Obsah (4)

§ 143§ 100§ 137§ 67

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Iko Nõmm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-8557 Tsi

) § 120 lg 3 ja 7). 3 Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoht

1. Lapse esindaja on seisukohal, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja hooldusõiguse üleandmine avaldajale on kooskõlas lapse huvidega. Hooldusõigust peaks teostama vanem, kes on lapse käekäiguga igapäevaselt kursis. Hageja II on pikemat aega elanud oma isast eraldi. Isa ei ole viimaste aastate jooksul lapse vastu just sageli huvi tundnud. Tavaliselt on isa pojaga kokku saanud umbes kolmel korral aastas, vahel suhtleb ka telefoni teel.
2. Kuna isa elab välisriigis, on ühise hooldusõiguse teostamine raskendatud. Senise stabiilse elukorralduse jätkumine ema juures võimaldab lapsel jätkata oma eluga harjumuspärasel viisil. Hageja I kasvatab last igapäevaselt, hoolitseb tema eest, on kursis lapse soovide, huvide, terviseküsimustega ja lapse igapäevatoimetustega. Seetõttu on vaja õiguslik olukord viia vastavusse tegeliku olukorraga, mis kergendab emal lapse kasvatamist ja võimaldab saavutada selguse hooldusõiguse teostamises ning väldib võimalikke erimeelsusi. Eestkosteasutuse seisukoht
3. Eestkosteasutus leiab, et taotlus hooldusõiguse emale üleandmiseks on põhistatud ja tuleb rahuldada, lähtudes seejuures asja materjalidest, mille kohaselt teostab faktiliselt lapse suhtes hooldusõigust ema üksi, kuna isa ei ole vajadusel võimalik igakordselt kätte saada. Ema on lapse jaoks loonud arengut soosiva ja toetava elukeskkonna ning ta hoolitseb lapse kasvamise eest. Eestkosteasutus ei ole ära kuulanud lapse isa seisukohta. Esimese astme kohtu otsus
4. Maakohus rahuldas hagi abielu lahutamiseks ning lahutas hageja I ja kostja 12.03.2009 sõlmitud abielu ning taastas hageja esimese abielu eel viimati kantud perekonnanime. Kohus jättis rahuldamata hageja I taotluse lapse hooldusõiguse temale täielikult üleandmiseks ning lõpetas hageja I ja kostja ühise hooldusõiguse osaliselt. Kohus andis hooldusõiguse lapse viibimiskoha, haridus- ja tervishoiukorralduse osas ning varahooldusõiguse üle hagejale. Kohus rahuldas hageja II hagi elatise väljamõistmiseks osaliselt ja mõistis kostjalt hageja II kasuks välja igakuise elatise alates 31.05.2016 kuni lapse täisealiseks saamiseni (kuni 21.04.2027) miinimummääras, s.o ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Kohus mõistis kostjalt hageja II kasuks välja tagasiulatuvalt elatise ajavahemiku eest 31.05.2015-30.05.2016 summas 372,97 eurot. Seda ületavas osas jättis kohus hageja II tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. Kohus andis hagejale I ainuõiguse kostjale II väljamõistetud elatise kasutamiseks ja käsutamiseks alaealise lapse ülalpidamiseks. Kohus jättis rahuldamata hageja II viivisenõude ja elatise nõude ulatuses, mis ületab poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
5. Abielulahutuse nõuet puudutavad menetluskulud jättis kohus hageja I ja kostja enda kanda. Vanemate õiguste määramise nõude osas jättis kohus alaealisele lapsele riigi poolt määratud esindaja kulud riigi kanda ja kõik muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Elatise nõude osas jättis kohus menetlusabi korras kantud riigilõivu riigi kanda ja kõik muud poolte menetluskulud hageja II ja kostja enda kanda.
6. Otsuse kohaselt lõppesid abikaasade abielusuhted pöördumatult septembris 2013 ja pooltel ei ole soovi või kavatsust neid taastada. Pooled kinnitasid, et soovivad abielu lahutamist. Hageja palub taastada tema esimese abielu eel viimati kantud perekonnanime. Hageja I nõue abielu lahutamiseks tuleb seega rahuldada ja taastada hageja I perekonnanimi. 4
