Obsah (9)

§ 620§ 104§ 101§ 115§ 423§ 448§ 422§ 476§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2016. a Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 620

lõikes 1 sätestatud hoolsuskohustust, kuna aken oli võimalik eemaldada ilma valvesüsteemi käivitumiseta. Kohtu märgitu, et valvesüsteem oli töökorras ja edastas signaale valve sisse- ja väljalülitamise kohta, ei välista vastustaja I vastutust. Kohtu tuvastatu kinnitab ainult seda, et objekt pandi valvesse. Apellant leidis, et väär on maakohtu seisukoht, et infrapunaandurite tõttu ei olnud ruumis võimalik märkamatult liikuda. Eksperdi selgituste järgi võib andur liikumist mitte avastada, kui inimene riietub infrapunakiirgust blokeerivasse riietusse ja juhul, kui selle riietuse pealispinna ja ruumis asuvate asjade pealispinna temperatuur on lähedased. Politsei ei ole kahtlustanud apellandi töötajaid, mistõttu on nende ütlused usaldusväärsed ning eluliselt usutavad. Apellant leidis, et ei ole tõendatud, kuidas valveobjektilt on tööpäeval võimalik ära viia 26 välisust, 18 viimistlemata siseust, 7 klaasist saunaust ja 3 pööninguluuki, ilma et ükski apellandi töötaja seda märkaks. Apellant märkis, et kindlustusjuhtumi toimumine on tõendatud. Kohtuotsus on vastuoluline, kuna kohus on otsuses kinnitanud, et objekt oli nõuetekohaselt valvestatud ja möönnud, et vara on läinud apellandi valdusest välja tema tahte vastaselt. Nõuded vastustaja I ja vastustaja II vastu on seotud, kuna mõlemad kostjad pidid täitma kohustust apellandi ees ning mõlemad jätsid kohustuse täitmata. Nõude suurus on tõendatud. Pärast varguse toimumist kutsuti kohale politsei ning koos politseiga vaatasid töötajad üle lao seisu ning panid kirja puuduvad uksed. Apellant arvutas seejärel ostetud uste summad kokku ning seeläbi saadi kahju summa suurus. Seadus ei sätesta, et kahju tekkimisel peab äriühing läbi viima inventuuri, et tõendada kahju tekkimist. Apellant palus vähendada vastustaja I menetluskulusid kokku 1887,50 euro ulatuses.

1. Vastustaja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Asjaolu, et hageja kohtuotsusega ei nõustu, ei tähenda, et kohus oleks eksinud õiguse kohaldamisel. Maaohus on õigesti leidnud, et isegi juhul, kui eest võetud aken ei asunud häiresüsteemi andurite tööpiirkonnas, siis varastatud kaubani jõudmiseks pidanuks vargad ikkagi läbima andurite tööpiirkonna. Tähtsust ei oma asjaolu, kas aken asus andurite tööpiirkonnas, vaid tähtsust omab asjaolu, et varastatud kaup asus andurite tööpiirkonnas. Äärmiselt ebatõenäoline on kõrgtehnoloogilise varustuse kasutamine, mille korral andurid ei reageeriks. Sellisel juhul ei omaks tähtsust ka küsimus, kas aken asus andurite tööpiirkonnas või mitte. Kohus on õigesti leidnud, et hageja oli keeldunud kostja I pakutud 5 videovalvesüsteemist, mis oleks aidanud väidetava varguse toimepanijad tuvastada. Kostja I menetluskulusid ei tuleks täiendavalt kontrollida. Kostja I menetluskulud on põhjendatud.
2. Vastustaja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja II leidis, et kindlustusjuhtumi toimumine on tõendamata, esineb alus kindlustushüvitise maksmisest keeldumiseks ning kahju suurus ei ole tõendatud, samuti puudub alus solidaarvastutuseks. Kindlustusjuhtumi toimumise peab tõendama kindlustusvõtja. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja maakohtu
4. veebruari
5. a otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi kostja II vastu, jättis kostja II menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud 5150 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi kostja II vastu, jätab kostja II menetluskulud tema enda kanda ning määrab kostja I menetluskuludeks maakohtus 3262 eurot. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonkaebuse põhjenduste osas vastustaja I suhtes (I) ja seejärel vastustaja II osas (II) ning lõpuks menetluskulude osas (III). I
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vastustaja I ei ole hoolsuskohustust rikkunud. Apellandi ja vastustaja I lepingulistele suhetele tuleb kohaldada käsunduslepingu sätteid.

§ 620

lg 1 sätestab käsundisaaja lojaalsus- ja hoolsuskohustuse.

§ 620

lg 2 järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks selle toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Vastustaja I on professionaalne teenuseosutaja, mistõttu tuleb tema hoolsust analüüsida

§ 104lg 3 kohaselt objektiivsete kriteeriumite alusel.

See tähendab, et objektiivse, välise hooletuse analüüsimisel tuleb esitada küsimus, kas isik on täitnud oma kohustused samal kutsealal tegutsevate isikute vähemalt keskmise hoolsusega. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust järeldada, et vastustaja I on toiminud oma kohustuste täitmisel madalama hoolsusega, kui võis seda oodata keskmiselt turvateenuse osutajalt. Maakohus on tuvastanud, et isegi juhul, kui aknaesine oli väljaspool andurite tööpiirkonda, oleksid andurid varguse käigus siiski tööle hakanud, kuna vargad oleksid pidanud ruumis liikuma. Ringkonnakohtul ei ole põhjust jõuda teistsugusele seisukohale. Ka juhul, kui vargad olid riietunud infrapunakiirgust blokeerivasse riietusse, ei tähenda see, et vastustaja I on hoolsuskohustust rikkunud. Sellisel juhul ei töötaks ka teiste valveteenust pakkuvate isikute valveandurid ning seejuures tuleb arvestada asjaolu, et varguse toimepanemine sellisel viisil on vähetõenäoline ja kaitset sellise varguse eest ei saa oodata automaatselt iga valvelahenduse korral. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa elektrooniliselt valvelt oodata sama valvetaset, kui näiteks mehitatud valvelt. 9. Ringkonnakohus märgib, et kahju suuruse tuvastamine ei ole vajalik, kui ei ole tuvastatud kohustuse rikkumist.

§ 101

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja kasutada õiguskaitsevahendeid siis, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Õigus nõuda kahju hüvitamist

§ 115lg 1 alusel eeldab kohustuse rikkumist.

6 II 10. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu ja vastustaja II seisukohaga, et kindlustusjuhtumi toimumine on tõendamata.

§ 423

lg 1 alusel on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Vastavalt poolte sõlmitud kindlustuslepingule ja selle üldtingimuste punktidele 3.2. ja 3.5.1. on kindlustusjuhtumiks mh ka murdvargus.

§ 448

lg 2 järgi võib kindlustusandja pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. Tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. 11. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellant on kindlustusjuhtumit tõendanud niivõrd, kuivõrd võib apellandilt kui kindlustusvõtjalt seda mõistlikult oodata. Apellant on vargusest teavitanud Politsei- ja Piirivalveametit ja kindlustusandjat ning on teinud laoseisu inventuuri. Asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveamet lõpetas hiljem kriminaalmenetluse süüdlase tuvastamatuse tõttu, ei tõenda seda, et murdvargust ei ole toimunud. Kindlustusandja ei küsinud pärast varguse toimumist apellandilt täiendavaid tõendeid ning ei seadnud ka kahtluse alla kindlustusjuhtumi toimumist, vaid märkis hüvitamisest keeldumise otsuses, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmisest, kuna apellant on rikkunud ohutusnõuet ning kahju ja ohutusnõude rikkumise vahel esineb põhjuslik seos. Sellega on ringkonnakohtu hinnangul vastustaja II mh möönnud, et kindlustusjuhtum on toimunud. Kuna kindlustusandja ei nõudnud hagejalt täiendavaid tõendeid kindlustusjuhtumi kohta pärast sündmuse toimumist, on hea usu põhimõtte ja

§ 448

lg 2 sätestatuga vastuolus maakohtu seisukoht, et kohtule esitatud tõenditest ei saa järeldada, et vargus pandi toime just kindlustustingimustes kirjeldatud murdvarguse teel ning hageja väited on oletuslikud. Ringkonnakohus selgitab, et kindlustusvõtjalt ei saa eeldada selliste tõendite esitamist, mille hankimine on võimatu. Näiteks võib kindlustusvõtja jaoks olla võimatu selgitada välja varguse toimepanija, täpne toimepanemise viis või kellaaeg.

