr 11-3/399-1, Siseministeeriumi 23.11.2012 vastuse nr 11-3/401-1, Siseministeeriumi 21.12.2012 vastuse nr 113/368-3, Politsei- ja Piirivalveameti 19.04.2013 otsuse nr 15.3-07/68654 tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus. Tallinna Halduskohtu otsus jõustus 10.03.2016, kui Riigikohus jättis menetlusse võtmata L.M. kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2015 otsusele, millega jäeti Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. Ka eelviidatud kohtuasjas oli vaidluse all haldusorganite tegevus kaebaja elamisloa andmise ja sissesõidukeelu kohaldamise haldusmenetluse uuendamata jätmisel. PPA 30.03.2015 otsus nr 15.7-16/165-2 ja 20.07.2015 vaideotsus nr 15.7-16/165-9 puudutavad kaebaja taotlust tema suhtes tehtud elamisloa andmisest keelduvate haldusaktide uueks läbivaatamiseks. Siseministeeriumi 07.07.2014 otsus 1-3/72 puudutab aga haldusmenetluse uuendamata jätmist sissesõidukeelu kohaldamise osas ning kahju hüvitamise avalduse läbi vaatamata jätmist, kuna kahju hüvitamise nõue on halduskohtu menetluses. 5.
  2. Nii Siseministeeriumi kui ka PPA otsuste aluseks olnud avaldusetest nähtuvalt on kaebaja taotlenud haldusmenetluse uuendamist EIK 08.10.2009 otsusele viidates. PPA-le vaideotsust esitades on kaebaja viidanud ka Riigikohtu 30.06.2014 vastuskirjale nr 6-1/15-
  3. Seega on kaebaja tuginenud menetluse uuendamise alustena praegusel juhul vaidlustatud haldusaktides samale EIK lahendile, milles ka
  4. ja
  5. a otsuseid vaidlustades. Kohus on tuvastanud, et juba
  6. ja
  7. aastal ei andnud EIK lahend alust kaebaja suhtes antud haldusaktide menetluse uuendamiseks. Ka praegusel juhul ei ole asjaolud muutunud, mistõttu on kaebus ilmselgelt perspektiivitu ning sellega ei ole võimalik saavutada kaebaja eesmärki (

§ 121lg 2 p 2).

5.4. Haldusmenetluse uuendamisel on uuendamise aluseks olevate asjaolude välja toomise kohustus taotlejal ning haldusorgan ei pea ise menetluse uuendamise aluseid välja selgitama. Olukorras, kus haldusorgan on samal alusel kaebaja menetluse uuendamise taotlusi lahendanud, ei anna järgnev samasisuline taotlus kaebajale õigust taotleda haldusakti normikontrolli, kuivõrd need ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Samasisulise ja samadel alustel haldusmenetluse uuendamise taotluse esitamisel on isik teadlik haldusorgani seisukohast, mistõttu ühel ja samal alusel korduvate taotluste esitamine on käsitatav pigem pahatahtlikkusena. Kohus märgib, et kaebajale elamisloa andmisest keeldumise otsused ning lahkumisettekirjutus on läbinud kohtuliku kontrolli, samuti on kohtuliku kontrolli läbinud kaebajale EIK otsusele tuginedes esitatud taotluste alusel haldusmenetluse uuendamata jätmise menetlused. Kohtuliku kontrolli eesmärgiks ei saa olla n-ö korduvate kohtumenetluste alustamine samade põhjustustega keelduvat vastust vaidlustades. Seda põhimõtet toetab ka Riigikohtu 22.06.2010 määruses nr 3-3-1-20-10 väljendatud seisukoht, et kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist. Seega kui kaebuse eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik ja kaebus on seega ilmselgelt perspektiivitu, on võimalik kaebus tagastada. Riigikohus on varem silmas pidanud sisulist perspektiivitust, kuid arvestades normi eesmärki – kõrvaldada menetlusest ilmselgelt põhjendamatud kaebused ehk lihtsalt sisutud haldusasjad – leiab kohus, et seda saab laiendada ka juhtudele, kus lisaks sisulisele perspektiivitusele on kaebus ka menetluslikult perspektiivitu. Seega tuleb kaebaja nõuded tühistada PPA 30.03.2015 ja 20.07.2015 otsused ning Siseministeeriumi 07.07.2014 otsus tagastada

§ 121lg 2 p 2 alusel.

