Obsah (7)

§ 13§ 2§ 9§ 7§ 72§ 74§ 71

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1501 Otsuse kuupäev 21. jaanuar 2016 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Partap Singh’i kaebus Politsei- ja Piirivalve

) § 11 lg 31 toetab seisukohta, et ettekirjutus tuleks teha koos põhiotsusega.

§ 13

lg 1 sätestab, et ettekirjutus kehtib ettekirjutuse teatavaks tegemise 2 päevast kuni ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni. VRKS § 51 lg 1 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet annab taotlejale kolme päeva jooksul, arvates varjupaigataotluse esitamisest, varjupaigataotleja tunnistuse, mis tõendab, et välismaalane taotleb Eestis varjupaika. Varjupaigataotlejal on menetluse läbiviimise ajal seaduslik alus Eestis viibimiseks ehk kaebajal on olemas viibimisalus Eestis. Vastustaja vastuväited

1. PPA rõhutab, et ei nõustu seisukohaga, et enne varjupaigataotluse esitamist koostatud lahkumisettekirjutus ei ole pärast varjupaigataotluse tagasilükkamist enam kohaldatav. Vaidlustatud ettekirjutus on kehtiv ja õiguspärane. Kaebaja saabus
2. mail 2015 Võru maakonnas Meremäe vallas Võmmorski külas Eestisse ebaseaduslikult, ületades selleks mitte ettenähtud kohas ja ajal Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lõikest 1 ja

§ 2

lõikest 1 tulenevalt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. P. Singh on välismaalane ja ta viibib Eestis ilma seadusliku aluseta, samuti puuduvad

§ 9lõikes 1 loetletud asjaolud.

14.

§ 7

lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. 1. juunil 2015 võeti isik ebaseaduslikult viibiva isikuna arvele ja eeltoodust tulenevalt vormistas PPA samal päeval kaebajale koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, juhindudes

§ 72

lg 2 punktist 6, mille kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning kes ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Ettekirjutusega kohaldati isikule

§ 74

lõike 2 alusel sissesõidukeeld viieks aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. PPA oli kohustatud kaebajale lahkumisettekirjutuse tegema ning seega on PPA tegevus olnud õiguspärane.

1. PPA-l on põhjendatud alus arvata, et varjupaigataotlus oli esitatud väljasaatmise vältimiseks. Kõik isiku põhjendused olid majanduslikku iseloomu. Samuti arvestab PPA sellega, et isiku sihtriigiks ei olnud Eesti, vaid Saksamaa.
2. juunil 2015 rahuldas Tallinna Halduskohus PPA taotluse ja andis oma määrusega haldusasjas nr 3-15-1462 loa P. Singh'i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse. Seetõttu peatus ka lahkumisettekirjutuse sundtäitmine kuni varjupaigataotluse suhtes tehtud otsuseni. Lahkumisettekirjutuse tegemise järgselt puudus kaebajal otsene vajadus selle vaidlustamiseks seoses varjupaigataotluse esitamisega, kuna lahkumisettekirjutuse sundtäitmine peatus. Vastavalt

§ 13

lõikele 2 tunnistab PPA ettekirjutuse kehtetuks ettekirjutuse tegemise aluse äralangemisel. Hilisem varjupaigataotluse menetlus ei muuda olematuks ebaseadusliku välispiiri ületamist ega ka seda, et isikul ei ole jätkuvalt seaduslikku alust riigis viibimiseks. Täiendavate aluste ilmnemine ei tähenda seda, et esialgu tehtud lahkumisettekirjutus kaotaks seetõttu oma kehtivuse, kuna hilisema menetluse käigus väljaselgitatud asjaolud võivad anda otsuse langetamise seisukohast täiendavaid kaalutlusi. Kui isikule lahkumisettekirjutuse tegemise alusena on tuvastatud üks

§ 72

lõikes 2 nimetatud asjaoludest, piisab

§ 71

lõike 2 kohaselt lahkumisettekirjutuses üksnes ka õigusliku aluse avaldamisest, kusjuures avaldama ei pea faktilisi aluseid, sellega seotud asjaolusid ja kaalutlusi. Taolise lahkumisettekirjutuse tegemiseks piisab ka pelgalt ühe

§ 72lõikes 2 nimetatud aluse tuvastamisest.

Seega võib vastustaja ka pärast varjupaigamenetlust tugineda eelnevalt tuvastatud õiguslikule alusele, vaatamata sellele, et menetluse käigus võis ilmneda uusi faktilisi asjaolusid ja kaalutlusi. Kohtu seisukoht

1. Kaebaja nõuab PPA
2. juuni 2015 lahkumisettekirjutuse nr 1032267560 tühistamist. Pärast lahkumisettekirjutuse koostamist esitas kaebaja varjupaigataotluse. Kohus võtab esmalt 3 seisukoha selle osas, kas asjas tuleb lähtuda käesolevas haldusasjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri 2015 jõustunud määruses esitatud õigusnormide tõlgendusest (I), seejärel lahendab kohus kaebuse (II) ning viimaks määrab kindlaks riigi õigusabi tasu ja jaotab muud menetluskulud (III). I
4. Asjas vaidlevad pooled põhiliselt selle üle, milline toime on varjupaigataotluse esitamisel enne seda isiku suhtes koostatud lahkumisettekirjutusele. Käesolevas menetluses asus Tartu Halduskohus
5. augustil 2015 seisukohale, et tulenevalt VRKS § 25 lõikest 2 toob varjupaigataotluse tagasilükkamise otsus – mis hõlmab materiaalselt nii varjupaigataotluse rahuldamata jätmist kui sisulist läbi vaatamata jätmist – isikule kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning seda lahkumisettekirjutust ei saa asendada enne varjupaigataotluse esitamist koostatud lahkumisettekirjutus, kuna see ei sisalda enam asjakohaseid kaalutlusi. Sellest järeldas kohus, et lahkumisettekirjutus on pärast varjupaigataotluse esitamist kaotanud haldusmenetluse seaduse § 61 lõike 2 mõttes kehtivuse ning seega puudub kaebajal kaebeõigus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lõike 1 mõttes. Tartu Ringkonnakohus tühistas jõustunud
6. oktoobri 2015 määrusega Tartu Halduskohtu
7. augusti 2015 määruse ning asus seisukohale, et esialgu tehtud haldusakt mitte ei kaota oma kehtivust, vaid selle täitmine on varjupaigataotluse lahendamiseni peatatud. Seejuures märkis ringkonnakohus, et

§ 72

lõikes 2 nimetatud aluse tuvastamisel võib vastustaja pärast varjupaigamenetlust tugineda eelnevalt tuvastatud õiguslikule alusele, kuna niisugusel alusel tehtud lahkumisettekirjutuses ei pea avaldama faktilisi aluseid, sellega seotud asjaolusid ja kaalutlusi.

1. HKMS § 203 lg 2 sätestab, et määruskaebuse menetlemisele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui HKMS
2. peatükist ei tulene teisiti. HKMS § 202 lõike 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. On tõsi, et Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri 2015 määrus puudutab kaebeõigust, mitte kaebuse sisulist lahendamist. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et sisuliselt tähendab kaebeõigus isiku õiguste rikkumise võimalikkuse jaatamist (vt Riigikohtu määruse asjas nr 3-3-1-9-08 p 15) ning tulenevalt HKMS § 121 lg 2 punktist 1 ning § 151 lg 2 punktist 1 ei ole kohtul kohustust kaebust kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada või läbi vaatamata jätta. Sellisel juhul jätab kohus kaebeõiguse puudumisel kaebuse rahuldamata. Sisuliselt antakse seega kaebeõiguse kontrollimisel eelhinnang sellele, kas kaebuse rahuldamine võib üldse põhimõtteliselt kõne alla tulla ning asja sisulisel lahendamisel antakse sellele pärast tõendite uurimist lõplik hinnang. Kuigi kaebeõiguse jaatamiseks piisab pelgalt õiguste rikkumise võimalikkusest ning kaebuse rahuldamiseks tuleb õiguste rikkumine tõsikindlalt tuvastada, kontrollitakse mõlemal juhul siiski samade õiguste rikkumist. Esimese astme kohtus on iseenesest võimalik, et kohus muudab menetluse jooksul kaebeõigust käsitledes antud materiaalõiguslikku hinnangut, kui menetlusosalised teda selle vajalikkuses veenavad. Teisalt olukorras, kus vastav hinnang on antud kõrgema kohtu jõustunud lahendiga samas asjas, ei saa esimese astme kohus asja sisulisel lahendamisel sellest seisukohast irduda, eriti kui asjas vahepealsel ajal täiendavat teavet ilmnenud ei ole. See oleks vastuolus ka menetlusökonoomia põhimõttega, kuna tooks suure tõenäosusega kaasa kohtuotsuse tühistamise. II
4. Seetõttu tugineb kohus Tartu Ringkonnakohtu
5. oktoobri 2015 jõustunud määruses antud tõlgendusele, mille kohaselt tähendab VRKS § 25 lg 2 koosmõjus VRKS § 362 lõikega 4 – mille järgi peatatakse isiku kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil kuni varjupaigataotluse suhtes tehtud otsuseni – seda, et lahkumisettekirjutuse kehtivus peatub kuni varjupaigataotluse suhtes tehtava otsuseni ning kui varjupaigamenetlus lõppeb isikule negatiivse otsustusega, taastub 4 esialgsest lahkumisettekirjutusest tulenev kohustus. Samuti tugineb kohus Tartu Ringkonnakohtu seisukohale, et olukorras, kus hilisema menetluse käigus selgub, et sissesõidukeeld on ebaproportsionaalselt pikk, on haldusorganil võimalik anda selle kohta vajadusel uus haldusakt. Kuna haldusakti kehtivuse peatumine ei võta isikult õigust selle vaidlustamiseks, on enne varjupaigataotluse esitamist koostatud lahkumisettekirjutuse vaidlustamine võimalik nii varjupaigamenetluse ajal kui ka pärast varjupaigataotluse tagasilükkamist. Samas tähendab see, et isikul ei ole võimalik lahkumisettekirjutuse tühistamist nõudes tugineda sellele, et PPA peaks või pidanuks varjupaigataotluse tagasilükkamisel andma uue lahkumisettekirjutuse.
6. Järelikult saab kohus eeskätt kontrollida, kas lahkumisettekirjutus oli selle andmise ajal õiguspärane.

§ 7

lõike 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Asjas ei ole vaidlust, et kaebajal ei olnud Eestisse saabudes viibimisalust ning ta ei kuulu

§ 9

lõikes 1 sätestatud isikute ringi, kellele saab teha seadustamisettekirjutuse.

§ 7

lg 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Vaidlustatud 1. juuni 2015 lahkumisettekirjutus sisaldab kõiki nimetatud elemente.

§ 71

lg 2 p 6 sätestab, et lahkumisettekirjutuse põhjenduses avaldatakse üksnes õiguslik alus ning ei avaldata faktilist alust, sellega seotud asjaolusid ega asjassepuutuvaid kaalutlusi muuhulgas, kui lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning kes ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja peeti

1. mail 2015 kinni Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning sõltumata sellest, kuidas tõlgendada varjupaigataotluse esitamise mõju õigusele Eestis viibida, ei olnud kaebajal
2. juunil 2015 luba ega õigust Eestis viibida. Seetõttu ei olnud PPA-l kohustust esitada lahkumisettekirjutuses kaalutlusi, mis paratamatult piirab ka haldusakti õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ulatust.

§ 71

lõike 3 kohaselt nimetatakse niisugust ilma kaalutlusi esitamata koostatud lahkumisettekirjutust vormikohaseks lahkumisettekirjutuseks. 21. Lahkumisettekirjutuses ei antud kaebajale vabatahtliku täitmise tähtaega, vaid see määrati koheselt sundtäidetavaks.

§ 72

lg 2 p 6 lubab seda teha, kui lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning kes ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Järelikult on koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus koostatud õiguspäraselt. Kaebajat hoiatatakse lahkumisettekirjutuses sunniraha tasumisega kuni 300 eurot, kui lahkumisettekirjutust ei täideta 90 päeva jooksul. Kuigi koos sunniraha kohaldamise hoiatusega on toodud ka kuupäev 30. august 2015, tuleb hoiatust siiski tõlgendada viisil, et 90 päeva sisse ei loeta perioodi, mil varjupaigamenetluse või esialgse õiguskaitse tõttu on lahkumisettekirjutuse täitmine peatatud.

§ 7

lõike 4 järgi on sunniraha ülemmäär 640 eurot, mistõttu ei ole võimalik pidada 300 euro suurust sunniraha määra ebaproportsionaalseks. 22.

§ 74

lg 2 sätestab vormikohase lahkumisettekirjutuse korral üldise viie aasta pikkuse sissesõidukeelu, mida on ka käesoleval juhul kohaldatud. Kuigi

§ 74

lõiked 3 ja 4 lubavad erandlikel juhtudel kohaldada lühemat sissesõidukeeldu või jätta selle üldse kohaldamata, ei pea PPA sama paragrahvi lõike 5 kohaselt nende aluste kohaldamata jätmist põhjendama. Samuti ei ole kohtule teada asjaolusid, mis sunniksid eeldama, et PPA-l oli kohustus kohaldada lühemat sissesõidukeeldu, mistõttu tuleb ka seda pidada õiguspäraseks. Kokkuvõtlikult on kohus seega seisukohal, et PPA

1. juuni 2015 lahkumisettekirjutus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Järelikult jätab kohus kaebuse rahuldamata.
2. Kohus tuletab ühtlasi meelde, et
3. novembril 2015 peatas Tartu Halduskohus esialgse õiguskaitse korras PPA
4. juuni 2015 lahkumisettekirjutuse täitmise. Tulenevalt HKMS § 249 5 lõikest 4 kehtib see kuni kohtuotsuse jõustumiseni. HKMS § 176 lõike 1 kohaselt jõustub kohtuotsus, kui seda ei saa tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. III
5. Kaebajale anti riigi õigusabi Tallinna Halduskohtu
6. juuni 2015 määrusega haldusasjas nr 3-15-
7. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetavas määruses. RÕS § 21 lõike 3 kohaselt kehtestab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra advokatuuri juhatus igaks eelarveaastaks, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu. RÕS § 22 lõike 6 kohaselt tuleb lähtuda riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel tasude ja kulude korrast, mis kehtis vastava tasu maksmiseks oleva toimingu tegemise ajal. RÕS § 22 lõike 7 kohaselt kontrollib kohus advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud.
8. Kuigi vandeadvokaat S. Saksa esitatud taotluses on osaliselt eksitud aastanumbri märkimisel, on haldusasja kronoloogiast tulenevalt arusaadav, et ta taotleb tasu toimingute eest, mis on tehtud perioodil august 2015 – jaanuar
9. Sellel perioodil kehtinud advokatuuri juhatuse kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra“ redaktsioonides halduskohtumenetlust puudutavad sätted ei muutunud. Korra p 41 kohaselt määrab kohus isiku esindamisel halduskohtumenetluses riigi õigusabi tasu kindlaks korra lisas toodud alustel ja korras. Korra lisa p 2 sätestab, et kõikide lisas toodud toimingute, välja arvatud kohtuistungil osalemine, tasu arvestamise minimaalmääraks on kümme minutit. Lisa p 9 kohaselt on tasu 36 eurot iga poole tunni kohta ning lisa p 4 kohaselt võib sellele lisanduda käibemaks.
10. Taotluse kohaselt on kaebajale riigi õigusabi osutatud kokku 11 tundi ja 30 minutit. Arvestades asjas toimunud määruskaebemenetlusi ning kohtu nõuet seisukohti täiendavalt põhjendada on riigi õigusabile kulunud aeg mõistlik ning ühelegi toimingule ei ole kulunud aega ülemääraselt. Seetõttu peab kohus taotlust põhjendatuks ja õigeks. Riigi õigusabi osutaja taotleb tasu koos käibemaksuga 993,60 eurot koos käibemaksuga. See vastab advokatuuri juhatuse kehtestatud korras toodud tasumäärale. Kaebajale anti riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigile õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Seega puudub kaebajal kohustus advokaadi tasu riigile hüvitada.
11. RÕS § 30 lg 1 kohaselt riigi õigusabi osutamist rahastatakse riigieelarvest selleks eraldatud rahast. RÕS § 24 lg 1 kohaselt kohtulahendi alusel riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile korraldab advokatuur.
12. Muude menetluskulude osas märgib kohus järgmist. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 6