Obsah (4)

§ 175§ 173§ 2§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Määruse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-13-18080 Tsiviilasi A.G.

) § 175 lg 5 aluseks, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpetada. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus keeldus
2. novembri 2016 määrusega A.G.t pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ja lõpetas A.G. kohustustest vabastamise menetluse

§ 175lg 5 alusel.

Määruse kohaselt sätestab võlgniku kohustused kohustustest vabastamise menetluse kestel

§ 173

. Kohus leidis, et võlgnik on rikkunud

§ 173lg-t 4, st ta ei ole saadud tulust teinud võlausaldajatele väljamakseid.

Võlausaldaja on esitanud kohtule

§ 175

lg 5 alusel taotluse võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks. 26.05.2015 määrusega kohustati võlgnikku hoidma võlgniku vara lahus usaldusisiku varast ja avama usaldusisiku ülesannete täitmiseks pangas ainult selleks ettenähtud eraldi pangakonto, tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui sellist tegevust ei ole, siis seda otsima ning kandma 25% oma kõikidest tuludest üle usaldusisiku tegevuseks ettenähtud pangakontole. Võlgnik ei ole neid kohustusi täitnud. Kohus leidis, et pankrotimenetlus tuleb

§ 175lg 5 alusel lõpetada, kuna võlgnik on kohustusi rikkunud.

Võlgniku põhjendused viitavad sellele, et võlgnikul puudub soov oma kohustusi täita. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. novembri 2016 määruse tühistamist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on võlgnik tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega. Võlgnik töötab alates 26.05.2016 OÜ-s XXX ja tema igakuiseks sissetulekuks on Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalk. Võlgnik ei usalda enam neid, kes lubavad suurt töötasu, sest on korra juba petta saanud. Võlgnik 2 esitas pankrotihaldurile töövaidluskomisjoni otsuse, kuid seda töötasu võlgnik ei saanud ning ka pankrotivarasse seda ei laekunud; 2) ei ole võlgnik varjanud mitte ühtegi eurot. Võlgniku sissetulekuks on miinimumpalk ja sellest ei ole võimalik üle kanda 25%; 3) peaks võlgnik

§ 175järgi andma vande all kohtule teavet oma kohustuste täitmisest.

Kohus peab

§ 175

lg 4 alusel võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise korral selgitama, millise teabe vande all tähtajaks andmata jätmise tõttu menetlus lõpetatakse. VASTUSTAJA VASTUVÄITED 5. AS SEB Pank vaidleb määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt jääb võlausaldaja seisukoha juurde, et võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse kestel tegelenud

§-st 173 tulenevate kohustuste täitmisega. Ligi 1,5 aastat kestnud kohustustest vabastamise menetluse ajal ei tehtud võlausaldajale ühtegi makset ega edastatud teavet nõude rahuldamise perspektiivide osas. Võlausaldaja järeldab, et võlgnik ei tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega teinud midagi selleks, et võlausaldaja nõudeid tasuda. Kohustustest vabastamise menetluse mõtte kohaselt tuleks võlgnikul kogu aeg aktiivselt otsida tasuvamat tööd. Maksejõuetusest ei tohi olla kerget väljapääsu. Võlgniku menetluse ajal teenitud tulu peaks tagama, et võlausaldajate nõuded saavad menetluse jooksul arvestatavas ulatuses rahuldatud. Võlausaldaja rahuldamata jäänud nõue on 184 979,74 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja Viru Maakohtu 09.11.2016 määrus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega jätab võlausaldaja taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ning kohustustest vabastamisest keeldumiseks rahuldamata. 7. Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise sätestab

§ 175

, mille lg 5 järgi võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb

§ 175lg-tes 2 või 4 nimetatud alus.

Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates.

§ 175

lg 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 175

lg 4 järgi peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast.

§ 173

järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1); samuti ei tohi võlgnik varjata saadud tulusid ja vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta (lg 2); võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule, usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3); lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti, kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra (lg 4). Seega on kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise üle otsustamine kaalutlusotsustus, kus kohus peab kaaluma nii võlgniku kui ka võlausaldajate huve ning hindama, kas esinevad 3 küllaldased alused kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks või mitte. Kohtu arutluskäik peab olema jälgitav ja lahend põhjendatud. 8. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega

§ 175lg 5 ja § 173 kohaldamisel.

Riigikohus on korduvalt selgitanud (nt 3-2-1-19-16, p 14; 3-2-1-46-13, p 11), et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta. Maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

§ 175

lg 5 alusel, kuna leidis, et võlgnik on rikkunud

§ 173lg-t 4, st ei ole saadud tulust teinud võlausaldajatele väljamakseid.

Lisaks on maakohus märkinud, et võlgnik on rikkunud talle 26.05.2015 kohtumäärusega pandud kohustusi hoida võlgniku vara lahus usaldusisiku varast ja avada usaldusisiku ülesannete täitmiseks pangas ainult selleks ettenähtud eraldi pangakonto, tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui sellist tegevust ei ole, siis seda otsida ning kanda 25% oma kõikidest tuludest üle usaldusisiku tegevuseks ettenähtud pangakontole. Maakohtu vaidlustatud määruse põhjendustest jääb ebaselgeks, milliste

§-s 173 sätestatud kohustuste rasket süülist rikkumist maakohus konkreetselt võlgnikule ette heidab, millistest asjaoludest tulenevalt järeldas maakohus, et võlgnik on rikkunud oma kohustusi, miks oli selline rikkumine süüline ja kuidas see kahjustas võlausaldajate huvisid. Võlgnikul on õigus jätta PanksS § 173 lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, on reguleeritud täitemenetluse seadustiku §-s

1. Selle paragrahvi esimese lõike järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Vaidlust ei ole selles, et võlgnik ei ole maakohtu 26.05.2015 määruse jõustumisest möödunud 1 aasta 5 kuu jooksul võlausaldajale makseid teinud. Põhjendatud on võlausaldaja seisukoht, et võlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu ja võlausaldaja seisukohaga, et antud juhul saab asjaolu, et võlgnik ei ole võlausaldajale makseid teinud, käsitada raskelt süülise käitumisena. Võlgnik on 07.09.2016 esitatud usaldusisiku aruandes (II kd, tl 8) selgitanud, et töötab alates 26.05.2015 OÜ-s XXX liivapritsijana ning tema sissetulekud on olnud järgmised:
2. a mais, juunis ja juulis 328,45 eurot, augustis 304,45 eurot, septembris, oktoobris, novembris ja detsembris 328,45 eurot (23.12.2015–08.01.2016 oli võlgnik haiguslehel),
3. a on võlgnik saanud töötasu igakuiselt 362,18 eurot. Võlgnikule on jäetud õigus kasutada miinimumtasu. Vara võlgikul ei ole. Aruandele oli lisatud võlgniku Danske Bank A/S Eesti filaali pangakonto väljavõte perioodi 01.01.2012–01.09.2016 kohta ja EMO 23.12.2015 tõend. Kui võlgnik saab alammääras töötasu, ei ole tal

§ 173lg 5 järgi kohustust teha sellest võlausaldajale makseid.

Kui võlgnik ei ole saanud sellises ulatuses sissetulekut, millest olnuks võimalik teha võlausaldajale makseid, ei ole põhjendatud pidada raskeks süüliseks rikkumiseks ka asjaolu, et võlgnik ei ole avanud usaldusisiku ülesannete täitmiseks pangas ainult selleks ettenähtud eraldi pangakontot. Nimetatud rikkumine ei saanud tuua kaasa võlausaldajate huvide kahjustamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda asjas esitatu asuda tõsikindlalt ka seisukohale, et võlgnik on raskelt süüliselt rikkunud

§ 173

lg-s 2 sätestatud kohustust tegeleda 4 mõislikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et töötamist Eesti Vabariigis kehtiva miinimumtöötasu eest ei saa mingil juhul pidada antud võlgniku puhul mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Võlgnik elab XXX, halduri aruande kohaselt on võlgnikul põhiharidus. Puuduvad andmed, kas võlgnik on varasemalt töötanud oluliselt kõrgema töötasu eest. Võlausaldaja arvamus, et kuivõrd OÜ XXX keskmine palgakulu inimese kohta oli 2015. aastal 1080 eurot kuus, on alust arvata, et võlgnik saab osa sissetulekust mitteametliku palgana, ei ole hetkel millegagi tõendatud. Ainuüksi kahtlustest ei piisa, et heita võlgnikule ette tulude varjamist. 9. Ringkonnakohus märgib lisaks, et maakohus määras

§ 172lg 6 järgi 26.05.2015 määrusega usaldusisikuks võlgniku enda.

Viidatud sätte kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Riigikohus on 02.11.2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16 (p 18) selgitanud, et kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab ta olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul

§ 172

lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama

§-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega. Eeltoodut arvestades ei nõustu ringkonnakohus võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamisega, pidades seda ka ennatlikuks (kohustustest vabastamise menetluse tavapärane kestus on TsMS § 175 lg 1 järgi viis aastat). Kui maakohtu hinnangul saab võlgnik usaldusisiku ülesannetega hakkama, tuleb võlgadest vabastamise menetluse jätkamisel kohtul kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt oma usaldusisiku ülesannetega hakkama. 10. Menetluskulud ringkonnakohtus kannab TsMS § 172 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja