Obsah (12)

§ 113§ 637§ 208§ 1§ 76§ 82§ 13§ 29§ 219§ 220§ 643§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 4. november 2016 Tartu Tsiviilasja number 2

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.

maist 2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. 3.

1. Jätta maakohtu menetluskuludest 56% OÜ AKNAMAAILM kanda ning 44% Akos Invest UÜ kanda.
2. Jätta ringkonnakohtu menetluskuludest 56% OÜ AKNAMAAILM kanda ning 44% Akos Invest UÜ kanda.
3. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
4. OÜ AKNAMAAILM (hageja) esitas
5. detsembril 2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Akos Invest UÜ (kostja) vastu 2043 euro 48 sendi väljamõistmiseks. Seoses esitatud vastuväitega jätkus asja lahendamine hagimenetluse korras.
6. veebruari 2016 hagiavalduse kohaselt tellis kostja hagejalt
7. septembri 2013 hinnapakkumise (tl 28–33) alusel aknad ning tellimus täideti ja aknad paigaldati oktoobris
8. Hinnapakkumise kogumaksumus oli 4390 eurot ning hageja esitas kostjale neli arvet. Kostja on jätnud tasumata
9. novembri 2013 arve summas 1754 eurot (tl 37). Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 1754 eurot ja viivised alates
10. novembrist 2014 kuni nõude täitmiseni arvel märgitud määras, s.o 0,2% päevas. 2 Hageja edastas kostjale viimase maksemeeldetuletuse
11. oktoobril 2014, kus pakkus võimalust tasuda võlgnevus viivisevabalt kuni oktoobri lõpuni
13. detsembri 2015 kostja kirja kohaselt olid aknad paigutatud loodi kasutamata ja klaaspaketile tekib liigne kondensvesi. Eelnevalt, s.o üle kahe aasta jooksul pärast akende paigaldamist, ei ole kostja ühtegi pretensiooni ega ühtegi tõendit oma väidete tõenduseks esitanud. Tegemist on müügilepinguga. Isegi kui tegemist oleks töövõtulepinguga, puuduvad tõendid töö mitte üleandmise kohta. Arvestades, et hoonet kasutatakse ja hagejale pretensioone esitatud ei ole, tuleb töö lugeda vastuvõetuks. Võlaõigusseaduse (

) § 637 lg 3 alusel muutub tasu sissenõutavaks töö valmimisel. Aknad paigaldati oktoobris 2013, seega ka hiljemalt samal ajal muutus tasu sissenõutavaks. Tõendamata on väited, et hageja pole asja üle andnud või et kostjal polnud võimalik seda üle vaadata. Kui kohus peab viivisenõuet tõendamatuks, kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär. 2. Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vaheline õigussuhe tuleb kvalifitseerida alltöövõtu lepinguna, mille sisuks oli kostja poolt soovitud mõõdus ja konstruktsiooniga akende valmistamine ning nende paigaldamine objektile, mida kostja kolmanda isikuga sõlmitud töövõtulepingu alusel ehitas. Tegemist on töövõtulepinguga, kuna valmistatavad aknad olid erimõõdus, mitte hageja tüüpsuurustes. Kuna hageja ei ole tema poolt teostatud tööd kostjale vastuvõtmiseks esitanud, siis ei ole hageja nõue alltöövõtulepingu täitmise tasu saamiseks

§ 637lg 4 kohaselt sissenõutavaks muutunud.

Puudub kokkulepe viivises 0,2% päevas. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. mai 2016 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1971 eurot 94 senti, millest põhivõlgnevus 1754 eurot ja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 217 eurot 94 senti, ning lisanduva viivise põhivõlgnevuselt (1754 eurot)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 20% hageja enda kanda ja 80% kostja kanda ning kostja menetluskulud täies ulatuses kostja enda kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida müügi- või töövõtulepinguna, millal muutus arvel kajastatud 1754 euro tasumise nõue sissenõutavaks, kas kostjal on kohustus nimetatud arve tasuda ning milline on kohalduv viivisemäär. Maakohus leidis, et pooled sõlmisid lepingu valmistatava asja (akende) müügiks.

§ 208

lg 2 esimesest lausest tulenevalt kohaldatakse müügilepingute regulatsiooni ka lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, v.a juhul, kui tellija andis teisele lepingupoolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks andnud hagejale olulise osa akende valmistamiseks vajalikust materjalist või et esinesid muud asjaolud, mis

§ 208lg 2 tuleneva eelduse ümber lükkaksid.

Kostja väited, et aknad ei olnud standardmõõdus, ei oma asja läbivaatamisel tähtsust. Kuna majade aknaavad ongi erineva suurusega, on eluliselt usutav, et erinevas mõõdus akende valmistamine on tavapärane. Asjaolu, et tegemist oleks töövõtulepinguga, ei tõenda ka kostja esitatud hinnapakkumine (tl 73–78), mis kirje „paigaldustöö“ osas erineb hageja poolt kohtule esitatud hinnapakkumisest. „Akende paigaldus avasse“ on mõlemal hinnapakkumisel kajastatud summas 636 eurot. Akende paigaldustöö lisamine akende müügilepingule ei muuda lepingut töövõtulepinguks. Paigaldus on olemuslikult ja sisuliselt väga tugevalt seotud akende müügiga ning moodustab suhteliselt väikese osa lepingu kogumaksumusest, mistõttu kuulub vaidlus lahendamisele müügilepingu sätete järgi. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased kostja väited töö üleandmise või vastuvõtmiseks esitamise kohta. 3 Isegi kui kvalifitseerida pooltevaheline leping segatüüpilise lepinguna

§ 1

lg 2 mõistes, millest akende tellimise osa lahendataks müügilepingu ja akende paigaldamise osa töövõtu regulatsiooni järgi, ei muudaks see kohtu lõppjäreldusi. Akende paigaldamise tasu oleks

§ 637lg 3 alusel muutunud sissenõutavaks alates akende paigaldamisest.

Kostja ei ole tõendanud, et oleks kokku lepitud töö vastuvõtmine või et see oleks praktikas tavaline. Samuti ei ole kostja tõendanud paigaldustööl puuduste esinemist ega vajalike õiguskaitsevahendite kasutamise eeldusi. Kostja on võtnud omaks (tl 48), et hageja on aknad paigaldanud. Seega on hageja täitnud akende üleandmise kohustuse ning kostjal on kohustus akende eest tasuda (

§ 208

lg 1).

§ 76

lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule, seega on kostjal kohustus hagejale puuduolev summa tasuda. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis vabastaksid ta tasumiskohustuse täitmisest. Kostja ei ole esitanud hagejale nõudeavaldust kahju hüvitamiseks ega teinud avaldust puudustega toote tõttu hinna alandamiseks. Kostja ei ole tõendanud akendel puuduste esinemist, mis võiksid olla kahju hüvitamise või hinna alandamise aluseks. Maakohus leidis, et kostja kohustus viimase osamakse summas 1754 eurot tasumiseks muutus sissenõutavaks hiljemalt 31. oktoobril 2014 ning kostja oli maksmisega viivituses alates 1. novembrist 2014.

§ 82

lg 3, § 213 lg-te 2 ja 3 alusel tuli viimane osamakse tasuda hiljemalt mõistliku aja jooksul pärast töö valmimist. Aknad paigaldati oktoobris 2013 ja hageja on viimase osamakse tasumiseks määranud kostjale täiendava tähtaja oktoobri lõpuni 2014 (tl 40). Kostja on kohtule kinnitanud, et on nimetatud teate kätte saanud (tl 48). Kostja ei ole kohtule tõendanud, et tasumise tähtaega oleks täiendavalt pikendatud või viimane osamakse oleks muutunud sissenõutavaks hiljem. Seega on kostja viivitanud rahalise kohustuse täitmisega ja

§ 113lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis.

Hageja ei ole tõendanud nõutud suuruses, s.o 0,2% päevas, viivisekokkuleppe olemasolu. Üksnes asjaolu, et kostja ei vaidlustanud arvelt nähtuvat viivisemäära või on arve vastu võtnud, ei näita poolte vahel viivise suuruses kokkuleppele jõudmist (Riigikohtu 17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Lepingutingimuste muutmiseks või uute tingimuste kehtestamiseks on

§ 13lg 1 kohaselt vajalik poolte vastavasisuline selgelt väljendatud kokkulepe.

Kuna pole tõendatud pooltevahelist kokkulepet viivisemäära osas, loetakse viivisemääraks

§ 113lg 1 teisest lausest tulenev määr.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise osas, saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kvalifitseerinud pooltevahelise lepingu müügilepinguks. Kostja sõlmis hagejaga suulise alltöövõtulepingu ehitatava elamu avatäidete täitmistööde tegemiseks. Maakohus ei ole vajalikke faktilisi asjaolusid välja selgitanud ega poolte vahel suuliselt sõlmitud lepingut tõlgendanud, rikkudes

§ 29lg 5 p-d 1 ja 4.

Maakohus on jätnud rahuldamata kostja taotluse tema seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks, kuigi hageja kostja avaldusele vastu ei vaielnud. Maakohus ei ole arvestanud

29 lg 5 p-ga 3, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Maakohus on jätnud rahuldamata kostja taotluse ehitusobjektil omaniku järelevalvet teostanud ja lepingupoolte lepingu sõlmimise järgset käitumist igapäevaselt pealt näinud tunnistaja ülekuulamiseks, võttes ära kostjalt võimaluse tõendada, missugustel asjaoludel või tingimustel leping sõlmiti ja kuidas lepingueelseid läbirääkimisi peeti. 4 Eritunnustega asja valmistamise tellimuse puhul seisneb suurem osa asja valmistava lepingupoole kohustustest töö tegemises, mistõttu ei ole tegemist müügilepinguga ning

§ 208lg 2 ei kohaldata.

Eelduseks tulnuks võtta, et pooltevaheline leping on töövõtuleping. Maakohus on jätnud välja selgitamata, kui suure osa moodustas akende valmistamiseks kulunud materjal ja kui suure osa valmistamiseks, kohaletoomiseks ja paigaldamiseks tehtud töö. Kuni hagi kohtusse esitamiseni on nii hageja kui ka kostja tõlgendanud kostja poolt hagejalt tellitud sooritust tööks, mitte kauba üleandmiseks (tl 27, 37, 41–42). Maakohus on ebaõigesti jaganud menetluskulud. Hageja esitas 4672 eurot 66 sendi suuruse hinnaga hagi. Maakohus rahuldas selle 1971 euro 95 sendi ulatuses. Seega rahuldas maakohus hagi 42,2% ulatuses ning jättis hagi 57,8% ulatuses rahuldamata. Kui maakohtu poolt määratud hagi rahuldamise ulatuse suhtarv (20% ja 80 %) oleks õige ning kui oleks õige jätta 20% ulatuses hageja menetluskulud tema enda kanda, siis oleks õige ja õiglane, kui hageja kanda jääks ka 20% kostja menetluskuludest. 5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Vastuse kohaselt on maakohus otsuse p-s 5 välja toonud, missugustest asjaoludest lähtuvalt luges kohus lepingu müügilepinguks. Maakohus oli lepingu tõlgendamiseks vajalikud asjaolud piisavalt välja selgitanud ega ole menetlusõiguse norme rikkunud. Kuigi kohus peab lepingut tõlgendama muuhulgas lähtuvalt

§ 29

lg-s 5 sätestatust, ei saa kohus nimetatud sätte alusel lepingut tõlgendades väljuda seaduse piiridest.

§ 29

lg 5 annab aluse võtta arvesse poolte vahelist ühist tahet ja seda, kuidas lepingupooled lepingut ise mõistsid. Kohus peab lähtuma

§ 208lg-s 2 sätestatud konkreetsest kvalifitseerimisjuhisest. Vastupidist väitev lepingupool peab Ts

MS § 230 lg 1 järgi tõendama, et tegemist on muu, nt töövõtulepinguga (Riigikohtu

1. oktoobri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-09, p 11). Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis annaksid alust kvalifitseerida kõnealune leping töövõtulepinguna. Pelgalt arve sõnastus ei saa olla aluseks lepingu kvalifitseerimise üle otsustamisel. Pealegi ei ole arve esitatud mitte „avade täitmise eest“, vaid „avatäidete“ eest ehk akende eest, mis viitab müügilepingule. Lepingu sõlmimise asjaolud on selged. Leping sõlmiti vastavalt tellijale esitatud hinnapakkumisele. Müügilepingu olemus tuleneb pakkumisest (nr 8751/13), millega toodi välja konkreetsed tooted ja nende maksumus. Paigaldamine lisati alles hiljem (vastavalt
2. septembri 2013 e-kirjale) ning see moodustas vaid väikese osa lepingu kogumaksumusest. Kuna kostja ei esitanud kohtu tegevusele vastuväidet seoses kostja seadusliku esindaja vande all ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisega, on ta kaotanud võimaluse väidetavale menetlusnormi rikkumisele tugineda (TsMS § 333 lg-d 2 ja 3). Kostja ei taotlenud istungil esindajate küsitlemist, mistõttu ei ole maakohus poolte küsitlemata jätmisega menetlusõiguse normi rikkunud. Maakohus on otsuses põhjendatult asunud seisukohale, et kuivõrd majade aknaavad on erineva suurusega, on erinevas mõõdus akende valmistamine tavapärane. Tegemist ei ole individuaaltunnustega asjaga. Antud vaidluses ei saa tellitud aknaid lugeda „erilise profiiliga“ olevateks, kuna vastavalt pakkumisele nr 8751/13 oli 8000 IQ profiilisüsteemiga akende müük hageja jaoks tavaline. Asjaolu, et teised aknapakkujad kasutavad teistsugust profiilisüsteemi võrreldes 8000 IQ-ga, ei muuda kostjale tehtud pakkumist eritellimuseks. Maakohus on õigesti leidnud, et akende paigaldustöö lisamine akende müügilepingule ei muuda lepingut töövõtulepinguks. Paigaldus moodustab suhteliselt väikese osa lepingu kogumaksumusest, mistõttu kuulub vaidlus lahendamisele müügilepingu sätete järgi. Asjaolu, et pooled on kasutanud termineid „kogutöö“, „töö“ ja „töö teostamine“ ei muuda lepingut töövõtulepinguks.

§ 29

lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamise aluseks olla ebaõige 5 tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid. Ka töövõtulepingu sätete kohaldamine poleks toonud kaasa teistsugust kohtuotsust. Maakohus ei ole menetluskulu jaotuses menetlusnormi rikkunud. Hagi osalise rahuldamise tingis kohtupoolne viivisenõude vähendamine. Kuna viivisenõude esitamise tõttu pidi hageja tulenevalt suuremast hagihinnast tasuma ka rohkem riigilõivu, leidis maakohus, et kulud tuleb poolte vahel jagada nii, et hageja menetluskuludest tuleb hagejal 20% ulatuses ise kanda ning 80% ulatuses kostjal kanda, kostja menetluskulud tuleb kostjal täies ulatuses tema enda kanda. Õige ei ole kostja väide, et maakohus oleks pidanud lisaks hageja menetluskuludele ka kostja menetluskulud jagama suhtarvust 20% ja 80% lähtuvalt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks hagi rahuldamise osas. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõigusnormi menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2), millega jätab kogu menetluse kulud, s.o maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud, 56% ulatuses hageja ning 44% ulatuses kostja kanda.
2. Hageja nõuab kostjalt tasu valmistatud ja paigaldatud akende eest. Hageja ja kostja vahel ei ole vaidlust lepingu eseme suhtes: kostja pidi valmistama ja paigaldama aknad. Pooled ei vaidle ka selle üle, et lepingus on kokku lepitud kostja tasu 4390 eurot ja selle tasu maksmise tingimused. Kostja ei vaidle vastu hageja nõude suurusele, kostja tunnistas menetluses, et tal on hagejale tasumata 1754 eurot arve nr 529 eest (tl 48). 8.

§ 76järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjendatult leidnud, et praegusel juhul tulevad pooltevahelisele lepingule kohaldamisele müügilepingu sätted, ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt puudub maakohtu otsuses põhjendus.

§ 208

lg 1 järgi kohustub müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

§ 208

lg 2 esimese lause kohaselt kohaldatakse müügilepingu regulatsiooni ka lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, välja arvatud juhul, kui tellija andis teisele lepingupoolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Maakohus on tõendamiskoormist menetluses õigesti jaganud ning leidnud, et valmistatava asja müügiks sõlmitud lepingute puhul kehtib eeldus, et tegemist on müügilepinguga (Riigikohtu 28. oktoobri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-09, p 11). Maakohus on hinnanud hageja esitatud hinnapakkumist ja asunud põhjendatult seisukohale, et tasu akende paigaldamise eest moodustab väikese osa lepingujärgsest hinnast. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks andnud hagejale olulise osa akende valmistamiseks vajalikust materjalist, mis

§ 208lg 2 kohaldamise välistaksid.

Asjaolu, et aknad telliti erimõõdus ja erilise profiiliga, ei tähenda praegusel juhul seda, et poolte tahe ei olnud suuremas osas suunatud akende võõrandamisele. Hageja pakkumise (tl 28) järgi kasutab hageja akendel juba olemasolevat (Eesti turul standardist erinevat) Saksa firma profiilsüsteemi, klaaspaketti ning metallsuluseid. See, et ehitiste aknad on erinevate suurustega on tavapärane, hageja kasutavat materjali ei ole hageja kostja jaoks välja töötanud, individuaaltunnused ei ole praegusel juhul lepingu sisu suhtes määravad. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et isegi kui vaidlusalune leping on müügileping

§ 208

tähenduses, siis poolte tahe võis olla sõlmida müügilepingu kõrvale eraldi töövõtuleping (vt 6 Riigikohtu

1. juuni 2016 otsust tsiviilasjas 3-2-1-24-16, p 12). Niisugust tahet tuli aga tõendada kostjal. Hageja väitel on maakohus jätnud ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse tema seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks, kuigi hageja kostja avaldusele vastu ei vaielnud. Nimetatu ei vasta maakohtu
2. aprilli 2016 kohtuistungi protokollile, kus kostja on vaielnud hageja taotlusele vastu (tl 81). Kostja on kohtuistungi protokolli kohaselt soovinud kostja seadusliku esindaja vande all ära kuulamisega tõendada, kuidas pool tõlgendab lepinguliiki. Nimetatu on õigusliku hinnangu küsimus ja maakohus on jätnud kostja taotluse põhjendatult rahuldamata. Juhul, kui maakohus jättis ebaõigesti protokollis hageja taotluse ja selle põhjendused kajastamata, oli hagejal õigus TsMS § 53 lg 1 järgi esitada taotlus protokolli parandamiseks. Kostja ei ole kohtule taotlust esitanud. Kostja ei ole esitanud ka vastuväidet maakohtu tegevuse suhtes TsMS § 333 lg 1 järgi.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et aknad on paigaldatud oktoobris 2013, seega on hageja oma lepingujärgse kohustuse täitnud. Kostja on kogu menetluse olnud seisukohal, et ta ei kavatse tugineda ega ole kunagi tuginenud sellele, et kaup või töö ei vasta tingimustele (tl 79 pöördel, Tartu Ringkonnakohtu istungil). Kostja vastuväited on suunatud sellele, et töö ei ole vastu võetud, millest tulenevalt tal ei ole kohustust tasuda viimast osa lepingujärgsest tasust. Kostja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kostja tegutseb majandus ja kutsetegevuses.

§ 219

lg 1 järgi peab ostja juhul, kui ta on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.

§ 220

lg 1 järgi peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lõike 3 järgi ei või ostja juhul, kui ta ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu

§-le 643, mille järgi on ka tellijal samasugune kohustus. Kauba ülevaatamata jätnud ostja ei saa üldjuhul enam hiljem tugineda puudustele, mida ta oleks kauba ülevaatamisel pidanud avastama. Samasugused tagajärjed on ka töö ülevaatamise kohustuse rikkumisel

§ 643järgi.

Hageja on esitanud poolte kirjavahetuse oktoobrist-detsembrist

1. Hageja on kostjale tuletanud meelde võlgnevust ning
2. detsembri 2014 pöördumises palunud esitada tõendid, selgitused ja vastuväited töö kvaliteedi suhtes. Kostja ei ole menetluses ühtegi tõendit esitanud. Kostja ei ole ka kuidagi tõendanud, et akende ülevaatamine oleks olnud takistatud. Aknad on kasutuses, kostja ei ole esitanud asjas ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks lepingut rikkunud. Kostjal on kohustus

§ 101lg 1 ja § 208 lg 1 järgi kokkulepitud tasu maksmiseks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on hageja nõude põhjendatult rahuldanud.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluskulude jaotust määrates rikkunud menetlusõigusnormi, jagades hageja menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega, kuid jättes seejuures kostja menetluskulud täielikult kostja enda kanda. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega kehtestab seadus reegli hagi osalise rahuldamise puhul menetluskulude jaotuseks kõigi menetluskulude suhtes, mitte 7 üksnes ühe menetlusosalise menetluskulude suhtes. Õige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus oleks pidanud lisaks hageja menetluskuludele ka kostja menetluskulud jagama suhtarvust lähtuvalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu suhtarvu kujunemine selge. Samas ei vasta ka kostja apellatsioonkaebuses toodud suhtarv ringkonnakohtu arvates tegelikkusele. Kostja jätab apellatsioonkaebuses tähelepanuta, et maakohus on tsiviilasja hinna määramisel lähtunud põhinõudest 1754 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga, s.o
2. veebruar 2016 sissenõutavaks muutunud viivisest 1638 eurot 24 senti ning kooskõlas TsMS § 133 lg 2 ja §-ga 367 ühe aasta viivisest 0,2% päevas põhinõudelt, s.o 1280 eurot 42 senti. Apellatsioonkaebuses nimetatud ning hagi rahuldamise ulatuse kindlaksmääramise aluseks võetud summa 1971 eurot 94 senti koosneb aga põhinõudest 1754 eurot ning kohtuotsuse tegemise seisuga, s.o
3. mai 2016 sissenõutavaks muutunud viivisest 217 eurot 94 senti. Kostja jätab tähelepanuta, et kostja poolt hagi ulatuse kindlaksmääramise aluseks võetud summa sisaldab hilisema kuupäeva seisuga sissnõutavaks muutunud viivist, kuid ei sisalda ühe aasta viivist. Menetluskulude väljamõistmisel ning jaotuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda esitatud haginõude hinnast ning selle rahuldamise ulatust, ning kõrvalnõuete puhul peab arvestama nende summat sama kuupäeva seisuga. Seega on maakohus rahuldanud hagi hagihinnast 44% ulatuses (1754 +
4. veebruari 2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 180 eurot 65 senti ning ühe aasta viivis 8,05% aastas põhinõudelt 141 eurot 20 senti, kokku 2075 eurot 85 senti). Sellest tulenevalt tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu menetluses jätta 44% ulatuses kostja ning 56% ulatuses hageja kanda, s.t kostja kannab 44% ulatuses hageja põhjendatud ja vajalikest kuludest ning hageja kannab 56% kostja põhjendatud ja vajalikest kuludest. Kuivõrd maakohus ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, ei saa seda teha ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4, § 177 lg 2). Maakohtul tuleb seega teha kindlaks hageja ja kostja põhjendatud ja vajaliku menetluskulu suurus, arvutada selle rahaline suurus vastavalt menetluskulude jaotusele ning TsMS § 445 lg 1 teise lause kohaselt tasaarvestada resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 8