KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-16-1363 Kohtuasi D.P. kaebu
“ (edaspidi Juhend) § 1 lg 1 määratleb täitmiskava kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programmina, kus esitatakse tema kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Tegemist on soovitusliku iseloomuga dokumendiga, mis ei anna kinnipeetavale mingeid õigusi ega pane talle vahetult ka kohustusi. 6.
§ 3
lg-te 1 ja 2 kohaselt on individuaalse täitmiskava koostamise aluseks riskihinnang, mille koostab inspektor-kontaktisik või muu riske hindav ametnik.
§ 3
lg-s 4 on üles loetud kõik need valdkonnad, milliseid tuleb uue kuriteo toimepanemist soodustavate asjaolude ja kinnipeetavaga seotud ohtude määratlemiseks analüüsida.
§ 3
lg 6 kohaselt kasutatakse riskihindamise tulemust paigutamise ja ümberpaigutamise otsustamisel, kuid
st ega üheski muus vangistusalases õigusaktis pole kinnipeetavast tuleneda võivaid ohte defineeritud. Seetõttu on nii nende sisustamine kui konkreetsete kinnipeetavaga seotud asjaolude tähenduse üle otsustamine üksnes vastava ametniku pädevuses, kellel tuleb kinnipeetava kohta kogutud andmete alusel anda tulevikku suunatud hinnang temaga seotud riskide tõenäosusele. Seejuures on piisav, kui hindajal on tekkinud mingist kinnipeetava varasemast käitumisest, tema iseloomuomadusest või mistahes muust sarnasest asjaolust lähtuvalt põhjendatud kahtlus, et vastav risk on olemas. Erialane kirjandus saab kindlasti olla hinnangu andjale abistavaks materjaliks, kuid neis avaldatud seisukohad pole talle kohustuslikud ja neist kõrvale kaldumine ei saa anda alust pidada hinnangut vääraks või lausa õigusvastaseks. Kinnipeetaval endal puudub õigus oma käitumist, iseloomu ja neist tulenevaid riske hinnata ning määrata seda, millised asjaolud tähendust omavad ning kas ja kuidas täpselt nad hinnanguid mõjutavad. Seepärast pole tal õigust nõuda ka seda, et riskihinnangut muudetaks tema arusaamistele vastavaks või, et selle kohta koostatud dokumendist kõrvaldataks hinnangud, milliseid ta õigeks ei pea või mis talle ei meeldi. Mistahes hinnangu andmine on oma loomult subjektiivne. Põhjendamatu saab see olla aga ainult sellisel juhul, kui on kujundatud ebaõigete faktiliste asjaolude alusel või ilmselgelt meelevaldselt. Käesolevas asjas ei ole tegemist niisuguse olukorraga. Kaebaja riskihindamise ankeedist 120077 selgub, et selle koostajaks on olnud inspektor-kontaktisik, kes on täitnud tema ohtlikkuse ja selle taseme määratlemisel ette antud juhiseid ja selgitusi järgides ära kõik ankeedis olevad lahtrid, analüüsinud tema elukäigu, perekondlike sidemete, iseloomu ja toime pandud kuritegudega seonduvat, välja toonud nii ohtu suurendavad kui vähendavad tegurid ning hinnanud ohu avaldumise ja uute kuritegude toimepanemise tõenäosust.
- Kaebaja väidetel võtab tema määratlemine riskihinnangus kõrgohtlikuna võimaluse jätkata karistuse kandmist avavanglas varasemalt lubatud tähtajal. 3 VangS § 20 lg-s 1 sätestatu võimaldab küll kinnipeetava ümberpaigutamist avavanglasse, kuid üksnes tingimustel, et karistuse kandmine kinnises vanglas pole täitmiskava kohaselt otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ja tema suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Eelnevalt juba osundatud VangS § 16 lg 1 p 2 kohaselt võidakse kinnipeetava individuaalses täitmiskavas muuhulgas ette näha ka tema avavanglasse ümber paigutamine. Kaebaja kohta 18.01.2016 koostatud individuaalses täitmiskavas on märgitud, et vabanemise tähtaeg karistuse ärakandmisel saabub 05.07.2020 ning avavanglasse ümberpaigutamise võimalus tekib nii täitmiskavast kui karistusajast tulenevalt 05.01.
- Just sellel kuupäeval jääb tal karistusest ära kandmata veel 18 kuud. Kuna täitmiskavast ei nähtu, et karistuse kandmine kinnises vanglas pole enne seda kuupäeva enam otstarbekas, on tegemist igati õiguspärase otsustusega ning seejuures ei oma olulist tähendust see, kas üldse ja kuidas täpselt oli varasemates täitmiskavades määratletud avavanglasse ümberpaigutamise võimalus. Eelnevalt juba viidatud VangS § 16 lg 3 kohaselt muudetakse ja täiendatakse täitmiskava vastavalt kinnipeetava arengule.