5.

  1. Kohustamisnõude saab kohus rahuldada üksnes juhul, kui seda on võimalik rahuldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivate õigusaktide alusel. Kaebaja sai EIK poolte tema kaebaja suhtes tehtud otsusest teada
  2. aasta lõpus või hiljemalt
  3. aastal, esitades kaebuse haldusasjas nr 310-2497 ning kooskõlas HMS § 44 lg-ga 3 möödus menetluse uuendamise taotluse esitamise tähtaeg 1 kuu möödumisel. HMS § 34 lg 3 alusel ei ennistata menetlustähtaega, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Seega 5

(10)isegi juhul kui lugeda EIK 08.10.2009 otsust mõjuvaks põhjuseks elamisloa andmisest keeldumise menetluse uuendamiseks, siis on uuendamise taotlemise tähtaeg möödunud ning selle ennistamine ei ole võimalik. Seega oleks kaebaja kohustamisnõue ka materiaalõiguslikult perspektiivitu, kuna kohus ei saa kohustada haldusorganit ennistama haldusmenetluse uuendamise tähtaega ega kohustada sooritama haldusorganit toimingut või andma haldusakti, mida haldusorgan ei ole kohustatud tegema (RVastS § 6 lg 1). Seega tuleb

§ 121

lg 2 p-ga 2 tuleb tagastada ka kaebaja kohustamisnõue elamisloa andmise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluse uuendamiseks, kuna see on eelviidatud otsuste aluseks olnud asjaoludel perspektiivitu ning kaebajal ei ole võimalik saavutada eesmärki, milleks on menetluse uuendamine. Kohus märgib, et analüüsis kaebaja haldusmenetluse uuendamise nõuet põhjalikult haldusasjas 3-1452439 ning kuna kaebaja väljendatud haldusmenetluse uuendamise asjaolud ei ole muutunud, siis on kohtu põhjendused asjakohased ka praegusel juhul. Nimelt ei ole EIK 08.10.2009 otsus menetluse uuendamise aluseks HMS § 44 lg 1 alusel. See lahend ei ole ka muuks oluliseks asjaoluks, mis võiks olla asjassepuutuv esialgsete haldusaktide andmisel, s.o elamisloa andmisest keeldumisel või sissesõidukeelu kohaldamisel. EIK 08.10.2009 otsuse arvestamine ei võimalda teha haldusmenetluse uuel läbiviimisel kaebaja jaoks soodsamat otsust. Ka Riigikohtu kiri ei võimalda teha uut otsust, kuna tegemist on EIK 08.10.2009 otsuse täitmist puudutavate küsimuste selgitamisega. Kohus märgib jätkuvalt, et kaebaja suhtes kehtivad nii lahjumisettekirjutus kui ka sissesõidukeeld ning need haldusaktid on läbinud kohtuliku kontrolli (Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2007 otsus nr 3-04-100 ja 17.05.2011 otsus nr 3-10-1163). 6. Kaebaja taotles ka, et talle väljastataks isikutunnistus ehk ID-kaart (kd II, lk 156, tõlge kd II, lk 186 pöördel), kuid viimastes menetlusdokumentides on kaebaja taotluse sõnastust muutnud ning isikutunnistuse väljastamist kaebaja ei taotle (kd III, lk 56-60; tõlge 229-232 pöördel või kd III, lk 155-162) ei ole kaebaja seda taotlusena märkinud. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ITDS) kohaselt väljastatakse isikutunnistus ehk ID-kaart Eesti Vabariigi kodanikule (§ 5) või Eestis kehtiva elamisõiguse alusel püsivalt elavale Euroopa Liidu kodanikule (§ 6). Eestis kehtiva elamisloa või elamisõiguse alusel püsivalt elavale kolmanda riigi kodanikule väljastatakse elamisloakaart (ITDS § 6 lg 2). Kohustamisnõude saab rahuldada üksnes juhul, kui seda on võimalik rahuldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivate õigusaktide alusel. Kuna kaebaja ei ole Eesti Vabariigi kodanik või Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, siis ei saa kaebajale ühelgi juhul ID-kaarti väljastada, mistõttu on kaebaja kohustamisnõue perspektiivitu ning kaebajal puudub subjektiivne õigus ID-kaarti nõuda ning ID-kaardi väljastamise nõue tuleb tagastada

