← Eesti

3-15-835/29

Obsah (5)§ 184§ 182§ 116§ 61§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-835 Haldusasi V.V. kaebus Tallinna V

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. 26.03.2015 registreeriti Tallinna Vanglas V.V. kahju hüvitamise taotlus nr 5-18/15/9630-1 (tl 5-6), milles ta soovis mittevaralise kahju hüvitamist 15 eurot päevas iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest ajavahemikel 2006-2008, 2008-2013, 2013-2014 ja alates 2014 seoses sellega, et V.V.l oli kambris liiga väike isiklik ruum (vähem kui 3 m2). 1 3-15-835
  2. 19.03.2015 kirjaga nr 5-37/15/1-2 (tl 7-11) tagastas Tallinna Vangla kahju hüvitamise taotluse perioodide 17.02.2006-03.03.2006, 7.07.2006-7.04.2008 ja 27.06.2008-01.01.2012 osas ning jättis nõude rahuldamata perioodide 2.01.2012-5.04.2013, 9.07.2013-16.01.2014 ja 14.11.2014-02.01.2015 osas.
  3. 1.04.2015 esitas V.V. (edaspidi ka kaebaja) Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1-3) ja 13.04.2015 kaebuse täpsustuse (tl 17) Tallinna Vangla (edaspidi ka vastustaja) vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikul 01.01.2012-02.01.2015 (perioodid 01.01.2012-2013, 2013-2014 ja 2014-02.01.2015) 15 eurot päevas iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule menetlusabi taotluse kaebuselt nõutava riigilõivu tasumisest vabastamiseks. 25.06.2015 esitas kaebaja täiendava seletuse (tl 49), 01.09.2015 täpsustuse ja teatise (tl 60-61), 10.09.2015 taotluse (tl 64), 22.09.2015 vastuväited (tl 131134), 29.09.2015 taotluse (tl 136), 12.10.2015 kompromissi ettepaneku (tl 138), 12.10.2015 taotluse (tl 140-145) ning 7.10.2015 täpsustuse (tl 147).
  4. 5.05.2015 määrusega (tl 26-28) tagastas kohus kaebuse osas, milles kaebaja taotles kahju hüvitamist kuupäeva 1.01.2012 osas. 25.08.2015 määrusega (tl 51-52) võttis kohus kaebuse menetlusse ajavahemiku 2.01.2012-2.01.2015 osas. KAEBAJA SEISUKOHT JA TAOTLUS
  5. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega tekitatud kahju (piisava elamispinna tagamata jätmise) eest hüvitamist 15 eurot päevas iga Tallinna Vanglas ajavahemikul 2.01.20122.01.2012 viibitud päeva eest (kaebaja on kaebuse täiendustes nõude suuruseks märkinud 9585 eurot – tl 49, kokku 639 päeva). Samuti palub kaebaja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja põhjendab oma kaebust järgmiselt.
  6. Kaebaja on veendunud, et Justiitsministeerium ja Tallinna Vangla hoiavad kinnipeetavaid teadlikult ebainimlikes vangistustingimustes. Tallinna Vangla õigusvastane tegevus seisneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 3 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-de 12 ja 18 rikkumises. Kaebajale tekistas stressi see, et ta pidi viibima mitme isikuga ühes kambris 23 tundi ööpäevas. Ülerahvastatuse tõttu puudus võimalus tegeleda kambris isiklike asjadega ja teha toiminguid, mis on vajalikud hügieeni tagamiseks. Seejuures ei ole õige arvestada elamispinna hulka tualeti ja mööbi alla jäävat pinda, kuivõrd vangla sisekorra eeskirjas (VsKE) toodud minimaalne põrandapinna suurus on mõeldud vabaks liikumiseks. Tallinna Vangla on kohelnud kaebajat inimväärikust alandavalt ning on tekitanud olukorra, kus rikutud on kaebaja privaatsust. Kaebaja hinnangul oli vaba põrandapinda ühe isiku kohta ca 1,46-2,14 m2 ning sellega on rikutud EIÕK artiklit
  7. Kaebaja tundis hirmu, ahastust ja alaväärsustunnet, mis häbistas ja alandas teda. Kohtul tuleb arvesse võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendit nr 26089/13, mille kohaselt isiklik ruum kinnipidamisasutuses alla 3 m2 inimese kohta on iseenesest ebainimlik, samuti lahendit nr 36461/05, mille kohaselt tuleb kinnipidamisasutustes tagada igale kinnipeetavale kolm minimaalset tingimust: igaühel on oma voodi, isiklik ruum on vähemalt 3 m2 inimese kohta ja isikul on võimalus ruumis vabalt liikuda; ning lahendit nr 37858/08, mille kohaselt isikliku ruumi ebapiisavus kinnipidamistingimustes põhjustab isikule füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Eesti riik on juba alates
  8. aastast teadlik, et põrandapinna miinimummäär oli vastuolus EIÕK artikliga 3, kuid riik hakkas midagi muutma alles siis, kui pidi välja maksma hüvitise kohtuasjas Tunis vs Eesti. Kaebaja hinnangul on vastustaja poolt kohtule esitatud tabel ebaõigete andmetega, arvestades, et kaebajale esitatud selgitustaotluse vastuses on toodud teistsugused andmed kambris viibinud isikute arvu kohta (132-134). Vastustaja ei ole arvestanud maha ka mööblialust pinda ega esitanud kaebajale andmeid kambrite suuruse kohta mööblialust pinda arvestamata, mis kaebaja hinnangul varieerub 7,18-7,23 m2 vahel. Väide, et kaebaja pole pöördunud selles küsimuses vangla poole, ei vasta tõele, sest kaebaja on sellel teemal vestelnud nii julgeolekuosakonna kui psühholoogiga. 2

(14)3-15-835
  1. 29.09.2015 täiendavalt esitatud seisukohas viitab kaebaja vastustaja esitatud tabelile ja toob tabeli andmete alusel välja, et ajavahemikel 24.04.2012-7.05.2012, 10.05.2012, 14.05.2012-14.06.2012, 19.06.2012-9.07.2012, 25.09.2012-15.10.2012 ja 18.10.2012-22.10.2012 on Tallinna Vangla rikkunud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2 tagamise nõuet. Kaebaja palub vastavat asjaolu kohtul otsuse tegemisel arvesse võtta.
