← Eesti

2-15-14023/12

Obsah (6)§ 86§ 89§ 6§ 142§ 151§ 85

Tsiviilasi nr: 2-15-14023 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Iko Nõmm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30.11.2016, Tallinn Tsiviilasja

§ 86lg 1 alusel selle heade kommetega vastuolu tõttu.

  1. Hageja sõlmis abieluvaralepingu (varaühisuse lõpetamise kokkuleppe) ja ühisvara jagamise lepingu üksnes kostja ettepaneku tulemusena, kiirustades, juba ülejärgmisel päeval sellele eelnenud läbiotsimise ja tema vara konfiskeerimise ajendil seetõttu, et kartis perekonna ühisest varast ilma jäämist. Lisaks eelnevale on ilmselgelt vastuolus heade kommetega, st eksib õiglaselt ja ausalt mõtlevate isikute õiglustunde ja väärtushinnangute vastu vaidlusaluse tehingu eesmärk – võimalikust vastutusest tulenevate kohustuste täitmise välistamine poolele kuuluva vara arvelt. Samuti on poolte kohustused tasakaalust ebaproportsionaalselt väljas. Seega tuleneb vaidlustatava lepingu heade kommete vastasus juba selle lepingu sõlmimise ebamoraalselt ja ausalt ning õiglaselt mõtlevate isikute õiglustunde vastasest eesmärgist. Kostja vastuväited
  2. Kostja KK oma kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Kostja arvates on hagi esitamine ajendatud asjaolust, et kostja keeldus hageja kui kriminaalasjas kahtlustatava kompromissettepanekust. 22.05.1986.a sõlmisid hageja ja kostja Tallinna Perekonnaseisuametis abielu. 08.07.2010.a sõlmisid hageja ja kostja Tallinna notar Marika Rei notaribüroos abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe, mille juriidilist tähendust mõistsid mõlemad pooled, kui kinnitasid abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe oma allkirjadega. Kostja ei ole kunagi sõlminud hagejaga „väidetavat“ abieluvaralepingut ja ühisvara jagamise kokkulepet. Samuti oli nimetatud abieluvaraleping ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmitud hageja enda vabal tahtel, mida kinnitab ka hageja enda seisukoht Harju Maakohtusse 02.07.2012.a esitatud abielu lahutuse hagi p 2.4, et hageja hinnangul räägib abielu lahutamise poolt ka tõik, et abikaasad on 08.07.2010.a jaganud kogu ühisvara. Hageja tuli vastu kostja ettepanekule, et kogu poolte ühisvara jääb kostjale.
  3. Pärast abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist 08.07.2010.a hakkas hageja kuritegelikul teel ajavahemikus 29.10.2010.a – 04.02.2011.a omastama kostjale kuuluvate äriühingute OÜ XXX, OÜ XXXXX ja OÜ XXXXX vara, mille osas on kostja esitanud õiguskaitseorganitele kuriteoteated.
  4. Hageja esitas 02.07.2012.a Harju Maakohtusse teistkordselt (esimese hagi (tsiviilasi nr 2-11-49690) esitas hageja novembris 2011.a, kuid hagi jäeti läbi vaatamata, kuna hageja ei ilmunud kohtusse) hagi (tsiviilasi nr 2-12-25459) kostjaga abielu lahutamiseks. Hagi p 2.4 nähtub, et hageja hinnangul räägib abielu lahutamise poolt ka tõik, et abikaasad on 08.07.2010.a jaganud kogu ühisvara. Hageja tuli vastu kostja ettepanekule, et kogu poolte ühisvara jääb kostjale. Selline hageja seisukoht abielulahutamise hagis kinnitab veenvalt, et hageja poolt käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi on alusetu ja põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Hageja ja kostja abielu lahutati 27.09.2012 Harju Maakohtu kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-1225459, mis jõustus 12.11.2012.a. 3

(9)Tsiviilasi nr: 2-15-14023
  1. Hageja seisukoht, et OÜ XXX sisulise juhtimisega tegeles hageja, on ebaõige. OÜ XXX sisulise juhtimisega tegelesid kostja ja hageja koos kuni 22.11.2010.a, kui hageja volitused lõppesid.
  2. Hageja seisukoht hagis, et lahusvara leping sõlmiti vara ohtu sattumise välistamiseks. on paljasõnaline, kuna hageja ise kinnitab Harju Maakohtusse 02.07.2012.a esitatud abielu lahutuse hagi p 2.4, et hageja tuli vastu kostja ettepanekule, et kogu poolte ühisvara jääb kostjale. Hageja õiguslikud põhjendused hagi esitamise alusena ei ole asjakohased, kuna hageja on kaotanud õigusliku huvi õigussuhte tuvastamise vastu. Kostja arvates on hagi aegunud.
  3. Kostja palub kohaldada hageja nõudele aegumist või aegumise kohaldamata jätmisel, jätta hagi rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus
  4. Harju Maakohus jättis 12.04.2016 kohtuotsusega kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata, hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, menetluskulude rahalise suuruse jättis kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei ole vastavat taotlust esitanud.
  5. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja esitanud tuvastushagi ja kuna tuvastushagile aegumist ei kohaldata, siis jätab kohus kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata.
  6. Kohtu seisukoht on see, et ükski hageja poolt esitatud tõend ei tõenda poolte vahel 08.07.2010 sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe näilikkust. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et tema soovis varaühisuse lõpetamist ja lahusvara lepingu sõlmimist põhjusel, et välistada poolte ühisvara ohtu sattumine Sel põhjusel jagasid pooled vara nii, et kogu reaalset väärtust omav vara jäi kostjale. Kostja e- kirjadest hagejale selles, et tema nimel olev vara jaguneb poolte vahel võrdselt ja et peale ohu möödumist jagatakse raha võrdselt, ei ole piisavad tõendamaks poolte muud tahet lepingu sõlmimiseks, kui see tahe, mida pooled lepingu sõlmimisel avaldasid. Kohtu arvates iseenesest asjaolu, et pooled sõlmisid varalahususe lepingu selleks, et abielu ühisvara väärtust säilitada ka juhul, kui hageja peaks mingil põhjusel kandma isiklikku varalist vastutust, ei välista poolte tahet tegelikult ka vara jagada. Vastupidi, kohtu arvates see oligi hageja poolt üks põhjustest, miks hageja soovis varaühisust lõpetada. Kohtu järeldust toetab ka fakt, et kogu ühisvara (22 kinnistut, 8 äriühingu osalused ja kaubamärk) jäi kostjale.
  7. Alternatiivselt leidis hageja, et vaidlustatud leping on tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega. Kohtu seisukoht on, et tehingu mõlemad pooled on täisealised teovõimelised isikud, kellele pidi igati arusaadav olema, millise tehingu sõlmimisele on nende tahe suunatud. Kohus tuvastas, et poolte tahe oli jagada vara viisil, nagu see ka tegelikult jagati. Poolte vahel sõlmitud ühisvara jagamise leping, millise kohaselt kogu jagatav vara jääb kostjale, on soorituste poolest ebavõrdne. Tõendatud ei ole aga hageja sundolukord lepingu sõlmimisel. Kogutud tõendite põhjal sõlmis hageja varalahususe lepingu vabatahtlikult, isikliku varalise vastutuse välistamiseks ja poolte ühisvara väärtuse säilitamiseks. Kogutud tõenditest nähtuvalt oli hageja eesmärk välistada tehinguga võimalikku varalist vastutust võimalike tulevaste varaliste nõuetega isikute ees. Seega ei saa hageja nõuda tehingu tühisuse tunnustamist tuginedes tehingu vastuolule heade kommetega.
  8. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kuna kostja ei taotlenud menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, jätab kohus selle määramata. 4
(9)Tsiviilasi nr: 2-15-14023 Apellatsioonkaebus
  1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt, juhul, kui ringkonnakohtul pole võimalik ise asja lahendada, siis saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta kostja kanda. Alternatiivselt, juhul, kui kohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus jättis kindlaks määramata kostja menetluskulud ja määrata, et kostjal menetluskulusid ei esine.
  2. Kohus on tuvastanud, et abieluvaralepingu sõlmimise ja ühisvara jagamise ajendiks oli läbiotsimine OÜ XXX kontoris, kust viidi kaasa arvuti, mis sisaldas informatsiooni OÜ XXX klientide kohta. Pooled kartsid, et järgneda võib isiklik vastutus hagejale ning otsustasid kanda ühisvara kostja nimele. Kohus on jätnud arvestamata kostja 28.09.2010 e-kirja, milles kostja kinnitab sõnaselgelt ja ühemõtteliselt, et tema nimel olev vara on poolte ühine vara.
  3. Tehingu näilikkus on asjaolu, mida on reeglina raske tõendada, sest poolte tahe tehingu tegemisel on tavaliselt suunatud näilikkuse varjamisele. Antud juhul on aga kostja tehingu näilikkust sõnaselgelt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis möönnud.
  4. Kohus on hinnanud tõendeid vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1, kui on tuvastanud, et tõenditest nähtub üksnes peale ohu möödumist raha võrdselt jagamise kokkulepe. Juhul, kui varaühisuse varasuhe oleks jäädavalt lõppenud, ei saaks tekkida vara ümbervormistamise kohta mingit küsimust, sest kostja oleks vara ainus omanik. Kuna aga kostja tõstatab küsimuse selle kohta, et kinnisvara on tema nimel nii kaua, kui ohud möödas, saab sellest järeldada üksnes seda, et varaühisuse varasuhe oli tegelikult lõpetamata.
  5. Kohtuotsus on vastuoluline osas, milles kohus jõudis järeldusele, et poolte ühiseks ja tegelikuks tahteks oli ühisvara väärtuse säilitamine abieluvaralepingu ning ühisvara jagamise lepingu kaudu selliselt, et kostja omandab kogu vara. Vastus apellatsioonkaebusele
  6. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  7. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, muutes otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  8. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et: - Poolte abielu kestis 22.05.1986 kuni 12.11.
  9. - Pooled sõlmisid 08.07.2010 Tallinna notar Marika Rei juures abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe (edaspidi ka leping). Muuhulgas leppisid pooled lepingus kokku lõpetada nende vahel kehtiv varaühisuse varasuhe ja kehtestada uue varasuhtena varalahususe varasuhe. Varaühisuse varasuhte lõpetamisel hagejale vara ei jäänud ja kostjale jäi 22 kinnistut, 8 äriühingu osalused ja kaubamärk. - Enne 08.07.2010 lepingu sõlmimist toimus pooltele kuuluva OÜ XXX kontoris, kus töötas peamiselt hageja, läbiotsimine seoses OÜ XXX poolt nõustatava kliendi maksumenetlusega. Läbiotsimist teostasid Maksu- ja Tolliamet ning Politsei- ja Piirivalveamet, kaasa viidi arvuti, mis sisaldas informatsiooni OÜ XXX klientide kohta. - Poolte abielulised suhted lõppesid 2010.a augustis/septembris 5
(9)Tsiviilasi nr: 2-15-14023 27. Hageja seisukoha järgi on 08.07.2010 leping sõlmitud näilikult või leping on alternatiivselt heade kommetega vastuolus, seega tühine. 28.

