Obsah (5)

§ 180§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemine Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur Haldusasi A.B.i kaebus Tallinna Vangla 11. märtsi 2015 käskkir

§ 180, § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID

1. A.B. kandis kuni
2. veebruarini 2016 karistust Tallinna Vangla Maardu üksuses (avavanglaosakonnas) ning töötas väljaspool vanglat AS-is Saarmas. Seoses töökohal
3. veebruaril 2015 toimunud intsidendiga, kus kaebaja väidetavalt ähvardas teist isikut relvataolise esemega, esitati talle
4. veebruaril 2015 kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 punktis 3 nimetatud kuriteos. Tallinna Vangla
5. märtsi 2015 käskkirjaga nr 595 otsustati kinnipeetav A.B. paigutada karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tallinna Vangla kinnisesse osakonda. Käskkirjas tuginetakse sellele, et olles kahtlustatav kriminaalmenetluses, ei vasta A.B. avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale seatud tingimusele, mis on sätestatud justiitsministri
6. märtsi 2008 määruse nr 9 "Täitmisplaan" § 17 lg 2 punktis
9. detsembril 2015 esitas A.B. Tallinna Vanglale taotluse enda ümber paigutamiseks avavanglasse, kuna see on kooskõlas talle koostatud individuaale täitmiskavaga ning tema käitumine on olnud hea. Tallinna Vangla
10. jaanuari 2016 otsusega nr 5-8/15/36793-2 keelduti ümberpaigutamise menetluse alustamisest, kuna leiti, et pole piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Otsuses tuuakse välja, et kuigi kriminaalmenetlus
11. veebruaril 2015 toimunud intsidendi osas lõpetati, on vanglal tema tegevuse kohta oleva allikainfo põhjal teada, et ta on oma käitumisega seadnud ohtu teiste isikute elu ja tervise ja seega ei saa välistada, et võib toime panna uue õigusrikkumise. Samuti tuuakse
12. jaanuari 2016 otsuses välja, et selle tegemise ajal oli A.B.il üks kehtiv distsiplinaarkaristus.
13. A.B. esitas vaide, mille Tallinna Vangla
14. märtsi 2016 vaieotsusega nr 5-15/16/75-2 rahuldamata jättis. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
15. A.B. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla
16. märtsi 2015 käskkirja nr 595,
17. jaanuari 2016 otsuse nr 5-8/15/36793-2 ning
18. märtsi 2016 vaideotsuse nr 5-15/16/75-2 tühistamist. Kaebaja selgitab, et kriminaalmenetlus, mille raames teda KarS § 121 lg 2 punktis 3 nimetatud kuriteos kahtlustati, lõpetati
19. mail 2016 seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Kaebaja leiab, et vangla arvamus, nagu võiks kaebaja toime panna uue õigusrikkumise on põhjendamatu. Kaebaja selgitab, et kandis karistust avavanglas
20. märtsist 2014 kuni
21. veebruarini 2015, käis sel ajal väljaspool vanglat tööl, proovis olla korralik ega pannud toime mingisuguseid rikkumisi, sai tuttavaks oma tulevase naisega, kellega tal käesolevaks ajaks on laps, kelle ülalpidamises sai ta tänu avavanglas viibimisele ja tööl käimisele osaleda. Kaebaja leiab, et kuivõrd tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetati, ei saa tema kinnises vanglas kinni pidamist õigustada pelgalt sellega, et ta ei vasta avavanglas kinni pidamise tingimustele. Viimaks toob kaebaja välja, et Tallinna Vangla on tema poolt esitatud armuandmispalvele lisatud iseloomustuses märkinud, et kaebajal kuritegelikud ja vaenulikud hoiakud puuduvad. VASTUSTAJA SEISUKOHT
22. Tallinna Vangla vaidleb A.B.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks on vastustaja seisukohal, et kaebus tuleks
23. märtsi 2015 käskkirja nr 595 tühistamise nõude osas halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta, kuna kaebaja pole selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Teiseks leiab vastustaja, et kaebaja avavanglasse ümber paigutamise menetluse alustamata jätmine

1. jaanuari 2016 otsusega nr 5-8/15/36793-2 oli põhjendatud. Viidates vangistusseaduse (VangS) § 20 lõikele
2. ja justiitsministri
3. märtsi 2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lõikele 2 selgitab vastustaja, et kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise ainus sisuline tingimus on see, et on piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning kuna avavangla üks olemuslik tunnus on kinnipidamisasutuse sisese pideva ja vahetu järelevalve puudumine, on avavangla julgeoleku tagamiseks oluline kinnipeetava usaldusväärsus. Vastustaja on seisukohal, et A.B.it iseloomustavatel asjaoludel ei saanud teda vaidlusaluse otsuse tegemise ajal pidada sedavõrd usaldusväärseks, et oleks olnud võimalik tema avavanglasse ümber paigutamine. Vastustaja viitab vangla julgeolekuosakonnaga salajast koostööd tegevate isikute poolt saadud teabele, mille kohaselt A.B., ajal, mil ta kandis karistust avavanglas, olles varem karistatud raske isikuvastase kuriteo toimepanemise eest, oli oma käitumisega seadnud ohtu kaaskodanike elu ja tervise. Samuti toob vastustaja välja, et ka kinnises vanglas viibimise ajal pani kaebaja toime distsiplinaarsüüteo, mille eest karistati teda Tallinna Vangla
4. jaanuari 2016 käskkirjaga nr 52/
5. Vastustaja selgitab, et avavanglasse paigutamine ei ole kinnipeetava subjektiivne õigus ning sellest keeldumiseks piisab uute õigusrikkumiste toimepanemise ohust, kusjuures selle ohu hindamisel on vanglal avar kaalutlusruum. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6. Vaadanud läbi poolte seisukohad ning nende kinnituseks esitatud tõendid ning tutvunud Tallinna Vangla koostööteatistes nr KT1550000022 (21.01.2015), KT1550000048 (16.02.2015) ja KT1550000052 (19.02.2015) kajastatud teabega, leian, et A.B.i kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Tallinna Vangla on nii
7. märtsil 2015 kaebaja kinnisesse vanglasse paigutamisel kui
8. jaanuaril 2016 tema avavanglasse ümber paigutamise menetluse algatamisest keeldumisel adekvaatselt hinnanud kaebajast lähtuvaid võimalikke ohte ning kokkuvõttes põhjendatult leidnud, et kaebaja peab karistuse kandmist jätkama kinnises vanglas.
9. Jään esmalt käesolevas asjas
10. mail 2016 tehtud määruses võetud seisukohale, et kaebuse esitamine Tallinna Vangla
11. märtsi 2005 käskkirja tühistamise nõude osas on lubatav, kuivõrd kaebaja esitas selle peale vanglale vaide, ent vangla jättis selle tähtaegselt läbi vaatamata.
12. VangS § 20 lõike 1 kohaselt on kinnipeetava avavanglasse ümber paigutamise tingimuseks teiste hulgas see, et kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamist reguleeriva VangS § 21 lõikes 1 aga on sätestatud, et avavanglast kinnisesse vanglasse ümber paigutamine on lubatud, kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õigusrikkumisi või kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Viimatinimetatud sätte sõnastust "ei täida käesoleva seaduse […] nõudeid," tuleb mõista selliselt, et see hõlmab ka kinnipeetava vastavust VangS § 20 lõikes 1 sätestatud avavanglasse paigutamise tingimustele. Teisisõnu tuleb lugeda, et VangS § 21 lg 1 lubab avavanglast kinnisesse vanglasse ümber paigutada ka isiku, kes enam ei vasta kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamise tingimustele, muuhulgas juhul kui avavangla kinnipeetava osas ei ole enam piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Teistsugune tõlgendus tooks kaasa lubamatu olukorra, et sõltumata vangla ohuhinnangutest tulevikus aset leida võivate juhtumite kohta, ei saaks avavanglast kinnipeetavat kinnisesse vanglasse ümber paigutada. Eelviidatud sätetest tulenevalt on vanglateenistusel ümberpaigutamise otsustamisel väga avar kaalutlusõigus. Seejuures ei pea vangla lähtuma üksnes juba aset leidnud sündmustest ja tõsikindlalt kinnipeetava käitumise kohta teada olevatest asjaoludest, vaid saab arvestada ka kogutud teabele ja kaudsetele asjaoludele tuginevaid prognoose ja ohuhinnanguid.
13. A.B.i kinnisesse vanglasse ümberpaigutamist põhjendati
14. märtsi 2015 käskkirjas sellega, et ta oli kriminaalmenetluses tunnistatud kahtlustatavaks KarS § 121 lg 2 punktis 3 sätestatud kuriteos. Kuigi avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale kriminaalmenetluses kahtlustuse (või ka süüdistuse) esitamine ei saa automaatselt tingida tema kinnisesse vanglasse ümber paigutamist, õigustab kahtlustuse esitamine kindlasti järeldust, et kinnipeetav võib toime panna uue õigusrikkumise. Kahtlustus tähendab seda, et kriminaalmenetluses on kogutud piisav hulk teavet, mille pinnalt saab pidada võimalikuks, et konkreetne isik on toime pannud konkreetse kuriteo tunnustele vastava teo. Vangistuse eesmärkide täitmise ja vangla julgeoleku tagamiseks, sealhulgas kinnipeetavate ümberpaigutamise otsustamiseks peab vangla paratamatult tuginema prognoosidele erinevate kinnipeetavate võimaliku käitumise kohta tulevikus. Sellised prognoosotsused omakorda saavad tugineda olemasoleval teabel vastava isiku senise tausta, käitumise, kontaktide ja hoiakute kohta. Olukorras, kus avavanglas viibiva kinnipeetava kohta on piisavalt teavet selleks, et teda kahtlustada isikuvastase kuriteo toime panemises, saab üldjuhul põhjendatuks pidada kahtlusi selle isiku usaldusväärsuses ning temast lähtuda võivate riskide maandamiseks on tema ümber paigutamine kinnisesse vanglasse eesmärgipärane, vajalik ja mõõdukas meede. Nii oli see ka käesoleval juhul.
15. märtsi 2015 käskkirjas nr 595 kajastatud asjaolud, mis A.B.i kohta selle otsuse tegemise ajal teada olid, olid piisavad, õigustamaks kahtlust, et ta võib edaspidi panna toime õigusrikkumisi ega vasta seetõttu avavanglas kinni pidamise nõuetele ja tuleb ümber paigutada kinnisesse vanglasse.
16. Samamoodi on Tallinna Vangla
17. aasta jaanuaris põhjendatult leidnud, et A.B.i (tagasi) ümber paigutamine avavanglasse ei oleks põhjendatud ning keeldunud sellekohase menetluse algatamisest. Tõsi on, et kriminaalmenetlus, mille raames kaebajat kahtlustati, lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Sellest ei saa aga teha tingimata järeldust, et kaebaja vastab avavanglasse ümber paigutamise tingimustele.
18. jaanuari 2016 otsuses on Tallinna Vangla tuginenud tema valduses olevale allikainfole ning teinud selle pinnalt järelduse, et kaebaja varasema käitumise pinnalt ei saa välistada, et ta võib panna toime uue õigusrikkumise. Olles vangla
19. jaanuari 2016 otsuses viidatud koostööteatistega tutvunud (tutvumine on kajastatud märkega tutvumislehel, mida hoitakse Tallinna Vanglas), pean seal kajastatud allikainfole tuginemist lubatavaks ning leian, et selle pinnalt tehtud järeldus on põhjendatud. Nimetatud koostööteatistes kirjeldatakse konkreetseid juhtumeid, millest nähtub, et ajal, mil kaebajat avavanglas kinni peeti, on ta mitmel korral osalenud konfliktsetes olukordades teiste isikutega ning teatud juhtudel neid konfliktolukordi oma käitumisega provotseerinud. Ka asjaolu, et
20. veebruaril
21. aastal AS-i Saarmas toimunud intsidendi suhtes alustati kriminaalmenetlust KarS § 121 tunnustel ning kaebaja tunnistati selles menetluses kahtlustatavaks, viitab üheselt sellele, et kaebaja oli vähemalt kaasatud mingisugusesse agressiivsesse olukorda. Kaebaja kohta eeltoodud allikainfost teada olevaid asjaolusid silmas pidades ning arvestades seda, et karistust kannab ta väga raske isikuvastase kuriteo eest, õigustab see kahtlust, et kaebaja ei pruugi suuta end sarnastest agressiivsetest olukordadest eemal hoida, võib neid ise provotseerida või sellisesse olukorda sattununa toime panna õigusrikkumisi.
22. Lisaks eelnevale on Tallinna Vangla
23. jaanuari 2016 otsuses põhjendatult välja toodud ka see, et sel ajal oli kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus teo eest, mis seisnes kokkuvõttes selles, et ta viis eluosakonda oma töökohast (vangla sööklast) toiduaineid, püüdes neid ametnike eest peitmisega varjata. Tegemist oli vanglas kehtestatud distsipliini selge ja tahtliku rikkumisega, mida ei saa pidada kergeks süüteoks, sõltumata sellest, et tegemist oli objektiivses mõttes ohutute toiduainetega. Vangla julgeolek põhineb väga suurel määral rangel distsipliinil ning selline tegevus kahjustab vangla julgeolekut. Sellise teo eest karistatud kinnipeetava suhtes ei ole alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning sellest tulenevalt leidis vangla õigesti, et kaebaja avavanglasse ümber paigutamine ei oleks vajalik ega otstarbekas. Eelneva kõrval ei ole tähtsust sellel, et varem avavanglas olles kaebaja distsiplinaarsüütegusid toime ei pannud. Kaebaja poolt menetluse käigus välja toodud asjaolud, nagu see, et avavanglas oleks võimalik tööl käia ja oma perekonda majanduslikult toetada, ei saanud olla kaalukam vajadusest alluta kaebaja temast lähtuda võivate ohtude ennetamiseks kinnisele vanglale omasele järelevalverežiimile.
24. Kokkuvõttes on vangla lähtunud asjakohastest kaalutlustest ega ole teinud kaalutlusvigu. Arvestades kinnipeetava ümberpaigutamise otsustamisel seaduse kohaselt vanglale antud väga ulatuslikku kaalutlusruumi, saaks vastava otsuse tühistamise aluseks olla vaid see, kui vangla otsus on ilmselgelt meelevaldne või et selle tegemisel on erinevate asjaolude kaalumine toimunud ilmselgelt valesti. Antud juhul on otsustes välja toodud asjaolud kindlasti sellised, et kaaluvad kaebaja avavanglasse paigutamise võimalikud positiivsed mõjud üles. Seetõttu on vaidlusalused otsused õiguspärased ja kaebus tuleb rahuldamata jätta. 13.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks, ent kuivõrd vastustaja ei ole enda kasuks taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik