1-16-10036/14

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16- 10036 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Urmas Reinola, Sten Lind Kriminaalasi Jüri Mengeli süüdistus KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. novembri 2016 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Jüri Mengeli tema kaitsja adv. Margus Viira Prokurör Paul Pikma Süüdistatav Kaitsja Jüri Mengel (ankeetandmed maakohtu otsuses) Adv. Margus Viira Süüdistatav Jüri Mengeli kaitsja adv. Margus Viira apellatsioon Harju Maakohtu
3. novembri 2016 otsusele – jätta läbi vaatamata. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas
4. novembri 2016 otsusega süüdi tunnistada J. Mengeli KarS § 424 järgi ja karistada teda vangistusega 6 (kuus) kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 23.11.2015 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 3 aasta 9 kuu pikkuse vangistuse, võrra ja liitkaristuseks mõista 4 (neli) aastat 1 (üks) kuu vangistust. 1 KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada Jüri Mengeli kinnipidamisest, s.o alates 14.11.
5. Kohaldada Jüri Mengeli suhtes tõkendina vahistamist, vahistada Jüri Mengel kohtusaalist. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta lisakaristusena Jüri Mengelilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 (kolmeks) kuuks. Tulenevalt liiklusseaduse §-st 127, kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. J. Mengel mõisteti süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult 14.11.2016 kell 21.00 Harju maakonnas, Tallinnas, Paldiski mnt 75 juures, Pirni tänaval, Paldiski mnt ja Rõika vahelisel teelõigul Rõika tänava suunas mootorsõidukit Citroen Nemo r/n-ga XXXXXX olles joobeseisundis (alkoholijoove - lõplik tulemus 1,15 mg/l), millega rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ning lg 2 p 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 nõudeid. APELLATSIOONI SISU: Kaitsja ei vaidlusta J. Mengeli süüd kuriteo toimepanemises, vaid palub ringkonnakohtul tühistada kohtuotsus karistuse mõistmise osas ja mõista süüdistatavale kergem karistus. Kaitsja leiab, et J. Mengel on siiralt oma süüd kogu kriminaalasja menetluse vältel tunnistanud ja kahetsenud. J. Mengel ei ole samaliigilisi kuritegusid varem toime pannud. Kaitsja leiab, et arvestades toimepandud kuritegu, on tegemist formaaljuriidiliselt korrektse karistusega, kuid liitkaristusena mõistetud nelja aasta ja ühe kuu pikkune reaalne vangistus ebaproportsionaalselt range. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et süüdistatav ei ole tulenevalt oma väikesest sissetulekust võimeline kandma rahalist karistust. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et tema isiklikus omandis on sõiduk Citroen Nemo r/n-ga XXXXXX ning ta soovib selle realiseerida võimaldamaks kanda rahalist karistust. Ka kohtumaterjalide hulgas olevatest tõenditest nähtub, et nimetatud sõiduauto kuulub J. Mengelile ning nimetatud asjaolule on viidanud ka kohus ise. Kohus on valesti hinnanud J. Mengeli võimalust oma rahalisi kohustusi tulenevalt temale kuuluva vara realiseerimise võimalusest täita. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et J. Mengeli väärtushinnangute muutmine ning seeläbi karistuse eesmärkide saavutamine on võimalik üksnes reaalse vangistuse kohaldamisega. Harju Maakohus ei ole kaalunud igakülgselt objektiivselt kaitsealuse suhtes kohaldatavate mõjutusvahendite võimalusi ning toimet, millest tulenevalt on kergekäeliselt saatnud inimese pikaks ajaks vanglasse, seda sisuliselt esmakordse liiklusalase süüteo eest. Küll liitkaristusena, aga siiski teo eest, mille sanktsiooni ülemine piir on kolm aastat vangistust. Eeltoodust tulenevalt taotleb kaitsja mõista J. Mengelile KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest rahaline karistus kohtu enda äranägemisele vastavas määras, vähendades seda KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra. 2 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg
6. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks ei pea võimalikuks süüdistatava karistamist rahalise karistusega ning miks saab mõistetav liitkaristus olla ainult reaalne vangistus. Põhjendatud on ka üksikkaristuse määra. Kohtukolleegium nõustub selles osas täielikult maakohtu järeldustega ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Ka ei ole apellatsioonis ümber lükatud maakohtu sellekohaseid seisukohti. Apellatsioonis märgitakse vaid seda, et ei nõustuta maakohtu seisukohtadega. Apellant väidab muuhulgas, et arvestades toimepandud kuritegu, on liitkaristusena mõistetud neli aastat ja üks kuu reaalset vanglakaristust ebaproportsionaalselt range. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu. Arvestada tuleb seda, et 4 aastast ja 1 kuust on 3 aastat ja 9 kuud eelmise kohtuotsusega ärakandmata karistus. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest on mõistetud 6 kuud, millest liitmisele e. ärakandmisele kuulub 4 kuud vangistust. Tegemist on karistusmääraga, mis on enam, kui poole lühem sellest vangistusest, mis süüdistatav eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusest reaalselt ära kandis ning mis ei mõjutanud teda paraku uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. 3 Kuna apellatsioonis taotletakse rahalise karistuse mõistmist vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest ja seda eesmärgiga vältida sellega süüdistatava vangistust, siis märgib kohtukolleegium järgmist. Tallinna Ringkonnakohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, et olukorras, kui kohus mõistab isikule, kes on katseaja kestel pannud toime uue tahtliku kuriteo rahalise karistuse, kuulub kohaldamisele KarS prg. 74 lg 6 või KarS prg 73 lg 5, millised sätestavad, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. See tähendab, et taotletav rahalise karistuse mõistmine isikutele, kes katseajal on pannud toime uue tahtliku kuriteo, ei tähenda automaatselt reaalsest vangistusest pääsemist, vaid seda, et tuleb ära kanda eelmise kohtuotsusega mõistetud reaalne vangistus ja ka uue kuriteo eest mõistetav rahaline karistus. KarS prg 74 lg 6 ja 73 lg 5 sõnastusest lähtudes on sellistel juhtudel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine reegel ja kohtule on antud õigus seda mitte kohaldada, kuid sellisel juhul peab kohus oma otsustust põhjendama. Ilmselgelt on uue tahtliku kuriteo toimepanemine katseaja kestel katseaja tingimuste kõige raskem rikkumine ja põhjus, miks sellisel juhul jääb eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele pööramata peab olema kohtuotsusest väljaloetav. Igal konkreetsel juhul, kui isikule mõistetakse tingimuslik vangistus, selgitatakse kohtuotsuses, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele vaid siis, kui isik ei pane katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale pandud konntrollnõudeid ja kohustusi. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks märkida sedagi, et Riigikohtu seisukohtadest väljakujunenud kohtupraktika välistab süüdistatava suhtes teistkordselt tingimusliku karistuse mõistmise juba seetõttu, et see saaks toimuda vaid KarS prg 74 alusel e kohtuotsuse täitmisele pööramata jätmine käitumiskontrolliga, kuid KarS prg 74 ettenähtud maksimaalne katseaeg e 3 aastat jääb alla ärakandmisele kuuluva vangistusmäära. Karistusest tingimisi vabastamisel peab tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud (vähendamata) vangistusest pikem. Sellise praktika õigsust on jaatatud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses 3-4-1-13-15 (p.34.35). Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. /allkirjastatud digitaalselt/ 4