§ 121lg 2 p-i 1 alusel.

Kohus ei pea põhjendatuks jätta kaebust käiguta ning selgitada kaebajale nõude muutmist selliselt, et kaebaja taotleks elamisloakaardi väljastamist, kuivõrd tegemist on jätkuvalt perspektiivitu ja eesmärgipäratu nõudega. Kuna kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult, kaebajal ei ole elamisluba või õigust Eestis elamiseks, siis ei ole elamisloakaardi aluseks olevad asjaolud täidetud. Seega oleks ka kaebaja elamisloakaardi väljastamise kohustamise nõue perspektiivitu. 7. Kaebaja taotleb, et halduskohus kohustaks haldusorganeid tunnustama EIK 08.10.2009 otsust ning Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 06.06.2012 otsust CM/ResDH

(2012)74-1 ning et kohus taastaks kaebaja rikutud õigused ja vabadused. 7.1. Selles osas tuleb nõue tuleb tagastada

§ 121

lg 1 p-i 1 ja lg 2 p 2 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ja nõue on sisuliselt perspektiivitu. Et kaebaja mõistab EIK 08.10.2009 lahendit omal viisil, ei anna talle subjektiivset õigust nõuda, et haldusorganid ning muud isikud saaksid kohtuotsusest aru või loeksid seda kaebaja soovitud viisil. 6

(10)EIK 08.10.2009 lahend puudutas üksnes kaebaja abikaasa viibimist väljasaatmiskeskuses ning EIK pidas seda alates 2004. aasta augustist ebaproportsionaalseks. Seetõttu mõisteti kaebajale ka hüvitis. EIK lahend ei analüüsi kaebajale elamisloa andmisest keeldumist või kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamist. Täiendavalt märgib kohus, et EIK lahendite kohustuslikkus tuleneb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 46 lõikest 1, mille kohaselt kohustuvad konventsiooniosalised täitma jõustunud sisulisi otsuseid igas asjas, mille pooleks nad on. Sama artikli lõige 2 täpsustab, et jõustunud otsuse täitmist kontrollib ministrite komitee. Ministrite Komitee on leidnud, et Eesti Vabariik on korrakohaselt EIKi lahendi täitnud ning on kontrollimenetluse lõpetanud. Kaebaja abikaasa suhtes tehtud otsusest tulenevad õigused ja kohustused ei laiene kaebajale. 7.2.

§ 4

lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluse lahendamine ning halduskohtu volitused on toodud

§-s 5, mille kohaselt saab kohustamisnõudega taotleda haldusorgani kohustamist haldusakti andma või toimingut sooritama (

§ 5

lg 1 p 2 ja

§ 37lg 2 p 2). RVast

S piirab seda nõuet muu hulgas sellega, et haldusorgan on tegevusetu või keeldunud. Abstraktset nõuet kohustada haldusorganeid õigusakte või kohtuotsuseid täitma halduskohtule esitada ei saa. Kaebaja kohustamisnõue ei ole seotud ühegi toimingu või haldusaktiga, toimingu või haldusaktiga seonduvalt on kohus seda nõuet käesoleva määruse varasemates punktides juba käsitlenud ning kaebaja nõue on ka sisuliselt perspektiivitu, tuleb nõue tagastada

§ 121lg 1 p 1 ja lg 2 p 2 alusel.

