KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2016; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-51322 Haldusasi Citade

§ 48lg 7 sätestab erisoodustuse hinna määramiseks eraldi reeglid.

Rahandusministri määrusega (vastu võetud 13.01.2011 nr 2) kehtestatud erisoodustuse hinna määramise korra § 2 lg 1 2 kohaselt loetakse tööandja vara kasutamisel erisoodustuse hinnaks selle vara rendile andmise turuhind või rendile andmise turuhinna ja soodushinna vahe. Seega pidi maksuhaldur selgitama välja, millal on keegi asunud ruume kasutama, milline on rendi turuhind jne., mitte aga lähtuma erisoodustuse hinna määratlemisel asja soetusväärtusest ja lisandunud investeeringutest.

1. Kaebaja kinnitab, et ei ole teinud alusetuid väljamakseid. Asja juurde on esitatud dokumendid, millest nähtuvalt on rahasummad tagastatud äriühingu kassasse ja mingit raha ettevõtlusest väljaminekut toimunud ei ole. Samuti on boksile tehtud kulutused seotud ettevõtlusega. Nõustuda ei saa maksuhalduri väitega nagu parkimiskohtade müügist oleks laekunud kaebajale mingit nö. musta raha. Tegemist on olnud notariaalsete lepingutega, kus kauba hind on fikseeritud poolte kokkuleppega.
2. Kaebaja leiab, et olukorras kus kontrolli on alustatud käibemaksu arvestamise ja tasumise osas, ei ole õige määrata sama kontrolli raames ka täiendavaid tulumaksu- ja sotsiaalmaksusummasid.
3. Täiendavas 28.12.2015 seisukohas (II kd, tl 71-74) leiab kaebaja, et maksuotsus ega selle aluseks olev kontrollakt ei sisalda viidet mitte ühelegi tõendile, et ridaelamuboks oleks soetatud elamiseks ja koduks juhatuse liikme pojale R.O.ele. Kaebaja omandas ridaelamuboksi 30.08.2011 pooleliolevana, mistõttu on perioodil 2011 detsember kuni 2012 veebruar kulutanud sisetöödele ja sisustamisele tõepoolest 40 775, 39 eurot. See on tehtud edasimüügi eesmärgil, et eset väärtustada. Maksuhalduri väidetavat telefonikõnet ei ole võimalik taasesitada ja selline telefonivestlus ei ole tõendiks. Selliselt võiks maksuhaldur omistada isikutele mistahes ütlusi. M.O.elt 28.12.2015 saadud kirjaliku vastuse kohaselt ei ole ta väitnud maksuhaldurile telefoni teel, et R. .O. kasutaks ridaelamuboksi oma eluruumina või et tal oleks ligipääs sellele objektile. Elukauge ja ebaloogiline on järeldada vaid ühest külastusest ja väidetavast kohtumisest uksel asjaolu, et ridaelamuboks on soetatud koduks R.O.ele, kes kasutab seda püsiva elukohana ehk koduna, ja et kaebajal ei olegi mingit kavatsust seda objekti müüa, st. kasutada ärilistel eesmärkidel. Tõendamata on, et maksuhalduri ametnikud kohtasid maja uksel just R.O.t. Maksuhalduri 20.05.2013 vaatluse protokollist ei nähtu, et ametnikud oleksid isiku tuvastanud. Kaebajale teadaolevalt ei ole R.O. üldtuntud isik. Kaebaja ei ole kunagi müünud ridaelamuboksi OÜle Berrymore. Tegelikkuses on ridaelamuboks läinud OÜ Berrymore omandisse läbi osaluse omandamise kaebaja äriühingus, mitterahalise sissemakse teostamise kaudu, mille tagajärjel oli kaebaja läbi osaluse omandamise sisuliselt endiselt antud ridaelamuboksi omanikeringis. Maksuhaldurile ei saanud sellest tehingust tekkida mingit kahju, sest Tallinna Halduskohtu 29.01.2014 määruse kaudu oli ridaelamuboksile pandud peale kohtulik hüpoteek, mis liikus koos omandiga kaasa. Korteriomandiga tehtud edasised tehingud näitavad veenvalt, et korter oli soetatud ärilisel eesmärgil, sellele on tehtud vajalikud kulutused ja korter on hiljem kasumlikult edasi müüdud. Maksuhalduri nägemus korteri kasutuseesmärgist, erisoodustusest jmt., ei ole olnud põhjendatud. Kaebaja on avastanud, et maksuhaldur on pööranud sissenõude ka kaebaja omandis olnud parkimiskohtadele (kinnisasjad) ja lasknud need kohtutäituri kaudu
4. aasta sügisel sundvõõrandada. See on kaebaja jaoks täiesti arusaamatu, kuna maksuhaldurile oli juba deponeeritud maksuotsusega määratud summad ja edasine kaebaja vara realiseerimine on lubamatu. On teadmata, mille katteks on arvestatud parkakohtade müügist saadud vahendid või kes neid rahasid valdab. Samamoodi on maksuhaldur endiselt näitamas kaebajal maksuvõlgade olemasolu, mis tulenevad vaidlustatud maksuotsusest, kuigi maksud on deponeeritud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väited on paljasõnalised ja põhjendamatud ning maksuotsus motiveeritud ja õiguspärane. 3
6. Maksuhaldur püüdis kahel korral viia ridaelamuboksis läbi vaatlust. Kaebaja ei võimaldanud kummalgi korral teostada ruumide sisevaatlust. 13.05.2013 ei viibinud objektil kedagi, kuid telefonitsi lubas juhatuse liige M.O., et maksuhalduriga lepitakse kokku uus vaatluse aeg. Vaatamata korduvale küsimisele, uut vaatluse aega ei teatatud. 20.05.2013 viis maksuhaldur läbi kordusvaatluse. R.O. avas ukse, kuid keeldus vaatluse läbiviimisest. R.O.e viibimine ridaelamuboksis on fikseeritud 20.05.2013 toimunud vaatluse protokollis. Kuna sisevaatluse läbiviimine oli takistatud, tuvastas maksuhaldur kooskõlas MKS § 72 lg-ga 1 läbi esimese korruse maast laeni akende paistvast korteri sisustusest ja asjade paigutusest üheselt, et tegemist on elamiseks kasutatavate ruumidega. Lisaks on kaebaja teise menetluse raames esitanud maksuhaldurile ridaelamuboksi hindamisakti, milles olevatelt piltidelt on näha kaks magamistuba vooditega, kasutamisvalmis triikimislaud ja -raud ning garderoobikapist paistavad riided ja jalanõud. Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi kontrollitavat ega objektiivset tõendit, et ridaelamuboksi kasutatakse ärilisel eesmärgil ja et sellest tekiks maksustatavat käivet, mis võimaldaks ridaelamuboksi tarbeks tehtud kulutustelt sisendkäibemaksu maha arvata. Maksuhaldur on seisukohal, et kuna ridaelamuboks on oma olemuselt üldjuhul eluruumina kasutatav, siis oli vaatluse läbiviimine õigustatud ja põhjendatud. Lisaks on oluline märkida, et väline vaatlus ja läbi akna tehtud pildid on olnud pea ainukeseks võimaluseks ridaelamuboksi kasutuse hindamiseks. See, kas maksuhaldur oleks ridaelamuboksi esimest korrust vaadelnud seest või väljastpoolt läbi maast laeni akna, ei mõjuta vaatluse käigus fikseeritut, et ridaelamuboksi kasutatakse eluruumina. Asjaolu, et M.O. kinnitas ridaelamuboksi kasutamist R.O.e poolt eluruumina, on fikseeritud 13.05.2013 vaatluse protokollis. Vastustaja rõhutab, et tegemist polnud telefoni teel ütluste võtmisega, vaid telefonikõnega, mille käigus maksuhaldur teavitas soovist ridaelamuboksi vaatlus läbi viia. Kõne ajal oli telefon lülitatud valjuhääldile ning M.O.e väidet kuulsid kaks maksuhalduri ametnikku. Lisaks rõhutab vastustaja, et selle telefonikõne näol on tegemist ühe asjaoluga paljudest, mis viitab ridaelamuboksi tegelikule kasutusviisile. Maksuotsuse punktis 1.3.2 on selgelt välja toodud kõik faktilised asjaolud, mis kinnitavad ridaelamuboksi kasutamist R.O.e isiklikuks otstarbeks. Isegi kui asuda seisukohale, et R.O. ei ole võtnud ridaelamuboksi isiklikku kasutusse, saab kaebajal KMS § 16 lg 3 p 1 alusel tekkida seoses ridaelamuboksiga üksnes maksuvaba käive. Vaatluse korraldustele esitatud vaides tunnistas kaebaja ise, et ridaelamuboks on elukohana kasutusele võetud. Seega järeldub kogutud tõenditest, et ridaelamuboksi kasutatakse eluruumina mitte kaebaja ettevõtluse tarbeks.
7. Kaebaja on välja toonud

§ 48

lg 7 ning rahandusministri määruse „Erisoodustuse hinna määramise kord“ sätte, mis reguleerib vara kasutamist, kui vara on antud mingiks ajaperioodiks soodustatud isiku kasutada. Viidatud rahandusministri määruse § 6 kohaselt loetakse aga juhul, kui erisoodustuseks on töötaja kulude katmine, erisoodustuse hinnaks töötaja kulude katmiseks makstud summa. Praegusel juhul on maksuhaldur tuvastanud, et ridaelamuboks on algusest peale soetatud ja sisustatud R.O.ele. Kaebaja kattis ridaelamuboksile tehtud kulutused summas 40 775,30 eurot. Sellest tulenevalt on erisoodustuse hind määratud seaduspäraselt.

1. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja esitatud dokumendid ei tõenda väljamaksete tagasi maksmist ning kulutuste seotust ettevõtlusega. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et kuigi kauba hind oli notariaalsetes lepingutes fikseeritud, ei tõenda see kauba tegelikku hinda. Parkimiskoha G72 tegelik ostja maksuhaldurile kinnitanud, et reaalselt maksis ta nimetatud parkimiskoha eest müüjale 1000 euro asemel 2000 eurot sularahas. Maksuhalduril ei ole olnud põhjust kahelda ostja ütlustes ja esitatud tõendites, mistõttu on põhjendatult nimetatud parkimiskoha osas 20% määraga käivet suurendatud.
2. Vastavalt MKS § 10 lg 2 punktile 1 on maksuhalduri kohustuseks kontrollida maksude tasumise ja arvestamise õigsust, mistõttu ei ole maksuhalduril õigust ignoreerida kontrolli käigus tuvastatud maksukohustust suurendavaid asjaolusid isegi siis, kui algselt ei olnud teatud maksuliikide kontroll ette kavandatud. Järelikult on ka see kaebaja väide alusetu. 4
3. Täiendavas 19.01.2016 seisukohas selgitab vastustaja, et maksuhalduri revident on varasemalt R.O.t näinud ning ka isikut tõendava dokumendi alusel tuvastanud, mistõttu ei ole kaebajal mingit põhjust väita, et majas ei pruukinud tegelikult olla R. .O.. Käesolevas menetlusstaadiumis esitatud M.O.e ja R.O.e kirjalikud vastused ei lükka ümber maksuhalduri seisukohta. Korteriomandi kasutus maksustatava käibe tarbeks vajab piisavat tõendamist. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi kontrollitavat ega objektiivset tõendit oma seisukohtade toetamiseks. Vastustaja möönab, et tänaseks on korteriomand kolmandale isikule edasi müüdud. Siiski peab vastustaja oluliseks rõhutada, et kohtul tuleb lähtuda HKMS § 158 lg-st 2 ning tuvastada maksuotsuse õiguspärasus haldusakti tegemise seisuga. Maksuotsuse tegemise seisuga polnud tõendatud kinnisasja välja üürimine OÜ-le Berrymore ning olukorras, kus ridaelamuboks läks OÜ Berrymore omandisse, jäi see endiselt pereringis kasutamiseks. Vastustaja rõhutab, et deposiitkontol on maksuotsuse katteks tõepoolest summa olemas, kuid seda ei ole käesoleva nõude katteks ümber kantud. Kui kaebaja soovib, et maksuvõlga enam ei avaldataks, on tal võimalus teha taotlus deposiitkontol oleva summa maksuotsuse katteks ümber kandmiseks. Kuna kaebaja suhtes olid lisaks maksuotsusega nõutavale tekkinud muud tähtajaks tasumata nõuded, lasi maksuhaldur parkimiskohad tekkinud võlgade katteks sundvõõrandada. Parkimiskohad müüs kohtutäitur deklareeritud maksukohustuste katteks. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti 01.04.2014 maksuotsust nr 12.23/6805-25 ning taotletud selle tühistamist. Nimetatud maksuotsuse resümeerivat osa kajastavas neljandas punktis on 7 vastavasisulist alapunkti, kuid kokkuvõttes on tasumisele kuuluva maksusumma suuruseks määratud 36 259 eurot ja 44 senti, mille OÜ Citadel Trading pidi tasuma 30 kalendripäeva jooksul arvestatuna maksuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Periood, mille raames maksude arvestamise ja deklareerimise õigsust kontrolliti, oli
5. aasta detsembrist kuni
6. aasta veebruarini. Maksuotsust on vaidlustatud küll tervikuna, kuid haldusasja materjalist nähtuvalt taandub vaidlus põhilises osas siiski küsimusele kas CITY Apartments OÜ (alates 19.03.2014 Citadel Trading OÜ) poolt ridaelamuboksi osas tehtud väljamaksete puhul oli tegemist erisoodustusega, mis kuulub maksustamisele tulu- ja sotsiaalmaksuga või mitte. Vastustaja hinnangul on ridaelamuboksile tehtavate väljamaksete puhul tegemist erisoodustusega, mis pidi kuuluma maksustamisele. Selles osas on tegemist protsessiosaliste vahelise põhimõttelist laadi vaidlusega. Arvestades asjaolu, et kaebaja põhiväited seostuvad peamiselt sellega, et erisoodustuse hinna määramine ei vastanud seadusele, kusjuures see on vaidluse kõige olemuslikum osa ka vaidlustatud haldusaktiga kindlaksmääratud maksukohustuse arvestuslikust suurusest lähtudes ning menetlusosalised on teinud ka vastavaid viiteid valdkonda reguleerivale rahandusministri 13.01.2011 määruse nr 2 erinevatele sätetele, siis on antud juhul tegemist pigem õigusküsimustega ning seetõttu pidas kohus põhjendatuks määrata asi lahendamiseks kirjalikus menetluses. Selles osas ei ole protsessiosalised vastuväiteid ka esitanud.
7. Vastustaja on asunud maksuotsuse punktis 1.
8. seisukohale, et City Apartments OÜ poolt ridaelamuboksile tehtavate väljamaksete puhul oli tegemist erisoodustusega, mida maksustatakse tuluja sotsiaalmaksuga. Arvestades asjaolu, et kontrollitaval perioodil tehti ridaelamuboksile kulutusi summas 40 775 eurot ja 30 senti, suurendas maksuhaldur sellelt pinnalt tulumaksukohustust 10 839 euro- ning sotsiaalmaksukohustust 17 032 euro ja 72 sendi suuruses summas. Nimetatud summad kajastuvad maksuotsuse neljandas punktis esitatud kokkuvõtva resolutiivosa alapunktides 6 ja
9. Arvutustes kui sellistes ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust olnud.
10. Erisoodustusega seonduvate maksude määramisel on tuginetud tulumaksuseaduse § 48 lõikele 1 ja sama paragrahvi neljanda lõike punktile 1 ja ka kuuendale lõikele.

§ 48lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale tehtud erisoodustuselt tulumaksu.

Vastavalt tulumaksuseaduse § 48 lg 4 punktile 1 5 on erisoodustus igasugune kaup, teenus loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikule (töötaja) seoses töö- või teenistussuhetega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega, olenemata erisoodustuse andmise ajast, kusjuures erisoodustuseks on ka eluasemekulude täielik või osaline katmine.

§ 48

lõikes 6 on sätestatud, et tööandja tehtud erisoodustuseks loetakse ka need sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud soodustused, mida tööandja annab lõikes 3 nimetatud isiku (töötaja) abikaasale, elukaaslasele või otse- või külgjoones sugulasele või mida annab tööandjaga samasse kontserni kuuluv isik. Arvestades asjaolu, et kontrollitaval perioodil oli City Apartments OÜ juhatuse liige M.O., asus maksuhaldur seisukohale, et R.O. sai ajavahemikul

1. aasta detsembrist kuni
2. aasta veebruarini erisoodustust kui juhtimisorgani otsejoones sugulane. Maksuotsuse punktis 2, mis kajastab kaebaja eriarvamuse kohta esitatud vastust, on maksuhaldur selgitanud, et City Apartments OÜ ei ole ridaelamuboksi kunagi soetanud ega sisustanud edasimüügi eesmärgil, vaid ridaelamuboks on algusest peale soetatud ja sisustatud R.O.e jaoks. Samuti märgib vastustaja maksuotsuse seitsmeteistkümnendal leheküljel, et ridaelamuboksi ehitati algusest peale R.O.ele ja et R.O. sai erisoodustust ajal mil ridaelamuboks osteti ning ajal, mil selle tarbeks tehti muid kulutusi, mida isik oleks pidanud vastasel korral ise tasuma. Äriühing (kaebaja) maksuhalduri seisukohaga ei nõustu ning selgitab, et omandas ridaelamuboksi 30.08.2011 pooleliolevana, mistõttu kulutati kontrollitaval perioodil ridaelamuboksi sisetöödele ja sisustamisele tõepoolest arvestatav summa, kuid seda tehti edasimüügi eesmärgil, et tõsta objekti väärtust. Samuti märgib kaebaja, et maksuotsus ei sisalda viiteid ühelegi tõendile selle kohta, et ridaelamuboks oleks soetatud elamiseks ja koduks juhatuse liikme pojale R.O.ele ja et ebaloogiline on järeldada ühest külastusest ja väidetavast kohtumisest uksel asjaolu, et ridaelamuboks soetati koduks R.O.ele, kes kasutab seda püsiva elukohana.
3. Maksuotsuses toodud seisukohaga, mille kohaselt ehitati ja sisustati ridaelamuboksi algusest peale R.O.ele, ei saa nõustuda. See seisukoht ei põhine tõenditel ja ei ole kooskõlas haldusasja materjaliga. Kaebaja märkis, et ridaelamuboksis tehti töid ja parendusi edasimüügi eesmärgil. Vastustaja asus seisukohale, et kaebaja ei ole edasimüügi eesmärki piisavalt tõendanud. Samas võibki maksukohustuslastel, olenevalt situatsioonist, olla raske taolist eesmärki ammendavalt tõendada, mis tähendab seda, et maksuhaldur peaks eesmärgi õigsust pigem eeldama, kui ei ole selgeid vastupidisele viitavaid tõendeid. Antud juhul neid ei olnud. Menetlusosaliste vaidlus või erinevad seisukohad seonduvalt vaatluse läbiviimise ja mõningate telefonivestlustega ja sellega, mida need tõendavad või ei tõenda või kas ja kui palju R.O. ridaelamuboksi tegelikult kasutas või kui aktiivses kasutuses see oli, ei ole kokkuvõttes asjassepuutuvad, sest sellest ei saa järeldada ridaelamuboksi ehitamist ja sisustamist R.O.e kui eraisiku tarbeks. Vastustaja selgitused või arvamused edasimüügi eesmärgi puudumisest ei ole ühtlasi ka tõeseks osutunud. Käesolevaks ajaks on vastav objekt edasi müüdud ning selles ei ole vaidlust. Maksuhaldur ei ole tuginenud ka rahandusministri 13.01.2011 määruse nr 2 teise paragrahvi esimesele lõikele, mille kohaselt loetakse erisoodustuse hinnaks vara rendile andmise turuhind või rendile andmise turuhinna ja soodushinna vahe kui erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine. Kaebaja on küll märkinud, et R.O. ei ole ridaelamuboksi taolises tähenduses kasutanud, kuid see seisukoht oleks vähemalt vaieldav, sest ridaelamuboksi ehitamise ja sisustamisega seonduvate tööde teostamise perioodil ei ole välistatud olukorrad, kus nende tööde teostamise korraldamisega tegelevad isikud ka ise teatava perioodi kestel osasid ruume tasuta või soodushinnaga kasutavad ning sellise positsiooni korral oleks lasunud vastupidisele viitav tõendamiskoormus pigem maksukohustuslasel. Samas oleks pidanud taolise seisukoha puhul lähtuma vara rendile andmise turuhinnast, mitte aga ridaelamuboksile kolme kuu jooksul tehtud ehituslike ja muude väärtust tõstvate kulutuste kogusummast, mis oli antud juhul 40 775 eurot ja 30 senti ja mis omakorda baseerus maksuhalduri ekslikuks osutunud arusaamisel, et ridaelamuboks soetati ja sisustati algusest peale R.O.e jaoks. Siinkohal tuleb nõustuda kaebajaga, et maksuotsusest ilmnev erisoodustuse hinna määramine ei olnud seadusega kooskõlas. Maksuhaldur on seejärel osundanud vastulausena veel ka rahandusministri 13.01.2011 määruse nr 2 paragrahvile 6, 6 mille kohaselt loetakse erisoodustuse hinnaks töötaja kulude katmiseks makstud summa, kui erisoodustuseks on töötaja kulude katmine. Nimetatud viidet ei saa siiski asjakohaseks pidada, sest ridaelamuboksi ehituslike- ja väärtuse tõstmisele suunatud kulutuste (maksuotsuse lisa, I kd, tl 19-20) puhul ei saa rääkida töötaja kulude katmisest ja seda iseäranis olukorras, kus maksuhalduri seisukoht ridaelamuboksi soetamisest ja sisustamisest R.O.e tarbeks ei ole paikapidavaks osutunud.
4. Lähtuvalt eeltoodust tuleb vaidlustatud maksuotsus tühistada selles osas, mis puudutab ridaelamuboksile tehtud 40 775 euro ja 30 sendi suuruste kulutuste pinnalt suurendatud tulumaksukohustust summas 10 839 eurot ning vastavat sotsiaalmaksukohustust summas 17 032 eurot ja 72 senti. Muus osas jääb kaebus rahuldamata, sest erisoodustusega seonduvate põhjendatud seisukohtade kõrval jäävad esialgse kaebuse poolel leheküljel sisalduvad üldise sisuga vastuväited vaidlustatud haldusaktis toodud positsiooni ümberlükkamiseks ebapiisavaks. Mis puutub veel käibemaksu, siis kaebaja täiendavates seisukohtades (II kd, tl 73) sisalduvad üldsõnalised etteheited üksnes
5. aasta detsembrikuu-, mitte aga
6. aasta jaanuari ja veebruarikuud puudutavas osas, kuigi olemuslikku erinevust sellekohase maksu määramisel ei peaks nende kuude lõikes olema. Samas on maksuhaldur põhjendanud maksustatava käibe suurendamist, sisendkäibemaksu vähendamist ja käibemaksu määramist erinevatel alustel ehk nõuetekohaste arvete puudumisega, üksnes maksuvaba käibe tekkimise võimalusega, kuluaruande kajastamata jätmisega jne ning seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebaja ei ole selles osas maksuotsusega kindlakstehtut ümber lükanud ega MKS § 150 lõikes 1 nimetatud tõendamiskoormuse nõuet täitnud. See puudutab ka maksuhalduri neid seisukohti, mis seostuvad parkimiskohtade müügiga. Vajaduse korral on kaebajal võimalus hiljem sisendkäibemaksu ka korrigeerida ning seda on maksuhaldur viidetega käibemaksuseaduse paragrahvile 32 selgitanud 30.05.2014 vaideotsuse punktis
7. Ilmselt ongi kaebaja jaoks väljendunud põhivaidlus ridaelamuboksile tehtud ja erisoodustusena hinnatud kulutuste maksustamisega tulu- ja sotsiaalmaksuga ning selles osas oli kaebus põhjendatud. Arvestades asjaolu, et ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata, ei pea kohus lähtuvalt HKMS § 165 lõikest 2 vajalikuks neid vastustaja põhjendusi siinkohal enam rohkem üle korrata.
8. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaebaja on nimetanud menetluskuluna üksnes kaebuselt tasutud riigilõivu ning see tuleb vastustajalt välja mõista vastavalt sellele proportsioonile, milles kaebus rahuldati. Riigilõivu on tasutud 750 eurot. Maksuotsusega kohustati kaebajat tasuma 36 259 euro ja 44 sendi suurust summat, millest 27 871 eurot ja 72 senti määrati põhjendamatult. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks kaebuselt tasutud riigilõivust välja mõista 576 eurot ja 53 senti. /allkirjastatud digitaalselt/ Enno Loonurm Kohtunik 7