Obsah (10)

§ 167§ 111§ 173§ 119§ 145§ 6§ 152§ 149§ 164§ 69

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2017. a, Tallinn Tsiviila

§ 167

lg 1 ja lg 6 alusel anda kostjale üle garantiist tulenev nõudeõigus T-Tammer OÜ vastu ning et seni kuni hageja seda teinud ei ole, on kostjal õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest

§ 111lg 1 alusel, mida kostja on ka teinud.

Kostja leiab, et tal on võimalik tugineda

§ 111

lõikele 1, kuivõrd hageja ja kostja vahel tekib kostja poolt kohustuse täitmisega seaduse alusel nõude loovutamise võlasuhe. Kostja leiab seejuures, et eeltoodust tulenevalt ei vastuta kostja ka viiviste eest. Maakohtu otsus 2

1. Harju Maakohus rahuldas
2. mai
3. a otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 50 000 eurot ja viivise võlgnevuselt ning jättis menetluskulud kostja kanda.
4. Maakohus tuvastas, et hageja nõue kostja vastu põhineb käenduslepingul ning otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostjal antud hetkel õigust keelduda

§ 111lg 1 alusel enda käenduskohustuse täitmisest.

Kohus leidis, et kostja tugineb enda kohustuse täitmisest keeldumisel õigusele, mida kostjal (veel) ei ole. Kohtu hinnangul jätab kostja tähelepanuta asjaolu, et enne kui kostja on hagejale täitnud endapoolse kohustuse, ei saa põhivõlgniku vastu oleva nõude üleminekut kostjale toimuda ja seega ka väidetavat nõude loovutamise võlasuhet tekkida. Selleks, et tekiks (väidetav võimalik) õigussuhe, mis annab üldse võimaluse

§ 111lg 1 tugineda, tuleb kostjal enne oma käenduskohustus täita.

Sisuliselt on kostja tõstnud võimalikust tulevikus tekkivast õigussuhtest (loovutamise võlasuhe) tuleneva õiguse sama - veel tekkimata õigussuhte tekkimise eelduseks – mis on aga täielikult ebaloogiline, teostamatu ja väär. Seega ei ole kostjal antud tsiviilasjas õigust tugineda vastavale vastuväitele.

1. Maakohus rahuldas ka hageja viivisenõude ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 100 eurot, viivis alates hagi esitamisest
2. novembril
3. a kuni kohtuotsuse tegemiseni 2020 eurot.
4. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtu hinnangul on hageja esindaja poolt õigusabi andmiseks kulutatud aeg põhjendatud ja õigusabi tunnihind mõistlik, mistõttu määras maakohus hüvitamisele kuuluvate õigusabikulude suuruseks 1090,80 eurot ja seega kokku hüvitatavate menetluskulude suuruseks 2190,80 eurot (1100 + 1090,80). Apellatsioonkaebus
5. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
6. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostjal ei ole õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest olukorras, kus hageja on keeldunud talle üle andmast nõude täitmist tagavat garantiid. Olukorras, kus nõue läheb üle seaduse alusel, kohaldatakse

§ 173lg 2 kohaselt nõude loovutuse kohta sätestatud.

Seega kohaldub ka

§ 167

lg-d 1 ja 6, mis sätestavad hageja kohustuse anda üle nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused ning kohustavad hagejat tegema kostjaga koostööd selleks, et tagatised üle anda. Kuna garantii kui mitteaktsessoorne tagatis tuleb anda üle hageja poolt eraldi tahteavaldusega, siis võib kostja keelduda käenduskohustuse täitmisest

§ 111

lg 1 alusel seni, kuni hageja on talle üle andnud garantii või kinnitanud, et ta seda teeb. Maakohtu seisukoht, et antud juhul

§ 111

lg 1 ei kohaldu, kuna kostja ei ole veel oma käenduskohustust täitnud, on ekslik, kuna

§ 111

lg 1 kohaldubki olukorras, kus mõlemad võlasuhte pooled peavad vastastikused kohustused täitma, kuid ei ole veel seda teinud. 15. Samuti on maakohus tähelepanuta jätnud, et kuna kostja oli teinud hagejale ettepaneku vabatahtlikuks täitmiseks, mida hageja ei olnud vastu võtnud, oli hageja vastuvõtuviivituses

§ 119tähenduses ja seetõttu ei saa kostjalt nõuda viivist alates 04.

novembrist

1. a, mil kostja tegi hagejale ettepaneku täitmiseks läbi notari deposiitkonto.
2. Maakohus on jätnud vastamata kostja vastuväitele, mille kohaselt on tagatise (garantii) üleandmisest keeldumine võrdsustatav tagatise kahjustamisega

§ 145

lg 5 tähenduses ning millest tulenevalt tuleb vähendada kostja vastutust nullini. Samuti ei 3 ole hinnanud maakohus kostja vastuväidet, mis põhines hea usu põhimõtte rikkumisel hageja poolt. Tegemist on oluliste vastuväidetega, mille maakohus on põhjendamatult jätnud lahendamata, seega on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi (TsMS § 442 lg 8) ja jätnud kohaldamata asjassepuutuvad materiaalõiguse normid (

§ 145

lg 5,

§ 6). 17.