§ 89

lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on

§ 89lg 2 järgi tühine.

  1. Maakohus asus seisukohal, et poolte vahel sõlmitud leping ei ole näilik, kuna ükski hageja poolt esitatud tõend ei tõenda lepingu näilikkust. Ringkonnakohus maakohtu järeldusega ei nõustu.
  2. Näilik tehing võib olla tehtud kahel viisil: 1) pooltele ei olnud soovi üldse mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada ja näilik tehing on tehtud ainult õigusnäivuse, st sellekohase mulje loomiseks, nagu oleks tehing tehtud, või 2) näiliku tehinguga soovitakse varjata mingit muud tehingut, mida tegelikult tehakse ja soovitakse.

§ 89

lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist.

  1. Vaidlustatud leping sõlmiti 08.07.
  2. Käesoleval ajal kehtiva ja lepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 210 lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Kuna poolte ühisvara jagamise kokkuleppes märgitud vara oli omandatud enne 01.07.2010, siis ühisvara kooseisu kindlakstegemiseks tuli lähtuda kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseadusest. Nimetatud ajal kehtinud PKS § 19 lg–s 1 sätestatud üldreegli kohaselt abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel.
  3. Eeltoodud sätete järgi kehtis eeldus, et mõlema poole osad ühisvara jagamisel loetakse võrdseks. Vaidlustatud lepinguga jäi lepingus nimetatud poolte ühisvara, st 22 kinnistut, 8 äriühingu osalused ja kaubamärk XXX kõik kostjale. Käesoleva asja lahendamisel omab keskset tähtsust asjaolu tuvastamine, miks oli hageja nõus andma oma osa ühisvarast kostjale ilma hüvitiseta, sest vaidlustatud lepingu p 2.6 järgi leppisid pooled kokku, et kostja ei maksa tema poolt vara jagamisel väärtuseliselt enamsaadu arvel AK-le hüvitist ning AK-l ei ole lepingus nimetatud vara osas KK vastu mingeid pretensioone ega nõudeid.
  4. Hageja väitel tekkis tal tahe 08.07.2010 abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmiseks seetõttu, et Maksu- ja Tolliamet ning Politsei- ja Piirivalveamet teostas 2010.a juulis pooltele kuuluvas OÜ XXX kontoris läbiotsimise, mille käigus konfiskeeriti hageja arvuti. Hageja väitel ei olnud ta kindel selles, et arvutis sisalduv informatsioon ei too kaasa tema isiklikku varalist vastutust ja seetõttu soovis ta kirjutada vara kostja nimele. Hageja väidete kohaselt nähtub seos viidatud läbiotsimise ja lepingu sõlmimise vahel selles, et leping sõlmiti vaid mõni päev pärast läbiotsimist.
  5. Kostja väidetest menetluses nähtub poolte tahe vaidlustatud lepingu sõlmimiseks lepingust, mingit omapoolset versiooni, miks oli hageja nõus oma osast ühisvaras ilma hüvitisteta loobuma, kostja ei esitanud.
  6. Käesolevas asjas on ringkonnakohtu arvates tõendamist leidnud, et pooled sõlmisid vaidlustatud lepingu hageja väidetud põhjusel, kuna kostja ise väljendas tsiviilasjas nr 2-12-25459 vastuses esitatud abielulahutamise hagile seisukoha, et ettepaneku kostja ühisvara jagamiseks lepingus märgitud viisil tegi hageja ja seda põhjusel, et tal võib tulla suuri maksukohustusi Maksuameti ees, sest 06.07.2010 (2 päeva enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist) teostas EMTA ja Ida-Viru Politseiprefektuur XXX OÜ ruumides (XXX) läbiotsimise, mille käigus võeti kaasa hagejale kuuluv personaalne arvuti, milles sisaldusid andmed ettevõtete maksuplaneerimisest. Lisaks nähtub kostja 28.09.2010 e-kirjast kostja seisukoht, et „ minu nimel olev vara on meie oma 50:50%“ 6

(9)Tsiviilasi nr: 2-15-14023 ning 29.09.2010 e-kirjast kostja seisukoht, et „arvan, et kinnisvara võikski jääda minu nimele nii kaua, kui kõik ohud möödas ja võtan kohustuse, peale seda kui kõik kohustused panga ees on likvideeritud, jagan raha sinuga 50:50“. 36. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust nähtuvalt on veenev hageja väide, et poolte vahel sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise eesmärgiks oli vältida võimalike võlausaldajate nõuete täitmiseks ühisvara realiseerimist. Seega sõlmisid pooled näiliku kohustustehingu, soovides tehinguga luua õigusnäivust.

