Obsah (7)

§ 45§ 14§ 41§ 90§ 94§ 93§ 11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 1. märts 2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-53174 Haldusasi S.R.i kae

§ 45lg 1, valgustus kurnab silmi.

3.

1. Tallinna Vangla võimaldab ühte 20 minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on vaid külm vesi. Euroopa vanglareeglistik näeb ette vähemalt kahte duši korda nädalas. 3.
2. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel (EIÕK) 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Eesti Vabariik on nimetatud konventsiooni ja selle lisaprotokollid ratifitseerinud ning seega on need Eestile siduvad. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju. Isikliku ruumiga seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda ühe isiku kohta on vähem kui 3 m² tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. 3.
3. Justiitsministeerium ja Tallinna Vangla eiravad Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportis esitatud soovitusi Tallinna Vanglale vähendada Tallinna Vangla eelvangistusosakonnas kinnipeetavate arvu nii, et kambrisse paigutataks mitte rohkem kui 4 inimest. Selle soovituse eiramine võimaldab tuvastada vähemalt kaudset tahtlust panna toime tegusid, mille tõkestamiseks on CPT ellu kutsutud. 2 3.
4. Kaebaja märgib, et ta arvas heausksena ja Eesti Vabariigi kui õigusriigi kuvandist eksitusse viiduna kuni Tunis vs Eesti Vabariik kohtulahendist teadlikuks saamiseni, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle osaks said ongi need, mida vangistusseadus (

) § 41 lg 1 käitleb paratamatult vangistuse või arestiga kaasnevatena. Hüvitise suuruse hindamisel tuleks lähtuda eelpool mainitud Euroopa inimõiguste Kohtu praktikast ja Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-10-

1. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et kahju hüvitamise taotlust lahendades tuleb eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas kaebaja poolt avalik-õiguslikus suhtes tehtud toiming, millega talle väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. 4.
3. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja soovib Tallinna Vanglalt hüvitist ajavahemikul 23.04.2012-12.08.2013 Tallinna Vanglas viibimise eest. Ajavahemikul 23.04.2012-25.02.2013 viibis S.R. Tallinna Vanglas vahistatuna kinnisel režiimil, mil tal üldjuhul oli võimalik väljaspool kambrit liikuda 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. 26.02.2013 jõustus S.R.i süüdimõistev otsus ning alates nimetatud kuupäevast viibis S.R. Tallinna Vanglas küll kinnipeetavana, kuid tema suhtes rakendati

§ 14

lg-t 3 ja ta viibis vangla sisekorra eeskirja (VSKE) § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris kuni 16.04.

1. Alates 16.04.2013 kuni 12.08.2013 viibis S.R. avatud sektsioonis, kus kambriuksed olid suletud üksnes öörahu ajal ja seega oli nimetatud ajavahemikul kaebuse esitajal võimalik kogu päeva jooksul vabalt liikuda oma elusektsiooni piires. 4.
2. Tallinna Vangla koostas S.R.i Tallinna Vanglas paiknemise kohta tabeli, millest nähtub paiknemise periood, kambri number, kambri pindala ruutmeetrites üldiselt, kambri täituvus ja põrandapind isiku kohta WC-ga ja WC-ta. Kambris nr 52, kus kaebuse esitaja viibis ajavahemikul 17.04.2013-12.08.2013, ei asunud WC kambris ja seda pole arvestatud kambri põrandapinna hulka. 4.
3. Vastustaja viitab

§ 45

lg 1 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6, VSKE § 7 lgst 1, Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded", punktile 4 ja Riigikohtu 20.06.2014 otsusele nr 3-4-1-9-14, milledest tulenevalt leiab, et Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebuse esitajale vähemalt 2,5 m² põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. 4.

1. Tabelist nähtuvalt viibis S.R. ajavahemikul 23.04.2012-12.08.2013 Tallinna Vanglas kokku 476 päeva, millest 150-l päeval oli tema kasutuses põrandapind üle 3 m² (vahemikus 3,26-7,05 m2) ning ülejäänud ajal, so 326-l päeval jäi tema põrandapind alla 3 m² (vahemikus 2,68-2,97 m2). Vastustaja toob välja, et isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv isikuid, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. Lisaks tuleb arvesse võtta kaebuse esitaja tegelikke liikumisvõimalusi Tallinna Vanglas. Kaebajale oli igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Perioodil 17.04.2013-12.08.2013 oli S.R. süüdimõistetu staatuses, mil talle oli lisaks tagatud ka kord nädalas spordisaali kasutamise võimalus. Ka oli S.R. nimetatud perioodil paigutatud avatud eluosakonda, kus kambrite uksed olid lukustatud vaid öörahu ajaks. Seega 476-st päevast, mil kaebuse esitaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla viibis, oli ta 118 päeva paigutatud avatud eluosakonda. Kinnipeeturegistri andmetel osales S.R. perioodil 07.06.2012-18.06.2012 3 suitsetamisest loobumise kursusel ning alates 03.05.2012 oli ta A1 riigikeele õppijate nimekirjas, mille kaebuse esitaja omal algatusel motivatsiooni puudumise tõttu katkestas. 4.
2. Vastustaja märgib, et kaebaja viitab kohtule esitatud kaebuses ka puudujääkidele muudes kinnipidamistingimustes, nagu pikad ooteajad tualetti pääsemiseks, ebapiisav võimalus viibida väljaspool oma elukambrit, niiskus ja rõskus kambris, ebapiisav kunstlik valgustus, ebapiisavad võimalused pesemiseks. Tallinna Vangla märgib, et Tallinna Vanglale 26.08.2014 esitatud kahjunõudes on kaebuse esitaja taotlenud talle tekkinud kahju hüvitamist vaid ebapiisavast põrandapinnast tekitatud inimväärikuse alandamise eest. Seega on kaebuse esitajal nõuetekohaselt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vaid ebapiisavast põrandapinnast tekkinud kahju osas ning kõikide muude kaebuste osas tuleb kahjunõue jätta läbi vaatamata. 4.
3. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. 4.
4. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiivne ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud. Kaebuse esitaja väited suulise pöördumise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks. Oluline on märkida, et kaebuse esitaja kandis vaidlusalusel perioodil
5. vanglakaristust ja ka kõikide oma varasemate vangistuste jooksul on ta samuti viibinud Tallinna Vanglas. Seega pidid kaebuse esitajale väga hästi teada olema Tallinna Vangla vangistustingimused. Kui need tingimused talle vastuvõetavad ei olnud, siis saanuks ta uusi kuritegusid sooritamata jättes nendesse tingimustesse sattumist ka vältida. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikus 23.04.2012–12.08.
8. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, 4 vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega.
9. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

§ 41

lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes. 8. EIK on leidnud värskemas praktikas (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs. Leedu, kaebused nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13, p-d 118-123), et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid alati tuleb täiendavalt arvestada muude kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. EIK arvates loob juba ainuüksi ühe järgmise nõude rikkumine:

1. a)igal kinnipeetaval peab kambris olema isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;
3. c)kamber peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda, alati vähemalt tugeva eelduse, et tegemist on EIÕK art 3 tähenduses alandava kohtlemisega, Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14-15). 9.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (VSKE v.r) lõige 6 sätestas: "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m

2. Riigikohus on viidatud otsuse nr 3-3-1-42-15 punktis 17 märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat vähemalt 3 m2 või soovitatavalt 4 m2 suurust põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata. Seega tuleb ka praeguses vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, võttes aluseks kambrite, milles ta viibis, kogupindala.
3. Vastustaja selgitustest (tl 88, p 11) nähtuvalt oli kaebaja kaebusega hõlmatud perioodidel paigutatud Tallinna Vanglasse ajavahemikul 23.04.2012-12.08.
4. Ajavahemikul 23.04.2012-25.02.2013 viibis S.R. Tallinna Vanglas vahistatuna kinnisel režiimil, mil tal üldjuhul oli võimalik väljaspool kambrit liikuda 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. 5 26.02.2013 jõustus S.R.i süüdimõistev otsus ning alates nimetatud kuupäevast viibis S.R. Tallinna Vanglas küll kinnipeetavana, kuid tema suhtes rakendati

§ 14

lg-t 3 ja kinnipeetav viibis VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt kuni 16.04.2013 lukustatud kambris. Alates 16.04.2013 kuni 12.08.2013 viibis S.R. avatud sektsioonis, kus kambriuksed olid suletud üksnes öörahu ajal ja seega oli nimetatud ajavahemikul kaebuse esitajal võimalik kogu päeva jooksul vabalt liikuda oma elusektsiooni piires.

1. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 96-100 pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodidel kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe kambris viibinud inimese kohta olnud erinev. 12.
2. Ajavahemikus 17.04.2013–12.08.2013 (kokku 118 päeva) ei ole kaebaja päevagi viibinud kambris, kus põrandapinda oleks kehtivas õiguses sätestatud piirmäärast (3 m2) vähem. Kogu selle perioodi viibis kaebaja avatud osakonnas. Kohus leiab, et sel perioodil ei ole Tallinna Vangla kaebajat õigusvastastes kinnipidamistingimustes hoidnud ja talle tema väidetud mittevaralist kahju põhjustanud. 12.
3. Ajavahemikus 23.04.2012–16.04.2013 (kokku 362 päeva) viibis ta 326 päeva oludes, kus pinda ühe inimese kohta oli vastavalt sel ajal kehtinud siseriiklikule määrale (min 2,72-2,97 m2) ning 32 päeval üle 3 m
4. Kogu nimetatud ajavahemiku viibis kaebaja kinnisel režiimil (st 23 tundi kambris ja 1 tund jalutuskäigul va viimane päev so 16.04.2013) Seega on kogu kõnealusel perioodil 326 päeva, mil kaebaja viibis kambris, kus ühe inimese kohta ei olnud pinda küll 3 m2 nagu seda eeldab ülal viidatud EIK praktika, kuid täidetud oli VSKE § 6 lg 6 v.r nõue (2,5 m2) ning seda sageli miinimumnõuet oluliselt ületades. Kõnealused 326 päeva moodustavad kaebusega hõlmatud ajavahemikust ca 70%.
5. Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole ka põrandapind 2,5 m2 vanglas kinni peetava inimese kohta sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m
6. Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul. (Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p-d 37 ja 38; halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 18). 13.
7. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on suhtelise õigusmõistega, mis sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks ei ole EIK pidanud EIÕK art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida (nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13). Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kambris oli vesi, loomulik valgustus ja kaebajal oli seal isiklik voodi. 13.
8. Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik 6 määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41).
9. Kohtupraktikas on veel märgitud, et oluline on tähele panna, kas esines suures ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25). Kaebaja viibis alla 3 m2 tingimustes pikka aega järjest - 326 päeva sees oli vahepeal üksikuid lühemaid perioode valdavalt paari kolme päeva kaupa (kokku 32 päeva), mil põrandapind ületas 3 m2 .
10. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis ajavahemikul 23.04.2012-25.02.2013 vanglas vahistatuna.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama

§ 45

lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (

§ 90lg 4).

Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (

§ 94

lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (

§ 93lg 5).

Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Seetõttu on väidetavalt õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast põrandapinnast tingitud mõju vahistatu suhtes tugevam võrreldes nende vanglas kinni peetavate isikutega, kellele võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt. Vahistatu staatus tingib oma olemuse tõttu kinnipeetavaga võrreldes piiravama kohtlemise, mis vahistatu seisundiga paratamatult kaasneb.

1. Vaidlust ei ole, et vahistatud staatuse tõttu oli kaebaja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kus talle oli kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja ei eita, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab jalutusboksi väiksuse üle. Vaidlust jalutusboksi suuruse (15 m2) üle ei ole, samuti selle üle, et jalutusruumi jagati kambrikaaslastega.
2. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 26.02.2013 oli kaebaja staatuseks süüdimõistetu. Tulenevalt

§ 14lg-st 3 paigutatakse kinnipeetav vanglasse saabumisel vastuvõtuosakonda.

Tulenevalt VSKE § 8 lg-st 4 ei ole vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval samuti vanglas liikumisõigust, st ka vastuvõturežiimil viibiv kinnipeetav viibib lukustatud kambris, v.a. 1-tunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus. Alates 16.04.20137 12.08.2013 oli kaebaja paigutatud avatud sektsiooni, millise aja jooksul oli täidetud ka 3 m2 nõue välja arvatud esimene päev ehk 14.06.

2. Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlus- ja tegevusvõimalusi. Kaebaja puhul on sellised võimalused olnud samuti piiratud tema kui vahistatu seisundist tulenevalt ja hiljem vastuvõtuosakonnas viibimisest tulenevalt ajal mil kambri pind jäi alla 3 m
3. Vastustaja on kohtule esitanud andmed, et kinnipeeturegistri andmetel osales kaebaja perioodil 07.06.2012-18.06.2012 suitsetamisest loobumise kursusel (tl 101) ning alates 03.05.2012 oli ta A1 riigikeele õppijate nimekirjas, mille kaebuse esitaja omal algatusel motivatsiooni puudumise tõttu katkestas (tl 101). Kohus on seisukohal, et keeleõppes osalemisel oleks saanud kaebaja mõjutada oma kambrirežiimi ja viibida vähemalt sel ajal paremates tingimustes. Vaidlust ei ole, et kaebaja loobus sellest võimalusest ise väidetava huvi puudumise tõttu. Kohtu hinnangul tähendab õigusvastaselt väikesele kambripinnale lisaks kambrivälise liikumisvõimaluse ja tegevuse puudumine ka väiksemat suhtlemisvõimalust ja sotsiaalseid kontakte. Praegusel juhul on vähemalt talle pakutud keeleõppe osas kaebajal olnud võimalus täiendavaks liikumiseks või suhtluseks, mis oleks võinud pakkuda leevendust ebapiisava kambripinna oludes ning vähemalt osaliselt välistanud EIK art 3 rikkumise (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 22).
4. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega (ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; niiskus (riideid pestakse ja kuivatatakse samas elukambris); vaid kord nädalas sooja veega pesemise võimalus duši all ning seda olukorras, kus kambris on vaid külm vesi, tualettruumi saamiseks tuli oodata järjekorras). Kohus nõustub Tallinna Vanglaga, et eelpool toodud kaebuse esitaja väited on asjassepuutumatud, kuna sellistele elulistele asjaoludele tuginevalt kaebaja kahju hüvitamise taotlust vanglale esitanud ei ole (vt tl 94-95), mistõttu ei saa need tähtsust omada ka praeguse haldusasja lahendamisel. Kohus saab lahendada kahju hüvitamise nõude, mis oma sisult kattub kohteelses menetluses vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudega (vt ka

§ 11lg 8 ja HKMS § 47 lg 1).

1. Kohus leiab, et Tallinna Vangla vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele ning vastusest kaebusele ei nähtu, et kui kaebaja oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud Tallinna Vangla poole taotlusega võimaldada talle kambris rohkem isiklikku ruumi, siis oleks Tallinna Vangla kaebajale saanud seda võimaldada. Seega ei ole antud juhul selles osas RVastS § 7 lgs 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav, sest kaebaja ei oleks saanud õigeaegse vangla poole pöördumisega kahju tekkimist ära hoida.
2. Arvestades eelnevalt kirjeldatud kaebaja paigutusi nii pindala kui ajalisest aspektist ning teisalt asjaolu, et kaebaja vahistatu staatusest ja kaebaja vastuvõtuosakonnas viibimisest tingitud vähesed võimalused kambriväliseks liikumiseks ja suhtlemiseks ei leevendanud ebapiisavast isiklikust ruumist tingitud mõjutusi, leiab kohus, et kaebaja nõue on osaliselt põhjendatud. Kohtu hinnangul on kaebaja õigusvastastes tingimustes kinnipidamisega tekitatud hüvitamisele kuuluvat kahju 326 päeva ulatuses ajavahemikus 23.04.2012–16.04.2013 (vt ka eelpool otsuse p 12).
3. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muu hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3), eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel (p 4) ning muid asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus 8 üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Arvestada tuleb nii kinnipidamise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi olla kogu aeg samasugused ja ühesuguse mõjuga isiku õigustele (Riigikohtu 10.10.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, p-d 21, 23). Kohtupraktikast tulenevalt tuleb selleks, et otsustada, kas kinnipidamistingimused põhjustasid väärikuse alandamist ning tõid kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada ka olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (halduskolleegiumi
4. septembri
5. asjas nr 3-3-1-24-09, otsus, p 9). Kogu kõnealuse perioodi jooksul ei ole kaebaja aga päevagi viibinud tingimustes, kus pinda oleks olnud alla kehtivas õiguses (VSKE § 6 lg 6 v.r) kehtestatud määra.
6. Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses peab kohus põhjendatuks hüvitada kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju rahas 326 päeva ulatuses ajavahemiku 23.04.2012–16.04.2013 eest. Ajavahemik 23.04.2012–16.04.2013 on ligi ühe aasta pikkune. Vastaval perioodil esines üksnes lühikesi ajavahemikke, mil täidetud oli 3 m2 so 32 päeva jooksul. Samas tuleb arvesse võtta, et kaebajal oli sel ajal kambris isiklik voodi ja ka vesi ning loomulik valgustus. Lisaks peab kohus vajalikuks arvesse võtta asjaolu, et kaebaja ise ei kasutanud talle vangla poolt pakutud võimalust osaleda alates 12.05.2012 keelekursustel, mis oleks kaebaja ahistavana tunnetatud ruumikitsikust kergendanud.
7. Hüvitisena väljamõistetav summa kujuneb õigusvastase kinnipidamise erinevaid aspekte arvestades kohtu kaalutlusõiguse alusel. Kohus märgib, et tal ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest sarnastes asjades, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.2013 otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31). Riigikohus on pidanud asjakohaseks võrdlust tavapäraselt alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitistega ning ka riigi üldise elatustaseme taustal ning pidanud põhjendatuks näiteks hüvitist konkreetse vaidluse puhul suuruses 2 eurot päeva kohta (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Arvestades praeguses asjas õigusvastaselt väikese põrandapinna tingimustes viibimise aega ning selle osakaalu kinnipidamisajast tervikuna, samuti eelnevalt käsitletud liikumis- ja suhtlemisvõimaluste piiratust, aga ka kaebaja enda poolt keelekursustele osalemisest keeldumist, peab kohus põhjendatuks rahuldada kaebus osaliselt ja mõista 326 õigusvastastes tingimustes viibitud päeva eest kaebajale hüvitist iga päeva kohta 1,5 eurot, s.o kokku 489 eurot.
8. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 25.02.2015 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 9 MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 02.02.2017 KOHTUOTSUSEGA. 10