3-15-1208 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 12.02.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1208 Haldusasi G.B.e kaebus Tallinn

) § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VSKE § 82 lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigus enda juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Tallinna Vangla kodukorra p 12.1. ja 12.2. kohaselt on kinnipeetaval lubatud suitsetada selleks ettenähtud ja märgistatud kohtades ning ettenähtud aegadel ning suitsetamine elukambris ei ole lubatud, tubakatooteid hoitakse ettenähtud kohas. Nimetatud sätetest tuleneb, et kinni peetavatel isikutel ei ole lubatud enda juures tubakatooteid hoida ning vangla väljastab tubakatooted vaid ajaks, mil kinnipeetav viibib kohas, kus on lubatud suitsetada.

§ 63

lg 1 esimese lause kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi.

1. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjas märgitud rikkumise toimepanemine kaebaja poolt ei ole distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega veenvalt tõendamist leidnud.
2. Kohus nõustub kaebajaga, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama karistuse määramiseks asjas tähtsust omavad asjaolud ning menetluse käigus saab karistuse määraja kontrollida, kas tõendid on piisavad, et esitada isikule süüdistus.
3. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja asjakohatud arvamused, kuidas ametnikud peaksid oma tööaega kasutama, kuna vaidlust ei ole selles, et J. Aasorg, märgates rikkumist, oli õigustatud tegema ettekande. HMS § 6 näeb ette uurimispõhimõtte kohaldamise, sätestades, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Distsiplinaarmenetluses isikut süüstavate asjaolude väljaselgitamise kohustus lasub menetlejal. 44.

§ 64

lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Kaebaja ei pea ise koguma seletuskirju kaaskinnipeetavatelt, kuna see on menetleja õigus ja kohustus. Tõendamiskoormust reguleerib HKMS § 59, mille lg 1 ls 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Samast sättest tulenevalt on kaebajal reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited (Riigikohtu 03.06.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-113-13). Tõendamiskoormus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasuse osas on haldusorganil, kes peab tõendama vaidlusaluste haldusaktide põhjendustes sisalduvaid väiteid (Riigikohtu 11.02.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-14). Kohus nõustub, et mõlemad vaidlevad pooled peavad esitama kohtumenetluses tõendeid, kuid möönab, et suurem tõendamiskoormus võib sõltuvalt asjaoludest langeda ka vanglale. Kaebust menetledes ei saa kohus piirduda vaid ühe väidetava asjaolu kontrolliga, kui selliselt jäävad kaebaja õigused tegelikult tagamata. Vangla ei ole seletuskirju sündmuskohal ja sündmuse ajal võtnud, seega ei ole kaebajale etteheidetav, et temal sellekohased tõendid puudusid.

1. Distsiplinaarmenetluses ja kohtule esitatud avaldustes on kaebaja järjepidevalt kinnitanud, et tema ei ole suitsetanud. Ta on selgitanud, miks ei ole endast mõistetavalt tõenäoline, et ametnik, kes näeb isikut suhteliselt piiratud nägemisraadiuses ja pimedal ajal, saab kindlaks 8 3-15-1208 määrata, et kambris oli suitsetajaks justnimelt tema. Ka ei pea kaebaja veenvaks vangla poolt kohtule esitatud selgitust, et ametnik uurib arvutist esmalt kinnipeetavaid isikuid ja alles seejärel helistab teisele valvurile, et see liiguks elukambrisse. Loogiline oleks olnud helistada koheselt valvurile, kel oli võimalik kiirelt liikuda koridorist elukambrisse ja nö tabada suitsetav isik või kontrollida olukorda kambris, sj vajadusel leida suitsukoni või fikseerida kambris olev suitsulõhn jms asjaolude olemasolu. Kambris pidi olema suitsetamise korral tuntav tubakalõhn ning vastustaja väide sellest, justkui oleks kinnipeetaval võimalik suitsulõhna hajutada või tarvitada mingit ainet, mis lõhna suust kõrvaldaks, ei ole võimalik. Kinnipeetaval ei ole selliseid vahendeid, millega tõhusalt lõhna kõrvaldada ning tõele ei vasta ka väide, et koni ei oleks olnud leitav, kuna WC-d kambris ei olnud (kuhu see visata); aknaalune on aga igapäevaselt puhastatud nii, et sealt oleks olnud suitsukoni leitav.
2. Kohus põhimõtteliselt jagas kaebaja kahtlusi, mistõttu küsis kohus vastustajalt täiendavalt üle, kuidas menetleja S. Kusmin asjaolud kindlaks tegi või missugustel asjaoludel ta piirdus kogutud materjalidega.
3. Vastustaja on distsiplinaarmenetluses kogunud kaebaja süü tuvastamiseks seletuskirja J. Aasorult ja menetleja on seejärel koostanud ettekande. Menetleja ei ole ise seejuures sündmuse juures viibinud. U. Linno, kes käis kambrit kontrollimas, seletuskirja ei ole esitanud, vastavalt ei nimeta sellise seletuse võtmist distsiplinaarmenetluse protokoll (I kd, tl 11) ega käskkiri (I kd tl 5). Kohtule ei nähtunud, mille alusel sai menetleja S. Kusmin veenduda, et pimedal ajal võis ametnik J. Aasorg teisest hoonest näha isiku nägu, et selle alusel tuvastada suitsetajas G.B.. Kuigi menetleja leidis, et J. Aasorg on esitanud üksikasjalise seletuse, oli seda palutud täpsustada, ent ka sellest kohtu arvates ei selgunud asja lahendamiseks olulised asjaolud. Ebaselgeks jäi, kas aken võis olla lahti (suitsetas aknal või akna peal), mida tähendas selgituse juures, et õues oli suhteliselt pime, kuid kamber paistis selgelt, miks ei saanud J. Aasorg helistada koheselt U. Linnole, kes saanuks koridoris liikumisel kambris toimuva koheselt üle kontrollida jms. Ka jäi ebaselgeks U. Linno ülesanne ja tegevus, kes kambrisse hilisemate seletuste kohaselt liikus ja nagu võis aru saada, pidi kontrolli teostama.
4. Kohtule on esitatud samal ajal vangla täiendav vastus, milles märgitakse, et faktil, kas kambris põles tuli või mitte, ei ole määravat tähendust, kuid see süvendas veelgi kohtu kahtlusi läbiviidud menetluse piisavuses. Vangla teatas, et isegi, kui kambris ei põlenud ühtegi lampi, ei saaks asuda seisukohale, et rikkujat ei olnud võimalik tuvastada ja J. Aasorg eksib (tl 139 pöördel). Kohus eelmärgituga nõustuda ei saa, kuivõrd sellisel juhul puuduks sootuks vajadus distsiplinaarmenetluse regulatsiooniks ja läbiviimiseks. Kui vaadeldavas kambris nr 33 ei põlenud ühtegi lampi ja kui J. Aasoru ruumis ei põlenud samuti ühtegi lampi, siis jääb ebaselgeks, miks J. Aasorg on veendunud, et tema ise jäi sarnastes tingimustes pimedas ruumis selgelt mittenähtavaks, kuid samades valgustingimustes pimedal ajal kamber nr 33 oli erinevalt tema ruumist selgelt nähtav, sj nii, et sai ära tunda ruumis olnud inimese näo. Vangla vastas veel, et kambrikaaslaste seletust ei pidanud vangla vajalikuks võtta, kuna menetleja leidis, et tal on kogutud piisavalt muid tõendeid. Samal ajal nähtus kohtule, et muid tõendeid ei kogutud, selleks oli J. Aasoru ettekanne ja menetleja kokkuvõte.
5. Kuivõrd nii U. Linno kui ka J. Aasoru (täpsustavast) seletusest saab järeldada, et J. Aasorg koostas ettekande ja U. Linno lubas minna kambrit kontrollima, siis ei nähtunud kohtule, et U. Linno ka tegelikult teostas kambri kontrolli, kuna ta läks kambrisse ja teatas vaid, et koostatud on ettekanne ja kaebajal tuleb anda selgitus rikkumise kohta. 9 3-15-1208
6. Ametnike täiendavatele selgitustele vaatamata ei ole kohus veendunud, et oleks tõendatud, et justnimelt kaebaja vaidlusalusel ajal kambri aknal suitsetas. Kohtule nähtub, et kahtlusi ei teki, et pimedal ajal on valgustatud kambri nägemine võimalik, mistõttu selline täiendav selgitus iseenesest ei selgita veel tegelikke asjaolusid. Pimedal ajal, mil hoovivalgustuse osatähtust J. Aasorg oma esialgses seletuses ei kajastanud, on küsitav, kas saab isiku nägu näha ja seda ka siis, kui kambris põleb tuli. Võib aru saada, et kui ametnik tuvastab isiku arvuti vahendusel, siis ei olnud talle teise üksuse kinnipeetavad sedavõrd tuttavad, et kohe isikut ära tunda või aimata isikut muude väliste tunnuste alusel, nt iseloomulikud liigutused, kasv või kuju, soeng vms tunnused. Lühikesel ajavahemikul pimeda aja tõttu isiku tuvastamisel oli tõenäosus eksimiseks olemas.
7. Kuigi vangla on kohtu päringute alusel asunud hiljem väitma, et ka akende kaugus ehk vahemaa võimaldas isikut tuvastada, samuti valgustus, sest hoovi valgustavad laternad ning kaebaja elukambris põles laetuli, ei ole kohtul võimalik kontrollida, missugused tingimused sündmuse ajal tegelikult valitsesid. Neid tingimusi on hakanud vangla väitma alles korduvate üleküsimiste ajel ning puudub mõistlik põhjus, miks neid asjaolusid ei ole suutnud kaks ametnikku distsiplinaarasja menetluses koheselt kirja panna ning menetlejale neid esitada. U. Linno passiivset rolli ei ole kohus samuti mõistnud, kuigi võib aru saada, et ta lõppeks läks kambrisse selleks, et teatada G.B.ele, et viimast nähti suitsetamas ja kinnipeetaval tuleb kirjutada seletuskiri. Kohus saab sellest aru nii, et U. Linno usaldas nn pimesi teise ametniku teadet ega asunud tegelikult kontrollima, kas kambris võidi suitsetada. Kohtule ei nähtu sj takistusi, et U. Linno ei oleks saanud olukorda kohapeal kontrollida. Suitsetamisel suhteliselt väikse pinnaga kambris, kuhu valvur ilmselt ka ilma pikema ajavaheta sisenes, pidi olema suitsetamisest märgatavaid jälgi, nt iseloomulik tubakalõhn või leiduma ehk suitskoni. Kui aga kambrit oli vahetult õhutatud, siis pidanuks olema kambris tunda vahetult akna avamisest külma õhku jn, jne. Vangla esindaja seletustest võib aru saada, justkui oleks suitslõhna hajutamine võimalik nii ruumist kui ka kaebaja juures (hingeõhus) ning koni oli võimalik visata ka nt WC-sse, kuid see seletus ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega. Eeldades, et sündmuskohale ruttas ametnik U. Linno viivituseta ning kambris oli äsja suitsetatud, ei saanud ka talvisel ajal kambrist tubakalõhna hajutada nii, et seda ei oleks olnud tunda. Sj nähtub, et fikseerimata oli J. Aasoru poolt, kas suitsetati avatud aknaga või mitte. Eeldades, et kui J. Aasorg nägi täpselt inimese nägu, oleks ta pidanud nägema ka seda, kas suitsetamise lõppedes kustutati nt suits ära, kas koni visati aknast välja või siis võidi sellega liikuda hoopiski kambrisse jms. Kohtule ei ole äratuntav, kas või mille alusel ametnik veendus, et suitsetamine lõpetati ning ei oleks olnud võimalik kambrit kontrollides kedagi suitsetamiselt tabada. Juhul, kui suitsetamist sai jätkata kambris, siis ei olnud põhjust eeldada, et kambri kontrollimine koheselt U. Linno poolt ei oleks andnud täiendavalt tulemusi. Kambris WC-d aga ei olnud, seega sinna ei oleks saanud ära visata koni. Kui seda aknast alla ei visatud, siis ei saa välistada, et see asus kambris. J. Aasorg eeldas, et teda ei ole suitsetaja märganud, mistõttu ei ole alust arvata, et suitsetamise jälgi asuti koheselt likvideerima. Kiirel reageerimisel suitsulõhn ilmselgelt ei oleks saanud haihtuda sedavõrd, et rikkumist ei olnud võimalik kohapeal tuvastada (eriti, kui aken võis olla suletud või poolsuletud). Kohus nõustub kaebaja viitega, et iseenesest peaks suitsetamine olema vajadusel tuntav ka hingeõhu kontrollimisega, kuid ametnik ka seda antud juhul ei kontrollinud. Kohtule ei ole kuidagi usutav vastustaja selgitus, et kinnipeetavatel on aineid, millega oli võimalik koheselt ja kiirelt suitsulõhna kambrist või hingeõhus kõrvaldada. ka ei ole keegi nimetanud, missugune toiduaine võis kambris olla, mida saanuks nt hingeõhus suitsulõhna kõrvaldamiseks tarvitada. Sellisel juhul oleksid niisugused ained ja toit kambris olema. Kui kambris oleks mingi õhku puhastavat suitsulõhna hajutavat ainet tarvitatud, oleks pidanud jääma ka sellisel juhul kambrisse mingi sellise aine iseloomulik lõhn. Kohus saab vaid eeldada, et kambris on lubatud ained/vahendid ning ühtegi lõhna hajutavat vahendit seal olla ei saaks, vähemalt vastustaja ega kaebaja ei ole selliseid aineid, mis kambris 10 3-15-1208 oleksid olemas või lubatavad, nimetanud. Nagu kohus juba märkis, ei olnud ametnik ise eeldanud, et suitsetav isik ametnikku pimedas ruumis vastasmajast märkas, seega pidi olema U. Linno ilmumine kambrisse ootamatu. Kuna oli öörahu aeg, siis puudus kinnipeetavatel ka sellest tulenevalt vajadus suitsetamise jälgi koheselt või üldse peita. Kambris tule põlemist ei ole menetlejale menetluse ajaks aga ettekandes midagi märgitud, mistõttu kaebaja on seisukohal, et kambri laetuli oli öörahu tõttu kustutatud ja selle pani põlema kambrisse saabunud U. Linno, vangla väidab vastupidist.
8. Täiendavalt selgitas vangla (I kd, tl 139), et ta jääb oma seniste seisukohtade juurde, kuna ka J. Aasoru hilisem selgitus kinnitab, et ta nägi aknal G.B.t, aga suitsetamine kestis 20 sekundit, mistõttu ei oleks neljanda üksuse ametnik jõudnud suitsetajat tabada ja seetõttu ta tuvastas ise kinnipeetava vangiregistri alusel arvutist, kuid kui J. Aasorg toiminuks teisti, siis oleks rikkuja pääsenud karistuseta (I kd, tl 139). Kohtule jääb ka selline seletus ebaselgeks, kuidas rikkuja pääsenuks karistusest, kui täiendavalt oleks kontrolli teinud kambris U. Linno. Kui ettekanne oli J. Aasorul kirjutatud, siis see ei oleks jäänud lahenduseta ka siis, kui ta oleks helistanud teise hoone valvurile, kes saanuks koridoris liikudes minna kambri ukse juurde ja olukord üle kontrollida. Kuidagi ei ole äratuntav, et kui teine ametnik oleks täiendavalt koheselt kambrit kontrollitud, et see välistaks isiku edasise karistamise või seletuskirjade küsimise. Ettekanne ei oleks jäänud lahendamata, kui ametnik soovis selle esitada. U. Linno märgib sj, et helises valveruumi telefon, kuhu tal tuli liikuda, kuid kohtule jääb arusaamatuks, kas operatiivsem sidevahend puudus, mille kaudu saanuks ametniku suunata kohe kambrisse või millest tekkis probleem, et kambrit ei saanud kohe kontrollida.
9. Vangla esitas taotluse teha paikvaatlus, kuid kohus keeldus sellest määrusega. Kohus leiab jätkuvalt, et antud juhul ei ole võimalik piisavalt taastada sündmuste olustikku, seda enam, et J. Aasoru kirjeldused sündmuse asjaoludest ettekandes on liialt vähe teada faktilisi andmeid ning see on sedavõrd üldine, et seda olustikku ei saaks taastada. Isegi kui arvestada sellega, et kambris põles tuli, ei oleks kohtul võimalik taastada olukorda nii, et teaks, kus täpsemalt suitsetaja aknal asus, kas aken oli ka tegelikult lahti või oli see ikkagi kinni, millise vaatenurga all suitsetaja tegelikult asus (aknad ei olnud kohakuti), kuidas langesid valgus ja varjud. Akna ees olid sj veel trellid, teadmata on kuidas peegeldasid klaasid valgust jms. Arvestada tuleks, et nii hoovivalgustus kui ka ilmaolud mõjutavad olustikku, mille taastamine ei oleks võimalik. Valgustatud kambri puhul on suure tõenäosusega võimalik inimese siluetti ja liigutusi jälgida, kui valgus langeb laest ja selja tagant, ent näojoonte kindlakstegemine on selgelt küsitav. Tegemist ei ole vitriinaknaga ja antud juhul ei olnud valgustus suunatud ka isiku näkku, vähemalt keegi seda ei väida. Lisaks pole teada, missuguses asendis oli aken ning kuidas omakorda peegeldasid valgust aknaklaasid (ka siis, kui nad olid nt avatud). Ka ei selgu, et kaebaja vaatas justnimelt selle akna suunas, mille juures oli ametnik, mitte aga nt enda ette. Märgitud aja kohta on kohus uurinud ka Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmeid. Riigi Ilmateenistuse veebilehelt (http://www.ilmateenistus.ee/ilm/ilmavaatlused/vaatlusandmed/) nähtub, et vaidlusalusel ajal oli tegemist tugevalt pilves ilmaga, esines sademeid. Sademeid oli enne kella 22.00 ning peale 23.
10. Vaatlusandmetest nähtub, et kella 22.00 paiku oli tegemist täieliku pilvisusega. Seega ei saanud ka ilmaoludest tulenevalt olla nähtavus hea ning välistada ei saa, et aknaklaasid olid niiskusest rõsked või sademetest märjad, mis kahandab vaadeldavust.
11. Arvestades, et J. Aasorg nägi isikut üksnes vähese aja vältel ning kui isik oli talle täiesti tundmatu, tekkis kohtul kahtlemata kaheldavusi ja kohus ei saanud välistada võimalust, et ametnik võis siiski eksida. Kuna ametnik ei väida, et ta isiku kehakuju jms tunnuste abil tuvastas, samuti seda, et ta kinnipeetavat isiklikult tundis, siis näojoonte tuvastamisel nendel 11 3-15-1208 tingimustel võis tekkida eksimus. Kaebaja sj väidab, et ta on sarnane teisele kinnipeetavale. Vangla selles osas midagi täpsustanud ei ole.
12. Kohus leiab jätkuvalt, et nn paikvaatluse korraldamine ei saaks viia ühelgi mõistlikule tulemusele. Ka ei oleks mõeldav, et iga kohtu koosseis asuks kohtumenetluses teostama paikvaatlust ning suudaks luua vaatluseks samasugused tingimused (veebruarikuus). Kuna distsiplinaarmenetlus oma reeglitega ongi selleks instrumendiks, mis peab välja selgitama faktilised asjaolud, et tuvastada isiku süüd, siis ei saa kohus pooldada, et selle menetluse puudusi peaks hakkama kõrvaldama teised isikud eelmärgitud viisil. Ametnikel oli koheselt võimalik kõik asja lahendamiseks vajalikud ja süüd tõendavad asjaolud kindlaks teha, kuid seda ei ole piisava hoolega tehtud. Kuna sündmusest on möödunud pikk aeg, siis hilisemad seletused üksnes on muutnud asjaolusid ebaselgemaks. Mida enam möödub sündmusest aega, seda enam on võimalus asjaoludes eksida. Hilisem menetlus paikvaatluse korraldamisega ei viiks ühegi mõistliku tulemuseni.
13. Vastustaja hinnangul ei ole kaaskinnipeetava selgitused, mis on esitatud toimikusse, tõesed, mis annaks põhjust kahelda vanglaametniku ettekande õigsuses. Kohtu hinnangul ei saa välistada nende seletuste õigsust üksnes asjaolul, justkui oleks antud ütlused väärad juba selle tõttu, et kinnipeetavad eitavad kambris tule põlemist, kuigi see põles ja seda tõendavat ka A. E. ütlus sellest, et ta kambris luges. Kohus siinkohal märgib, et kambris võis lugeda ilmselt ka öötule valgel, kui tema voodi asus lambi lähedal (mida vastustaja ei ole ümber lükanud). Kambris ilmselt ei saanud olla muid sobivaid valgusteid, kuna kaebaja märgib, et lugemiseks kasutatud valgustid olid selleks ajaks kambrist kõrvaldatud. Samuti võis teine kinnipeetav silma tilgutada silmatilku olemasolevas valguses, seega ei ole kohtul kuidagi võimalik tagantjärgi veenduda ka nt selles, kas kambris põles laetuli või üksnes öölamp. Ametnikest kambrisse sisenenud U. Linno on hiljem küll selgitanud, et valgustus põles, ent ka seda ei ole menetluses varem fikseeritud. U. Linno kontrollides kambrit, oleks saanud selle fikseerida, sest kui tuli põles, äratanuks see seotult öörahu ajaga ametniku tähelepanu ning lamp tulnuks ametniku lahkumisel ka kustutada. Iseenesest ei ole vaidlust ju ka selles, et kinnipeetavad sageli rikuvad öörahu aega ja panevad laetuled põlema. Keelatud tegevuse ajal, so suitsetamisel, puudub selleks aga vajadus ja mõistlik põhjus.
14. Vangla 09.10.2015 vastusest (I kd, tl 139) võiks järeldada, et U. Linno esitas selgituse alles 08.10.
15. U. Linno saab sj vaid kinnitada, et ta ei kahelnud, et kambris nr 33 võis olla keegi suitsetanud. Seega ei ole U. Linnole teada, kes võis kambris suitsetada. Alati jääb võimalus, et kambris siiski ka suitsetati või et seda tegi korraga nt 2 kinnipeetavat, nagu seda võimalust kirjeldab kaebaja (nn defitsiidi olukorras jagatakse suitsu).
16. Kohus leiab et eeltoodust tulenevalt ei ole vangla distsiplinaarmenetluses kogunud piisavalt tõendeid ning ka kohtumenetluse käigus ei saa tagantjärgi luua samasugust olukorda, mil vaatlus peaks kõrvaldama need puudujäägid, mida sai vältida. Olukorras, kus distsiplinaarrikkumise asjaolud ei ole veenvalt tuvastatud ning distsiplinaarkaristust määrav käskkiri tugineb sisuliselt ühe ametniku seletustele ja teisalt rikkumises süüdistatud kinnipeetava ütlustele ning vanglal oli täiendavaid tõendeid võimalik koguda või asjaolusid koheselt täpsustada, tuleb haldusakt tühistada. Vanglaametniku ütlusi saab usaldusväärsemaks pidada ning loobuda muude tõendite kogumisest, kui need ütlused kajastaksid ammendavalt valitsenud olukorda. Antud juhul oli siiski tegemist suhteliselt tavatu olukorraga, so mil kinnipeetav oli nähtav distantsilt teisest hoonest, pimedal ajal ning sündmuskohal viibinud ametnik ise midagi ei kontrollinud ning rikkumisena ei fikseerinud. 12 3-15-1208 HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Distsiplinaar-rikkumise tõendatus on olulise tähtsusega, kuna kohaldatud distsiplinaarkaristus mõjutab mitmeid kinnipeetava õigusi ja võimalusi vanglas, nt uue distsiplinaarsüüteo toimepanemisel selle eest karistamisel või karistuse täitmisele pööramisel (

§ 65

). Seega peab ametnik kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramisel olema eriliselt tähelepanelik ja tõsikindlalt veendunud, et kinnipeetav pani toime süüteo. Rikkumise toimepanemine peab olema tõendatud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega, et välistada hilisemaid kahtlusi. Loomulikult ei saa keegi ette kirjutada vanglale, missugused on need tõendid, mida tal tuleks koguda, sest tõendite ringi otsustab vangla, kuid kui tõendeid on kogutud ebapiisavalt, siis ei saa kohus lugeda rikkumist tõendatuks ka siis, kui ettekanne pärineb vangla töötajalt. Käesoleval juhul ei ole vastustaja vaidlustatud käskkirja andmisel piisavalt tõendeid kogunud ning asjas kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole välistatud, et kambris võis suitsetada teine isik. Mingil põhjusel ei ole sündmuskohal käinud ametnik aga üldse sellist võimalust kontrollinud. Kuna ametniku tegevuses ei ole välistatud inimlik eksimus, siis antud tõenditel ei saa kohus eksimuse võimalust eitada. Kohus märgib kaebajale, et kuigi kaebaja sooviks vaadata CD-d, on kohus määrusega piiranud CD-le juurdepääsu ning oma seisukohta selles ei muuda. Vangla sj ei olegi menetluses (S. Kusmin) ega ka käesolevalt toetunud asjaolule, et kamber oli valgustatud ja hästi nähtav justnimelt tulenevalt hoovivalgustusest, mistõttu ei ole kaebajal ka sisulist otsest vajadust seda iseseisvalt uurida.

1. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkirjas kaebajale etteheidetud distsiplinaar-rikkumine ei ole faktiliste asjaoludega veenvalt tõendatud. Seega ei vasta käskkiri HMS § 54 nõuetele ning on seetõttu õigusvastane. Kohus rahuldab kaebuse Tallinna Vangla 11.03.2015 käskkirja nr 328 tühistamiseks.
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida võis tasuda osaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Tallinna Halduskohus vabastas 03.06.2015 määrusega (I kd, tl 26) kaebaja riigilõivu (15 eurot) tasumisest. Kohus rahuldab kaebuse tervikuna. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja mõista menetluskulu (riigilõiv) 15 eurot. Karin Kalmiste kohtunik 13