§ 6

lg 3 järgi õigused ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga (käsutustehing). Iga õigus ja kohustus tuleb eraldi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti, lg 4 järgi ei sõltu käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Arvestades

§ 6

-lg 3 sätestatud lahutamisprinsiipi ja

§ 6

lg-s 4 sätestatud abstraktsiooniprinsiipi, tuleb kontrollida ka vaidlustatud lepingu käsutustehingu kehtivust. Maakohus on leidnud, et käsutustehing ei ole näilikkuse tõttu tühine ja ringkonnakohus nõustub selles maakohtuga. Asjaõigusleping käsutustehinguna on abstraktne ja neutraalne ning ei saa olla näilik. Seega on vaidlustatud lepingu asjaõigusleping kehtiv. 37. Kuna käesolevas asjas on tuvastatud, et vaidlustatud lepingu kohustustehing on näilik puudub vajadus hinnata tehingu heade kommete vastasust, sest

§ 89

on erinormiks

§ 86

suhtes ja näilik tehing ei saa olla samaaegselt heade kommete vastane

§ 86mõttes.

38. Hageja on asjas esitanud tuvastusnõude. Selle nõude aluseks on asjaolu, et pooled sõlmisid 08.07.2010 näiliku tehingu.

§ 142

lg 1 järgi aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul üksnes isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Seega õigussuhte olemasolu tuvastamisele aegumist kohaldada ei saa. Maakohus õigesti leidnud, et tuvastushagi ei ole aegunud.

  1. Samas on maakohtul jäänud tähelepanuta kostja väide, et õigussuhte tuvastamiseks tuvastushagi esitamine hageja poolt on põhjendamatu, sest sellest õigussuhtest tulenev nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või selle puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kui tuvastavast õigussuhtest tulenevad nõuded on aegunud, võib hageja olla kaotanud õigusliku huvi õigussuhte tuvastamise vastu. Käesolevas asjas on hageja põhjendanud oma tuvastushuvi sellega, et tal on õigus esitada omandiõiguse rikkumisest tulenev nõue AÕS § 80 lg 1 alusel ja kinnistusraamatu parandamise nõue. Samuti leiab kostja, et tal on tuvastushuvi seetõttu, et äriühingute osade puhul on tegemist mittekehaliste esemetega, mille võõrandamise tehingu tühisuse tuvastamisele järgneb selle automaatne omandiõiguse tagasilangemine. Lisaks on hagejal huvi tehingu tühisuse tuvastamiseks poolelioleva kriminaalmenetluse tõttu.
  2. Hagiavalduses palus hageja tuvastada 08.07.2010 sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe kohustus- ja käsutustehingu tühisus. Eeltoodust nähtuvalt leidis ringkonnakohus, et vaidlustatud lepingu kohustustühing on näilikkuse tõttu tühine, kuid käsutustehing on kehtiv. Ringkonnakohus leiab, et hageja tuvastushuvi ainult kohustustehingu tühisuse tuvastamiseks ei ole tõendatud. Tühise kohustustehingu korral, mille täitmiseks tehtud käsutustehing osutub samuti tühiseks, saab võõrandaja üleantu tagastamist nõuda nii AÕS § 80 kui ka VÕS § 1028 alusel, st tegemist on nii kohustustehingu kui ka käsutustehingu tühisuse korral konkureerivate normidega. Kui aga tõendamist leiab, et käsutustehing ei ole tühine, saab kohustustehingu tühisuse korral üleantu tagasi nõuda VÕS § 1028 alusel. Käesolevas asjas tuvastas kohus, et vaidlustatud käsutustehing ei ole tühine.

