← Eesti

3-16-1832/19

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-16-1832 Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2017, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju summas 7503,87 eurot hüvitamiseks seonduvalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon
  2. Jätta XXX kaebus rahuldamata.
  3. Jätta menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 23.02.2017 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. 12.07.2016 registreeriti Tallinna Vanglas numbriga 5-37/16/146-1 XXX taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebainimlikes kinnipidamistingimustes hoidmisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 25.11.2014 kuni 14.03.
  5. 12.08.2016 vastusega nr 5-37/16/146-2 jättis Tallinna Vangla kahjunõude rahuldamata.
  6. 12.09.2016 esitas XXX Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega. Kaebuses oli esitatud taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
  7. Tartu Halduskohus jättis 21.09.2016 kohtumääruses XXX kaebuse käiguta ning andis kaebuse puuduste kõrvaldamiseks 10-päevase tähtaja alates määruse kättesaamisest. Kohus palus kaebajal täpselt märkida, mis suuruses kahjutasu väljamõistmist ta Tallinna Vanglalt taotleb. 27.09.2016 esitas kaebaja kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märgib, et taotleb Tallinna Vanglalt mittevaralist hüvitist summas 7503,87 eurot.
  8. Tartu Halduskohus vabastas 28.09.2016 määrusega XXX kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. KAEBAJA VÄITED
  9. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 25.11.2014 kuni 14.03.
  10. Kaebaja põhjendab, et kambrites oli ebapiisav põrandapind, riideid pidi pesema külma veega ning kuivatama kambris, kambris oli niiske ja rõske ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele. Kaebaja märgib, et taotleb Tallinna Vanglalt õiglast kahjutasu, mis oleks proportsioonis Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) määratud kahjutasudega, milleks on 516 eurot kuu eest. Kaebaja palub talle määrata mittevaraline kahju 516 eurot iga kuu eest, mil ta viibis Tallinna Vanglas väärikust alandavates tingimustes. Kokku on kahjutasu suurus 7503,87 eurot. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vanglas viibides rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art
  11. Ta selgitab, et tulenevalt EIK praktikast on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m
  12. Kaebaja juhib tähelepanu EIK otsusele asjas Tunis vs Eesti, kus EIK jättis kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. Samuti on ta seisukohal, et EIK praktikat arvestades tuleb maha arvata ka mööblialune pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK art 3 rikkumine. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
  13. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja väidab, et on oma 12.08.2016 vastuses nr 5-37/16/146-2 XXX kahju hüvitamise taotlusele kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjalikult analüüsinud ja oma seisukohti põhjendanud. Vastustaja ei pea siinkohal vajalikuks neid kõiki üle korrata ja palub kohtul nende seisukohtadega arvestada kaebuse lahendamisel. Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et kinnipidamistingimused kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Vastustaja on seisukohal, et tema tegevus ei ole olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, seega puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
  14. Käesolev vaidlus seisneb selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle Tallinna Vanglas väidetavalt nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega perioodil 25.11.2014 kuni 14.03.2016 tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud.
  15. Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Esiteks võtab kohus seisukoha kambri põrandapinna suuruse osas (I), siis kambrite niiskuse ja rõskuse osas (II) ning seejärel kambrite valgustuse osas (III). I
  16. Kaebaja leiab, et kambris, kus teda hoiti, tuleb pinna arvestamisel lähtuda ainult reaalsest vabast põrandapinnast, mida kinnipeetav saab liikumiseks kasutada. Vastustaja väidab, et kambri põrandapinnast ei arvata maha mööblialust ega WC alla jäävat pinda.
  17. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15.06.2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 01.01.
  18. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.
  19. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, sh kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa

(2012)p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti
(2013)(p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443, leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.
  1. EIK märkis 20.10.2016 otsuse Muršić vs Horvaatia (avaldus nr 7334/13) p-s 114, et kambris olev tualett tuleb kambri üldisest põrandapinnast välja arvata, samas kui mööbli alla jääv pind tuleb siiski arvesse võtta. Mis puudutab mööbli alla jäävat pinda, siis tuginedes eelnevalt viidatud EIK lahendile ei ole selle mahaarvamine kambri põrandapinnast põhjendatud.
  2. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (edaspidi kinnipeeturegister) andmetel Tallinna Vanglas perioodil 25.11.2014 kuni 14.03.2016 kokku 476 päeva järgnevates kambrites: 25.11.2014 kuni 06.05.2015 kambris nr 39, 07.05.2015 kuni 12.05.2015 kambris nr 36, 13.05.2015 kambris nr 82, 14.05.2015 kuni 26.05.2015 kambris nr 89, 27.05.2015 kuni 06.06.2015 kambris nr 86, 07.06.2015 kuni 30.10.2015 kambris nr 36, 31.10.2015 kuni 17.11.2015 kambris nr 210, 18.11.2015 kuni 23.01.2016 kambris nr 36, 24.01.2016 kuni 28.01.2016 kambris nr 79 ja 29.01.2016 kuni 14.03.2016 kambris nr
  4. Kokkuvõtlikult on kaebaja põrandapind eelnimetatud kambrites viibides olnud järgnev: Kambri Kambris Kambris nr viibitud viibinud päevad isikute arv 103 8 39 45 7 15 6 193 4 36 71 3 1 2 1 1 82 89 86 210 79 Kambri Kambri põrandapind põrandapind isiku kohta 24,2 m2 14,7 m2 9,2 m2 2 3 7 1 11 5 4 3 2 1 28,7 m2 11 7 5 4 3 1 16,7 m2 9,2 m2 7,9 m2 3,03 m2 3,46 m2 4,03 m2 3,68 m2 4,9 m2 7,35 m2 9,2 m2 5,74 m2 7,18 m2 9,57 m2 14,35 m2 9,2 m2 4,18 m2 5,57 m2 7,9 m2 Kambri põrandapind WC-ta Kambri põrandapind isiku kohta WC-ta Kambris ei olnud WC-d. Kambris ei olnud WC-d WC ei ole kambrist eraldatud ning asub kambri sees 27,46 m2 5,49 m2 6,87 m2 9,15 m2 13,37 m2 WC ei ole kambrist eraldatud ning asub kambri sees 14,97 m2 3,74 m2 4,99 m2 WC ei ole kambrist eraldatud ning asub kambri sees Eeltoodust nähtuvalt ei viibinud kaebaja päevagi kambris, mille põrandapind isiku kohta oleks olnud alla 3 m
  5. Lisaks, kambrid nr-d 39 ja 36, milles kaebaja viibis enamik aega ehk kokku 428 päeva, on avatud eluosakonna kambrid, mille uks lukustati üksnes öörahu ajaks. Seega oli kaebajal ajal, mil ta oli avatud eluosakonda paigutatud, võimalus liikuda ca 16 tundi ööpäevas väljaspool kambrit. Kohus märgib, et kinnipeeturegistri andmetel osales kaebaja perioodidel 18.11.2014 kuni 15.04.2015 ja 19.01.2016 kuni 21.01.2016 ka tööhõives, mis võimaldas olla täiendavalt kambrist väljas. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja lukustatud kartseri kambris või lukustatud kambris, kus kaebajal ei olnud liikumisõigust, üksnes 48 päeva ning seda mitte järjest. Samuti oli kaebajal lukustatud kambris viibides minimaalselt 3,74 m2 põrandapinda, kuid enamik ajast ületas põrandapind 4 m
  6. Seega oli kaebajal õigusaktides ettenähtud põrandapinnast isegi suurem põrandapind.
  7. EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see kambris liikumist oluliselt takistab, pidades EIÕK art 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni 3,3 m2, oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014).