7. Eesti kohus on pädev käesolevat asja lahendama Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 art 8 lg 1 alusel. Menetluses esitatud ja kogutud tõenditega on tõendatud järgmised asjaolud: alaealise lapse vanemad elavad lahus alates septembrist 2013; laps on 7-aastane ja tulenevalt lapse east ei ole tema ärakuulamine vajalik; laps ei ole koos oma isaga elanud alates septembrist 2013; laps elab koos emaga; laps elas ema ja isaga koos ühise perena sünnist kuni septembrini 2013; laps on kohtunud oma isaga alates 2013 septembrist ~10 korda ja on suhelnud telefoni teel mõned korrad kvartalis; vanemad on üksmeelel selles, et laps jääb ka edaspidi elama emaga; vanemad ei suhtle aktiivselt, kuid nende vahel ei ole vaenu; lapse isa ei ole alates septembrist 2013 tegelikult ühist hooldusõigust teostanud; lapse ja tema isa vahel puudub korrapärane aktiivne suhtlus.
8. Ema avaldus lapse suhtes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks on osaliselt põhjendatud. Lapse vanemad elavad eri riikides, lapsel puudub isaga korrapärane suhtlemine, isa hooldusõigust faktiliselt ei teosta. Emal on lapsega hingeline seotus ja ta on võimeline last edasi kasvatama olukorras, kus isa lapse ei tunne hooldusõiguse teostamise vastu aktiivset huvi. Lapse elukorralduse stabiilsuse huvides on tulenevalt vanemate ühiste perekondlike suhete puudumisest ühe elukoha olemasolu, millega on nõustunud mõlemad vanemad.
9. Põhjendatud ei ole lõpetada lapse vanemate ühist hooldusõigust täielikult, kuna lapse isa ilmutas kohtus ärakuulamisel huvi lapse elus osalemise ja lapsega edaspidise suhtlemise vastu. Vanemate ühine hooldusõigus on põhjendatud lõpetada lapse viibimise-, tervishoiuja hariduseküsimuste osas ja anda see üle emale. Ärakuulamisel nõustus isa selles osas ühise hooldusõiguse lõpetamisega. Laps elab koos emaga, kes on lapse huvidest paremini teadlik ja suudab võtta vastu vajalikke otsuseid, sh kiireloomulisi. Ema on tegelenud lapse kasvatamisega viimased aastad üksi ning hingeline seos lapse ja ema vahel on tugev. Lapse isa elab teises riigis ja suhtleb lapsega harva. Tal on keeruline osaleda ühise hooldusõiguse teostamisel ja ta ei ole selle vastu huvi üles näidanud. Hooldusõigus lapse viibimiskoha suhtes tuleb anda üle emale ka põhjusel, et õiguslik olukord vastaks tegelikule ja jätkuks senine stabiilne elukorraldus.
10. Lapse ema ei ole menetluses avaldanud soovi koos lapsega välismaale alaliselt elama asuda, mistõttu puudub vajadus piiritleda viibimiskoha osas hooldusõiguse üleandmist Eesti Vabariigiga või Euroopa Liiduga või muus osas geograafiliselt. Lapsega ajutiselt välismaale reisimine on tänapäevase elukorralduse tavaline osa ja seda peaks viibimiskoha osas hooldusõigusega vanemal olema võimalik otsustada ja korraldada omal valikul, lähtudes lapsega koos elava vanema ning pere puhkuse- ja reisiplaanidest.
11. Hageja I soovis kohtus ärakuulamisel ka seda, et isal ei oleks õigust last välismaale viia ilma lapse ema nõusolekuta. Kuna kohus annab hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas üle lapse emale, tuleb isal edaspidi lapsega kohtumiste ajad kooskõlastada emaga või leppida lapse emaga kokku üksikasjalik lapsega suhtlemise kord, mis sisaldab ka regulatsiooni lapse ja isa välismaale reisimise kohta. Kuna hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas kuulub emale, ei ole võimalik ja puudub ka vajadus hooldusõiguse määramise nõude menetluses eraldi keelata isal lapsega välismaale reisida.
12. On mõistlik, et lapse emal, kellel on hooldusõigus lapse viibimiskoha osas, on kindlusetunne ja vastutus ka lapse varahooldusõiguse teostamise osas. Põhjendatud on anda ka lapse varahooldusõigus üle lapse emale.
13. Ema palus oma avalduses määrata lapse elukohaks ema igakordne elukoht. Alates 01.07.2010 kehtiva perekonnaseaduse kohaselt ei määra kohus kindlaks lapse elukohta, vaid annab pereautonoomia põhimõttest lähtuvalt ühele vanemale üle lapse viibimiskoha osas hooldusõiguse. Hooldusõiguse üleandmisel omandab ema ka otsustusõigused. 5
14. Ema pidas vajalikuks määrata kindlaks lapse isale lapse külastuskord. Tulenevalt

