sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
lg 1 sätestab, et käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega.
lg 2 sätestab, et käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.
lg 1 sätestab, et käsundisaaja peab käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes.
lg 1 sätestab, et käsundisaaja peab teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. Hageja oli andnud kostjale volituse enda esindamiseks kohtueelses- ja kohtumenetluses ning heidab talle ette hageja nimel kompromissi sõlmimist olukorras, kus hageja hinnangul oleks ringkonnakohus maakohtu otsuse jõusse jätnud. Kohus märgib, et kuna asjas kompromissi sõlmimine polnud volikirjast tulenevalt piiratud, ei saa kompromissi sõlmimist kui sellist kostja kohustuste rikkumiseks pidada. Kohtul tuleks hinnata, kas kostja täitis käsundisaaja teavituskohustust ning kas kompromissi sõlmimine oli sedavõrd ebamõistlik, et kostja kui õigusteadmistega isik rikkus sellega kohustust täita käsund vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning toimida käsundi täitmisel üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Hageja heidab kostjale ette, et ei teavitanud teda ringkonnakohtu kohtuistungi ajast. Kostja väitel oli hagejale istungi aeg teada, sest käis 28.04.2016 kostja kontoris. Kostja selle kohta tõendeid esitanud pole. Siiski võib hageja varasemast käitumisest järeldada, et kohtuistungil osalemine ei pruukinud tema jaoks olla oluline. Esiteks oli esialgses hagiavalduses (t lk 78) märgitud, et hageja on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses, millest kohus eeldab vastavat kokkulepet hageja ja tema selleaegse esindaja XXXXvahel. Teiseks on hageja möönnud, et hageja ei käinud seoses XXXX vastu esitatud hagiga maakohtu istungitel (t lk 136 pöördel), millest teavitamata jätmist pole hageja väitnud. See tähendab, et hageja ei pidanud maakohtu istungil osalemist vajalikuks. Hageja väitel teavitas kostja teda 2015. a märtsi alguses apellatsioonkaebuse esitamisest, mistõttu oli hageja ringkonna kohtus alanud menetlusest teadlik. Hageja pole ka ise toonud välja tõendeid enda väidete kinnituseks, et proovis kostjaga apellatsioonimenetluse käigust/kohtuistungi ajast teada saamiseks ühendust võtta, kuid kostja tema katsetele ei reageerinud. Seega ei pruukinud ka olukord, kus kostja poleks hagejat tõepoolest kohtuistungi täpsest ajast teavitanud, tinginud käsunduslepingu rikkumist kostja poolt, sest kostja jaoks ei pruukinud kohtuistungi ajast teadmise tähtsus hageja jaoks olla äratuntav. Küll aga leiab kohus, et teavitamiskohustuse rikkumiseks võib pidada asjaolu, et kostja enne kompromissi sõlmimist ringkonnakohtu istungil kostjaga ühendust ei võtnud / ei püüdnud võtta ega kompromissi tingimusi ei arutanud. Arvestada tuleb, et kompromissis kokkulepitud ühekordne hüvitis 3250 eurot oli märgatavalt väiksem kui maakohtu väljamõistetud 5973,17 eurot, millele lisandus igakuine edasiulatuv hüvitis 333,55 eurot. Kohtu hinnangul hõlmab lepingulise esindaja teavitamiskohustus esindatava teavitamist kohtuistungil toimunud olukorra muudatuste ning võimaliku, edasikaebamisele mittekuuluva kompromissi tingimuste kohta juhul, kui esindatava jaoks toob kompromiss kaasa eelnevaga võrreldes uue positsiooni ja maakohtu otsusega võrreldes arvestataval määral kahjulikuma olukorra. 5 Siiski ei saa üksnes teavitamiskohustuse rikkumisest tuletada nõude esemeks oleva kahju (mis seisneb maakohtu otsusega väljamõistetud hüvitises, millest on maha lahutatud kompromissi alusel saadud summa) tekkimist hagejale.
lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus peab kontrollima, kas taotletav kahju oli kostja kohustuse rikkumise tagajärg, st kas juhul, kui kostja oleks hagejaga kompromissi tingimusi arutanud, oleks kompromiss jäänud sõlmimata ning ringkonnakohus oleks maakohtu otsuse jõusse jätnud. Kohus on seisukohal, et hageja mittenõustumine kompromissiga olnuks tugevalt hüpoteetiline. Juhul, kui kostja oleks hagejale enne kompromissi sõlmimist selgitanud ringkonnakohtu istungil arutatut ja seda, et ringkonnakohus on andnud pooltele suunised kompromissi sõlmimiseks ning ohtu, et apellatsioonkaebuse rahuldamisel või osalisel rahuldamisel jäävad hageja kanda menetluskulud, poleks olnud kindel, et hageja oleks andnud kostjale suunised jätta kompromiss sõlmimata. Pigem viitab asjaolu, et ringkonnakohus pooli kompromissile suunas, sellele, et ringkonnakohus nägi maakohtu otsuses materiaal- või menetlusõigusnormi ebaõiget kohaldamist, mille tõttu tulnuks otsus osaliselt tühistada, või õiguslikult ebaselget olukorda, mille lahendamisele kuluv aeg ja poolte ressurss ei kaalunuks üles taotlevat kasu. Kohus ei saa anda kindlat hinnangut sellele, kas ringkonnakohus oleks kompromissi sõlmimata jätmisel maakohtu otsuse jätnud jõusse või selle tühistanud, kohus saab hinnata üksnes selle tõenäosust (Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-175-12, p 10). Kuna kohtule pole kumbki pool esitanud maakohtu otsust, tuleb kohtul lähtuda muudest tõenditest, sh XXXX apellatsioonkaebuses esitatud maakohtu otsuse kohta esitatud viidetest ja analüüsist. Kohtu hinnangul tuleneb XXXX apellatsioonkaebusest (t lk 47–60) mitu aspekti, mille analüüsimisel võinuks ringkonnakohus kompromissi kinnitamata jätmisel maakohtu otsuse (osaliselt) tühistada. Eelkõige on kohtu hinnangul küsitav, kas ringkonnakohus oleks käsitlenud XXXX peadirektori 03.03.2000 käskkirja hagejale hüvitise maksmise kohta kestvuslepinguna ning samal ajal abstraktse või deklaratiivse võlatunnistusena, arvestades, et käskkirja väljaandmise ajendiks oli kutsehaigusega tõttu tekitatud kahju hüvitamine, mis polnud käskkirja väljaandmise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi §-de 464 ja 465 kohaselt lepinguline nõue ning lepinguõiguse kohaldamine oli välistatud (Vutt, M. Riigikohtu analüüs „Kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise praktika“, lk 4). Seetõttu on ka hageja väited (t lk 29) kohustuse tulenemise kohta seaduses sätestamata õigustoimingust või kestvuslepingust väheveenvad, sest tsiviilkoodeksis oli kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise osas konkreetne regulatsioon. Kohtu hinnangul tulnuks maakohtul deliktiõiguse alusel tuvastada, kas ja mis määras oli XXXX alates 2013. aastast kohustatud hagejale kutsehaigusega tekitatud hüvitist maksma, mitte lähtuma hüvitise tingimuste määratlemisel 03.03.2000 käskkirjast. Kohus leiab, et hüvitise teatud perioodil vabatahtlik maksmine käskkirja alusel ei anna hagejale õigust nõuda hüvitise maksmist ka edaspidi, kui hüvitise saamise sisulised tingimused polnud seaduse kohaselt täidetud. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuli XXXXnõue lepingust, määras kogu otsuse põhimõttelise suuna, mis oli kohtu hinnangul ekslik. Ka juhul, kui käsitleda käskkirja deklaratiivse võlatunnistusena, milles on kinnitatud XXXX kohustus maksta hagejale teatud summas kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitist, oli XXXX-l võimalik menetluses tõendada, et nimetatud kohustust selles ulatuses ei eksisteeri, sest võlatunnistus ei võta võlgnikult võimalust vaidlustada tunnistatud kohustuse olemasolu või kehtivust. Maakohus käsitles käskkirja aga tehinguna, mille puhul tühistamise aluseid ei esine. Lisaks polnud maakohus käsitlenud võimalust, et XXXX on väidetava kestvuslepingu üles öelnud. Sisuliselt on maakohus leidnud, et käskkirjas nimetatud XXXXelu ajaks võetud kohustusest pole enam mingil viisil võimalik nö vabaneda, ka juhul, kui käskkirja aluseks olevat kohustust XXXXl seaduse alusel pole. 6 Ka on XXXX apellatsioonkaebuses veenvalt põhistanud, et maakohtul tulnuks hüvitise suuruse määramisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a. määrusega nr. 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast", mitte käskkirjast ega
ist. Nagu XXXX on välja toonud, on Riigikohus asjas nr 3-2-1-140-09 p-s 13 rõhutanud, et ajutine kord kehtib tegude kohta, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist. See tegu ei seisne kohtu hinnangul mitte ajaperioodis, mille eest hüvitist taotletakse (nagu on ekslikult märkinud maakohus), vaid lähtuda tuleb kahju tekitava sündmuse ajast, mis käesoleval juhul oli enne 01.07.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.