§ 4
lg 3 kohaselt on täitmiskava täitmisperiood üksnes üks aasta arvates selle kinnitamisest. Seega pole individuaalse täitmiskava ega selle koostamise aluseks oleva riskihindamise puhul tegemist mitte kinnipeetava edasist elu määravate lõplike, vaid üksnes ajutist iseloomu omavate dokumentidega. Kuna individuaalse täitmiskava peamiseks eesmärgiks on eelnevalt juba käsitletu kohaselt kinnipeetavast tulenevate riskide vähendamine, tähendab mingi konkreetse riski välja toomine täitmiskavas, et seda hakatakse kavaga hõlmatud perioodi jooksul maandama.
- Vangistusseaduse mõtte kohaselt tuleb kinnipeetaval vangistus üldjuhul ära kanda kinnises vanglas. Tema avavanglasse või avavanglaosakonda ümberpaigutamine saab seetõttu olla vaid erand, mille kohaldamiseks peavad olema täidetud vastavad eeldused. Riskihindamise käigus kinnipeetavale omistatavaid ohtlikkuse tasemeid pole seaduseandja määratlenud ning tema poolt kehtestatu järgi on peamiseks veendumus, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Ilma selleta ei tohi teda avavanglasse ümber paigutada. Kaebaja puhul on riskihinnangu koostaja jõudnud kaalutud veendumusele, et tema puhul esineb vähemalt 18 protsendiline tõenäosus nii uue, korduva kui vägivaldse kuriteo toimepanemiseks ning miski hinnangus välja toodust või kohtule kaebaja enda poolt väidetust ei luba arvata, et tegelikult mingit uute õiguserikkumiste toimepanemise ohtu ei esine. Asjaolu, et seejuures tugineti suures osas kaebaja poolt toime pandud kuriteo asjaoludele, on igati kohane, sest just need koos tema varasemate korduvate õiguserikkumistega pidid andma aluse, millest lähtuvalt sai hinnata edasiste rikkumiste võimalikkust ja kaaluda seda, kas positiivne käitumine vangistuse ajal ja riskide maandamise programmide läbimine on uute õiguserikkumiste välistamiseks piisav.
- Kinnipeetaval puudub õigus nõuda enda avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda paigutamist. Tegemist on kaalutlusotsusega, mille puhul on seaduseandja andnud vanglale laia ulatusega kaalutlusõiguse. Kohtu võimalused niisugusel alusel tehtud otsustuste kontrollimisel on piiratud, mistõttu saab ta hinnata üksnes seda, kas kaalutlusõiguse piirid ja eesmärk on järgitud ning ümberpaigutamise üle otsustamisel ei tehtud kaalumisvigu, kuid ei saa otsustada kaalutlusotsuse otstarbekuse üle ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kaebaja esitanud kohustamisnõude. Selle rahuldamise eelduseks on, et avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ning see puudutab isiku õigusi. Halduskohus ei saa kohustada haldusorganit haldusakti andma või toimingut sooritama, kui kehtiv seadus või selle alusel antud õigusaktid seda ei võimalda. Käesoleval juhul puudub niisugune õigusakt, mis kohustaks kaebajat tingimata avavanglaosakonda ümber paigutama. Seega ei saa vastava taotluse rahuldamisest keeldumine rikkuda tema õigusi. Kaebuse rahuldamiseks ei anna piisavat alust ka see, kuna täpselt ja kas üldse on riskihindamine kinnitatud, sest eelnevalt käsitletud
s pole vastavat nõuet kehtestatud. Kohtule esitatud ankeet on koostatud kaebaja kohta, selle koostanud ametnik kinnitas ka tema individuaalse 4 täitmiskava ning puudub vähimgi alus arvata, et seejuures lähtus ta mingist muust riskihindamise dokumendist.
- HKMS § 62 lg 2 kohaselt korraldab kohus üksnes niisuguste tõendite kogumise ning arvestab ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebuses palus kaebaja välja nõuda statistika kõrgohtlikuks hinnatud kinnipeetavate arvude kohta alates aastast
- Kuna tema kohta tehtud otsustuste hindamisel ei saa tähendust omada see, kuidas on toimitud teiste kinnipeetavatega, on tegemist asjakohatu tõendiga. Seetõttu jääb taotlus rahuldamata. Samal põhjusel jäävad rahuldamata ka kaebuse täienduses avaldatud soovid välja selgitada tema hindamisel osalenud ametnikud, nende haridus, töökogemus, kõrgohtlikuks hindamise vastavus raamatutes toodud juhistega, välja nõuda analüüs vangla poolt määratud programmide läbinute kohta ning küsida selgitust, miks muutuvad kinnipeetavad nende läbimisel ohtlikumateks. Eelnevalt on käsitletud, kes täpselt ja millest lähtuvalt on kaebaja riskihindamise koostanud ning millised on tema õigused selle vaidlustamiseks ja kohtu võimalused vastavate nõuete läbi vaatamisel. Kaebuses on selle esitaja muuhulgas ära märkinud, et pole saanud vanglakomisjonilt vastust oma pöördumisele. Nimetatud väide jääb tähelepanuta, kuna selle komisjoni tegevusega seonduv väljub kaebuse nõuete raamest.
- Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5