← Eesti

3-15-2172/9

Obsah (6)§ 1§ 29§ 4§ 3§ 31§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2172 Haldusasi Artel D.G. Osaühingu

), Riigikohtu praktikaga ja käibemaksu üldpõhimõtetega, maksuotsus ei ole motiveeritud, maksumenetlus on viidud läbi uurimiskohustust rikkudes ning maksumenetluses on rikutud mitmeid maksumenetluse põhimõtteid. 8. Kaebaja on seisukohal, et sisustuskaupade müük kaebaja poolt Osaühingule GS Invest kuulus kohustuslikus korras maksustamisele ning maksuhalduri seisukoht, et kaebaja ei oleks pidanud müügilt käibemaksu arvutama, on vastuolus

-ga. Antud juhul puudub vaidlus selles, et vastavad sisustuskaubad olid kaebaja valduses ja et kaebaja on nende kaupade valduse andnud üle Osaühingule GS Invest. Kaebaja on sisustuskaupade võõrandamisel arvestanud käibemaksu kooskõlas

§ 1

lg 1 p-ga 1, § 2 lg-ga 5 ning § 4 lg 1 p-ga 1 ning kaebaja oli kohustatud sisustuskauba valdust edasi andes käsitlema seda toimingut kauba võõrandamisena. Väär on ka maksuhalduri seisukoht, et kaebaja ei olnud sisustuskauba tegelik müüja, kuivõrd käibemaksu kontekstis ei sõltu müüjaks olemine omandiõigusest kauba suhtes.

mõttes tekib käive ka olukorras, kus võõrandajal puudub omandiõigus. Seega, isegi kui jaatada kaebaja omandiõiguse puudumist, ei mõjuta see vaidlusaluse tehingu maksustamist käibemaksuga. Ka tsiviilseadustiku üldosaseaduse § 6 lg-s 4 sätestatud abstraktsiooniprintsiibi kohaselt ei sõltu käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Isegi kui jaatada omandiõiguse puudumist ning seeläbi 2

(10)3-15-2172 kohustustehingu kehtetust, ei mõjuta see poolte vahelist käsutustehingut. Samuti on maksuhaldur põhjendamatult analüüsinud kaupade soetamist, kuivõrd see on eraldiseisev vaidlus (haldusasi nr 314-50713) ning ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuivõrd käesolev vaidlus puudutab kaupade müüki. Kauba eest tasaarvestusega tasumine ei ole ebaseaduslik ega anna vastupidiselt MTA seisukohale alust väita, et tehing on näilik. 9. Kuigi sisustuskaupade soetamise küsimust arutatakse haldusasjas nr 3-14-50713 kordab kaebaja ka käesolevas asjas oma seisukohta, et MTA väide, nagu puuduks kaebajal õigus sisustuskaupade soetamiselt käibemaksu maha arvata, on õigusvastane. Antud juhul on täidetud kõik

-s sätestatud formaalsed tingimused. Sisustuskaubad soetas kaebaja, mitte aga juhatuse liige Dmitrii Kudriashov. Maksustatava käibe tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramine on tõsises vastuolus käibemaksu aluspõhimõtetega. Kolmandad isikud on kaebajale müünud kaupu, millelt need kolmandad isikud on käibemaksu ära tasunud. Kaebajal, olles maksnud selle käibemaksu kinni, on igati õigus nimetatud käibemaks maha arvata. Olles võõrandanud kaubad edasi, oli kaebajal jälle kohustus seda müüki maksustada ning ostjal õigus tasutud sisendkäibemaks maha arvata. Kui maksuhalduri loogika jääks kehtima, tekiks topelt käibemaksu kumulatsioon, arvestades, et kolmandad isikud maksid käibemaksu ära. 10. 9.12.2014 Osaühingu GS Invest esitatud arve alusel sisendkäibemaksu maha arvamine summas 4464 eurot on kooskõlas

-ga, kuivõrd täidetud olid kõik

-st tulenevad formaalsed tingimused. Kaebaja soetas Osaühingult GS Invest kontrollitaval perioodil firma juhtimise teenust ja maa-aluse parkimiskoha renditeenust, milliseid kasutati ettevõtluse tarbeks ning olemas on ka nõuetekohased arved. Kaebaja hinnangul ei esine ühtegi formaalset alust käibemaksu mahaarvamise piiramiseks ega ka Riigikohtu praktikas viidatud asjakohaseid mitteformaalseid aluseid (asjad nr 3-31-32-09, 3-3-1-39-03, 3-3-1-50-03, 3-3-1-40-03, 3-3-1-43-03, 3-3-1-52-03, 3-3-1-59-03, 3-3-1-34-06, 3-3-1-97-07). Kaebaja ei nõustu MTA seisukohaga, et arvel kajastatud tehinguid ei ole reaalselt toimunud. MTA-l puudub õiguslik alus hindamaks, kas kaebajal oli vastavaid teenuseid vaja. Maksuhalduri volitused sisendkäibemaksu mahaarvamise kontrollimisel piirduvad kulutuse ettevõtluse tarbeks soetamise hindamisega. Juhtimisteenust ei saa osutada dokumentaalselt, kuivõrd sellisele teenusele ei ole omane dokumentide koostamine ja selle sisuks on erinevate olukordade analüüs ja tegevuste teostamine ning seetõttu ei saa sellist teenust osutada dokumentaalselt. Majandustulemuste silmnähtava paranemise puudumine ei tähenda, et teenust ei ole saadud, kuivõrd äritegevuses on tavapärane, et kõik projektid ei õnnestu ning teatud tulemuste saavutamiseks kulub rohkem kui vaid aasta. Maksuhalduril puudub õigus hinnata lepingujärgsete kohustuste täitmise korrektsust ning seetõttu tugineda sellisele asjaolule ka maksuotsuses. Maksuhalduri väide nagu oleks juhtimisteenuse leping koostatud tagantjärgi, on tõendamata ning ennatlik, tuginedes üksnes asjaolule, et kaebaja ei esitanud seda kontrollimenetluse alguses koos muude dokumentidega. Maksuhalduri nõue parkimiskoha kasutamise aruandluse kohta on samuti arusaamatu ning vastuolus tavapärase äripraktikaga, kuivõrd klientide poolt kasutatava parkimiskoha üle aruandluse pidamine ei ole äritegevuses vajalik ega levinud. Kaebajal selline aruandlus puudub. Hinnates kaebaja vajadust parkimiskoha rentimiseks on maksuhaldur sekkunud ettevõtlusvabadusse ja ületanud oma pädevust kontrolli teostamisel. Parkimiskoha rent, eesmärgiga pakkuda klientidele mugavamat müügiesinduse külastamist, on seotud maksustatava käibega ning maksuhalduri pädevus piidub vaid kulutuse maksustatava käibega seotuse hindamisega. Kulutuse vajalikkuse hindamine ei ole asjakohane ega õiguspärane. Maksuhalduri järeldus, et kaebajal puudusid Eestis 2014. aastal kliendid, tugineb müügiarvetele, mis ei kajasta reaalselt olukorda, kuivõrd parkimiskohta kasutasid ka potentsiaalsed kliendid, kellega tehinguni ei jõutud. Kuigi maksukorralduse seadusest (MKS) tuleneb maksuhaldurile kohustus järgida uurimisprintsiipi, on maksuhaldur antud juhul esitanud vaid etteheite seda millegigi tõendamata. 3

(10)3-15-2172
  1. Asjaolu, et kaebaja on tasunud parkimiskoha- ja juhtimisteenuse eest tasaarveldamisega, ei tähenda, et tehinguid ei toimunud. Tasaaarvestuse võimaluse näeb ette võlaõigusseaduse (VÕS) § 197, millest võib järeldada, et seadusandja hinnangul on selline tasumisviis aktsepteeritav. Kaebajale jääb arusaamatuks maksuhalduri väide, et kaebaja ei saanudki juhtimisteenuse eest Osaühingule GS Invest rahaliste vahendite puudumise tõttu tasuda. Maksuhaldur jätab antud juhul arvestamata, et rahaliste vahendite puudumine ning sissenõutavaks muutunud nõue teenuse osutaja vastu on üldjuhul elementaarsed eeldused tasaarvestuse võimaluse kasutamiseks. Maksuhalduri hinnangud rahaliste vahendite olemasolu ja sellega seonduvalt juhtimisteenuse lepingu sõlmimise mõistlikkuse kohta ei oma tähtsust olukorras, kus pooltel on omavahel tasaarvestatavad nõuded. Seoses juhatuse liikme tasuga märgib kaebaja, et sellise tasu maksmise kohustus tekib üksnes juhul, kui selle maksmises on kokku lepitud, mistõttu jäävad kaebajale ka arusaamatuks väited, et juhatuse liikme lepingu sõlmimine tasu saamata ei ole usutav. Maksuhalduri viited tasaarvestuse kasutamise tavapäratusele on otsitud ning põhjendamata eesmärgiga suurendada kaebaja maksukohustust.
  2. Maksuhaldur, väites Osaühingu GS Invest raamatupidmises kajastuvatele alusetutele tehingutele, ei ole viidanud ega tuginenud ühelegi tõendile. Maksuhalduri väide tugineb vaid eeldusel, et kuivõrd Guno Silla on nii kaebaja kui Osaühingu GS Invest juhatuse liige, siis oli tal võimalus kajastada mõlema ettevõtte raamatupidamises alusetuid tehinguid, esitamata aga ühtegi tõendit, mis sellist süüdistust kinnitaksid. Selline põhjendamata ja ebaloogiline järeldus ei ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega ega hea halduse tavaga, samuti maksuhalduril lasuva uurimiskohustusega. Kaebajale jääb maksuhalduri motivatsioon arusaamatuks, arvestades, et riik ei ole kahju saanud – Osaühing GS Invest on käibemaksu väljastatud arvelt deklareerinud ja kaebaja arvab sellelt tasutud käibemaksu maha ning riigi jaoks on tulemus
  4. Kaebaja hinnangul on maksuotsus motiveerimata ja vastuolus MKS § 46 lg 3 p-ga 5 ja § 95 lg-ga
  5. Maksuhaldur on maksuotsuses keskendunud otsuse motiveerimisel irrelevantsetele asjaoludele, mis ei oma maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse osas mingitki tähtsust. Maksuhalduri järeldused ei tugine kogutud informatsioonile, faktilised ja õiguslikud alused ei ole omavahel seotud ning maksuhaldur on läinud vastuollu kehtivates õigusaktides sätestatuga. Seetõttu tuleb maksuotsus tühistada. Samuti on maksuhaldur rikkunud uurimisprintsiipi jättes asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Maksuhaldur on käesoleval juhul lähtunud üksnes maksukohustust suurendavatest asjaoludest ning on jätnud täielikult arvestamata või lugenud ebapiisavaks kõik tõendid ja normid, mis maksukohustust vähendavad. Ükski maksuhalduri poolt kogutud tõenditest ei viita sellele, et kaebaja ei oleks juhtimisteenust ja maa-aluse parkimiskoha renditeenust saanud. Seejuures on kaebaja igati täitnud kaasaaitamiskohustust. Seetõttu kuulub maksuotsus tühistamisele nõutaval määral uurimiskohustuse järgimata jätmise tõttu.
  6. Maksuhaldur on rikkunud ka nõuet viia maksumenetlus läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Kaebaja märgib, et tema kontroll on sisuliselt osutunud jooksvaks revisjoniks ning toob kronoloogiliselt välja kontrollimenetluse toimingud. 26.08.2012 ja 23.09.2013 teadetega on maksuhaldur algatanud käibedeklaratsioonidel kajastatud tagastusnõude põhjendatuse kontrolli. 3.10.2013 korraldusega on algatatud kontroll käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsuse kohta seoses põhivarana soetatud sisustusega. 8.10.2013 otsusega pikendati kaebaja 13.09.2013 esitatud juulikuu 2013 käibedeklaratsioonil kajastatud tagastusnõude täitmise tähtaega. 16.10.2013 korraldusega on kaebajat kohustatud näitama vaatluse läbiviimiseks ette vara ning kohustatud esitama täiendavaid dokumente. 16.10.2013 otsusega pikendas maksuhaldur kaebaja
  7. aasta juulikuu ja augustikuu käibedeklaratsioonidel kajastatud tagastusnõuete täitmise tähtaega. 12.12.2013 korraldusega laiendas maksuhaldur kaebaja suhtes kontrolli ka ettevõtlusega tegelemisele

tähenduses perioodil 1.07.2013-12.12.2013 ning kohustas kaebajat esitama korralduses nimetatud dokumente ettevõtlusega tegelemise kohta 4

(10)3-15-2172 nimetatud perioodil. 6.01.2014 esitas kaebaja parandusdeklaratsiooni 20.09.2013 esitatud
  1. aasta augustikuu käibedeklaratsiooni kohta, kuna tuvastas selles mõningad ebatäpsused. 31.01.2014 otsusega pikendati kaebaja
  2. aasta augustikuu käibedeklaratsioonil kajastatud tagastusnõuete täitmise tähtaega kuni 7.03.
  3. 28.02.2014 otsusega pikendati kaebaja
  4. aasta augustikuu käibedeklaratsioonil kajastatud tagastusnõuete täitmise tähtaega kuni 6.04.
  5. Kaebaja esitas 28.02.2014 otsusele vaide. 4.04.2014 tegi maksuhaldur maksuotsuse. 7.04.2014 vaideotsusega jättis maksuhaldur kaebaja vaide rahuldamata. Kaebaja vaidlustas maksuotsuse kohtus. 23.01.2015 algatas maksuhaldur kaebaja
  6. aasta detsembri käibemaksukontrolli. 6.03.2015 algatas maksuhaldur Osaühingu GS Invest
  7. aasta detsembri käibemaksukontrolli. 13.04.2015 otsusega pikendati tagastusnõuete täitmise tähtaega ning 14.05.2015 on maksuhaldur esitanud kohtule taotluse täitmist tagavate toimingute teostamiseks, mille kohus rahuldas ja ettemaksukontole seati arest. 29.07.2015 on maksuhaldur teinud vaidlustatava otsuse. Kaebaja on seisukohal, et selline püsiv kontroll väljub selgelt hea halduse tavadest ning on vastuolus MKS põhimõtetega ning seda liiatigi veel olukorras, kus riik ei ole kahju kannatanud, kuivõrd kõik tehingud on toimunud maksukohustuslaste vahel, kes müüjatena on riigile käibemaksu ära maksnud.
  8. Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist kogusummas 1003,92 eurot, sh kaebuselt tasutud riigilõiv summas 133,92 eurot ning kulud õigusabile summas 870 eurot. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
  9. Vastustaja kaebust ei tunnista ning leiab, et esitatud kaebus on põhjendamata.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda, esitades selle kohta järgmised põhjendused.
  10. Vastustaja on seisukohal, et sisustuskaupadega soetatud tehingud on näilikud. Maksuhaldur on vaidlustatud maksuotsusega tuvastanud, et vaidlusalused sisustuskaubad soetas äriühingu juhatuse liige Dimitrii Kudriashov isiklikuks tarbeks ning sisustuskaupade ostu- ja edasimüügitehing kaebaja nimel on näilik. Küsimus ei ole kaebaja majandustegevuse näilikkuses, vaid kaebaja põhjendused korterile tehtud kulutuste kandmise kohta kaebaja ettevõtluse tarbeks on tõendamata ja ebausutavad. Poolte eesmärgiks ei olnud korteri sisustamine ettevõtluse ning maksustatava käibe tarbeks, vaid kaebaja nimel näilike kulutuste kajastamisega maksueelise tekitamine ilma, et reaalseid tehinguid arvel ostjana kajastatud kaebajaga oleks toimunud. Arvetel kajastatud tehingute tegelikuks ostjaks oli eraisik Dimitrii Kudriashov, kelle tarbeks ja kelle raha eest need kulutused tehti. Maksuhaldur on maksuotsuses selgitanud, et kirjeldatud viisil juhatuse liikme isiklikuks tarbeks tema enda poolt äriühingule kantud rahaliste vahendite eest toimunud kulutuste tegemise ainsaks eesmärgiks on olnud sisendkäibemaksu mahaarvamise eelise saamine kaebajale, mida Dimitrii Kudriashovi enda nimel kulutusi tehes ei oleks saadud.
  11. Juhtimisteenuse osutamine Osaühingu GS Invest poolt ning parkla rentimine samalt äriühingult ei ole tõendatud. Andmaks hinnangut sellele, kas

§ 29

lg-s 1 toodud eeldused on täidetud, sh kas tehtud kulutused on vajalikud ettevõtluse tarbeks, tuleb paratamatult hinnata ka kulutuste vajalikkust. Sellise hinnangu andmine koostoimes muude tõenditega on vajalik ühe või teise tõendi/väite tõsiseltvõetavuse/usaldusväärsuse ning tehingute majandusliku sisu hindamisel. Seetõttu on ekslik kaebaja seisukoht, et maksuhalduril puudus õigus hinnata kulutuste vajalikkust.

§ 4

lg 1 p 1 alusel loetakse käibeks teenuse osutamist ettevõtluse käigus ja § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel on teenus saadud päeval, mil toimus teenuse osutamine või selle eest tasumine. Neis sätetes peetakse silmas konkreetse, oluliste tunnuste abil identifitseeritava teenuse osutamist. Kaebaja ei ole suutnud näidata, et ta on saanud Osaühingult GS Invest konkreetse teenuse, mis oleks identifitseeritav. Vastustaja osundab ka asjas nr 3-3-1-57-13 antud Riigikohtu selgitusele, mille kohaselt võtab maksukohustuslane teenuse osutamise dokumenteerimata jätmisega riski, et hiljem ei õnnestu 5

(10)3-15-2172 põhjendatud kahtluse tekkimisel teenuse saamist tõendada. Riigikohus on ka varasemas praktikas märkinud, et maksukohustuslasel on kontrollitavuse tagamiseks kohustus koguda ja säilitada tõendeid eriti ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustmisväärtusega tehingute asjaolude kohta (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-43-09). Seetõttu on kaebaja vastupidised seisukohad ekslikud ega arvesta kehtivat praktikat. Kaebaja ei ole maksumenetluses tõendanud Osaühingu GS Invest poolt algdokumentidele vastava teenuse osutamist kaebajale, mistõttu mahaarvatava sisendkäibemaksu vähendamine maksuhalduri poolt oli õiguspärane. Vastustaja viitab ka teistele tema seisukohta toetavatele Riigikohtu asjades nr 3-3-1-15-13 ja 3-3-1-65-14 avaldatud seisukohtadele, mille kohaselt peab maksukohustuslane korraldama oma ettevõtlustegevuse nii, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad. Selline hoolsuspõhimõte kehtib vastustaja arvates ka muude maksukohustuslasele maksukohustuse kaasa toovate või seda välistavate tegevuste kohta, mis ei ole käsitatavad tehingutena. Viidates Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-74-09, leiab MTA, et sellist tõendamatust tuleb maksuhalduri põhjendatud kahtluse alusel mõista olukorrana, kus maksukohustuslane pole suutnud tõendada talle soodsat maksuõiguslikku asjaolu. Maksuhalduri kahtlus juhtimisteenuste lepingu tagantjärgi vormistamises on põhjendatud, sest kaebaja ei ole ka kohtumenetluses seletanud veenvalt, miks kaebaja ei esitanud seotud osapoolte vahel sõlmitud juhtimisteenuste lepingut kui tehingute algdokumenti maksuhaldurile esimesel nõudmisel. Üldteada on asjaolu, et sugulus- või muude usaldussuhete tõttu omavahel tuttavate isikute vahel on suurem võimalus leppida kokku tehingute kujundamises tegelikkusele mittevastaval viisil kui võhivõõraste puhul. Vastustajale ei nähtu ühtegi muud võimalikku eluliselt usutavat tõlgendust, mis võimaldaksid asjaolude kogumi alusel teha teistsuguse järelduse. Kaebaja versioon tasaarvestuse kohta pigem süvendab maksuhalduri seisukoha õigsust.
  1. Maksuhaldur on täitnud uurimiskohustust piisaval määral ning maksuotsus vastab MKS §-i 46 mõuetele. Kaebaja liialt abstraktsetest etteheidetest ei selgu, milline asjaolu on jäänud tuvastamata või tõend kogumata või milles väljendub motiveerimispuue. Maksuhaldur ei ole uurimispõhimõtet rikkunud ning maksuotsus on piisavalt motiveeritud. MTA on võtnud seisukoha kõigi kaebaja eriarvamuses toodud vastuväidete osas ning lisades toodud andmete ja selgituste osas. MTA on neid analüüsinud ja esitanud oma põhjenduse, miks need maksuhalduri seisukohta ei muuda. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vastavate põhjendustega, ei tähenda, et vastustaja oleks kaebaja tõendeid ja väiteid ignoreerinud. MTA on andnud põhjaliku hinnangu kõigile asjas kogutud tõenditele, toonud esile neis esinevad vastuolud, ebausutavused ja puudujäägid jms. Ekslik on kaebaja seisukoht, et kui ta on tõendanud oma majandustegevust, mille käigus võõrandatakse kaupa ja ostetakse teenust, siis on äriühingu poolt tehtavad mistahes kulutused automaatselt ettevõtluse ja maksustatava käibe tarbeks. Seni, kuni maksukohustuslane ei ole tõendanud kaupade ja teenuste maksustatava käibe tarbeks kasutamist, ei ole alust nendelt tehingutelt käibemaksu maha arvata Kaebaja on küll esitanud täiendavad tõendid ettevõtlusega tegelemise kohta, kuid need ei kinnita, et tehtud kulutused oleksid seotud kaebaja selgitatud ettevõtlusega. Maksuhaldur on maksuotsuses põhjendanud piisavalt, miks esineb põhjendatud kahtlus, et tehingud on tehtud eraisiku huvides ning näilikult ettevõtja nimel. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. MTA 29.07.2015 maksuotsus nr 12.2-3/030766-10 on õiguspärane, nõuetekohaselt motiveeritud ja kooskõlas seadusega, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks. Kohus nõustub maksuotsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Täiendavalt märgib kohus järgmist. 6
(10)3-15-2172 21.

§ 29

lg 1 kohaselt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil

§ 3

lg-s 4 ning lg 6 p-des 5 ja 6 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, välja arvatud maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks.

§ 29

lg 3 p 1 järgi on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks.

§ 31

lg 1 sätestab, et teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha

§-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Sisendkäibemaksu mahaarvamiseks

§ 29

lg 3 p 1 alusel ja

§ 31

lg-s 1 sätestatud tingimustel on oluline välja selgitada, kas kaup või teenus tegelikult soetati teiselt registreeritud maksukohustuslaselt, kas soetatav kaup või teenus on ettevõtluses kasutatav ning kas kauba või teenuse saamist kinnitab arve, mis vastab

§ 37lg 7 nõuetele.

  1. MKS § 83 lg-st 4 tulenevalt ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-46-11 selgitanud, et MKS § 83 lg-t 4 saab kohaldada olukorras, kus tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist üldse (tehingut pole toimunud ning soovitud on üksnes jätta muljet tehingu olemasolust). Viidatud normist tuleneb, et kui leiab tuvastamist, et vaidlusalusel arvel kajastatud tehingut pole üldse toimunud ning ei leia tuvastamist ükski teine reaalne majanduslik sooritus, mille varjamiseks selline arve koostati, ei saa ostjal arve alusel sisendkäibemaksu arvestamise õigust ühelgi juhul olla. Kuna näilikku tehingut, mida ei ole tehtud mingi teise tehingu varjamiseks, maksustamisel ühelgi juhul arvesse ei võeta, siis ei saa sellest tuleneda ka maksustamise aspektist mingeid õigusi või kohustusi kummalegi näiliku tehingu poolele. Kui sellise tehingu alusel on toimunud näiteks käibemaksu ülekandmine või nõuete tasaarvestamine, tuleb need tagasi täita. (vt TlnRKo 05.04.2011, 3-10-2629; TlnRKo 25.02.2010, 308-2319).
  2. Käesoleval juhul on maksuhaldur asunud seisukohale, et kaebaja ei ole tegelikult vaidlusaluseid sisustuskaupa soetanud, mistõttu puudus alus ka nende edasimüügiks kaebaja nimel. Seega vaidlust ei ole antud juhul sellest, et sisustuskaubad soetati teiselt käibemaksukohustuslaselt ning et kaup oli ka reaalselt olemas. Vaidlus seisneb selles, kas tegemist oli ettevõtluse tarbeks tehtud kulutustega ning kas arved vastavad

§-s 37 sätestatud nõuetele, samuti selles, kas tegelikkuses kaupade edasimüügitehing toimus, st kas kaebaja sai vaidlusaluses olukorras müüa vastavad kaubad edasi ja arvestada müügilt käibemaksu. Asjaolud, mille alusel tuvastati vaidlusaluste tehingute näilikkus, on järgnevad: 1) kaebaja üüris korteri, mille sisustas ja kohandas alaliseks elamiseks, väites maksuhaldurile, et tegemist on seedripuust palkmajade müügiesinduseks vajaliku salong-korteriga. Vaatluse käigus ühtegi seedirpuust palkmajale omast detaili ei leitud; 2) korteris olnud hügieenitarvete, riiete jm asjade põhjal võis järeldada, et korterit kasutas elamiseks nelja lapsega perekond. Kaebaja juhatuse liikmel on neli last ja täpselt nii palju oli korteris ka lastevoodeid; 3) korteri üürile võtmise ja sisustamise tingis eluline vajadus leida kaebaja juhatuse liikmele Dmitrii Kudriashov´ile elukoht Eestis viibimise ajaks.; 4) korteri üürileandja on kinnitanud, et üüris korteri välja üksnes eluruumina, mitte äripinnana ning selle kohta on sõlmitud eluruumi üürileping. Seejuures asuvad äripinnad kortermaja esimesel korrusel, kus oli võimalus võtta üürile klientidele ligipääsetavad ja spetsiaalselt äripinnaks kohandatud ruumid ettevõtluse tarbeks; 5) korteriomandi sisustuse eest maksis Dmitrii Kudriashov; 6) korteri kasutamist eluasemena kinnitavad ka elektri ja vee suuremas koguses tarbimine. 7

(10)3-15-2172
  1. Lisaks on MTA ka varasema 4.04.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/18266-15 tuvastanud, et kaebaja ei teinud korteri sisustamiseks tehtud kulutusi ettevõtluse tarbeks. Nimetatud maksuotsuse vaidlustamiseks tehtud kaebuse on kohtud jätnud rahuldamata ning kohtuotsus selle kohta on jõustunud (haldusasi nr 3-14-50713). Seejuures on kohtud üksikasjalikult põhjendanud, miks sisustuskaupade soetuse kohta tehtud kulutused ei saa käsitleda ettevõtluse tarbeks tehtud kulutustena. Seetõttu puudub mistahes alus kahelda maksuhalduri seisukohtades ja järeldustes. Seejuures on maksuhaldur toonud ka välja maksueelise - kaebajale sisendkäibemaksu mahaarvamise eelise saamine, mida Dmitrii Kudriashov enda nimel kulutusi tehes ei oleks saanud. Kaebaja ei ole maksumenetluses tuvastatut omapoolsete tõenditega ümber lükanud (MKS § 150 lg 1).
  2. Kuivõrd maksumenetluses (sh varasemas maksumenetluses, mille kohta tehtud maksuotsuse õiguspärasus on tuvastatud kohtumenetluses asjas nr 3-14-50713), on kindlaks tehtud, et sisustuskaupade soetustehingut kaebaja osalusel ja kaebaja ettevõtluse tarbeks reaalselt ei toimunud, ei ole tekkinud ka käivet (

§ 4

lg 1 p 1) ja soetustehingu kohta vormistatud arved ei vasta

§ 37nõuetele (ei kajasta tegelikku majandustehingut).

Seega puudus kaebajal kui dokumentides märgitud ostjal

§ 29lg 1, lg 3 p 1 ja § 31 lg 1 järgi õigus kajastada vastavaid arveid oma sisendkäibemaksuarvestuses (vt Tln

RKo 04.12.2014.a nr 3-13-842). Kuivõrd soetustehingus oli tegelik ostja Dmitrii Kudriashov, siis ei olnud tegemist kaebajale ja kaebaja ettevõtluse tarbeks soetatud kaubaga, vaid teeseldud tehinguga ning MKS § 83 lg-st 4 tulenevalt ei kaasnenud maksustamise seisukohast selle tehinguga tehingu osapooltele mingeid õigusi ega kohustusi, sh kohustust käsitleda kaupade valduse edasist üleandmist võõrandamisena

mõttes ja arvestada kaupade valduse üleandmisel käibemaksu. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja väide, et tal lasus hiljem seadusest tulenev kohustus käsitleda kaupade valduse üleandmist kauba võõrandamisena ning sisustuskaupade müük kuulus maksustamisele sõltumata haldusasjast 3-14-

  1. Nimetatud asjaolu ja maksuotsuses toodud põhjendusi arvestades puudus kaebajal seega õigus kajastada 17.12.2014 arve nr 1401 alusel sisustuskaupade müügitehingut
  2. aasta detsembrikuu käibedeklaratsioonil ning arvestada sellelt summalt tasumisele kuuluvat käibemaksu. Tegemist oli samuti näilikult kaebaja nimel tehtud tehinguga, mida maksustamisel arvesse võtta ei saa. Kohus nõustub maksuhalduriga selles, et sisutuskaupade müügitehingu näilikkust kinnitab lisaks eeltoodule ka asjaolu, et selle eest ei ole tegelikkuses tasutud ning GS Invest OÜ-le sisustuskaupade eest väljastatud arve on tasaarveldatud kaebajale GS Invest OÜ nimel esitatud juhtimisteenuse ja parklakoha renditeenuse arvega, mille aluseks olevad tehingud on samuti näilikud (vt käesoleva otsuse järgmised punktid). Seetõttu on vastustaja põhjendatult nimetatud asjaolu arvesse võtnud ning seda vaatamata sellele, et tasaarvestuse kasutamine on lubatud õiguskaitsevahend.
  3. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja väited, et sistuskaupade tehingutelt sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamisega tekib topelt käibemaksu kumulatsioon. Kohus selgitab, et näiliku tehingu puhul on lepingupooltel õigus tagastada tehingu alusel saadu, samuti on müüjal õigus tühistada väljastatud arve ning tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas (kui see on tasutud) riigi vastu tagastusnõue. Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus otsuses haldusasjas nr 3-31-46-
  5. Ka juhtimisteenuse ja parklakoha renditeenuse soetamise tehingute osas on maksuhaldur asunud seisukohale, et tehinguid reaalselt ei toimunud, mistõttu on kaebaja alusetult arvestanud maha vastavate teenuste soetamisel tasutud sisendkäibemaksu. Asjaolud, mille alusel tuvastati vaidlusaluste tehingute näilikkus, on järgnevad: 1) juhtimisteenuse leping nägi ette kaebaja igapäevast majandustegevuse juhtimist ja kavandamist, mis on aga äriühingu juhatuse liikme ülesanne, mistõttu on vajadus juhtimisteenuste soetamiseks küsitav. Kaebajal on kaks juhatuse liiget, kes on ühtlasi ka kaebaja osanikud. Varasemas kontrollimenetluses on kaebaja andnud selgituse, mille kohaselt teostavad äriühingus töid juhatuse liikmed, kelle tööülesanneteks on klientide leidmine; 8

(10)3-15-2172 2) GS Invest OÜ, kellelt juhtimisteenus soetati, ei tegele juhtimisteenuste osutamisega igapäevaselt. Äriühingu tegevusalaks on registri andmetel elamute ja mitteeluhoonete ehitus. Igapäevaselt tegeleb äriühing ehitusteenuste osutamise ja ehitusmaterjalide vahendamisega; 3) kaebaja ei ole kontrollimenetluse jooksul esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit selle kohta, et GS Invest OÜ oleks tegelikkuses täitnud ühtegi Artel D.G. OÜ ja GS Invest OÜ vahel sõlmitud juhtimisteenuse osutamise lepingus kokkulepitud ülesannetest. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale ka ühegi kliendi nime, kellelt olnuks võimalik saada kinnitust, et GS Invest OÜ üldse nendega suhtels või üritas kliendisuhteid luua; 4) kaebaja majandustegevus ei ole juhtimisteenuse soetamise tõttu muutunud – kaebajal on olnud sestpeale vaid üks ostu-müügitehing, so lukkude soetus ja nende edasimüük; 5) juhtimisteenuse osutamise leping ei ole koostatud 2.01.2014 ja on tehtud tagantjärgi, kuivõrd kaebaja esitas lepingu alles 1.04.2015, kuid ülejäänud dokumendid 30.01.2014; 6) teenuse eest tasumine ei ole toimunud tavapärasel viisil, vaid selle eest väljastatud arve nr 140018 summas 26 784 eurot on tasaarveldatud kaebaja nimel GS Invest OÜ-le väljastatud sisustuskaupade müügiarvega nr 1401, millel kajastatud tehingut ei ole tegelikkuses toimunud; 7) kuna kaebaja ja GS Invest OÜ on omavahel seotud äriühingud läbi juhatuse liikme Guno Silla, siis oli nimetatud isikul võimalus kajastada mõlema äriühingu raamatupidamises alusetuid tehinguid; 8) kaebaja ei ole tõendanud väidetavate klientide poolt parkimiskoha kasutamist ega esitanud konkreetseid andmeid klientide kohta, kes parkimisteenust kasutasid; 9) arvestades kaebaja majandustegevuse mahtu
  1. aastal (mis seisnes ühes tehingus) ja eestisiseste klientide puudumist, puudus kaebajal parkimiskoha rentimise vajadus.
  2. Kohus möönab, et iga asjaolu, millega juhtimisteenuse ja parklakoha renditeenuse tehingute näilikkus tuvastati, ei pruugi tehingu näilikkust iseseisvalt kinnitada, kuid vastustaja väljatoodud asjaolud kogumis viitavad, et vastustaja järeldused juhtimisteenuse ja parklakoha renditeenuse suhtes on õiged. Kaebaja ei ole maksumenetluses tuvastatut omapoolsete tõenditega ümber lükanud (MKS § 150 lg 1). Näiteks pole kaebaja suutnud esitada mistahes teavet klientide kohta, kes parklakohta kasutasid, samuti kirjalikke tõendeid, et kaebajale ka tegelikult juhtimisteenust osutati. Vastupidisele seisukohale ei too kinnitust ka kaebaja väited, et vastustaja tegi järelduse kaebaja klientide osas läbi müügiarvete, mis aga tegelikku olukorda ei kajasta, kuivõrd parkimiskohta kasutasid ka potentsiaalsed kliendid, kellega tehinguni ei jõutud. Kaebajal oli võimalik esitada andmeid selliste isikute kohta, kuid kaebaja seda ei teinud. Kohtule ei tundu usutav, et kaebajal ei olnud võimalik nimetada vastustajale ainsatki isikut, kelle poolt parkimiskoha kasutamist saanuks vastustaja kontrollida. Lisaks märgib kohus, et ainuüksi hiljem esitatud juhtimisteenuse leping teenuse tegelikku osutamist ei kinnita. Maksuotsuses tehtud järeldustes ei anna alust kahelda ka kaebaja väited, et juhtimisteenuse puhul pole dokumentide koostamine omane. Kohus nõustub vastustajaga selles, et teenuse osutamise piisava põhjalikkusega doku-menteerimata jät¬mise korral võtab maksukohustuslane endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel teenuse saamist tõendada ja seda ka siis, kui selle teenuse dokumenteerimist ei nõua ükski väljaspool maksuõigust olev regulatsioon. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et MKS § 56 lg st 2 tulenevalt on maksukohustuslasel kontrollitavuse tagamiseks kohustus koguda ja säilitada tõendeid eriti ettevõtja jaoks eba-harilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude koh¬ta (Riigikohtu haldus¬kolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-43-09, p 14). Kui juhtimisteenust kaebajale reaalselt osutati, siis peaks kaebaja suutma seda ka tõendada, näidates veenvalt, et teenuse osutaja on tegelenud äriühingu juhtimisega (nt klientide otsimisega, kontaktide loomisega jm juhtimisalaste küsimustega) ja lepingus kokkulepitud dokumentide koostamisega.
  3. Kohus ei nõustu ka kaebaja üldsõnalise seisukohaga, et maksuotsus on motiveerimata ning vastustaja on rikkunud uurimisprintsiipi. Kohtule esitatud andmetest nähtub, et vastustaja on põhjalikult täitnud uurimiskohustust ning kogunud hulgaliselt tõendeid. Kaebaja ei ole ka selgelt märkinud, milliseid tõendeid vastustaja oleks pidanud veel koguma või millist tõendit on jäetud 9
(10)3-15-2172 arvesse võtmata, samuti, milles konkreetselt seisneb motiveerimise puudus. Maksuotsusest ja kontrollaktist nähtub, et vastustaja on andnud põhjaliku hinnangu kõigile asjas kogutud tõenditele, toonud esile neis esinevad vastuolud, ebausutavused ja puudujäägid (nt et kaebaja tõendeid juhtimisteenuse saamise ja klientide poolt parklakoha kasutamise kohta ei esitatud) ning on esitanud maksuotsuses seisukohad ka kõikidele eriarvamuses esitatud vastuväidetele. Antud otsuses toodud põhjenduste ja maksuotsuseses avaldatu põhjal ei ole põhjendatud ka kaebaja väited selle kohta, et maksuotsus tugineb irrelevantsetele asjaoludele. Vastustaja on piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, et tehingud on tehtud näilikult kaebaja nimel. Kohus peab vajalikuks märkida täiendavalt, et vaidlusaluse teenuse osutamist kinnitavate tõendite puudumine mitte ei suurenda vastustaja uurimiskohustust, vaid kaebaja tõendamiskoormist.
  1. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et maksumenetlus on olnud ebamõistlikult pikk. Kaebaja käibemaksukontroll
  2. aasta detsembri kohta seoses juhtimisteenuse ja parklakoha rendi teenusega ning sisustuskaupade edasimüügiga on algatatud 23.01.
  3. Vaidlustatud maksuotsus on tehtud 29.07.
  4. Seega on maksumenetlus kestnud ca 6 kuud. Kaebaja esitatud selgitustest ning asja teistest materjalidest ilmneb, et sisustuskaupade soetust puudutavas osas on käibemaksu arvestuse kontroll algatatud 3.10.2013 ning maksuotsus, millega tuvastati esmakordselt, et soetustehing ei toimunud kaebaja ettevõtluse tarbeks ja tehti näilikult kaebaja nimel, on tehtud 4.04.2014 (menetluse kestus ca 6 kuud). Käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsus tugineb soetustehingu osas varasemas maksumenetluses tuvastatud asjaoludele. Menetluse kestust ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. Asjaolu, et kaebajat on alates
  5. aasta suvest pidevalt kontrollitud, ei tähenda, et see oleks vastuolus hea tavaga. Kontrollidele on järgenud ka maksuotsused, mis viitab omakorda aga sellele, et kontrollide läbiviimine oli põhjendatud.
  6. Kuivõrd maksumenetluses tuvastatu kohaselt ei ole GS Invest OÜ 9.12.2014 arvel nr 140018 kajastatud tehinguid (juhtimisteenus ja praklakoha renditeenus) reaalselt toimunud, ei ole tekkinud ka käivet (

§ 4

lg 1 p 1) ja vormistatud arve ei vasta

§ 37nõuetele (ei kajasta tegelikku majandustehingut).

Seega puudub kaebajal kui dokumentides märgitud ostjal

§ 29lg 1, lg 3 p 1 ja § 31 lg 1 järgi õigus kajastada vastavat arvet oma sisendkäibemaksuarvestuses (vt Tln

RKo 04.12.2014 nr 3-13-842). Eeltoodust tulenevalt on maksuotsus õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. 32. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.