KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Külli Puusep Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2016, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-2934 Tsiv

§ 102lg 2 järgi ei vabane vanemad oma alaealise lapse ülalpidamiskohustusest.

Siiski palub kostja elatise suuruse kindlaksmääramisel võtta arvesse tema majanduslikku olukorda. Kostja palk on ca 600 eurot kuus. Kostja igakuiseks väljaminekuks on üür ja kommunaalkulud 160 eurot, laenulepingu järgi tasutu 100 eurot, söögiraha 120 eurot, riided ja majapidamiskulud kokku 50 eurot, transpordikulud 80 eurot. Sellest arvutusest nähtub, et hädavajalikud kulud on 510 eurot (arvestatud on kostja abikaasa osa üüri- ja kommunaalkulude ning laenulepingu täitmisel). Sellest tuleneb, et kostja ei ole suuteline maksma hageja ülalpidamiseks rohkem kui 100 eurot. Kohtuotsuse põhjendused 5. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Perekonnaseaduse (

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis 2

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-124-15, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 8. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse olemasolu

§ 102

lg 2 kohaselt ning kohtu hinnangul ei ole elatise väljamõistmine alla miinimummäära põhjendatud.

1. Kohus on pooltele
2. novembri
3. a kirjas selgitanud, et ainuüksi asjaolu, et kostjal on väike sissetulek, ei saa olla miinimummääras elatise vähendamise põhjuseks.
4. Kostja on kohtule esitanud andmed oma sissetuleku ja kulude kohta järgmiselt. Kostja sissetulek on ca 600 eurot kuus ning sellest tuleb maha arvata kostja enda ülalpidamiseks vajav osa. Kostja igakuiseks väljaminekuks on üür ja kommunaalkulud 160 eurot, laenulepingu järgi tasutu 100 eurot, söögiraha 120 eurot, riided ja majapidamiskulud kokku 50 eurot, transpordikulud 80 eurot. Sellest arvutusest nähtub, et hädavajalikud kulud on 510 eurot. Seetõttu leiab kostja, et ta ei ole suuteline maksma hageja ülalpidamiseks rohkem kui 100 eurot.
5. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
6. oktoobri
7. a otsuses nr 3-2-1-118-12 (p 15) rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle 3

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

1. Kohus leiab, et kostja kohtule märgitud sissetulekust hagejale miinimummääras elatise tasumisel ei jää kostja ise vähem kindlustatuks. Kohus on kostjale
2. novembri
3. a kirjas selgitanud ka seda, et tal on võimalik piirata oma kulusid.
4. Küll arvestab kohus aga, et hageja saab lapsetoetust. Riiklike peretoetuste eesmärk on riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 järgi tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Elatise suurust määrates tuleb kohtul arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega (Riigikohtu
5. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-11, p 16;
6. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15). RPTS § 5 lg 4 esimese lause kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 50 eurot. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

Kuivõrd hageja igakuised vajadused on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, jääb hageja vanemate kanda 380 eurot kuus (430 – 50). Kuivõrd eelduslikult panustavad lapse vanemad lapse ülalpidamisse võrdselt, jääb hageja ülalpidamiskuludest kummagi vanema kanda 190 eurot (380 / 2).

1. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus arvestab hageja seaduslikule esindajale makstavate peretoetuste suurusega ning sellest tulenevalt tuleb kostjalt hagejale välja mõista elatis seaduses sätestatud miinimumi ulatuses, vähendades seda summat riikliku lapsetoetuse pooles ulatuses. Hetkel välja mõistetav elatise määr on 190 eurot (215 – 50 / 2 = 190).
2. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei nõuta elatise nõudmise hagi läbivaatamise eest riigilõivu. Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejal puuduvad menetluskulud. Seetõttu puudub vajadus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 4