3-15-2112/11

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised 3-15-2112

1. jaanuar 2016 Eda Muts XXXXX XXXXXXXi kaebus Tartu Vangla vastu 17.11.2014 inimväärikust alandavates tingimustes hoidmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot. Kirjalik menetlus Kaebaja – XXXXX XXXXXXX Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon
2. Jätta XXXXX XXXXXXXi kaebus rahuldamata.
3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 12.02.
4. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
5. XXXXX XXXXXXX esitas 22.06.2015 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 33) seoses 17.11.2014 inimväärikust alandavates tingimustes hoidmisega. Taotluse kohaselt väljastati 17.11.2014 kaebajale vale ravim, mis tekitas tal uimasust ja väsimust. Kuna kartseris päeval voodit ei ole, pidi kaebaja kell 13.30 kuni 20.00 lamama betoonpõrandal. Kahju põhjustati inimväärikust alandava kohtlemisega, kuna ametnikud olid kaebaja seisundist teadlikud, kuid ei väljastanud talle puhkamiseks madratsit.
6. Tartu Vangla 21.08.
7. a otsusega nr 1-13/187-2 (tl 3-4) jäeti kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Otsuse kohaselt ei väida kaebaja, et ta oleks vanglaametnikelt või 16.30 teda vaatamas käinud meditsiinitöötajalt oma enesetunde tõttu madratsit küsinud ning ametnikud oleksid selle väljastamisest keeldunud. Kuivõrd taotluses viitab kaebaja uimasusele ja väsimusele, ei saanud ta enesetunne olla nii halb, et tal ei oleks olnud võimalik endale madratsit küsida. Ajavahemikus 13.30-20.00 teostati E-1 osakonnas visuaalset järelevalvet seitsmel korral ning on äärmiselt ebausutav, et vanglaametnikele oleks tervisliku seisundi tõttu pikalt põrandal lebav kaebaja võinud märkamatuks jääda. Seejuures nähtub jalutuskäikude teostamist kajastavalt lehelt, et kambris nr 1010 viibiv kinnipeetav (kaebaja viibis selles kambris üksi) jalutas jalutusboksis nr
8. Ei ole tuvastatud, et kaebaja tervislik seisund oli niivõrd halb, et vanglaametnikud pidid seda märkama ja talle ise madratsi väljastama. Kui kaebaja oma enesetunde tõttu tõepoolest teatud aja põrandal lamas, oli see küll ebamugavam kui madratsil lamamine, kuid tekitatud ühekordset ebameeldivust ei ole võimalik pidada niivõrd intensiivseks, et seda oleks võimalik käsitada väärikuse alandamisena. Kaebuse esitaja põhjendused
9. XXXXX XXXXXXX esitas 22.08.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles soovis Tartu Vangla põhjustatud kahju hüvitamist summas 1000 eurot. Kaebaja hinnangul põhjustati talle kahju, kuna 17.11.2014 kell 13.30 kuni 20.00 ei väljastanud Tartu Vangla ametnikud talle kartserikambrisse puhkamiseks madratsit ning ta pidi viibima külmal põrandal. Kaebaja kinnitusel soovis ta 17.11.2014 kell 13.30 meedikut seoses halva enesetundega, mis väljendus väsimuses, iivelduses, nõrkuses ja südame pekslemises. Kaebaja väitel ei mäleta ta 17.11.2014 pärast kella 13.30 toimunust muud, kui seda, et kell 16.30 käis meedik, kes manustas talle ravimeid, ja kaebaja istus nõrkusest tingituna põrandal ning kell 20.00 loenduse ajal anti kaebajale meediku palvel madrats. Ametnikud olid teadlikud kaebaja olukorrast, kuna ta teavitas neid ja nad käisid korduvalt kaebaja kambris vaatlusel ning pidid nägema, et kaebaja ei suuda püsti tõusta. Sellele vaatamata jäeti kaebaja inimväärikust alandavasse olukorda, külmale betoonpõrandale vedelema. Tartu Vangla väide kaebaja jalutuskäigul käimisest ei vasta tõele, kuna kaebaja seisund ei oleks seda võimaldanud. Jalutuskäigul käimist ei saa tõendada paberiga, millel puuduvad koostaja andmed ja allkirjad. Vastustaja vastuväited
10. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning lisab järgmist: 4.
11. Kaebaja on alles kohtule esitatud kaebuses väitnud, et tema olukord oli nii halb, et ta ei mäletanud osa päevast ega suutnud püsti tõusta. Puudub mõistlik seletus, miks ei tuginenud kaebaja nimetatud asjaoludele juba vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses; 4.
12. Vastavalt Tartu Vangla psühhiaatri selgitustele (tl 34), on kaebajale manustatud ravim Leponex atüüpiline antipsühhootikum, mille keskmine annus on vahemikus 200-450 mg. Seda ravimit mittekasutanud inimesel võib 50 mg manustamine põhjustada kiiret tugevat sedatsiooni, uinumist, kuid muid kõrvaltoimeid reeglina ühekordse manustamise järgselt ei teki; 4.
13. Kaebaja on tunnistanud, et 16.30 käis teda vaatamas meedik. Kuivõrd kaebaja oli võimeline meedikuga suhtlema, pidi ta olema võimeline väljendama nii meedikule kui vanglaametnikele soovi madratsi saamiseks. Kaebaja seisukoht, mille kohaselt pidi meedikuga kaasas olnud vanglaametnik tema seisundit märkama ning talle seetõttu madratsi väljastama, ei ole põhjendatud. Olukorras, kus kaebajat vaatama tulnud meedik ei pidanud vajalikuks kaebajale madratsi väljastamist, ei saa heita madratsi väljastamata jätmist ette meditsiinilise läbivaatuse juures viibinud vanglaametnikule; 4.
14. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust koostada kinnipeetavate jalutuskäikude kohta eraldi dokumenti. Kinnipeetavate jalutuskäikude leht on mõeldud kasutamiseks vanglaametnikele endile ning selle koostab graafikujärgselt tööl olev ametnik. Seetõttu ei ole kinnipeetavate jalutuskäigu lehele allkirjade või selle koostanud vanglaametnike nime märkimine vajalik. Vastustaja selgitab, et jalutuskäikude lehe koostamine annab vanglaametnikele võimaluse saada kinnipeetavate jalutuskäikude kohta infot ning aitab kaasa jalutuskäikude nõuetekohasele läbiviimisele, on jalutuskäikude lehtedel sisalduva info tõelevastavus vanglaametnike endi huvides. 2 Kohtu seisukoht
15. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja manustas 17.11.2014 kell 12.30 oma ravimipinalist sinna eksituse tõttu sattunud 50mg Leponex tableti, vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja viibis samal päeval ülestõstetud lavatsiga kartserikambris nr 1010 ning ka selles, et kell 20.00 väljastati kaebajale madrats. Vaidluse all on see, kas kaebaja tervislik seisund oli sedavõrd halb, et talle oleks tulnud väljastada madrats varem ning kas 17.11.2014 ajavahemikul 13.30-20.00 kaebajale madratsi väljastamata jätmine alandas kaebaja väärikust.
16. Kohus leiab, et kaebaja poolt vanglale esitatud taotluse (tlk.33), tervisekaardi väljavõtte (tlk.47-48) ja Tartu Vangla psühhiaatri selgituste (tlk.34) alusel saab lugeda tõendatuks, et kaebaja võis vale ravimi manustamise järgselt tunda uimasust, nõrkust ja iiveldust. Kohtu hinnangul ei ole aga eluliselt usutav, et kaebajal olid 17.11.2014 mitmed täiendavad vaevused (südamepekslemine, mälulüngad), kuid ta ei maininud seda vanglale esitatud hüvitamistaotluses, vaid alles kohtule esitatud kaebuses. Kaebaja võis enda väidetavaid vaevuseid täiendada, lähtuvalt kaebusele lisatud ravimi infolehest, milles on märgitud tarvitatud ravimi võimalikud kõrvaltoimed. Vastustaja väitel käis kaebaja samal päeval jalutuskäigul, mida näitab vanglaametnike poolt täidetud jalutuskäikude leht (tlk.36). Asjaolu, et kaebaja tervislik seisund ei takistanud teda ajavahemikus 14.00 kuni 15.30 tunniajasele jalutuskäigule minemast, toetab seisukohta, et kaebaja enesetunne oli vahepeal piisavalt hea jalutamiseks ning kaebaja ei vajanud madratsit. Kohus võtab arvesse, et kaebaja oli võimeline suhtlema valvuriga 13.30 ning meditsiinitöötajaga 16.30, kuid ei pidanud seejuures vajalikuks küsida madratsit. Ka pole kaebaja kordagi väitnud, et ta oleks madratsi väljastamist taotlenud. Samuti ei näinud meditsiinitöötaja omal algatusel vajadust kaebajale madratsi väljastamiseks kell 16.30 toimunud ülevaatusel. Lisaks teostati vastustaja kinnitusel vaidlusalusel ajavahemikul visuaalset järelevalvet keskmiselt kord tunnis (tl 3 pöördel). Kohus nõustub vastustajaga, et on äärmiselt ebatõenäoline, et tervisliku seisundi tõttu pikalt lebav kaebaja oleks vanglaametnikele märkamatuks jäänud. Eeltoodust järeldab kohus, et kaebaja tervislik seisund ei olnud sedavõrd halb, et talle oleks tulnud vanglaametnike omal algatusel madrats väljastada. Seega ei olnud vaatlusalune Tartu Vangla tegevus (madratsi omal initsiatiivil väljastamata jätmine kell 13.30 kuni 20.00) õigusvastane.
17. Kaebaja on hüvitamisnõuet põhjendanud väärikuse alandamisega. Kohus selgitab, et igasugune ebameeldivustunne ei ole veel kaebaja väärikuse alandamine. Et ebamugavustunne kvalifitseeruks väärikuse alandamisena, peavad isiku ebamugavustunne või kannatused olema saavutanud teatud minimaalse tõsidusastme. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on peetud väärikuse alandamiseks märksa tõsisemaid kannatusi (täielik sotsiaalne isolatsioon, halvad sanitaartingimused kogumina, invaliidist kinnipeetava erivajaduste ignoreerimine jne) ning sealjuures arvestatud neid kogumis, võttes arvesse kitsendavate tingimuste kumulatiivset mõju ja nende kohaldamise ajavahemikku. Käesoleval juhul oli tegemist 5,5 tunnise (kell 13.30 kuni 20.00) ilma madratsita kartserikambris viibimisega, mis võis koostoimes vale ravimi tarvitamisest tingitud uimasuse ja iiveldusega põhjustada kaebajale küll mõningast ebamugavust, kuid madratsi puudumisest tingitud kannatused ei olnud intensiivsed, mis annaksid neid lugeda inimväärikust alandavateks. . Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kaebaja enesetunne oleks vaatlusalusel ajavahemikul olnud sedavõrd halb, et ilma madratsita olemine oleks talle põhjustanud märgatavalt suuremat ebamugavust, mis kaasneb tavaolukorras kartserikambris ilma madratsita viibimisega. Kohus arvestab seejuures, et kaebaja suhtles vanglaametnike ja 3 meditsiinitöötajaga, kuid ei pidanud ise vajalikuks madratsit küsida. Kohtu hinnangul ei olnud antud juhul ilma madratsita kartserikambris viibimisega kaasnenud teatud vaevused ja suurenenud ebamugavustunne, seda ka juhul kui kaebaja ei käinud jalutamas, sedavõrd intensiivne, et seda saaks kvalifitseerida inimväärikust alandavaks.
18. Eeltoodut kogumis arvestades leiab kohus, et vanglaametnike poolt 17.11.2014 enne kella 20.00 kartserikambrisse madratsi väljastamata jätmine ei olnud õigusvastane ning sellega ei alandatud kaebaja inimväärikust. Eeltoodud põhjustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on riigilõivu tasumisest kohtumäärusega vabastatud. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 4