Maakohus on jätnud valesti menetluskulud kostja kanda, kuna kostja ei ole andnud hagejale alust kohtusse pöördumiseks, sest ta on olnud valmis käenduskohustuse täitma, kuid seadnud selle tingimuseks igati seadusliku nõude hageja poolt tagatiste üleandmiseks. Seega ei vastuta kostja tekkinud viiviste eest ning hageja menetluskulude eest, kuna viivitus nõude täitmisel ning hagejal menetluskulude tekkimine ei ole tingitud kostjast. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning ja tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata ning rikkunud sellega menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Samuti on maakohus kohaldanud vaidluse lahendamisel valesid materiaalõigusnorme. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
3. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Et kohtu otsus nendele nõuetele vastaks, tuleb kohtul TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 ja § 438 lg 1 järgi selgitada välja vaidluse aluseks olev tegelik faktiline ja õiguslik olukord ning kohaldada sellele õiget materiaalõigusnormi.
4. Maakohus on otsuses lähtunud arusaamisest, mille järgi peab selleks, et käendaja saaks esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, käendaja eelnevalt käenduskohustuse täitma. Maakohus on sellise seisukoha esitamisel lähtunud

§ 152

lg 1 regulatsioonist, mis sätestab, et käenduse täitnud käendajale läheb üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et nimetatud säte reguleerib suhteid käendaja ja põhivõlgniku vahel ning ei reguleeri kohtu ette toodud olukorda ehk suhteid käendaja ja võlausaldaja vahel. Praegusel juhul on esitanud võlausaldaja nõude käendaja vastu ja seepärast ei ole hageja esitatud nõudel ja kostja vastuväidetel mingit pistmist sellega, millised õigused ja kohustused tekivad

§ 152lg 1 järgi käendaja ja põhivõlgniku vahelises suhtes.

Käesolevas vaidluses on tegemist

§ 149

järgse olukorraga, mis tähendab, et vaidluse all on küsimus, milliseid vastuväiteid võib käendaja esitada võlausaldajale. 22. Vaidluse lahendamisel on oluline silmas pidada, et

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule.

§ 164

lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 167

lg 1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel üle nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised. Kõnealusel juhul on hageja ja pank nõude loovutamise lepingus kokku leppinud ka käenduste üleminekus (tl 16) ja seega on hageja astunud võlausaldaja asemele ning põhimõtteliselt võib nõuda käendajatelt käenduskohustuse täitmist. 23. Kostja vastuväidete osas on olulise tähtsusega

§ 145

lg 5, mis sätestab, et juhul, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei 4 tõenda, et käendaja kahju on väiksem.

§ 145

lg 5 järgi on käendaja vastutuse vähenemise kontrollimisel määrav käenduslepingu sõlmimise aeg, mil käendaja jaoks selgub, millise nõude eest ta vajaduse korral vastutama peab. Samuti selgub käenduslepingu sõlmimisel eelduslikult see, kas võlausaldajal on oma nõude tagamiseks ka muid tagatisi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-16, p 14 ja 15;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-29-14, p 14). Praegusel juhul oli kostja väitel põhivõlgnikule antud laenu tagatiseks lisaks kostja antud käendusele ka esimese järjekoha kommertspant summas 400 000 eurot, Kredexi käendus summas 112 500 eurot ning T-Tammer OÜ garantii. Kostja on tuginenud väitele, et hageja tegevuse tulemusena on kommertspant lõppenud ning kostja kahtlustab, et ka T-Tammer OÜ garantii on kokkuleppel lõpetatud. Seega on kostja väitel võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud tagatised. 24.

§ 145lg 5 järgi on käendaja vastutuse vähenemisel määrav käendajale tekkinud kahju.

See tähendab, et sellises olukorras tuleb kahju arvestamiseks võrrelda käendaja positsiooni olukorraga, milles käendaja oleks olnud, kui nõuet ei oleks loovutatud ja teised tagatised säilinud. Kui tagatised oleksid säilinud ja käendajalt oleks nõutud võlgniku nõude rahuldamist, siis oleks käendaja saanud

§ 69

lg-te 1, 2 ja 7 alusel esitada tagasinõude muuhulgas teiste tagatise andjate vastu nendele langeva osa ulatuses. Eelnevast tulenevalt on vaidluse lahendamise seisukohast olulise tähtsusega kostja tõstatatud küsimus, mis on saanud teistest laenu tagatistest. Vastusest sellele küsimusele sõltub võlausaldaja nõude suurus, sest juhul, kui teised tagatised on võlausaldaja tegevuse tulemusena lõppenud või vähenenud, võib kostjal olla hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab käenduskohustusega tasaarvestada.

1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul pöörata tähelepanu vaidluse tegelikule sisule ning kostja vastuväidetele ning selgitada välja asja lahendamiseks olulise asjaoluna teiste tagatiste saatus ja võlausaldaja roll nende võimalikus kadumises või vähenemises. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et kuigi hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1), tuleb siiski olukorras, kus poolte seisukohad on ebaselged, kohtul pooli küsitleda ja saadud vastustest tulenevalt selgitada pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks.
2. Otsuse puudulikkuse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära, arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
3. Mentluskulud tuleb jaotada vastavalt asja uue lahendamise tulemusele. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar 5