  2. 12.10.2015 esitas kaebaja taotluse lisada haldusasja juurde vangla raamatukogu väljavõte, mis lükkab ümber vastustaja väite nagu väljastaks ta raamatukogust raamatuid ca kahe nädala tagant. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  3. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda, kuivõrd kaebajale ei ole kahju tekkinud ning vastustaja tegevus ei ole olnud õigusvastane.
  4. Vastustaja osundab VSkE § 6 lg-le 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ja § 7 lg-le 1, mille eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olemas kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lg-s 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega pidi olema kambris iga kinnipeetava kohta vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. Alates 1.01.2014 kehtiva VSkE § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda.
  5. Kaebaja viibis vaidlusalusest perioodist 2.01.2012-2.01.2015 ajavahemikel 2.01.2012-5.04.2013, 9.07.2013-16.01.2014 ja 14.11.2014-2.01.2015 vanglas kokku 702 päeva. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja perioodil 2.01.2012-5.04.2013 süüdimõistetu staatuses ja 9.07.2013-16.01.2014 ja 14.11.20142.01.2015 vahistatu staatuses, mis tähendab, et teda hoiti vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 alusel vahistatu staatuse ajal ööpäev läbi lukustatud kambris. Lisaks kohaldati kaebaja suhtes Tallinna Vangla 17.11.2011 käskkirjaga nr 1148-k, 17.02.2012 käskkirjaga nr 44, 17.05.2012 käskkirjaga nr 203, 17.08.2012 käskirjaga nr 446, 16.11.2012 käskkirjaga nr 580 ja 15.02.2013 käskkirjaga nr 71 täiendavaid julgeolekuabinõusid perioodil 2.01-5.04.2013, mh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, mistõttu VSkE § 8 lg 4 alusel ei olnud kaebajal liikumisõigust käskkirjadega sätestatud aegadel. Samuti ei olnud kaebajal liikumisõigust ajal, mil ta oli paigutatud kartserikaristuse kandmiseks kartserikambritesse (kambrid nr 78, 80 ja 86). Kogu vanglas viibimise aja oli kaebajale tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ca 15 m2 suuruses jalutusboksis. Täiendavalt oli kaebaja rakendatud mitmesugustesse hõivetegevustesse, mis on kambris viibimise aega veelgi vähendanud. Nii tegeles kaebaja perioodidel 6.09.2011-8.06.2012 ja 2.09.2013-2.12.2013 üldharidussüsteemis õppimisega ning perioodidel 3.01.2012-2.04.2012, 3.04.2012-2.05.2012, 3.05.2012-2.08.2012, 25.08.2012-24.09.2012, 25.09.2012-24.10.2012, 22.12.2013-16.01.2014 oli kaebaja rakendatud majandustöödele.
  6. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja vaidlusalusel perioodil (kokku 702 päeva) paigutatud Tallinna Vanglasse järgmiselt: − kambrisse nr 144 (lukustatud kamber, suurusega 16,3 m2, kus oli 8 päeval 4 ja 21 päeval 3 kinnipeetavat kambris) kokku 29 päeval perioodidel 14.02.-13.03.2012, − kambrisse nr 78 (kartserikamber, suurusega 9 m2 – üks kinnipeetav kambris) kokku 4 päeval perioodil 2.5.01.2012, − kambrisse nr 436 (lukustatud kamber, suurusega 16,4 m2, kus oli 3 päeval 5 ja 36 päeval 4 kinnipeetavat) kokku 39 päeval perioodil 6.01.-13.02.2012, 3
(14)3-15-835 − kambrisse nr 236 (lukustatud kamber, suurusega 16,6 m2, kus oli 66 päeval 6, 29 päeval 5, 8 päeval 4, 7 päeval 3 ja ühel päeval 2 kinnipeetavat kambris) kokku 111 päeval perioodidel 14.-25.03.2012, 1.04.24.05.2012 ja 27.05-10.07.2012, − kambrisse nr 410 (lukustatud kamber, suurusega 16,1 m2, kus oli 4 päeval 3 ja 2 päeval 2 kinnipeetavat kambris) kokku 6 päeval perioodil 26.-31.03.2012, − kambrisse nr 138 (lukustatud kamber, suurusega 16,2 m2, kus oli 2 päeval 6, 6 päeval 3 ja 9 päeval 1 kinnipeetav kambris) kokku 17 päeval perioodidel 25.-26.05.2012, 11.-19.07.2012 ja 14.-19.11.2014, − kambrisse nr 402 (lukustatud kamber, suurusega 15,7 m2, kus oli 2 kinnipeetavat kambris) kokku 15 päeval perioodidel 20.07.-1.08.2012, 7.-8.08.2012, − kambrisse nr 357 (lukustatud kamber, suurusega 13,5 m2, kus oli 2 kinnipeetavat kambris) kokku 5 päeval perioodil 2.-6.08.2012, − kambrisse nr 86 (kartserikamber, suurusega 8,3 m2- üks kinnipeetav kambris) kokku 16 päeval perioodil 9.-24.08.2012, − kambrisse nr 121 (lukustatud kamber, suurusega 16,3 m2- üks kinnipeetav kambris) kokku 2 päeval perioodil 25.-26.08.2012, − kambrisse nr 147 (lukustatud kamber, suurusega 16,2 m2, kus oli 26 päeval 6, 5 päeval 5, 25 päeval 4 ja 2 päeval 3 kinnipeetavat kambris) kokku 58 päeval perioodil 27.08.-23.10.2012, − kambrisse nr 210 (lukustatud kamber, suurusega 16,7 m2, kus oli 72 päeval 6, 52 päeval 5, 27 päeval 4 ja ühel päeval 3 kinnipeetavat kambris) kokku 152 päeval perioodidel 24.10.-8.11.2012, 21.11.20125.04.2013, − kambrisse nr 80 (kartserikamber, suurusega 7,5 m2 – üks kinnipeetav kambris) kokku 12 päeval perioodil 9.-20.11.2012, − kambrisse nr 330 (lukustatud kamber, suurusega 16,8 m2, kus oli 132 päeval 6, 58 päeval 5 ja 2 päeval 4 kinnipeetavat kambris) kokku 192 päeval perioodil 9.07.2013-16.01.2014, − kambrisse nr 324 (lukusatud kamber, suurusega 15,8 m2, kus oli 11 päeval 4 ja 11 päeval 3 kinnipeetavat kambris) kokku 22 päeval perioodil 20.11.-11.12.2014, ning − kambrisse nr 335 (lukustatud kamber, suurusega 13,9 m2, kus oli 15 päeval 4 ja 7 päeval 3 kinnipeetavat kambris) kokku 22 päeval perioodil 12.12.2014-2.01.
  2. Vastustaja ei nõustu seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvata põrandapinnast maha WC ja mööblialune pind. Vastustaja on lähtunud kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja taganud kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates 1.01.2014 vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 nr 38 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapinda lähtuvalt toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest), mis tähendab, et põrandapind ei tähenda mitte ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded ning ka väljaspool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupindalast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi või esemetega, mida kinnipeetav ei saa kasutada ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. EIK on arvestanud WC-aluse pinna kambripinnast enamasti välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal ajahetkel kasutada. Kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, asub WC kambris ning on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Seega on WC kasutamisel tagatud ka kaebaja privaatsus.
  3. Vastustaja rõhutab, et on taganud kaebajale põrandapinna kooskõlas VSkE-s sätestatuga, mistõttu puudub vangla tegevuses õigusvastasus. Seejuures oli kaebajale tagatud vähemalt 2,7 m2 põrandapinda ning alla 3 m2 jäi põrandapind 298 päeval. Oluline on märkida, et isikute arv kambris muutus pidevalt ja sellega seoses muutus ka põrandapinna suurus isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalselt 6 4
(14)3-15-835 inimest, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambrites oli isikuid vähem. Kui kaebajale oleks vaidlusalustel päevadel olnud tagatud 3 m2 suurune põrandapind, ei oleks kambris olnud inimestel võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Ka ei saa väita, et 3 m2 miinimumnõude täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli, mistõttu kaebaja heaolu ei oleks saanud olla ka oluliselt suurem. Seetõttu ei saanud kaebajale tekkinud mittevaraline kahju olla märkimisväärne. Kaebaja kasutada olnud isiklik ruum oli sedavõrd vähe alla EIK praktikas nõutavaks peetava miinimummäära, et see ei saanud kaasa tuua kvalitatiivset erinevust kinnipidamistingimustes ega iseenesest põhjustada kaebajale olulist tähendust omavaid kannatusi.
  1. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et vanglas viibimise ajal ei olnud temale tagatud privaatsus. VangS § 45 lg 1 ning VSkE § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 sätestavad tingimused, millele kinnipeetava kamber peab vastama. Seejuures ei ole õigusaktides ära määratletud kinnipeetavate arvu kambris. Kuna kehtivad õigusaktid ei sätesta, et igal kinnipeetaval peaks olema omaette kamber, ei ole vangla tegevus mitme kinnipeetava ühte kambrisse paigutamisel vastustaja hinnangul ka õigusvastane. Lisaks nähtub olemasolevatest andmetest, et 191 päeval oli kaebaja kambritesse paigutatud 3-4 kinnipeetavat, 43 päeval on kaebaja olnud kambris üksinda ning 23 päeval koos ühe kinnipeetavaga.
  2. Kahju tekkimine kaebajale ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust varalist kahju tekkinud. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Kui kaebaja leidis, et vangla rikub tema õigusi, oli tal võimalik pöörduda vangla poole sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega. Kaebaja seda teinud ei ole ning on esitanud võimaliku rahalise kasu motiivil peale EIK poolt Tunis vs Eesti asjas tehtud lahendist teadasaamist vanglale kahju nõude. Kaebaja käitumisest järeldub, et vanglas olles kaebajal tegelikult pretensioone ruumipuuduse osas ei olnud ning vaimsed ja füüsilised üleelamised teda ei vaevanud.