1. Kindlustuslepingus ei ole kokku lepitud, et kindlustusjuhtumiks ei ole selline murdvargus, kus vargad kasutavad infrapunakiirgust blokeerivat riietust. Maakohus on jätnud kindlustusjuhtumi tõendatuse hindamisel välistamata olukorra, kus vargad kasutasid riietust, mille tõttu andurid ei reageerinud. Maakohus on märkinud, et spetsialisti seisukoha järgi võidi varguse käigus katta andurid kinni ning on sedastanud, et selline võimalus on oletuslik. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt sündmuse spetsiifikast on kindlustusvõtja jaoks äärmiselt raske või võimatu tõendada, et vargus toimus infrapunakiirgust blokeerivas riietuses või kaeti andurid varguse käigus kinni. Esitatud tõendid on piisavad, et jõuda seisukohale murdvarguse toimumises ning selleks ei ole vaja selgitada välja sündmuste toimumise täpselt spetsiifikat ja käiku. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et asjas esitatud tõendite alusel saab tuvastada, et kindlustusjuhtum toimus. Kindlustusandja ei ole menetluses kasutanud õigust esitada või koguda täiendavaid tõendeid, mis oleksid tema vastutuse välistanud või seda vähendanud.
2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kahju tekkimine ja suurus on tõendamata ning leiab, et maakohus on tõendeid valesti hinnanud ning rikkunud tõendite hindamisel menetlusõigust. Apellant esitas maakohtule taotluse kriminaalasja toimiku materjalide juurde võtmiseks (I kd lk 130). Kriminaalasja materjalide hulgas on kaupluse inventuuri kokkuvõtted nr 0000576 ja 0000575 ( I kd lk 139, 140). 20.10.2015 toimunud eelistungil küsis maakohus kostjate I ja II seisukohta hageja esitatud kriminaalasja materjalide juurdevõtmise kohta ja 7 mõlemad kostjad nõustusid materjalide asja juurde võtmisega ning kohus rahuldas hageja taotluse. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole oma otsuses esitatud inventuuri kokkuvõtteid nõuetekohaselt hinnanud ja on sellega rikkunud TsMS § 232 lõikes 1 sätestatut, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muuhulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Maakohus märkis otsuses, et asjakohaseks tõendiks oleks inventuuri andmed. Samas ei ole maakohus kirjeldanud ja põhjendanud, kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et esitatud inventuuri kokkuvõteid ei saa käsitleda asjakohasete tõenditena. Seetõttu peab ringkonnakohus vastavalt TsMS § 652 lõikele 5 vajalikuks inventuuri kokkuvõtete kui tõendite uut uurimist ja hindamist ning teeb seda järgnevalt.
3. Ringkonnakohus leiab, et kahju tekkimine ja suurus on inventuuri kokkuvõtetega tõendatud. Inventuuri kokkuvõtetest nähtub puuduolevate kaupade nimetus, kogus ja väärtus. Ringkonnakohus leiab, et inventuur on piisav kahju tekkimise ja suuruse tõendamiseks, kuna lähtuvalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ei saa sellisel juhul oodata kindlustusvõtjalt asjaolu teistsugust tõendamist. Samuti ei ole vastustaja II tuginenud asjaolule, et inventuurid on ebapiisavalt või valesti läbiviidud ega ole seda tõendanud. Inventuuri kokkuvõttest nr 0000576 selgub, et puudu on 51 ust ja saunaust kokku väärtusega 6409,89 eurot. Inventuuri kokkuvõttest nr 0000575 nähtub, et puudu on 3 pööninguluuki kokku väärtusega 336,98 eurot. Inventuuri kokkuvõtetetes on iga kaup eristatud tootekoodiga ning toodud välja iga toote väärtus eraldi. Seega on iventuuridest nähtuv tekkinud kahju ja selle suurus.
4. Kuna kindlustusjuhtum on toimunud ja apellandile on tekkinud kahju, võib apellant nõuda vastustajalt II täitmist

§ 422

lg 1,

§ 423

lg 1 ja

§ 476lg 1 alustel.

Ringkonnakohus luges käesoleva otsuse punktis 14 tõendatuks kahju tekkimise 6746,87 euro ulatuses (6409,89 + 336,98). Hagiavalduses märkis apellant kahju suuruseks 6747,87 eurot. Ringonnakohus leiab, et väljamõistmisele kuulub 6746,87 eurot. Ringkonnakohus märgib, et solidaarvastutuse kohaldamise küsimus ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuna solidaarvastutus eeldab

§ 65lg 1 kohaselt võlgnike paljusust.

Käesoleval juhul on ringkonnakohus leidnud, et võlgnikuks on ainult vastustaja II ning seetõttu on välistatud solidaarvastutuse kohaldamine. III

1. Ringkonnakohus jätab hageja (apellandi) poolt hagi esitamisel tasutud riigilõivu kostja (vastustaja) II kanda ning apellandi õigusabikulud 50 % ulatuses kostja (vastustaja) II kanda ning 50 % ulatuses hageja (apellandi) enda kanda. Kuna hageja põhinõue kuulub kostja II vastu täies ulatuses rahuldamisele, siis on põhjendatud kaotanud poolelt riigilõivu välja mõistmine täies ulatuses. Samas esitas hageja solidaarselt nõude kahe kostja vastu tuginedes erinevatele materiaalõiguse normidele ja tuues esile erinevad faktilised asjaolud, seetõttu tuleb eeldada, et õigusabikulu jagunes kostjate vahel võrdselt ning kostja II kanda tuleb jätta pool hageja poolt maakohtus kantud õigusabikuludest. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse vastustaja II suhtes, jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 alusel vastustaja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda.
2. Maakohus mõistis apellandilt vastustaja I menetluskulude katteks välja 5150 eurot. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on mõistnud vastustaja I menetluskulud välja põhjendamatus ulatuses. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetluskulud välja 8 põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud. Maakohus märkis, et tegu ei ole keeruka õigusvaidlusega. Ringkonnakohus nõustub sellega. Ringkonnakohus peab põhjendamatuks vastustaja I maakohtus esitatud järgmisi kulusid: nõupidamist kliendiga 1 t ja 20 min hinnaga 200 eurot; kohtumääruse analüüsi ja informatsiooni kliendile 30 min hinnaga 75 eurot; suhtlust kohtuga menetlusdokumentide kättetoimetamise osas 20 min hinnaga 50 eurot; varguse asjaolude selgitamist, suhtlust G4S Eesti AS töötajatega, suhtlust uurijatega ja suhtlust G4S Eesti AS tehnikuga 1 t 30 min hinnaga 275 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud toimingud vajalikud ja põhjendatud õigusabi osutamiseks käesolevas kohtuasjas. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et
3. aprillil
4. a koostatud kostja vastuse koostamise mõistlik ajakulu on 4,5 tunni asemel 3 tundi. Samuti on põhjendamatu 25 minuti kulutamine kostja vastuse kohtusse esitamisel. Selline toiming on ringkonnakohtu hinnangul tehtav 10 minutiga. Ebamõistlik on
5. juunil
6. a kohtualluvuse osas kohtule seisukoha esitamise (sh nõupidamise kliendiga) ajakulu 1 tund. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et arvestades koostatu äärmiselt väikest mahtu on põhjendatud ajakuluks 10 minutit. Vastustaja I on kulutanud
7. septembril
8. a kohtuasja analüüsile ja kohtukõne teeside kirjutamisele 6 tundi. Arvestades käesoleva asja mitte suurt õiguslikku keerukust, on põhjendatud ajakuluks ringkonnakohtu arvates 2 tundi. Ringkonnakohus peab
9. oktoobri
10. a kohtunõudele vastamise täiendavate teeside koostamise põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu arvates vähendada vastustaja I menetluskulusid 1887 euro väärtuses. Seega määrab ringkonnakohus vastustaja I põhjendatud menetluskuludeks maakohtus 3262 eurot.
11. Apellant palus maakohtus mõista välja menetluskulude katteks 2634,67 eurot. Esitatud menetluskulude nimekirja järgi koosnesid apellandi menetluskulud maakohtus 450 euro ulatuses tasutud riigilõivust ja 2184,67 euro ulatuses õigusabiteenusest. 8 t ja 20 min on apellandi esindaja maakohtus kulutanud esmasele konsultatsioonile kliendiga, materjali läbitöötamisele ja õigusliku positsiooni kujundamisele, avalduse esitamisele G4S Eesti AS-le, vastuse koostamisele RSA-le, pretensiooni koostamisele ja esitamisele G4S Eesti AS-le ning ettevalmistusele kohtuistungiks. Nimetatud teenuse eest on tasuks märgitud koos käibemaksuga 1200 eurot. Korduvale konsultatsioonile kliendiga, täiendavale materjalide läbitöötamisele, hagiavalduse koostamisele, seisukohtade ja tõendite esitamisele on apellandi esindaja kulutanud maakohtus 8 tundi kogumaksumusega 960 eurot koos käibemaksuga. Istungile sõitmise kütusekuluks on märgitud koos käibemaksuga 24,56 eurot. Ringkonnakohus leiab, et apellandi menetluskulud maakohtus on kogumis põhjendatud ja asjakohased. Kuna menetluskulusid tasuma kohustatud isikud on käibemaksu kohuslased, tuleb menetluskulude arvestamisel võtta aluseks ilma käibemaksuta summa. Seega määrab ringkonnakohus apellandi õigusabikulude põhjendatud suuruseks 1820,55 eurot. Menetluskulude suurus maakohtus kokku on 2270,55 eurot (450 + 2184,67/120*100).
12. Ringkonnakohus jätab põhinõude osas apellatsioonkaebuse vastustaja I suhtes rahuldamata ja märgib, et menetluskulude kindlaksmääramise, sh suuruse vaidlustamisel tekkinud kulusid TsMS § 178 lg 4 alusel ei hüvitata. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja I menetluskulud ringkonnakohtus tekkisid apellatsioonkaebusele vastamisel sõltumata menetluskulude vaidlustamisest, seega jätab ringkonnakohus vastustaja I menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda. Vastustaja I esitatud menetluskulude nimekirja järgi koosnevad vastustaja I menetluskulud ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse analüüsist, kohtuotsuse analüüsist, vastustaja II vastuse analüüsist ja kostja I vastusest apellatsioonkaebusele. Kokku on vastustajal I esindajal kulunud 9 6 töötundi tunnihinnaga 126 eurot. Vastustaja I menetluskulude kogumaksumus on ilma käibemaksuta 756 eurot. Vastustaja I on käibemaksukohuslane. Ringkonnakohus analüüsis vastustaja I esindaja õigusabitoimingute nimekirja ning selles märgitud õigusabitoiminguid ning nende kestust ja leidis, et vastustaja I esindaja osutatud toiminguid õigusabi andmiseks ning nendele kulutatud aeg ja teenuse hind on mõistlikud. Seega määrab ringkonnakohus vastustaja I menetluskuludeks ringkonnakohtus 756 eurot.
13. Võttes arvesse, et ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse vastustaja I suhtes menetluskulude osas ja vastustaja II suhtes täielikult, jätab ringkonnakohus apellandi õigusabikulud ringkonnakohtus 50 % ulatuses vastustaja II kanda ning 50 % ulatuses apellandi enda kanda. Riigilõivu jätab ringkonnakohus täies ulatuses vastustaja II kanda. Apellant on palunud mõisa menetluskulude katteks ringkonnakohtus välja 2250 eurot koos käibemaksuga. Menetluskulud koosnevad menetluskulude nimekirja järgi riigilõivust 450 eurot ja õigusabikuludest 1800 eurot. Õigusabikulud koosnevad 12 t ja 30 min ulatuses Tartu Maakohtu otsuse analüüsist, nõupidamisest ja konsultatsioonist kliendiga, materjali läbitöötamisest ja õigusliku positsiooni kujundamisest, apellatsioonkaebuse ja seisukohtade koostamisest. Ringkonnakohus peab apellandi menetluskulusid vajalikuks ja põhjendatuks. Kuna apellandi menetluskulusid maksma kohustatud isikud on käibemaksukohuslased, tuleb arvestada õigusabikulust maha käibemaks ja võtta aluseks käibemaksuta summa. Seega määrab ringkonnakohus apellandi õigusabikuludeks 1500 eurot. Apellandi menetluskulud kokku ringkonnakohtus on 1950 eurot (450 + 1800/120*100). /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 10 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi