3-16-1993/4

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur

1. november 2016, Tallinn 3-16-1993 Haldusasi E.S.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse
2. augusti 2016 korralduse nr 1267-k tühistamise nõudes. Menetlusosalised Kaebaja: E.S. RESOLUTSIOON
3. Tagastada E.S.i kaebus.
4. Saata määrus kaebajale. Edasikaebamise kord: Käesolev määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul käesoleva määruse kätte saamisest arvates. (HkMS § 121 lg 4, § 203, § 204). ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED
5. E.S. esitas
6. oktoobril Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Linnavalitsuse
7. augusti 2016 korralduse nr 1267-k tühistamist. Kõnealuse korraldusega määrati kindlaks xxxx ehitise teenindamiseks vajalik maa ostueesõigusega erastamiseks K.K.ile. Kaebusest ja sellele lisatud materjalidest nähtub, et Tallinnas xxxx asuvate ehitiste kaasomanikud olid E.S. (1/4), V.G (1/4) ja T.R. (1/2). Tallinna Linnavalitsuse
8. oktoobri 2007 korraldusega nr 1827-k määrati xxxx ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks 2306 m2 suurune teenindusmaa ning otsustati see erastada T.R.ile, E. Sile ja V. Gile vastavalt ½, ¼ ja ¼ suurustes mõttelistes osades. Maa ostueesõigusega erastamist selle korralduse alusel lõpuni viia ei õnnestunud.
9. aastal omandas ½ suuruse mõttelise osa xxxx ehitistest T.R.ilt K.K., kes esitas
10. aasta alguses Harju Maakohtule avalduse kaasomandi lõpetamiseks. Harju Maakohtu
11. detsembri 2014 määrusega (tl. 9) kinnitati K.K.i, E.S.i, V.Gi ja Tallinna linna vahel kompromiss, milles lepiti kokku xxxx maaüksusel kaasomandi lõpetamine ning selle jagamine K.K.i ja E.S.i vahel vastavalt joonisele (tl. 13). Kompromissi kinnitavas kohtumääruses nõustus Tallinna linn krundi piiride määramisel lähtuma eelnimetatud plaanist. Seepeale andis Tallinna Linnavalitsus
12. augustil 2016 korralduse nr 1267-k, millega määrati K.K.ile ostueesõigusega erastatava maa suuruseks 1004 m2 (xxxx).
13. Leian, et E.S.i kaebust ei saa menetlusse võtta ning see tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Selle sätte kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. 1 Kaebeõiguse puudumine tuleneb käesoleval juhul sellest, et Tallinna Linnavalitsuse
14. augusti 2016 korraldus nr 1267-k ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Tulenevalt maakohtu
15. detsembri 2016 määrusega kinnitatud kompromissist ei ole E.S.il võimalik saada linnavalitsuse
16. augusti 2016 korralduses nr 1267-k nimetatud maa omanikuks ning selle maa erastamine K.K.ile ei saa E.S.i subjektiivseid õigusi rikkuda.
17. Esiteks on oluline rõhutada, et tähtsust pole sellel, milline oli xxxx endise kinnistu suurus enne maa natsionaliseerimist
18. aastal. Kaebaja eksib, leides, et tal on endisele 1000 ruutsülla suurusele maale õigus tulenevalt sellest, et ta on oma isa ainus pärija. Seda on kaebajale selgitatud muuhulgas haldusasjas nr 3-10-2424 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu määruses. P. Si poolt
19. aastal omandatud kinnistu nr 3021 maa natsionaliseeriti
20. aastal, misjärel ei olnud see maa enam P. Si omandis ning ta ei saanud maad võõrandada ega pärandada. Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel ei toimunud maa omandiõiguse automaatset ennistamist, vaid maa tagastati, erastati, anti munitsipaalomandisse või jäeti riigi omandisse omandireformi reguleerivates õigusaktide sätestatud korras. See tähendab seda, et kui xxxx kinnistu oli natsionaliseerimise ajal P. Si omandis ning E. S on P. Si pärija, ei muutnud E. S automaatselt endise kinnistu nr 3021 maa omanikuks. Küll oleks tal olnud õigus esitada avaldus sellise õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks. Sellist avaldust sai esitada kuni
21. veebruarini 1992 ning selle tähtaja möödalaskmise korral võis kuni
22. märtsini 1993 esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjonile taotluse avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks. Isik, kes ei esitanud tähtaegselt vara tagastamise avaldust või kelle avalduse tähtaeg ennistamata jäeti, loeti vara tagastamise nõudest loobunuks. Kuna puudutad mistahes andmed selle kohta, et E.S. oleks tähtaegselt sellise avalduse esitanud, ei saa tal olla õigust maa tagastamisele ning xxxx maa omanikuks on kaebajal võimalik saada vaid maa erastamise kaudu tulenevalt sellest, et kaebaja on sel maal asuva ehitise omanik.
23. Teiseks ei ole Tallinna Linnavalitsuse
24. augusti 2016 korralduse nr 1267-k õiguspärasuse seisukohast mingit tähtsust sellel, kuidas või mis asjaoludel erastati osa endise kinnistu nr 3021 maast R. R.le xxxxx asuvate ehitiste juurde. Käesolevas asjas vaidluse all olev linnavalitsuse korraldus ei puuduta seda maad. Seda, et kaebajal ei ole võimalik vaidlustada praeguse xxxxx maa erastamist, on kaebajale samuti selgitatud juba haldusasjas nr 3-10-2424 tehtud kohtumäärustes.
25. Kolmandaks on oluline, et küsimus sellest, kuidas erastada maa xxxx asuvate ehitiste juurde, on kaebaja jaoks siduvalt kindlaks määratud tsiviilasjas nr 2-13-4627
26. detsembril 2014 tehtud määrusega kinnitatud kompromissiga. Kõnealuse kompromissiga jagati E.S.i, V.Gi ja K.K.i kaasomandis olevad ehitised. Kompromissis on üheselt ja selgelt kindlaks määratud, millised varem nende kaasomandis olnud ehitistest jäävad E.S.i omandisse ja millised K.K.i omandisse ning samuti see, millistes piirides toimub nende ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamine. Vastav kokkulepe E.S.i ja K.K.i vahel on selgelt väljendanud kohtumääruse resolutiivosa punktides 1.2 ja 1.3 ning tsiviilkohtumenetlusse kaasatud Tallinna linn on võtnud selle kohtumääruse resolutiivosa punktist 1.5 tulenevalt kohustuse lähtuda E.S.ile ja K.K.ile ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaks määramisel eelnimetatud kokkuleppest. Erastatava maa suuruse ja piiride kindlaks määramine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ning kuivõrd ka Tallinna linn oli kompromissi pooleks, pidi linnavalitsus erastatava maa suuruse ja piiride määramisel kompromissist lähtuma. 2
27. Kohtu poolt kinnitatud kompromiss on menetlusosalistele täitmiseks kohustuslik samamoodi nagu kohtuotsus. Harju Maakohtu
28. detsembri
29. aasta määrus, millega kompromiss kinnitati on jõustunud ja selle vaidlustamiseks ei ole E.S.il enam võimalust muul moel kui teistmisavalduse esitamisega, juhul kui näiteks on ilmenud asjaolud, mis kompromissi kinnitamise ajal ei olnud teada või muud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 sätestatud alused. Sõltumata teistmise võimalusest on aga jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromiss kehtiv ja pooltele täitmiseks kohustuslik.
30. Kaebaja ei ole väitnud, et Tallinna Linnavalitsuse
31. augusti 2016 korraldus nr 1267-k oleks maakohtu määrusega kinnitatud kompromissiga vastuolus. Kompromissi ja korralduse vaheline kooskõla nähtub ka Maa-ameti kaardiserveri (http://xgis.maaamet.ee) andmetest. Kaardiserverist on näha Tüve 42a katastriüksuse moodustamise lähteülesande andmed (vt. kaardil: Kihid – Lähteülesanne – LÜ piiriettepanekud) ning xxxx katastriüksus on viirutatud pruunilt, mis kaardi legendi kohaselt tähendab, et on moodustatud katastriüksuse toimik (tähis toimikuga seotud LÜ). Sealt nähtuv viirutatud ala vastab maakohtu
32. detsembri 2014 määrusega kinnitatud kompromissile: K.K.ile erastatava maa piir kulgeb vähemalt 4 meetri kaugusel E.S.i omandisse jäänud elamust ning xxxx ja xxxx kinnistutega külgnevalt on jäetud 5 meetri laiune sissesõidutee E.S.i elamu juurde.
33. Olukorras, kus jõustunud kohtumäärusega on pärast kaasomandi lõpetamist endiste kaasomanike vahel kindlaks määratud, kuidas erastatakse maa, ei saa kaebaja tugineda väidetele, et K.K.ile erastatavale maale jäävad kaebaja kaev vms kaebajale olulised rajatised. Ka ei oma selle kompromissi valguses tähtsust kaebajalt poolt samuti kaebuses esitatud väide, et maal, mis on linnavalitsuse korraldusega määratud K.K.ile erastatavaks maaks, pole mingisuguseid ehitisi olnud. Kaebajal ja K.K.il oleks xxxx elamu kaasomanikena olnud võimalik erastada kogu praegu xxxx, xxxx, xxxx, xxxx, xxxx ja xxxx vahele jääv maa kaasomandisse vastavalt nende kaasomandiosade suurusele xxxx elamus. Selline lahendus tuleneski
34. oktoobri 2007 korraldusest nr 1827-k, ent sel moel maa erastamine jäi kaasomanike vaheliste erimeelsuste ning maa erastamiseks vajalike toimingute tegemata jätmise tõttu lõpetamata. Maakohtu
35. detsembri 2014 määrusega kinnitatud kompromissiga jagasid kaasomanikud sisuliselt ära xxxx ehitised ning ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastatava maa. Isegi kui on tõsi, et K.K.ile erastataval maal ei asuu praegu ühtki sellist ehitist, mille juurde eraldiseisvalt oleks maa ostueesõigusega erastamine võimalik, ei saa selline maa erastamine sõlmitud kompromissi valguses rikkuda E.S.i õigusi. Liiati ei ole Tallinna linna poolt sellise kompromissiga nõustumine kuidagi vastuolus maa ostueesõigusega erastamise eesmärgiga. Alternatiivne ning samale tulemusele viiv lahendus oleks olnud see, et maa oleks erastatud kaasomandisse ning seejärel oleks jagatud tekkinud kinnistu samamoodi.
36. detsembri 2014 määrusega kinnitatud kompromissi lahendus oli aga vaidlusaluse maa osas maareformi lõpule viimiseks peaaegu paratamatu samm, kuna maa kaasomandisse erastamine seiskus xxx ehitiste kaasomanike vaheliste erimeelsuste ning E.S.i poolt maa erastamise lõpule viimiseks vajalike toimingute tegemata jätmise tõttu.
37. Tallinna Linnavalitsuse
38. augusti 2016 käskkirja nr 1267-k õiguspärasuse seisukohast ei saa asjakohaseks pidada kaebaja väiteid, mis puudutavad vee- ja kanalisatsiooniühenduste rajamist. Kui kaebaja leiab, et K.K. on rikkunud kohtumäärusega kinnitatud kompromissi punktis 1.4 pandud kohustust, on tal õigus nõuda viimaselt selle kohustuse täitmist, ent see ei muuda kehtetuks 3 kompromissi ülejäänud osi ega anna alust vaidlustada kompromissi osas, milles lepiti omavahel ning Tallinna linna vahel kokku ostueesõigusega kummalegi erastatava maa ligikaudsed piirid. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 4