§ 151

lg 1 esimese lause järgi alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust 7

(9)Tsiviilasi nr: 2-15-14023 rikastumisest tulenev nõue. Kuna käesolevas asjas teadis hageja tehingu näilikkusest selle sõlmimisest, siis tuvastushagi esitamise ajaks 21.09.2015 oli tuvastatavast õigussuhtest tulenevad võimalikud hageja nõuded VÕS § 1028 alusel aegunud. 41. Kuna äriühingu osade üleandmiseks on vajalik nii kohustustehing kui ka käsutustehing, siis on ebaõige hageja seisukoht, et temal on tuvastushuvi seetõttu, et osaühingu osade võõrandamise lepingu tühisuse tuvastamise korral toimub automaatne omandiõiguse tagasilangemine. Käesolevas asjas saab õiguslik huvi õigussuhte tuvastamiseks tsiviilkohtus olla vaid siis, kui sellest tulenevalt tekib mingeid tsiviilõiguslikke nõudeid. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud hageja väiteid, et tuvastushuvi on tal poolelioleva kriminaalmenetluse tõttu. 42.

§ 85

järgi tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Vaidlustatud 08.07.2010 leping sisaldas nii abieluvaralepingut kui ka ühisvara jagamise kokkulepet. Antud juhul, ei saa nimetatud lepinguid osadeks jagada selles mõttes, et kontrollida abieluvaralepingu kehtivust eraldi, sest PKS § 37 lg 1 järgi saab ühisvara jagada varaühisuse lõppedes. Kuna ühisvara jagamine ei oleks olnud võimalik ilma varaühisuses lõpetamise kokkuleppeta ei ole põhjendatud käesolevas vaidluses tehingu osadeks jagamine.

  1. 02.02.2016 Harju Maakohtus toimunud istungi protokollile esitasid mõlemad pooled protokolli parandamise taotluse. Õige on apellatsioonkaebuses sisalduv etteheide maakohtule selles, et maakohus ei ole poolte taotlusi protokolli parandamiseks lahendanud. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud eksimus siiski otsuse tühistamise aluseks. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud, et protokolli parandamise taotluse lahendamata jätmise tõttu on jäänud fikseerimata poolte seni esitamata väited, mis omaksid maakohtu otsuse edasikaebamisel olulist tähendust.
  2. Kostja esitas oma 01.11.2016 menetlusdokumendi lisadena Harju Maakohtu vaheotsuse tsiviilasjas nr 2-13-10290 ja Harju Maakohtu määruse kriminaalasjas nr 116-
  3. Kuna kostja ei põhjendanud tõendite esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 4 järgi, tuleb tõendite vastuvõtmisest keelduda. Menetluskulude jaotus
  4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad menetlusosaliste kulud ringkonnakohtus hageja kanda juhindudes TsMS §171 lg-st
  5. Ringkonnakohtusse esitas kostja menetluskulude nimekirja, milles sisalduvad nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Kostja palub hagejalt välja mõista kõik kantud kulud. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohus otsustas, et maakohtus kantud menetluskulud jäävad hageja kanda ja jättis menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata, kuna kostja ei esitanud maakohtus vastavat taotlust. Maakohtu otsust selles osas kostja ei vaidlustanud. Seega saab ringkonnakohus menetluskulud rahaliselt kindlaks määrata vaid ringkonnakohtus kantud menetluskulude osas.
  6. Hageja on apellatsioonkaebuses avaldanud arvamust, et maakohtu otsuse resolutsioonist võib järeldada, et kostjal võimaldatakse taotleda maakohtus kantud menetluskulude nimekirja esitamist uuesti. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kuigi maakohtu seisukoht menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas oleks olnud selgem, kui maakohus otsuse resolutsioonis oleks märkinud, et kostjal puuduvad kindlaks määratavad menetluskulud, nähtub otsusest, et sisuliselt on maakohus sama seisukohta väljendanud, kuigi otsustuse sõnastus on teistsugune.
  7. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja ringkonnakohtus kantud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud kliendiga nõupidamiseks ja vastuse 8

(9)Tsiviilasi nr: 2-15-14023 esitamiseks apellatsioonkaebusele kokku 3 tundi tunnihinnaga 80 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja kulud, arvestades töö mahtu ja sisu, on põhjendatud suurusega. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 288 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.