§ 143

lg-st 21 peavad vanemad esialgu ise püüdma kokku leppida isa ja lapse suhtlemise korras ning alles siis, kui vanemad kokkuleppele ei jõua, määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Käesoleval juhul ei ole pooled suhtlemise korras püüdnud kokku leppida ja lapsega suhtlemise korra määramise nõuet ei ole ka kohtule esitatud.

1. Hageja II elatise väljamõistmise nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kostja ei taotlenud riikliku peretoetuse arvestamist miinimummääras elatise vähendamiseks, seega on lisaks elatisele võimalik osa lapse vajadustest katta lapsetoetusega.
2. Hageja II vanemad leppisid suuliselt kokku, et kostja maksab hageja II ülalpidamiseks elatist summas 300 eurot. Kohtuistungil kinnitasid hageja I ja kostja kokkuleppe olemasolu. Seetõttu ei ole tõendatud hageja II väide, et 30.11.2013 kokkulepe elatise maksmiseks on sõlmitud hageja II ja kostja vahel. Et kokkulepe oli vanemate vahel, on tõendatud ka hageja I arvelduskonto väljavõttega. Hageja II vanemad leppisid 30.11.2013 kokku, et kostja tööandja kannab kostja igakuisest töötasust 300 eurot lapse ema arvelduskontole. Hageja I ja kostja sõlmitud leping on olemuselt leping kostja seadusest tuleneva lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta

§ 100lg 3 esimese lause mõttes.

Sellist vanemate kokkulepet saab üldjuhul pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes. Kokkuleppe pooleks on vanemad, mitte laps. Seetõttu tulenevad sellisest lepingust õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Ülalpidamiskokkulepe võib olla käsitatav ka kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguna. Juhul, kui vanemad ei jõua kokkuleppele ülalpidamiskokkuleppe muutmises, on võimalik kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 1, § 195 lg 1 ja § 196 lg 1 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-101-15).

1. Hageja II palus välja mõista elatise 300 eurot kuus. Hageja II seaduses sätestatud miinimummäära ületavaid ülalpidamiskulusid ei tõendanud, kuigi kohus juhtis sellisele vajadusele tähelepanu. Hageja II leidis, et lähtudes 30.11.2013 lepingust on kostja nõustunud sellega, et hageja II põhjendatud kuludest on ühe vanema osa 300 eurot. Kuna 30.11.2013 suuline leping sõlmiti vanemate vahel ja hageja II ei ole kostjaga vastavale kokkuleppele jõudnud ning hageja II ei ole oma nõuet tõendanud, tuleb hageja II nõue elatise väljamõistmiseks summas 300 eurot kuus jätta rahuldamata. Hageja II alternatiivne nõue elatise väljamõistmiseks miinimummääras kuulub rahuldamisele alates hagiavalduse esitamisest. Kostja ei vaielnud miinimummääras elatise maksmisele vastu.
2. Kostja tasus elatist 30.05.2016 215 eurot ja 30.06.2016 215 eurot, seega on elatist tasutud 2016.a juuni ja juulikuu eest. Kohus mõistab elatise välja alates 31.05.2016 ja kostjal on võimalik juba tasutud elatis tasaarvestada käesoleva otsusega välja mõistetud elatisega. Kuna hageja II ei tõendanud tagasiulatuva elatise nõuet summas 300 eurot kuus, siis tuleb kostjalt mõista tagasiulatuvalt elatis välja miinimummääras, arvestades kostja poolt tasutud elatisega. Kostja maksis hageja II ülalpidamiseks ajavahemikul 31.05.2015-30.05.2016 kokku 2067,03 eurot. Selle ajavahemiku eest on arvestuslik elatise summa 2440 eurot (2015.a 7 kuud 1365 eurot, 2016.a 5 kuud 1075 eurot). Seega tuleb kostjalt välja mõista tagasiulatuvalt elatis suurusega 372,97 eurot.
3. Elatise hagi saab üldjuhul rahuldada üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral. Kostja on küll hageja II ülalpidamiseks elatist maksnud, kuid mitte alati vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras ja mitte alati regulaarselt, sh ei ole makstud elatist oktoobrisnovembris 2015 ja hageja II vanemate vahel on olnud eriarvamused elatise suuruse osas.
4. Hageja II viivisenõue jääb rahuldamata. Poolte vahel ei ole lepingust tulenevat võlasuhet ja seega ei ole tegemist võlaõigusliku nõudega, millelt saaks võlaõigusseaduse alusel viivist välja mõista. Perekonnaseaduses elatiselt viivise nõudmise võimalust ette nähtud ei ole. 6
5. Kuna poolte kooselu lõppes septembris 2013 ja hagejal I oli kindel soov abielu lahutada, ei olnud tal takistusi kohe kohtusse pöördumiseks. Samuti ei ole abielulahutuse hagi esitamiseks vajalik lepingulise esindaja õigusabi. Käesolevas asjas ei esine TsMS § 164 lg-s 2 sätestatud asjaolusid, mistõttu tuleb poolte menetluskulud abielulahutuse nõudes jätta poolte endi kanda, mis on ka õiglane ega kahjusta ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Vanema õiguste määramise nõude osas jätab kohus lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Hageja II elatise nõue kuulub rahuldamisele osaliselt ja tagasiulatuva elatise nõue ning viivisenõue jäävad osaliselt rahuldamata. Hageja II menetlusabi kulu 50 eurot on põhjendatud jätta riigi kanda. Muud elatise nõudega seotud menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebused
6. Hageja I palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hageja I taotlus lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja lapse hooldusõiguse täielikult lapse emale üleandmiseks. Hageja II palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja II kasuks välja igakuine elatis 300 eurot alates 31.05.2016 kuni lapse täisealiseks saamiseni või täisealiseks saades põhi-, kesk- või kõrghariduse omandamise korral või kutseõppe tasemeõppes õppimise korral õpingute lõppemiseni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Samuti palub hageja II mõista kostjalt välja tagasiulatuv elatis ajavahemiku eest 31.05.2015-30.05.2016 summas 1532,97 eurot. Hagejad paluvad muuta menetluskulude jaotust selliselt, et kõik menetluskulud, mida maakohus ei jätnud riigi kanda, jäetakse kostja kanda.
7. Hagejad ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus lahutas poolte abielu ja määras, et kostjalt igakuiselt väljamõistetav elatis ei või olla väiksem kui seaduses sätestatud alammäär ega osas, milles kohus määras, et elatis tuleb tasuda igakuiselt 10.kuupäevaks ning lapse emal on õigus elatise kasutamiseks ja käsutamiseks. Samuti ei vaidlusta hagejad kohtuotsust menetluskulude kindlaksmääramise osas ulatuses, milles need jäeti riigi kanda.
8. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks hinnanud kõiki esitatud tõendeid ja asjaolusid. Kohus hindas neid valikuliselt ja otsusest ei selgu, miks kohus ühte või teist esitatud tõendit või asjaolu ei arvestanud. Kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse ja kohtumenetluse norme ning tegi hooldusõiguse küsimuse suhtes lapse huvide vastase lahendi. Lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus toetasid ema avaldust ning leidsid, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja hooldusõiguse üleandmine emale on kooskõlas lapse huvidega ning viiks õigusliku olukorra vastavusse tegeliku olukorraga. Kohus jättis analüüsimata ja põhjendamata, miks ta nende seisukohtadega asja lahendamisel ei arvesta. Oma ala professionaalid, kes on lapsega vahetult kokku puutunud, omavad kohtust täpsemat ja vahetumat teavet lapse olukorra ning huvide kohta.
9. Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kuidas jõudis kohus veendumusele, et esile toodud asjaoludel on põhjendatud hooldusõiguse vaid osaline lõpetamine ja välistatud on hooldusõiguse täielik emale üleandmine. Kohtu järeldused osalise hooldusõiguse üleandmise kohta lapse emale on meelevaldsed ega tulene tuvastatud asjaoludest, samuti ei välista need hooldusõiguse täielikku üleandmist lapse emale.
10. Selgusetuks jääb, kuidas järgis kohus põhimõtet, et lapse senise elukorralduse muudatus ei tohiks lapsele kaasa tuua kahjulikke tagajärgi. Lapse hooldusõiguse emale üleandmine ei muuda mingil viisil lapse senist elukorraldust. Vastupidi, hooldusõiguse üleandmisega 7 saabuks õigusselgus ja -kindlus, vähenevad või kaovad erimeelsusest, mis vanematel lahendamata küsimuste osas võivad tekkida ja millest paratamatult saab osa ka laps. Asjas on tuvastatud, et juba praegu teostab ema faktiliselt üksinda täielikku hooldusõigust. Ka maakohus rõhutas, et oluline on viia tegelik olukord vastavusse õigusliku olukorraga. Seega oleks olnud lapse huvides anda hooldusõigus täielikult üle lapse emale.
11. Kohtu seisukoht, et ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine ei ole põhjendatud, kuna lapse isa ilmutas ärakuulamisel huvi lapse elus osalisemise ja lapsega suhtlemise vastu on kergekäeline, meelevaldne, vastuolus eelneva arutluskäiguga ja lapse huvidega. Tuvastatud on, et tegelikult ei ole kostja aastaid lapse vastu mingit huvi üles näidanud. Kohus ei saanud jätta asja lahendamisel arvestamata teisi asjaolusid, tõendeid ja asjatundjate seisukohti.
12. Maakohtu otsus on vastuolus

