KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 8. november 2016. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-15-102796 Tsiviilasi Pl

) § 108 lg 1 alusel nõuda telekommunikatsiooniteenuse tasu maksmist.

1. Kohus leiab, et hageja viivise nõue ei ole tervikuna õiguslikult põhjendatud.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse aluseid, sh tüüptingimuste tühisust (vt nt Riigikohtu
3. oktoober 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Ka Euroopa Kohus on leidnud, et kohus peab tarbijalepingu puhul omal algatusel kontrollima tüüptingimuste kehtivust (vt Euroopa Kohtu
4. juuni
5. a otsus C-618/10 Banco Español de Crédito SA versus Joaquín Calderón Camino). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh tagaseljaotsuse tegemisel.
6. Hagiavalduse kohaselt tuleneb lepingujärgne viivise määr 0,15% päevas Tele2 Eesti AS üldtingimustest, st tegemist on

§ 35

lg 1 tähenduses Tele2 Eesti AS tüüptingimusega.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

§ 42

lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob seega

§ 42

lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses (vt Riigikohtu

1. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24, Riigikohtu
2. mai
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 12).
4. Viivise peamine eesmärk on lihtsustada raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju arvestamist ning hüvitamist. Viivisenõue väljendab seega eelkõige raha maksmisega viivitamisest võlausaldajale tekkinud kahju. Viivise teisene funktsioon on motiveerida võlgnikku oma kohustusi õigel ajal tasuma. Viivise eesmärgiks ei ole teenida võlausaldajale tulu võlgniku makseraskustelt. Tüüptingimustes sätestatud viivisenõue on seega ebamõistlikult kõrge ning

§ 42

lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine juhul, kui tüüptingimuse kasutajale raha maksmisega viivitamisest eeldatavalt tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega, ning ka väiksem viivisemäär oleks piisav motiveerimaks mõistlikku võlgnikku võimalusel võlga tasuma.

1. Praegusel juhul on viivise määr ette nähtud Tele 2 Eesti AS-i ja kostja, kes on tarbija, vahel sõlmitud liitumislepingu tüüptingimustes. Lepingust tulenev viivise määr on 0,15% päevas ehk 54,75% aastas. Tele 2 Eesti AS-i ettenähtav kahju hõlmab eelkõige saamata jäänud tulu ehk kasu, mida Tele 2 Eesti AS oleks tõenäoliselt saanud, kui kostja oleks telekommunikatsiooniteenuse tasu õigel ajal tasunud. Samas tuleb arvestada ka võlausaldaja kohustust võimalusel kahju tekkimist vältida. Seega ei saa olla kahju suurem, kui kulu, mida Tele 2 Eesti AS peaks tegema, et kaasata endale kostja võlgnetava summa ulatuses täiendavat kapitali. Võttes arvesse üldtuntud asjaolu, et Tele 2 Eesti AS on suure omakapitali ja käibega äriühing, saab eeldada, et ta on võimeline saama kostja võlgnetava summa katteks laenu ilmselt kordades väiksema aastaintressiga kui 54,75%. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejale rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes hageja viivise nõude suurusega.
2. Kohtu hinnangul ei ole hageja nõutud viivisemäär põhjendatud ka arvestades viivise teisest eesmärki, st võlgniku motiveerimist kohustust täitma. Nõutud viivisemäär ületab ligikaudu viis korda lepingute sõlmimise ajal kehtinud

§ 113

lõikes 1 sätestatud seadusejärgset viivisemäära, st määra, mida seadusandja on pidanud piisavaks viivise eesmärkide saavutamiseks. Seega tagaks ka tunduvalt väiksem viivisemäär nimetatud eesmärgi saavutamise(vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13).
3. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et viivisemäär ületab antud juhul seadusjärgset viivisemäära ligikaudu viis korda, on lepingutingimus, mis sätestab viivisemääraks 0,15% päevas,

§ 42lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tühine (vt Riigikohtu 10.

mai

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16).
2. Hageja võib viivist seega nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud seadusjärgses määras.

Hageja viivisenõue seadusjärgset viivisemäära ületavas osas ei ole õiguslikult põhjendatud. Seadusjärgne viivis telekommunikatsiooniteenuse tasult alates

1. veebruarist 2010 kuni
2. maini 2015 on kokku 212 eurot 25 senti [(498,1 * 0,08 * 501/365) + (498,1 * 0,0825 * 184/365) + (498,1 * 0,08 * 366/365) + (498,1 * 0,0775 * 104/365) + (498,1 * 0,0875 * 77/365) + (498,1 * 0,085 * 184/365) + (498,1 * 0,0825 * 181/365) + (498,1 * 0,0815 * 184/365) + (498,1 * 0,0805 * 133/365)]. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse ligikaudu 71% ulatuses.
4. Hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista hageja menetluskulud summas 488 eurot, sh riigilõiv summas 200 eurot ja esindajakulu summas 288 eurot. Hageja õigusabikulu hõlmab dokumentide komplekteerimist ja analüüsi ning hagiavalduse koostamist ja esitamist (tl 58, 89). Hageja esindajatasu sisaldab käibemaksu summas 48 eurot (tl 58).
5. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja ei ole kohtule kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja õigusabikulu ei ole seega TsMS § 174 lg 10 järgi käibemaksu, so 48 euro, ulatuses põhjendatud. Kuivõrd TsMS §-st 4842 tulenevalt kuuluvad maksekäsu kiirmenetluses hüvitamisele avaldaja menetluskulud summas 20 eurot, on hageja õigusabikulu maksekäsu kiirmenetluses teostatud toimingute osas põhjendatud 20 euro ulatuses. Arvestades käesoleva tsiviilasja mahtu ja keerukust, eelkõige asjaolu, et tegemist on õiguslikult lihtsa tüüphagiga, mille sarnaseid on hageja Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt esitanud kümneid kui mitte sadu, leiab kohus, et hageja esindajakulu hagimenetluses teostatud toimingute eest on põhjendatud 95 euro ulatuses.
6. Hageja menetluskulud kokku käesolevas asjas on seega 315 eurot (200 + 20 + 95). Kohus jätab hageja menetluskuludest 71% kostja kanda ja 29% hageja enda kanda. Kostjalt tuleb seega välja mõista hageja menetluskulu 223 eurot 65 senti. Kostja menetluskulud jätab kohus kostja kanda. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole menetluses osalenud ega hagile vastanud, ei saa tal menetluskulusid tekkinud olla. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik