Obsah (4)

§ 396§ 76§ 101§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 02.11.2016. a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-4728 Tsiviilasi XXXXhagi XXXX

) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingu punkti 1.2 kohaselt loetakse laenulepingu alguseks laenusumma laekumist laenusaaja poolt määratud arveldusarve numbrile (milleks ei ole XXXXOÜ arveldusarve).

§ 396

lg 1 kohta avaldatud kommentaarides on selgitatud, et rahasumma üleandmisele suunatud laenulepingu puhul on laenuandja põhikohustuseks laenu väljamaksmise kohustus. Laenu väljamaksmise kohustus on rahaline kohustus, mille täitmine toimub

§-des 91 ja 92 sätestatud viisil. Kuna laenu üleandmist ja väljamaksmist hageja poolt kostjale ei ole vastavalt Laenulepingu punktile 1.

1. toimunud, ei ole hageja kui laenuandja oma põhikohustust täitnud. Laenuandja peab tõendama laenu üleandmist, kostja aga ei ole hagejalt laenulepingu alusel laenu saanud. Järelikult ei ole laenulepingut täidetud, laenu ei ole vastavalt lepingule üle antud ning kostjal ei ole tekkinud laenu tagasimaksmise kohustust. Õiguskirjanduses on selgitatud, et laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eeldusteks on laenulepingu kehtivus ja laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. Kuna hageja kui laenuandja ei ole täitnud laenu väljamaksmise kohustust, siis ei ole täidetud laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eeldused ning hagejal ei ole õigust kostjalt nõuda laenusumma tagastamist. Kostja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2. Käesoleva menetluse esemeks on hageja rahaline nõue kostja vastu summas 3200 eurot (tl 83). 4 2-16-4728 Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 404 lg 1 ja 2 regulatsioonist ning arvestades ka poolte nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses (TsMS § 403 lg 1). Hinnates asjas kogutud tõendeid ja poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb rahuldada.
3. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nende vahel on sõlmitud 24.01.2013 laenuleping (tl 4-5). Samuti ei ole poolt vahel vaidlust ning vastava maksekorraldusega on tõendatud, et hageja kandis 25.01.2015 XXXXOÜ-le üle 3200 eurot, selgitusega “Vastavalt laenulepingule XXXX” (tl 6).
4. Kostja vastuväide hagile seisneb selles, et kostja arvates esitas hageja hagiavalduse vale isiku vastu, sest kostja isiklikult ei ole hagejalt laenulepingu alusel kunagi raha saanud. Seetõttu leiab kostja, et hageja kui laenuandja ei ole täitnud laenu väljamaksmise kohustust, mistõttu ei ole täidetud laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eeldused ning hagejal ei ole õigust kostjalt nõuda laenusumma tagastamist.
5. Kohus kostja vastuväidetega laenu mittesaamise ja laenu tagasimaksmise kohustuse puudumise kohta ei nõustu. Võlaõigusseaduse (

) § 91 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Kostja märgib oma vastuväidetes õigesti, et laenu väljamaksmise kohustus on rahaline kohustus, mille täitmine toimub

§-des 91 ja 92 sätestatud viisil. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes I (Tallinn 2016) lk 431 on rõhutatud, et rahalise kohustuse võib täita ükskõik millisel viisil, mis on poolte vahel kokku lepitud. Seega võisid pooled laenulepingus kokku leppida mh ka selles, et laenusumma kantakse üle mitte kostja kontole, vaid kostjaga seotud äriühingu kontole. Samuti loetakse TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks asjaolu, et laenu maksmist mitte konkreetse laenusaaja, vaid tema poolt näidatud isiku kontole kasutatakse Eestis majandustegevuses tavaliselt, nt eluasemelaenude puhul tasutakse laenusid laenusaaja korraldusel otse kinnisvara müüjale.

1. Laenulepingu punkti 2.
2. kohaselt tekib kostjal laenusumma tagasimaksmise kohustus hiljemalt 2 kuu jooksul alates raha laekumisest arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXX (vt tl 4). Kuigi laenulepingus nimetatakse antud arveldusarvet eksitavalt „laenusaaja arveldusarveks“, ei muuda see fakti, et kostja kohustus laenusumma tagastamiseks oli lepinguliselt seotud laenu väljamaksmisega nimetatud kontole. Kohus rõhutab veelkord, et pooled võisid laenulepingus kokku leppida mh ka selles, et laenusumma kantakse üle mitte kostja kontole, vaid kostjaga seotud äriühingu kontole. Makse tegemine XXXXOÜ kontole nr XXXXXXXXXXXXXX nähtub tl 6 asuvast maksekorraldusest. Kostja ei ole vastu vaielnud hagejale selles, et XXXXOÜ on kostja ettevõte, kus kostja on ka juhatuse liikmeks. Seega pole põhjust eeldada, nagu pooled oleks laenulepingus eksinud või muul viisil mitte soovinud laenusumma väljamaksmist just XXXXOÜle. Kuigi laenulepingu punktis 1.
3. on viidatud „laenulepingu alguse“ kontekstis ka teisele arveldusarvele, ei ole pooled väitnud, nagu oleks laenulepingu punkt 1.
4. laenulepingu punkti 2.
5. suhtes erisätteks ja muudaks laenulepingu punktis 2.
6. sisalduvat kokkulepet laenu tagasimaksmise kohustuse kohta. Kohus jätab tähelepanuta hageja esindaja eksliku väite, nagu oleks maksekorraldusest nähtuvalt kantud laen üle arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXX, kuna see väide on vastuolus tl 6 asuva maksekorraldusega. Kohus märgib, et tl 6 tegeliku laenu väljamaksmise arveldusarve ja hageja 27.09.2016 taotluses viidatud arveldusarve vahel on erinevus üksnes ühe numbri osas ning tõenäoliselt on siin tegemist hageja esindaja poolse kirjaveaga oma taotluse vormistamisel.
7. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja on täitnud pooltevahelisest laenulepingust tuleneva laenu väljamaksmise kohustuse, kandes 25.01.2015 arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXX üle 3200 eurot, selgitusega “Vastavalt laenulepingule XXXX.” 5 2-16-4728 Laenulepingu punkti 2.1 kohaselt kohustus kostja laenusumma hagejale tagasi maksma hiljemalt 2 kuu jooksul alates raha laekumisest nimetatud arveldusarvele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 kohaselt tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 135 lg 2 kohaselt tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. Arvestades, et laenusumma kanti hageja poolt üle 25.01.2013, siis nõustub kohus hagejaga, et laenusumma tagasimaksmise kahekuuline periood hakkas kulgema 26.01.2013 ning laenusumma tagasimaksmise tähtajaks oli 26.03.
8. Seega on hageja nõue laenu tagasimaksmiseks muutunud sissenõutavaks.
9. Kostja põhikohustuseks vastavalt laenulepingule oli laenu tagastamine. Kostja ei ole laenu tagasimaksmise kohustust täitnud. Tulenevalt

§ 396

lg-st 1 on laenusaaja kohustatud tagasi maksma sama laenusumma, mis on laenulepingu kohaselt välja makstud.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg-st 1 tulenevalt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (

§ 108lg 1).

1. Arvestades eeltoodut, kuulub hagi rahuldamisele ja kohus mõistab kostjalt XXXXhageja XXXXkasuks välja 24.01.2013 laenulepingu alusel saadud laenu mittetagastamisest tuleneva laenu põhisumma võlgnevuse 3200 eurot.
2. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
3. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Kohtutoimikust nähtuvalt tasus hageja 23.03.
4. a maksekorraldusega riigilõivu summas 325 eurot (tlk 8). Samuti on hageja 16.04.2016 tasunud riigilõivu 50 eurot määruskaebuselt, mis Tallinna Ringkonnakohtu poolt suuremas osas rahuldati. Seega on hageja riigilõivu kulu mõistlik ja põhjendatud. Kohus määrab hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 375 (325+50) eurot. Hageja menetluskulud, s.o riigilõiv summas 375 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Muude menetluskulude olemasolu toimikust ei nähtu ning hageja ei ole esitanud kohtu antud tähtajaks (vt tl 101) ka oma menetluskulude nimekirja.
5. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 6