8. Mis puudutab kaebaja nõuet taastada kaebaja rikutud õigused ja vabadused, siis märgib kohus, et nõue on ilmselgelt perspektiivitu. 8.1.

§ 5

lg 1 p 5 kohaselt on halduskohtul õigus otsuse resolutsioonis teha ettekirjutus haldusakti tagajärgede kõrvaldamise kohta. RVastS § 11 lg 1 kohaselt võib kannatanu nõuda avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Kohus märgib, et kuigi kaebaja elamisluba Eestis elamiseks lõppes 01.01.2000, siis lõplikult keelduti kaebajale elamisloa andmisest siseministri 08.05.2000 käskkirjaga nr

  1. Eelviidatud käskkiri on kehtiv haldusakt, mis on läbinud kohtuliku kontrolli (vt Riigikohtu 17.04.2003 otsus nr 3-3-1-17-03) ning seetõttu on nõue ka perspektiivitu. Tegemist on kehtiva haldusaktiga, mida ei ole kehtetuks tunnistatud või muudetud. Ka siseministri 30.04.2001 käskkirjaga nr 193 ei otsustatud uuesti 08.05.2000 käskkirja nr 217 kehtivuse üle, vaid lahendati kaebaja 24.11.2000 elamisloa taotlust. Seega ei ole täidetud õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõude eeldus – haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine. Täiendavalt toob kohus välja, et Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistas 05.01.2006 otsusega nr 16944/03 kaebuse, milles L.M. leidis, et elamisloa andmisest keeldumisega on rikutud tema era- ja perekonnaelu, vastuvõetamatuks. 8.
  2. Kohus selgitab, et kaebaja esitas algselt samasuguse nõude ka haldusasjas nr 3-12-2649, kus advokaadi abiga sai nõue muudetud nõuetekohaseks. Sellele vaatamata tuli enamik kaebaja esitatud nõudeid sisulise perspektiivituse tõttu tagastada. Arvestades haldusasja nr 3-12-2649 29.07.2014 määruses käsitletut ei nähtu kohtule ühtegi nõuet, millega võiks kaebaja abstraktset nõuet asendada nii, et sellega oleks võimalik saavutada kaebaja eesmärki. Seetõttu ei jäta kohus ka nõuet käiguta. 8.
  3. Kohus tagastab eeltoodust tulenevalt kaebaja õiguste ja vabaduste taastamise nõude

§ 121lg 2 p 2 alusel.

Samal alusel tagastas kohus ka haldusasjas 3-12-2649 kaebaja nõude (jõustus 25.05.2015), mille eesmärgiks oli taastada L.M. kui Eesti Vabariigi pikaajalise elaniku õigused. 9. Kaebaja taotleb temalt vabaduse võtmisega seotud haldusorganite haldusaktide ning kohtulahendite tühistamist. 7

(10)9.1. Kaebaja nõue kohtulahendite tühistamiseks tuleb tagastada, kuna selle lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse (

§ 121lg 1 p 1).

Halduskohtu pädevuses ei ole vaidlused, milleks on ette nähtud teistsugune menetluskord (

§ 4

lg 1), ning halduskohtul on volitused üksnes haldusaktide tühistamiseks (

§ 5lg 1).

Kohtulahendid ei ole haldusaktid ning jõustunud kohtulahendeid on võimalik uuesti läbi vaadata üksnes teistmise korras (

§ 240lg 1).

Teistmisavalduste läbivaatamine on üksnes Riigikohtu pädevuses (

§ 241lg 1).

9.2. Ka kaebaja nõue temalt vabaduse võtmisega seotud Eesti riigiorganite haldusaktide tühistamiseks tuleb samuti tagastada, kuna nõudega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (

§ 121

lg 2 p 2) põhjusel, et kaebajalt vabaduse võtmise aluseks olnud haldusaktid on kohtuliku kontrolli läbinud ja tegemist on kehtivate haldusaktidega. 9.

  1. Kaebajalt võeti vabadus, kui ta paigutati ajavahemikul 28.06.2007–27.09.2007 ja 18.12.2007– 22.01.2009 väljasaatmiskeskusesse, ning kui ta viibis ajavahemikul 06.02.2008–13.02.2008 Lääne Politseiprefektuuri Rapla politseijaoskonna arestimajas. Kaebaja paigutati väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 29.08.2007 Tallinna Halduskohtu 29.06.2007 määruse nr 3-04-1305 alusel, kui L.M. oli 28.06.2007 peetud kinni kui ebaseaduslikult Eestis viibiv isik. Kuigi halduskohtu määruse jättis Tallinna Ringkonnakohus 20.07.2007 muutmata, siis Riigikohtu 27.09.2007 määrusega haldusasjas 3-2-1-7107 tühistas Riigikohus halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused ning L.M. vabastati väljasaatmiskeskusest. Teistkordselt paigutati kaebaja väljasaatmiskeskusesse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 19.12.2007 taotluse alusel Tallinna Halduskohtu 19.12.2007 määrusega nr 3-07-2578, kui L.M. peeti 19.12.2007 kinni Eesti Vabariigis ebaseaduslikult viibiva isikuna. Kaebaja viibimist väljasaatmiskeskuses pikendati korduvalt. Kaebaja vabastati väljasaatmiskeskusest Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2009 määruse alusel, kui ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu 19.12.2008 määruse, jättis Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 17.12.2008 esitatud pikendamise taotluse rahuldamata ning kohustas kaebajat viivitamatult vabastama. Haldusasjas 3-10-2497 esitatud kaebuse kohaselt viibis kaebaja ajavahemikul 06.02.2008 kuni 13.02.2008 Rapla arestimajas, kuna tema suhtes kohaldati väärteomenetluse korras karistust ettekirjutuse mittetäitmise eest. Kohtute Infosüsteemi kohaselt kandis L.M. karistust Harju Maakohtu kohtuotsuse nr 4-07-7557 alusel ning põhjusel, et ta ei täitnud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 20.04.2004 lahkumisettekirjutust. Maakohtu otsuse jättis Tallinna Ringkonnakohus 28.03.2008 otsusega sisuliselt muutmata. 9.
  2. Kohus ei pea otstarbekaks kaebaja abstraktset haldusaktide tühistamisnõuet jätta käiguta, kuna selle nõude muutmise tulemuseks saab olla üksnes siseministri 08.05.2000 käskkirja nr 217, 30.04.2001 käskkirja nr 193, Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (edaspidi KMA) 20.04.2004 otsuse nr 1004799235, 28.06.2004 otsuse nr 20041223 ja 15.03.2005 otsuste 15.3-09/11242 tühistamise taotlemine. See ei oleks eesmärgipärane. Asjaolu, et kaebaja loeb ka kõikvõimalikke muid haldusakte enda vabaduse võtmise aluseks, ei ole asjas määrav. Kohus on haldusasjas 3-12-2469 selgitanud (Tallinna Halduskohtu 29.07.2014 määrus põhjendava osa punkt 27.2), et vabaduse võtmise all tuleb silmas pidada füüsilise vabaduse võtmist. Selle käsitusega on nõustunud ka Tallinna Ringkonnakohus 31.12.2014 määruses. Kohtule ei nähtu kaebaja suhtes läbiviidud haldusmenetlusi teades ühtegi haldusakti või toimingut, mille vaidlustamisel oleks kaebajal võimalik oma eesmärki saavutada ja tema arusaama kohaselt vabaduse piiramine lõpetada. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus nõude

§ 121lg 2 p 2 alusel. 8

(10)9.
  1. Kaebajalt vabaduse võtmisega seotud haldusakt on siseministri 08.05.2000 käskkiri nr 217, millega kaebajale keelduti elamisloa andmisest. Eelviidatud haldusakt on läbinud kõik 3 kohtuastet ning selle lõplik õiguspärasus tuvastati 17.04.2003 Riigikohtu otsusega 3-3-1-17-
  2. Samuti on kaebajalt vabaduse võtmisega seotud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 20.04.2004 ettekirjutus nr 1004799253 Eestist lahkumiseks. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasus on samuti läbinud kohtuliku kontrolli. Vastav kaebus jäeti Tallinna Halduskohtu poolt rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2007 otsusega jäeti L.M. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. Riigikohtu 13.06.2007 määrusega jäeti L.M. kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. 9.
  3. Kohus loeb kaebaja taotlusega hõlmatuks ka muud haldusaktid, mis ei ole küll olnud vabaduse võtmise aluseks, kuid mis oleks võinud kaebajalt vabaduse võtmist vältida. Haldusasjas 3-12-2649 taotles kaebaja muu hulgas siseministri 30.04.2001 käskkirja nr 193 tühistamist ning kohus tagastas kaebaja nõude 29.07.2014 määrusega ning see määrus on jõustunud. Kohus jääb eelviidatud kohtumääruses märgitu juurde, mille kohaselt on käskkirja nr 193 tühistamise nõue ilmselgelt perspektiivitu nõue (vt Tallinna Halduskohtu 29.07.2014 määrus 3-12-2649, punkt 19). Kaebaja vaidlustas ka Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 28.06.2004 otsuse nr 20041223, millega keeluti L.M.le elamisloa andmisest, halduskohtus ning see kaebus jäeti rahuldamata (Tallinna Halduskohtu 22.12.2004 otsus 3-1844/2004 ja Tallinna Ringkonnakohtu 16.09.2005 otsus 23/516/
  4. Samuti vaidlustas L.M. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 15.03.2005 otsuse 15.3-09/11242, millega jäeti kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus läbi vaatamata (haldusasi 3-05-188). Ka selles osas on kohtuotsused jõustunud ning tegemist on kehtiva haldusaktiga (Tallinna Halduskohtu 23.12.2005 otsus jõustus, kui Riigikohus ei võtnud 05.03.2007 kassatsioonkaebust Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2006 otsusele menetlusse). Kuigi tegemist ei ole haldusaktiga, siis vaidlustas kaebaja ka Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 11.10.2006 toimingu, millega jäeti kaebaja taotlus erandina tähtajalise elamisloa andmiseks rahuldamata (haldusasi 3-06-2473). Ka selles osas on halduskohtu 26.03.2007 otsus jõustunud (Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2008 otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Riigikohus ei võtnud 12.05.2008 kassatsioonkaebust menetlusse). 9.
  5. Kohus märgib, et jõustunud kohtuotsuse õigusjõu murdmiseks on ette nähtud eraldi menetluskord (teistmismenetlus) ning halduskohtul ei ole volitust asuda juba jõustunud kohtuotsuse resolutsiooniga lahendatud nõuet uuesti menetlema ilma, et varasem lahend oleks vastavas menetluskorras tühistatud. Ka märgib kohus, et kui kaebaja leiab, et esinevad alused kehtivate haldusaktide muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, siis tuleb selleks pöörduda vastavasisulise taotlusega haldusorgani poole.
  6. Kaebaja taotles, et kohus tuvastaks, et kaebaja viibib alates 31.03.1995 Eesti territooriumil seaduslikul alusel, ning võrdsustaks viibimise Eestis pensioni arvestamiseks vajaliku tööalase pensioniõigusliku staažiga. Kuigi kaebaja ei ole seda kaebuses otsesõnu väljendanud loeb kohus kaebaja eesmärgiks nõude esitamisel pensioni saamise. 10.
  7. Kohus analüüsis kaebaja analoogset nõuet haldusasjas 3-12-2649 ning tagastas 29.07.2014 määrusega (jõustus 25.05.2015, mil Riigikohus ei võtnud menetlusse kaebaja määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2014 määrusele, millega halduskohtu 29.07.2014 määrus jäeti muutmata) kaebaja nõude, mille sisuks oli tuvastada, et aeg, mil kaebaja jäi ilma elamisloast (s.t alates 01.01.2000) ning võimalusest töötada, kuulub arvestamisele tema pensioniõigusliku staaži hulka. 9
(10)10.1.

§ 121

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ning punkt 2 annab aluse tagastada eesmärgipäratu kaebuse.

§ 45

lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. 10.

  1. Kaebaja nõuet tuleb käsitada kaheti, kuivõrd kuni Riigikohtu 17.04.2003 otsuseni nr 3-3-1-1703 viibis kaebaja Eestis õiguslikul alusel ning alates Riigikohtu otsusest muutus kaebaja viibimine Eestis õigusvastaseks elamisloa puudumise tõttu. Mis puudutab aga kaebaja tuvastamisnõuet pärast Riigikohtu 17.04.2003 lahendi jõustumist, siis märgib kohus, et sellest ajast alates puudub kaebajal õigus Eestis viibida ja töötada. Kuna kaebajal puudub Eestis töötamise õigus, ei saa talle selle aja eest arvestada ka tööstaaži. 10.
  2. Kohus tuvastas haldusasjas 3-12-2649 (määruse punkt 24), et „Kaebaja tööraamatust nähtub, et kaebaja 17.09.1990 sõlmitud tööleping lõpetati alles 26.07.2000 ehk pärast elamisloa pikendamisest keeldumise käskkirja andmist. Seega saaks tuvastamisnõue tulla kõne alla kõige varem alates 26.07.2000, kuigi tööraamatust nähtub, et kaebaja töötas ka hilisematel perioodidel.“ 10.
  3. Kuigi Riigikohtu 18.06.2014 määrus nr 3-3-1-34-14 keskendub kaebaja abikaasale, on see kohaldatav ja asjakohane ka käesoleval juhul. Riigikohus leidis eelviidatud määruses, et Eesti õigusest ei tulene õiguslikku võimalust tuvastada, et N.M. viibimine väljasaatmiskeskuses ja arestimajas tuleb tunnistada seaduslikuks Eestis elamiseks ning et halduskohus arvaks väljasaatmiskeskuses ja arestimajas viibitud aja tema tööstaaži hulka ja mõistaks riigilt välja väljasaatmiskeskuses ja arestimajas viibitud ajal saamata jäänud töötasu tema keskmise palga ulatuses. Sellist võimalust ei anna ka N.M. suhtes tehtud EIK 08.10.2009 otsus. Täiendavalt märgib kohus ka seda, et ka pärast väljasaatmiskeskusest vabanemist Eestis viibitud aega ei saa lugeda seaduslikuks Eestis viibimiseks, kuna kaebaja ei viibi Eestis ühelgi välismaalaste seaduse § 43 sätestatud alusel. Seega tuleb nõue tagastada

§ 121lg 2 p 2 alusel.

  1. Kuna kohus tagastab kaebuse või lõpetab osa nõuetes menetluse, jätab kohus läbi vaatamata ka kaebaja menetlusabi taotluse ja riigi õigusabi taotluse, sest vajadus nende lahendamiseks on ära langenud. Samuti jääb tähelepanuta kaebaja taotlus tunnistada haldusasjas menetlust alates 22.01.
  2. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.