  3. Arvestades vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid põhjustanud kaebajale kaebuses märgitud kannatusi. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas hõlpsasti ruume ventileerida. Akna olemasolu tagas ka kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning lisaks oli vanglas viibivatel isikutel võimalik soetada vangla vahendusel tugevama kunstliku valguse saamiseks näpitslamp. Lisaks avatavale aknale oli kambris sundventilatsioon, nõutava temperatuuri kambris kindlustas keskküttesüsteem. Kambrites asus kambrist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Samuti oli võimalus kasutada dušši. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00-06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et isik sai korralikult välja puhata. Kaebajale oli tagatud ka mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati reeglina sooritada kaks korda kuus ning usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati vahistatutele ka hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Lisaks võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seetõttu ei saanud vangla tingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.
  4. Tallinna Vangla ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vangla on rikkunud oma tegevusega EIÕK artiklit 3, mille kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Riik peab garanteerima, et isikut ei peetaks kinni inimväärikust mitteaustavates tingimustes, et meetme rakendamise 5
(14)3-15-835 viis ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi või raskusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatustaseme ja et kinnipeetava tervis ja heaolu oleksid piisavalt kindlustatud. Kinnipidamisolude hindamisel tuleb arvesse võtta nende olude ja kaebaja poolt esitatud süüdistuste kogumõjusid. Samuti tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti. Eesti riik sai
  1. aastal teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Vahistatutele ning kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid: EIK-i väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 1.01.2014 jõustunud muudatuse kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 2,5 m2 asemel 3 m2; ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla) ning vähendatud on kinnipeetavate arvu. Seega nähtub, et Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK-i praktikaga. Vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Arvestades õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut, ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt, kohtu põhjendused on järgmised.
  3. Õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RvastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega peab kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldustena tuvastama esmajoones, et kaebuse esitajal on tekkinud kahju, seejärel, et väidetav kahju on kaebajale tekkinud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tulemusena ning seejärel, et tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Samuti peab olema selge, et kaebaja esialgsed õiguskaitsevõimalused on ammendatud.
  4. Kaebaja väidab, et talle tekkis ruumi puudusest tingitud kahju: väärikuse alandamine.Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalikõiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).
  5. Järgnevalt analüüsib kohus vastustaja tegevuse õiguspärasust. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSKE) § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.". Alates 1.01.2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m
  6. Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub mõlema regulatsiooni kehtivusaega.
  7. Kohtule esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja kaebusega hõlmatud ajavahemikus Tallinna Vanglas perioodidel 2.1.2012-5.04.2013 (460 päeva), 9.07.2013-16.01.2014 (192 päeva) ning 6
(14)3-15-835 14.11.2014-2.01.2015 (50 päeva). Seejuures on kaebaja kaebusega hõlmatud ajavahemikul (2.01.20122.01.2015) viibinud Tallinna Vanglas kokku 702 päeva (tl 9 ja tl 77-83 ning tl 151). Perioodil 2.01.20125.04.2013 oli kaebaja süüdimõistetu staatuses ning 9.07.2013-16.01.2014 ja 14.11.2014-2.01.2015 vahistatu staatuses (tl 68 pöördel ja tl 151). Seejuures on kaebaja viibinud vaidlusalusel ajal ka lukustatud kambris: perioodidel 2.01.2012-5.01.2012, 9.08.2012-24.08.2012 ja 9.11.2012-20.11.2012 (kokku 32 päeva) kartserikambrites (tl 151 ja tl 77-83).
  1. Vastustaja on kohtule esitanud tabeli kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 77-83). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on toodud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud kambri suurus nii WC-ga kui ilma selleta ning põrandapinna suurus isiku kohta ühes WC-ga ja ilma selleta. Tabelist nähtub, et kaebaja on viibinud erinevates suletud kambrites, sh kartserikambrites. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on nii pikemaid ajavahemikke kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m
  2. Seega tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel hinnata eraldi.
  3. Kaebaja on väitnud, et vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud andmed (eelviidatud tabel tl 77-8) erineb kinnipeetavate arvu poolest kaebajale esitatud andmetest (tl 131-134). Kohus võrdles esitatud andmeid ning valdavalt andmed kinnipeetavate arvu osas kattuvad. Üksikud erinevused kaebaja esitatud andmetes ei muuda kaebaja olukorda võrreldes kohtule esitatud andmetega paremaks, st kaebaja tabelis toodud andmete kohaselt on märgitud üksikutes kohtades isikute arv kambris väiksemana või siis selliselt, kus sõltumata erinevusest jääb põrandapinna suurus kambris vastavusse EIK praktikas nõutava 3 m2-ga. Kaebaja on ka ise 29.09.2015 taotluses viidanud vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud tabelile ning palunud sealolevaid andmeid arvesse võtta. Seetõttu järeldab kohus, et kaebaja on kohtumenetluse kestel nõustunud vastustaja poolt esitatud tabeli andmetega.
  4. Eelnimetatud tabelist ning vastustaja vastusest nähtub, et kaebaja viibis kogu vaidlusaluse aja kambrites, mille juurde kuulus ka WC. Arvestades nimetatud asjaolu ja VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna minimaalset suuruse nõuet, on kohtu hinnangul oluline kindlaks teha, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka kambri juurde kuuluva eraldatud WC pindala ning, kas arvesse tuleb võtta ka mööbliga kaetud osa kambripinnast.
  5. Olukorras, kus kambri juurde kuulub tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt antud juhtumi puhul) ning lähtuda tuleb vastustaja andmetest, kus kambri pindala suurus ühe isiku kohta on välja toodud tualettruumi pindala arvestamata. Ka asjas Tunis vs Eesti jättis EIK kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei ole ühest küljest põhjendatud seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga, kuid teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt viibis kambrites valdavalt 3-6 kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa pidada seda ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale. Kohus märgib, et ka siseriiklik kohtupraktika toetab seisukohta, et tualetialune pind tuleb kambri pinnast maha arvata (18.05.2015 otsus haldusasjas nr 3-13-821, p 10 ja 28.05.2015 otsus haldusasjas nr 3-13-70245, p 12).
  6. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse arvutamisel ei tule vähendada kambripinda kambrisoleva mööbli aluse pinna võrra. Kohus nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi 7
(14)3-15-835 põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega lähtub ka EIK isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnast seisukohta toetab ka siseriiklik kohtupraktika. Nii on sellisele seisukohale asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses haldusasjas nr 3-14-50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates, samuti Tallinna Ringkonnakohus 18.05.2015 otsuses nr 3-13-821 (p 10) ja Tartu Ringkonnakohus 15.04.2015 otsuses nr 3-13-1610 (p 12). EIK on oma praktikas pidanud mööbli arvessevõtmist oluliseks üksnes juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks, kui ruum suurusega 3 m2 kuni 3,3 m² oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.14). Erinevate tegurite koosmõju arvestades ei pea kohus antud juhul mööblialuse pinna mahaarvamist põhjendatuks. Kambri kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Kohus osundab, et ka EIK peab oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14). Küll aga märgib kohus, et mööbli arvestamine võib aga kinnipidamistingimuste kui terviku hindamisel mõnikord vanglapoolse rikkumise raskuse hindamisel tähendust omada, sõltuvalt juhtumi eripärast ja asjaoludest (näiteks hinnates kambritingimusi tervikuna koosmõjus kambrivälise liikumise ja tegevuse võimalustega).
  1. Arvestades eelöeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja paigutamise kohta (tl 77-83 ja 151) saab kaebajale tagatud põrandapinna kohta märkida järgmist. Ajavahemikus 2.01.2012-2.01.2015 perioodidel 2.1.2012-5.04.2013, 9.07.2013-16.01.2014 ja 14.11.2014-2.01.2015 (kokku 702 päeva) esines ka perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli ulatuses, mis vastab isegi alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem (315 päeva kuupäevadel 2.01.2012-5.01.2012, 7.01.20127.02.2012, 10.02.2012-4.04.2012, 11.07.2012-31.08.2012, 3.09.2012-24.09.2012, 9.11.2012-7.12.2012, 21.01.2013-31.01.2013, 28.07.2013-1.08.2013, 2.10.2013-4.10.2013, 7.10.2013, 27.11.2013-16.01.2014, 14.11.2014-2.01.2015). Seega ei saa nimetatud perioodil (sh kartserikambrites) pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks piisava kambripinna võimaldamata jätmise tõttu. Samuti oli kaebaja teatud hulga päevi tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon) miinimumtasemele (2,5 m2) kuid alla 3m2 (293 päeva kuupäevadel 6.01.2012, 8.02.2012-9.02.2012, 5.04.2012-23.04.2012, 8.05.2012-9.05.2012, 11.05.2012-13.05.2012, 15.06.2012-18.06.2012, 10.07.2012, 1.09.2012-2.09.2012, 16.10.2012-17.10.2012, 23.10.20128.11.2012, 8.12.2012-20.01.2012, 1.02.2013-5.04.2013, 9.07.2013-27.07.2013, 2.08.2013-1.10.2013, 5.10.2013-6.10.2013 ja 8.10.2013-26.11.2013). Samas viibis kaebaja 94 päeva (kuupäevadel 24.04.20127.05.2012, 10.05.2012, 14.05.2012-14.06.2012, 19.06.2012-9.07.2012, 25.09.2012-15.10.2012 ja 18.10.2012-22.10.2012) ka tingimustes, kus kambri pindala ühe inimese kohta oli alla 2,5 m2, st isegi alla miinimumtaset, mis oli kehtestatud kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE redaktsioonis.
  2. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa
(2012)p 145). 31. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. 8
(14)3-15-835 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Ka EIK ei ole pidanud art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kui seda kompenseerivad muud tegurid, (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13). Selliste teguritena on konkreetsel juhul nimetatud nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida raamatukogus või osaleda erinevates tegevustes.
  1. Antud juhul on selge, et kaebaja on kogu vaidlusaluse aja olnud lukustatud kambris, sh perioodidel 09.07.2013-16.01.2014 ja 14.11.2014-02.01.2015, mil kaebaja oli vahistatu staatuses, perioodidel 2.01.2012-5.01.2012, 9.08.2012-24.08.2012 ja 9.11.2012-20.11.2012, mil kaebaja oli kartserikambris ning 2.01.2012-5.04.2013, mil kaebaja oli süüdimõistetu staatuses. Seejuures on kaebaja suhtes perioodil 2.01.2012-5.04.2013 kohaldatud julgeolekuabinõusid, sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (VangS § 94 lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Seoses julgeoleku abinõude kohaldamisega (käskkirjad tl 120-125) on kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus ning kehakultuuriga tegelemise võimalus olnud kogu vaidlusalusel perioodil piiratud sarnaselt vahistatu staatusega. Seetõttu on väidetavalt õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast põrandapinnast tingitud mõju kaebaja suhtes temale seatud piirangute tõttu tugevam võrreldes nende vanglas kinni peetavate isikutega, kellele võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt.
  2. Vastustaja on märkinud, et kaebajale oli igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal ca 15 m2 suuruses jalutusboksis. Täiendavalt õppis kaebaja perioodidel 6.09.2011-8.06.2012 ja 2.09.2013-2.12.2013 üldharidussüsteemis ning perioodidel 3.01.2012-2.04.2012, 3.04.2012-2.05.2012, 3.05.2012-2.08.2012, 25.08.2012-24.09.2012, 25.09.2012-24.10.2012, 22.12.2013-16.01.2014 oli kaebaja rakendatud majandustöödele (tl 151, 9-10, 84-85). Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada vastava suurusega jalutusboksis ning osales nimetatud hõivetegevuses. Lisaks jääb täiendav hõivetegevus, sh õppimise aeg, perioodi, mil kaebaja oli süüdimõistetu staatuses (2.11.12-5.04.13) ning hõlmab vastavast 460 päeva pikkusest vangistuse perioodist ca 12 kuud. Samasse perioodi ja õppimise ajale jääb ka majandustöödel töötamine, va periood 22.12.2013-16.01.2014, mil kaebaja oli vahistatu staatuses (vangistuse periood 9.7.13-16.01.14 – kokku 192 päeva). Seega on kaebaja kogu vangistuste pikkusest (kokku 702 päeva kolmel ajavahemikul vastavalt 460 päeva, 192 päeva ja 50 päeva) olnud täiendava hõivetegevusega hõlmatud ca 12 kuu vältel, millest enamus jääb vangistuse perioodi, mis kestis 460 päeva.
  3. Kaebaja on väitnud, et tema väärikust alandasid ruuminappus ja privaatsuse puudumine ning et selles seisnes talle tekkinud kahju. Vastustaja on esitanud selgitused kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse kohta, kinnitamaks piisava loomuliku ja kunstliku valgustuse, loomuliku ja sundventilatsiooni olemasolu. Vastustaja kinnitab ka voodipesu regulaarset vahetamist ning fakti, et igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Kell 22:00 – 06:00 9
(14)3-15-835 oli vanglas öörahu, mis tähendab võimalust korralikult välja puhata. Samuti kinnitab vastustaja, et vangla võimalusi arvestades on tagatud meelelahutus (ajalehed, raamatukogu, televisioon, raadio), duši kasutamise võimalus, WC kasutamise privaatsus (kambrist eraldatud WC), sisseostude tegemise ja pakkide saamise ning usuliste vajaduste rahuldamise võimalus (võimalus kohtuda vangla kaplaniga). Lisaks olid tagatud vastuvõtud psühholoogide, sotsiaaltöötajate ning meditsiinipersonaliga. Kaebaja on küll väitnud, et temale ei olnud tagatud raamatute laenutamine vastustaja väidetud kahe nädala tagant, kuid kaebaja poolt alles kohtumenetluses esitatud väide ei veena kohut, et ta seda teha ei saanud. Kaebaja esitatud väljavõte raamatute laenutamise kohta (tl 141-145) näitab üksnes seda, millal kaebaja raamatute laenutamise võimalust kasutas (ca kord kuus). Seejuures ei nähtu kohtule esitatud dokumentidest (sh kaebaja pöördumistest tl 86-118), et kaebajal oleks raamatute laenutamisega olnud probleeme varasemalt (sh kaebuses ja vanglale esitatud kahju nõudes). Lisaks osundab kohus, et Tallinna Vangla kodukorra p 18.1.
  1. kohaselt võimaldab vangla vaba aja veetmiseks kasutada muuhulgas raamatukoguteenust ja p 18.2.
  2. kohaselt teenindab raamatukogu kinnipeetavaid vähemalt üks kord kuus. Raamatukoguteenuse kasutamise graafiku koostab raamatukoguhoidja. Seega tuleneb õigusaktidest vanglale kohustus tagada vastava teenuse kasutamine vähemalt kord kuus. Antud juhul nähtub, et kaebaja on saanud kasutada raamatukoguteenust kooskõlas kodukorras sätestatuga.
  3. Mis puutub kaebaja väitesse privaatsuse puudumise kohta, märgib kohus, et iseenesest ei ole õigusvastane mitme kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse. Mitme isikuga kambri jagamine ja sellest tingitud piirangud on olukord, mis kaasneb paratamatult vanglas viibimisega. Kaebaja on väitnud, et ta ei saanud kambrite ülerahvastatuse tõttu teha privaatselt vajalikke hügieenitoiminguid. Vastustaja esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja kambrites, kus WC kuulus kambri juurde ja oli uksega lukustatav. Samas ruumis asus ka kraanikauss. Seega oli kambris viibivatel isikutel võimalus kasutada tualetti ja teha igapäevaseid hügieenitoiminguid privaatselt teiste kambris viibivate isikute juuresolekuta. Lisaks oli kinnipeetavatel võimalus kasutada dušši. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kaebaja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui VangS-st tulenevalt oli vajalik ja mõistlik või et see oleks toimunud inimväärikust riivaval moel. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et igapäevased olmetingimused Tallinna Vanglas ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada kaebajale ebapiisava kambripinna võimaldamises seisnevat õigusvastast tegu.
  4. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15.03.2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Vastustaja on asunud seisukohale, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.
  5. EIÕK art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping, mis on tulenevalt PS § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.
  6. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa
(2012)p 145). Sama seisukohta on EIK korranud 10
(14)3-15-835 asjas Tunis vs Eesti
(2013)(p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK leidis, et isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.
  1. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m
  2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga
  3. Nagu kohus varasemalt märkis, ei saa kambris asuvat tualetti põrandapinna määramisel arvesse võtta ning seda vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu veendumusel pole WC kasutatav väljaspool oma sihtotstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega.
  4. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK 10.09.2009 otsus, p 9). Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.
  5. Vastustaja viitab küll õigesti, et inimõigustel on dünaamiline iseloom, kuid jätab tähelepanuta, et EIK on järjepidevalt alates näiteks 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud vastustaja teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.
  6. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 2.01.2012-2.01.2015 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lõikele 1, välja arvatud 315 päeva, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem ja sellistes tingimustes kaebaja kinnipidamist ei saa lugeda õigusvastaseks. Seega tuleb õigusvastaseks pidada kaebaja kinnipidamist 293 päeva vältel oludes, kus põrandapinda inimese kohta oli küll vähemalt 2,5 m2 (kuid vähem kui 3 m2) ning 94 päeva jooksul kambrites, kus põrandapinda oli alla 2,5 m
  8. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada hüvitist suurendavaid ja vähendavaid asjaolusid. Hüvitist suurendavaks asjaoluks on esiteks olukord, kus ei olnud täidetud siseriikliku õigusega ette nähtud miinimumpindala nõue. Umbes 86% vaidlusalusest perioodist (608 päeva) oli täidetud vastaval ajal kehtinud õiguses sätestatud nõue (vastavalt 2,5 m2 ja hiljem 3 m2 inimese kohta) ning sellest 315 päeva vältel oli kaebajale tagatud EIK praktikaga kooskõlas olev 3 m2 suurune põrandapind, 94 päeval seevastu ei küündinud põrandapind ühe inimese kohta isegi sel ajal kehtinud riigisisese õiguse piirmäärani (2,5 m2). 293 päeva vältel oli põrandapinna suurus küll vähemalt 2,5 m2, kuid ei küündinud 3 m2-ni. Eelnevalt viidatud tõenditest nähtuvalt viibis kaebaja alla 2,5 m2 oludes vastavalt 14 päeva, 1 päev, 32 päeva, 21 päeva, 21 päeva ja 5 päeva. Kohus märgib, et üksikud päevad, mil kambris oli vähem inimesi ja rohkem ruumi, ei saa ruumikitsikusse tervikuna tuua olulist leevendust.
  9. Hüvitise summat tuleb suurendada perioodi kohta, kus kaebaja viibis suletud lukustatud kambris, kus oli piiratud liikumis- ja suhtlemisvabadus (va ühetunnine jalutuskäik värskes õhus) ja keelatud kehakultuuriga tegelemine. Lisaks on antud juhul oluline arvestada, et kambri sisustuse juurde kuulus ka 11
(14)3-15-835 mööbel, mis kaebaja kambrivälise tegevuse ja liikumise vähesust arvestades omas ruuminappusele kahtlemata teatavat mõju.
  1. Hinnates ebapiisava kambripinna ja väheste liikumisvõimaluste mõju kaebajale vähendab hüvitise suurust asjaolu, et vangistus ei ole hüvitise aluseks oleval perioodil (702 päeva ehk ca 23 kuud) kantud järjest, vaid kolme ajavahemiku vältel, so vastavalt 460 päeva perioodil 2.01.2012-5.04.2013, 192 päeva perioodil 9.07.2013-16.01.2014 ning 50 päeva perioodil 14.11.2014-2.01.
  3. Hüvitise summat vähendav on asjaolu, et sageli oli kambripinna ebapiisavus minimaalne (nt 2,97 m2, 2,99 m2).
  4. Hüvitist vähendab asjaolu, et lisaks igapäevasele jalutuskäigule oli kaebaja ca 12 kuu vältel (vangistuste kogupikkusest arvestusega ca 23 kuud) hõivatud õppe- ja/või tööalase tegevusega. Seejuures kattus täiendav hõiveteguvus täielikult perioodiga, mil kaebajal oli põrandapinda vähem kui 2,5 m ning suuremas osas perioodiga, mil kaebajal oli põrandapinda vähem kui 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m
  6. Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas (valgustus, ventilatsioon, temperatuur, hügieenitingimused ja muud olmetingimused) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist.
  7. Hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul arvestada kahju hüvitamise põhimõtete ja vastutust piiravate asjaoludega (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestatakse ka hüvitise väljamõistmise õiglust. Tallinna Vangla vastutust vähendab see, et nähtuvalt vastustaja selgitustest ei ole kaebaja varasemalt vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi (nähtub ka kaebaja poolt vanglale esitatud pöördumiste ülevaadetest tl 86118). Küll aga on kaebaja esitanud vanglale rohkelt avaldusi, taotlusi ja vaideid muudes küsimustes.
  8. Välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni sarnastes kaasustes väljakujunenud ühetaoline kohtupraktika. Kohtute poolt välja mõistetud hüvitised ühe õigusvastastes tingimustes viibitud päeva kohta on varieerunud oluliselt (nt 10 eurot haldusasjades nr 3-14-51038 ja üks euro päeva kohta, nt haldusasjas nr 3-14-51171).

§ 61

lg-st 5 tuleneb kohtu kaalutlusruum kahjunõude suuruse kindlaksmääramiseks, kui see on muidu võimatu või raskendatud või ülemäära kulukas. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus diskretsiooni alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2-1-159-09, p 13; nr 3-2-185-08, p 13). 50. Võimalikeks ühiskonna heaolu taset näitavateks andmeteks on kohtud lugenud statistikat keskmise pensioni ja alampalga saajate sissetuleku kohta (Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjas 3-14-52725). Ka antud juhul on põhjendatud lähtuda kohtupraktikas sarnastes asjades hüvitiste suuruse määratlemisel toodud arutluskäigust, mille kohaselt lugesid kohtud põhjendatuks määrata hüvitise suuruseks piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda inimese kohta on alla 3 m2, 3 eurot päeva kohta ja kambris, kus on põrandapinda alla 2,5 m2 inimese kohta, kuid seda kompenseerivad täiendavad liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused tervikuna, 2 eurot päeva kohta. Veel on Tallinna Halduskohus asjas nr 3-14-50980 pidanud põhjendatud hüvitise määraks 3 eurot päeva kohta olukorras, kus põrandapinda ühe isiku kohta lukustatud kambris on 2,5-3 m2 ning 4 eurot päeva kohta olukorras, kus ei olnud täidetud isegi 2,5 m2 nõue (nii lukustatud kambris kui avatud osakonnas). Kohtuasjas nr 3-14-51660 on Tallinna Halduskohus pidanud samuti põhjendatud hüvitise määraks 3 eurot päeva kohta olukorras, kus kaebaja oli paigutatud kambrisse, kus põrandapinda inimese 12

(14)3-15-835 kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2, liikumisvõimalused olid piiratud (üksnes 1 tunnine jalutuskäik vabas õhus) ning muid leevendavaid tegureid ei esinenud.
  1. Seoses väljamõistetava hüvitise suurusega on Riigikohus 10.10.2013 otsuses nr 3-3-1-38-13 (p 21) märkinud: „Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“.
  2. Arvestades kõike eeltoodut ja muuhulgas asjaolu, et kaebaja ei ole kogu oma kinnipidamisaja jooksul kasutanud võimalust kahjude tekkimise vähendamiseks läbi vastavate kaebuste esitamise või ettepanekute tegemise haldusorganile (RVastS § 13 lg 1 p 4), peab kohus põhjendatuks mõista rahaline hüvitis välja järgmiselt: - perioodi eest, kus kaebaja viibis oludes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli küll alla 3 m2, kuid vähemalt vastavalt tollasele kohustuslikule miinimumnõudele (2,5 m2) ning kaebaja viibis lukustatud kambris, kus tema liikumis- ja suhtlemisvõimalused olid oluliselt piiratumad kui avatud eluosakonnas viibivatel kinnipeetavatel, kuid kaebaja oli rakendatud täiendavasse hõivetegevusse (õppimine ja töö), peab kohus kohaseks hüvitiseks 3 (kolm) eurot päeva kohta (kokku 293 päeva vältel, kuupäevadel 6.01.2012, 8.02.2012-9.02.2012, 5.04.2012-23.04.2012, 8.05.2012-9.05.2012, 11.05.2012-13.05.2012, 15.06.2012-18.06.2012, 10.07.2012, 1.09.2012-2.09.2012, 16.10.2012-17.10.2012, 23.10.20128.11.2012, 8.12.2012-20.01.2012, 1.02.2013-5.04.2013, 9.07.2013-27.07.2013, 2.08.2013-1.10.2013, 5.10.2013-6.10.2013 ja 8.10.2013-26.11.2013), seega kokku 879 eurot; - perioodi eest, mil on tuvastatud kaebaja viibimine tingimustes, kus ei olnud täidetud isegi 2,5 m2 nõue (kokku 94 päeva kuupäevadel 24.04.2012-7.05.2012, neist kõik lukustatud kambris), mõistab kohus välja hüvitise 4 (neli) eurot päeva kohta, seega kokku 376 eurot. Kokku mõistab kohus kaebajale välja rahalise hüvitise summas 1255 (üks tuhat kakssada viiskümmend viis) eurot.
  3. Kaebaja on oma kahjunõuet esitades lähtunud EIK praktikast. Kohus märgib, et hüvitise suuruse määramisel tuleb eelkõige lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast ja arvestada ühiskonna jõukust. EIK on samuti aktsepteerinud võimalust, et siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis arvestades siseriiklikke olusid. Lisaks on kohus arvestanud asjaolu, et kaebaja ei ole teinud enne kahjunõude esitamist midagi selleks, et vähendada talle haldusorgani õigusvastasest tegevusest tulenenud kahjusid, mistõttu ei ole usutav, et tema väidetud kannatused oleksid olnud kaebajale vähemalt subjektiivsel tasemel nii suured ja rõhuvad, kui kaebaja väidab. Seetõttu ei ole käesolevas asjas määratav hüvitis vahetult tuletatav EIK poolt sarnastes asjades määratud hüvitisest. Ka EIÕK art 50 näeb ette hüvitise määramise õiglases ulatuses.
  4. Vastavalt

§ 108

lg 1 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Sama paragrahvi lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kaebaja on 29.05.2015 kohtumäärusega vabastatud kaebuselt nõutava riigilõivu tasumisest 16 eurot ületavas osas. Kaebaja on palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Arvestades, et kaebus rahuldatakse osaliselt ja üksnes ca 13% ulatuses 13

(14)3-15-835 (rahuldatud osa rahalise hüvitise mõttes 1255 eurot nõutud 9585 eurost), peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja tasutud riigilõivust 2 eurot. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadriann Ikkonen kohtunik 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.