  8. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. Kohtul ei ole alust kahelda vastustaja vastuses, mis puudutab asjaolu, et mööbel on Tallinna Vangla kambritesse paigutatud võimalikult optimaalselt – narid ja kapid on seinte ääres, mis jätab kinnipeetavatele suurema võimaluse kambris vabalt liikuda. Samas teeb kohus järelduse, et kaebajal ei olnud Tallinna Vanglas viibides intensiivset probleemi mööbli paigutusega kambris või võimatusega kambris liikuda seoses mööbliga, kuna Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammi kohaselt ei ole kaebaja vaidlusalusel perioodil kordagi esitanud vanglale mitte mingisuguseid pöördumisi väidetavalt liiga kitsastes tingimustes viibimisega. II
  9. Kaebaja väidab, et kambrites pidi riideid pesema külma veega ning kuivatama kambris, mistõttu oli kambris niiske ja rõske. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 46 lg 1 sätestab, et kinnipeetav kannab vanglas vangla riietust, mille pesemise ja kuivatamise eest hoolitseb vangla. Vangla väljastab kinnipeetavale piisavas koguses vormielemente, tagamaks regulaarse pesemisvõimaluse. Lubatud isiklikke riideid tuleb kinnipeetavatel endil pesta ja kuivatada või kasutada mõistliku tasu eest vangla pesumaja teenust. Kohtul ei ole alust kahelda selles, et pesumaja teenuse näol on Tallinna Vanglas loodud võimalused riiete pesemiseks ja kuivatamiseks väljaspool kambrit. Vaidlust ei ole selles, et riiete kuivatamiseks on suletud kambrites seintele paigaldatud pesukuivatusrestid, avatud osakonnas on aga pesu kuivatamiseks ruum, kuid pesu on võimalik kuivatada ka õues pesunööridel. Asja materjalidest nähtuvalt on kartserikambrites ja kambris nr 210 osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon, samuti tuulutusavaga aken, mille kaudu on kinnipeetavatel võimalik õhuvoolu kambrisse reguleerida. Vaidlust ei ole selles, et kambrites nr 36 ja nr 39 on osaliselt avatav aken ja päevasel ajal saab hoida avatult ka kambri ust, mis parandab õhuringlust. Kambreid köetakse sügisest suve alguseni, vihmastel suvedel ka vastavalt vajadusele suveperioodil, mistõttu ei ole kaebaja väited väidetava niiskuse ja rõskuse kohta kambrites usutavad. Kohus peab vajalikuks lisada, et asja materjalidest nähtuvalt teostasid õiguskantsleri nõunikud 12.02.2015 kartserihoones, mis asub Tallinna Vangla ühes vanemas majas, kambrite õhutemperatuuri ja –niiskuse mõõtmisi, mille tulemused vastasid normidele.
  10. Kehtivad VangS ja VSkE ei näe ette, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Asja materjalidest nähtuvalt asusid kambrites, kus kaebaja viibis, kraanikauss koos voolava veega, samuti võimaldati kartserikambrites sooja vett söögikordade järgselt nõude ja vajadusel riiete pesemiseks. Alates
  11. aasta septembrist on Tallinna vangla
  12. ja
  13. üksuses soojaveeboilerid, seega viibides kambrites nr 36 ja nr 39, sai kaebaja pesta ennast, riideid ja toidunõusid igapäevaselt sooja veega. Kuna vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole kohtu arvates õigusvastane. III
  14. Kaebaja väidete kohaselt ei vastanud kambrite valgustus nõuetele. Kohus märgib, et ükski vangistust reguleeriv õigusakt kambri valgustuse osas täpsemat regulatsiooni ei sätesta, kuivõrd VangS § 45 lg 1, mille kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ ja majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrusega nr 85 kinnitatud „Eluruumile esitatavad nõuded“ ei määratle eluruumide valgustatusele minimaalset valgustihedust. Õiguskantsler tõdes Tallinna Vanglale 06.11.2012 tehtud soovituses nr 7-4/120813/12050, et Eesti kehtiv õigus ei reguleeri konkreetse valgustugevuse määrana, milline peab olema kinnipeetava kambri valgustatus loomuliku ja kunstliku valgusega. Kohtud on Tallinna Vangla kambrite valgustust hinnanud elutegevuseks piisavaks. Seega asub kohus seisukohale, et kuna õigusaktidest ei tulene eluruumidele, sh kambrite valgustatusele minimaalset valgustihedust, puudub ka kinnipeetaval õigus nõuda kambri valgustamist kindlas valgustiheduse määras. Kohtul ei ole alust kahelda vastustaja väidetes, et kambrites, kuhu kaebaja oli vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas paigutatud, oli olemas aken ja valgustid, seega oli olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustas kohtu arvates kambrite piisava valgustatuse.
  15. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus märgib, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15.03.2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).
  16. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kaebaja ei viibinud päevagi kambris, mille põrandapind isiku kohta oleks olnud alla 3 m2, samuti ei leidnud kohtus tõendamist kaebaja isikuõiguste riive, mis ületaks oluliselt vangistuse täideviimisega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme ja kvalifitseeruks EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keelu rikkumisena. Kuna kaebaja ei ole väitnud püsiva terviserikke tekkimist või muid kaebuses esile toodud asjaoludega seotud kahjulikke tagajärgi, siis leiab kohus, et puudub alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks kaebaja kasuks RVastS § 9 lg 1 alusel ja seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.
  17. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.