§ 137

lg-ga 1, mille kohaselt on kõige olulisem tingimus ühise hooldusõiguse täielikult ühele vanemale üleandmiseks see, et hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, mille kohus tuvastas. Seega on seadusest tulenevad nõuded hooldusõiguse täielikult emale üleandmise täidetud. 39. Asjaolude, tõendite ja seadusega on vastuolus maakohtu järeldus, et tõendatud ei ole 30.11.2013 elatise maksmise kokkuleppe sõlmimine hageja II ja kostja vahel. Nelja-aastane laps ei saa iseseisvalt teha tehinguid ega sõlmida lepinguid, teda esindas selles hageja I. Emal ei olnud muud ajendit lapse isaga sellise kokkuleppe sõlmimiseks. Maakohus leidis ebaõigesti, et lapsel ei ole õigust isalt kokkuleppest kinnipidamist nõuda. Kohus jättis arvestamata

§ 100lg 3 teise lause.

1. Pooled määrasid 30.11.2013 lepingut sõlmides kindlaks, et lapse vajadustest, tavalisest elulaadist jms tulenevalt on põhjendatud kostja poolt elatise tasumine 300 eurot kuus. Sellega on lapse vajadused, neist lähtuvad kulud ja isa osa nende kulude tasumisel tõendatud ja kostja poolt heaks kiidetud. Seega ei saanud kohus teha erinevat otsust asjaolu suhtes, mille üle poolte vahel vaidlus puudub.
2. Hageja II tagasiulatuva elatise nõuet tuleb samuti arvestada lähtudes igakuise elatise summast 300 eurot. Kostja pidi perioodil 31.05.2016-30.05.2016 tasuma elatist 3600 eurot, kuid tasus 2067,03 eurot. Seega on hageja II nõue 1532,97 eurot.
3. Maakohus jaotas ebaõigesti menetluskulud. Kohus jättis ebaõigel põhjusel kohaldamata TsMS § 164 lg-d 2 ja
4. Hageja peab üksi ülal kolme last ja ühist kodu, lapse isa ei ole lapse vastu huvi tundnud ega ühiste küsimuste lahendamiseks kättesaadav. Asja lahendamise ja kohtusse pöördumise vajaduse tekitas kostja, kes venitas asja lahendamisega ligi kolm aastat ning asus vahepeal välisriiki elama. Seejuures on tõendatud, et poolte vahel oli sõlmitud 30.11.2013 kokkulepe igakuiseks elatise maksmiseks summas 300 eurot, mida kostja rikkus. Menetluskulude hageja kanda jätmine on eeltoodu tõttu ebaõiglane. Kohus ei selgita, miks ta peab neid asjaolusid ebapiisavateks ja ei ole neid asjaolusid kaalunud.
5. Põhjendamatu on kohtu etteheide, et hageja viivitas abielulahutuse hagiga kohtusse pöördumisega.

§ 67

lg 2 järgi eeldatakse abielusuhte lõppemist, kui abikaasad on elanud eraldi vähemalt kaks aastat. Hagejal ei olnud seadusest tulenevalt kuidagi võimalik kohe pärast kooselu lõppemist kohtusse abielu lahutamiseks hagi esitada. Hageja tegi kostjale arvukaid ettepanekuid abielu lahutamiseks kokkuleppel. Seega oli nõude esitamine kohtusse kostjapoolse venitamise, pahatahtliku läbirääkimiste pidamise ja tegevuse (välismaale kolimise) tulemus. Need asjaolud põhjendavad ka menetluskulude väljamõistmist kostjalt elatise ja hooldusõiguse vaidlusse puutuvas osas. Kostja rikkus elatise tasumise kokkulepet ega järginud elatise tasumise kohustust miinimummääras. Kostja elab välismaal ega tunne lapse vastu huvi juba aastaid. Ema ei saa lapse isaga 8 arvestada. Seega on põhjendatud jätta kostja kanda kõik käesoleva tsiviilasja menetluskulud osas, milles neid ei kata riik. Vastused apellatsioonkaebustele

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
2. Lapsele määratud esindaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu. Esindaja leiab, et maakohtu lahend on lapse ühise hooldusõiguse osas õige kohtuotsuses toodud põhjendustel.
3. Eestkosteasutus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. Vanemate ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine ja selle emale üleandmine ei ole otstarbekas. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus lahutas abielu ja määras, et kostjalt igakuiselt väljamõistetav elatis ei või olla väiksem kui seaduses sätestatud alammäär ega osas, milles kohus määras, et elatis tuleb tasuda igakuiselt 10.kuupäevaks ning lapse emal on õigus elatise kasutamiseks ja käsutamiseks. Samuti ei vaidlusta hagejad kohtuotsust menetluskulude kindlaksmääramise osas ulatuses, milles need jäeti riigi kanda.
5. Kohtuotsus on vaidlustatud hooldusõiguse osalise lõpetamise, elatisehagi osalise rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebused rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Samuti hindas maakohus tõendeid ammendavalt ja õigesti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.
7. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus diskretsiooni piire ületanud ja olulisi menetlusõiguse norme ei ole rikutud. Hageja I apellatsioonkaebuses ei ole toodud esile selliseid asjaolusid, mis võimaldaks teha teistsugust otsust, kui tegi maakohus.
8. Ringkonnakohus ei nõustu hageja I apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus teinud hooldusõiguse küsimuses lapse huvide vastase lahendi. Maakohtu otsus on selles osas kooskõlas

sätete ja kohtupraktikaga (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-159-15 p 30), mille kohaselt üldjuhul ühist hooldusõigust täielikult ei lõpetata. Seda tehakse vaid erandlike ja mõjuvate põhjuste olemasolu korral, eelkõige siis, kui ühine hooldusõigus kahjustab ilmselgelt alaealise huve või üks vanem ei ole võimeline või ei soovi hooldusõigust teostada. Käesolevas asjas maakohtu ette toodud asjaolud ei võimalda sellist järeldust teha. Riigikohus leidis eelviidatud lahendis, et vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes tuleb piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. 9 52. Hageja I leiab ebaõigesti, et maakohus oleks pidanud otsuse tegemisel lähtuma lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutuse arvamustest.

§ 137lg-s 3 sätestatut järgides lähtus maakohus eelkõige lapse huvidest.

Apellatsioonimenetluses leiavad nii lapsele määratud esindaja kui ka eestkosteasutus, et kohtuotsus on lapse hooldusõiguse osas õige ning vanemate ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine ja hooldusõiguse emale üleandmine ei ole põhjendatud.

1. Ekslik on ka hageja I apellatsioonkaebuse väide, et vanemate alaliselt lahus elamise korral tuleb ühine hooldusõigus alati täielikult lõpetada. Antud juhul andis kohus hagejale I üle lapse hooldusõiguse olulistes valdkondades – lapse viibimiskoht, haridus- ja tervishoiukorraldus ning varahooldusõigus. Apellatsioonkaebuses väidab hageja I, et temale hooldusõiguse täieliku üleandmisega vähenevad või kaovad erimeelsused, mis vanematel võivad tekkida lahendamata küsimuste osas ja millest paratamatult saab osa ka laps. Kaebuses ei ole märgitud, milliste lahendamata küsimuste osas võiks selline olukord tekkida. Asja materjalist ei nähtu, et vanematel oleks senini olnud lapsega seotud küsimuste lahendamisel erimeelsusi.
2. Asja materjaliga ei ole kooskõlas apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei ole aastaid lapse vastu mingit huvi üles näidanud. Hagiavalduse kohaselt on kostja helistanud lapsele igas kvartalis mitu korda, samuti on isa ja laps kohtunud alates vanemate kooselu lõppemisest ca 10 korda lapse kodus (t lk 5). Seega on hageja I hagiavalduses ise kinnitanud, et isa suhtleb lapsega. Sellist suhtlemist ei saa pidada aktiivseks, kuid see kinnitab kostja soovi olla lapse eluga kursis. Paljasõnaline ja emotsioonidest kantud on apellatsioonkaebuse väide, et kohtu otsustus toob lapsele kaasa kahjulikke tagajärgi.
3. Vastuseks hageja II apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et 30.11.2013 kokkuleppe elatise maksmiseks sõlmisid lapse vanemad, mitte laps ja isa. Maakohus viitas õigesti Riigikohtu 23.02.2016 määruses märgitud seisukohtadele (tsiviilasi nr 3-2-1-101-15 p-d 13 ja 14), mille kohaselt on lapse vanemate kokkulepe oma olemuselt leping kostja seadusest tuleneva lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta

§ 100lg 3 esimese lause mõttes.

Sellisest lepingust tulenevad õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Lapse õigused on kaitstud seeläbi, et vanemate kokkuleppest sõltumata saab ta nõuda kohustatud vanemalt elatist

alusel (

§ 100lg 3 teine lause), nagu hageja II antud juhul ka tegi.

1. Ebaõige on hageja II seisukoht, et lapse vajaduste suurus on tõendatud vanemate kokkuleppega. Kokkuleppest ei nähtu, millistel kaalutlustel leppisid vanemad kokku 300 euro suuruse elatise maksmise kuus. Kokkuleppest ei nähtu, et selle summa määramisel oleks arvestatud lapse tegelikke vajadusi, tavalist elulaadi jms, nagu hageja II apellatsioonkaebuses väidab.
2. Maakohus juhtis 02.06.2016 määrusega hageja II tähelepanu sellele, et kui ta soovib elatise väljamõistmist suuremas ulatuses, kui on seaduses sätestatud miinimumsumma, siis on tal kohustus tõendada kõiki elatise minimaalmäärast suuremaid kulutusi ja esitada kohtule dokumendid, mis neid kulutusi tõendavad (t lk 51-53). Hageja II seda ei teinud. Seega sai maakohus rahuldada hageja II alternatiivse nõude ja elatise välja mõista seaduses sätestatud miinimumsuuruses ning võtta selle määra aluseks ka elatise tagasiulatuval väljamõistmisel.
3. Maakohus jättis menetluskulud õigesti poolte endi kanda. Kohus on otsust selles osas piisavas ulatuses põhjendanud. Maakohus leidis põhjendatult, et käesolevas tsiviilasjas ei ole TsMS § 164 lg-s 2 sätestatud asjaolusid, menetluskulude poolte endi kanda jätmine on õiglane ega kahjusta ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. 10
4. Hageja leiab ekslikult, et ta ei saanud tulenevalt

§ 67

lg-s 2 sätestatust pöörduda abielu lahutamise hagiga kohtusse enne kahe aasta möödumist abielusuhete lõppemisest. Seadus sellist keeldu ei sätesta.

§ 67

lg 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Seega tuleb kohtul igal konkreetsel juhul abielu lahutamiseks kindlaks teha, et abielusuhted on pöördumatult lõppenud ja abikaasad ei soovi kooselu taastada.

1. TsMS § 164 lg 2 kohaldamiseks ei anna iseenesest alust hageja I väited selle kohta, et tema ülalpidamisel on kolm last ja kodu. Hageja I ei esitanud maakohtule ega apellatsioonimenetluses tõendeid, mille alusel saaks teha järelduse selle kohta, et tema poolt enda menetluskulude kandmine kahjustab ülemääraselt tema olulisi vajadusi. Samuti puuduvad asjas tõendid selle kohta, et kostja oleks venitanud asja lahendamisega ja et ta oli pahatahtlik, nagu hageja I väidab. TsMS § 164 lg 2 kohaldamiseks ei anna alust ka kostja elama asumine välisriiki.
2. Antud juhul puudub alus ka TsMS § 164 lg 3 kohaldamiseks, nagu hageja II ekslikult leiab. Asja materjalist nähtuvalt ei olnud elatisenõude esitamise aluseks asjaolu, et kostja ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta.
3. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate AO-J kanda tema apellatsioonkaebuse lahendamisel tekkinud kulude osas ja GA kanda tema apellatsioonkaebuse lahendamisel tekkinud kulude osas, välja arvatud GA-le riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda.
4. Menetluskulud määrab TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt rahaliselt kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
5. Alaealise lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja taotluse kohaselt tegi ta apellatsioonimenetluses toiminguid kokku 1,5 tunni ulatuses, millest 0,5 tundi kulus apellatsioonkaebusega tutvumisele ja analüüsile ning 1 tund vastuse koostamisele. Vastavalt riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste §-le 10, on nimetatud toimingute eest ette nähtud tasu kokku 60 eurot, lisandub käibemaks 12 eurot.
6. Ringkonnakohus leiab, et riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu kindlaksmääramise ja väljamõistmise taotlus on põhjendatud ja tuleb täies ulatuses rahuldada. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 alusel määrab kohus alaealise lapse esindaja tasu suuruseks 72 eurot (koos käibemaksuga). Tasu maksmise riigi õigusabi osutanud advokaadile korraldab advokatuur (RÕS § 24 lg 1). Reet Allikvere Iko Nõmm Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 11