Obsah (4)

§ 337§ 175§ 63§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-7476 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Ka

§ 337lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu 18.

oktoobri 2016 otsus muutmata ning Andrei Gantjohhini kaitsja apellatsioon rahuldamata.

§ 175

lg 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kasuks 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot, vandeadvokaat Anu Pärteli poolt Andrei Gantjohhile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§-de 185 lg 2 alusel välja mõista Andrei Gantjohhinilt menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Anu Pärteli poolt osutatud õigusabi eest 72 eurot riigituludesse. Andrei Gantjohhinil tuleb tasuda väljamõistetud menetluskulu summas 72 eurot otsusele lisatud makseinfo alusel. Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tartu Maakohus 18.10.2016 otsusega karistas Andrei Gantjohhinit KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus seda karistust Tartu Maakohtu 27.08.2015 otsusega nr 1-15-5000 mõistetud 5 kuu 28 päeva pikkuse vangistuse võrra ja mõistis A. Gantjohhinile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta 11 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 68 kohaldades jäi karistuse algusajaks 24.07.

1. Süüdi tunnistas kohus A. Gantjohhi KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi temale esitatud kahes süüdistusepisoodis, s.o selles, et ta: - kasutas 24.07.2016 kella 23.00 paiku Tartu linnas XXX korteris füüsilist vägivalda abikaasa J.G. suhtes, mis väljendus selles, et ta umbes 20 minuti jooksul rebis J.G. t juustest ja riietest, lõi korduvalt rusikaga vastu J.G. pead ning peksis teda üle keha käte ja jalgadega. Selle tegevusega tekitas A. Gantjohhin J.G. le füüsilist valu ja ülahuule marrastuse, hematoomid jalgadel ja käsivartel, vasakul silmalaul ning suu ümbruses; - lõi 2016 aprillis Tartu linnas XXX korteris isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus abikaasa J.G. t jalaga vasaku käe alla ribidesse. Selle tegevusega tekitas A. Gantjohhin kannatanu J.G. le füüsilist valu ja põrutuse. Maakohus leidis, et A. Gantjohhini süü on kohtus uuritud tõenditega täielikult kinnitust leidnud. Kuivõrd apellatsioonimenetluse esemeks on küsimus A. Gantjohhini kuriteo tõendatusest üksnes 2016 aprilli episoodis, siis 24.07.2016 vägivallategu näitavad tõendid käesolevas otsuses enam ei kajastu. Tunnistades A. Gantjohhini süüdi aprillis 2016 aset leidnud kehalise väärkohtlemise episoodis, põhjendas esimene kohtuaste oma sellist seisukohta järgmiselt. Kohus leidis, et A. Gantjohhini süü on tõendatud J.G. eeluurimisel 25.07.2016 antud ütlustega (kannatanu kasutas kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumise õigust) ning patsiendikaardi ja päeviku kannetega. J.G. avaldatud ütluste kohaselt oli tal Andreiga tüli ka kuskil kolm kuud tagasi. Tüli käigus lõi Andrei teda nende korteris jalaga vasaku käe alla ribidesse. J.G. seisis löögi ajal püsti. Löök oli tugev ja ta ei saanud nädal aega normaalselt hingata. Ta käis ka EMO-s, kus ütles, et kukkus rulluiskudega, sest tal oli Andreist kahju. EMO-s öeldi, et ta pöörduks perearsti poole ja küsiks haiguslehte. Tegemist oli väga tõsise põrutusega, aga luumurdu ei olnud. Valu vaigistamiseks tehti süst. Kohtu hinnangul puudub alus kahelda J.G. ütlustes, kuivõrd nende usaldusväärsust kinnitavad patsiendikaardi ja päeviku kanded. Patsiendikaartidelt ja päeviku kannetest nähtub, et kannatanu on pöördunud 13.04.2016 Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda. 13.04.2016 on ta sarnaselt kohtueelses menetluses antud ütlustele avaldanud, et ta kukkus õues vasakule rindkerepoolele ning tal on tuvastatud rindkerekontusioon vasakul alt. Katsudes on olnud valu vasakul alumistes roietes ja minimaalne hematoom, murdu esinenud ei ole. A. Gantjohhin ise eitab oma süüd ja arvab, et J.G. laimab teda, kuna neil oli konflikt (s.o 24.07.2016 episood), sest ta ei olnud paar päeva kodus olnud ja siis tuli sõbrannaga, mistõttu võis J.G. neid ütlusi anda vihast. J.G. kukkus aprillis rulluiskudel ja käis EMO-s, aga pärast ütles, et tema lõi. Loomulikult inimesed kukuvad, kõik inimesed kukuvad. Kohus leidis, et A. Gantjohhini ütlusi, kuigi ta nendes osaliselt oma süüd tunnistab (s.o 24.07.2016 episoodis), tuleb suuremas osas pidada ennastõigustavateks. Need on pigem antud soovist vabaneda vastutusest ja sellega kaasnevast karistusest. Ainult asjaolu, et J.G. on aprillikuu sündmuse osas esialgu meditsiiniasutuses selgitanud, et ta kukkus õues, ei anna alust tema ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks. J.G. on ülekuulamisel kohtu hinnangul usutavalt selgitanud, miks ta aprillikuu episoodi osas selliseid selgitusi andis - tal hakkas A. Gantjohhinist kahju. J.G. käitumist, selliste ütluste andmist, aitab kohtu hinnangul paremini mõista ka tema ülekuulamise protokollist ja kohtumenetluse käigust selgunu, et hoolimata A. Gantjohhini vägivaldsusest on J.G. temaga varem kooselu jätkanud 2 ning nende suhted on ka käesoleval ajal sellised, et nad soovivad hoolimata kohtumenetluse tulemusest koos eluga edasi minna. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale, mille kohaselt puudub kahtlus, et A. Gantjohhin on 2016 aprillikuus toimunud tüli käigus lisaks füüsilisele valule põhjustanud kannatanule ka põrutuse ja kuriteo pani ta toime kavatsetult. Maakohus leidis ka, et A. Gantjohhinit tuleb KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi karistada 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega ja märkis siin järgmist. A. Gantjohhini süü suuruse hindamisel arvestas kohus, et oma tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja tekitas erinevaid vigastusi. Tema väljendatud kahetsusse tuleb suhtuda kriitiliselt. Süüdistatav küll tunnistab kuriteo toimepanemist, kuid üritab oma vastutust minimeerida, püüdes jätta endast isegi muljet kui kannatanust, keda tema abikaasa ilma igasuguse põhjuseta ründas (s.o 24.07.2016 episood). Kohtu hinnangul kahetseb A. Gantjohhin pigem kriminaalmenetluse alla sattumist kui abikaasa suhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemist. Karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. A. Gantjohhinit on kriminaalkorras karistatud korduvalt. Kuriteo ajal oli ta Tartu Maakohtu 27.08.2015 otsuse järgi katseajal. Käesolevaks ajaks on selge, et A. Gantjohhin ei olnud suuteline määratud katseaega edukalt läbima, pannes katseajal toime kehalise väärkohtlemise oma abikaasa vastu. A. Gantjohhin pani esimese kehalise väärkohtlemise toime olukorras, kus ta oli katseajal olnud vaid veidi üle 7 kuu. Seega nähtub süüdistatava käitumisest, et ta ei ole eelnevalt talle antud võimalustest õigeid järeldusi teinud ning seaduskuulekale teele asunud. Kohus asus seisukohale, et rahalise karistuse kohaldamine ei ole põhjendatud. Samuti ei ole võimalik A. Gantjohhinit karistuse kandmiselt tingimisi vabastada, kuivõrd varasemalt kohaldatud tingimisi karistusest vabastamine kontrollnõuete ja kohustuste järgimisega ei ole positiivset tulemust andnud. Puudub veendumus, et A. Gantjohhini käitumist oleks võimalik seaduskuulekusele suunata kriminaalhoolduslike vahenditega. Kohus märkis sedagi, et isegi, kui oleks olemas A. Gantjohhini nõusolek üldkasuliku töö tegemiseks, ei oleks selle võimaldamine põhjendatud. Kohtul puudub ka üldkasuliku tööga seoses veendumus, et see aitaks A. Gantjohhinil oma mõtlemises ja käitumises korrektiive teha, päädides edaspidi kuritegude toimepanemisest hoidumisega. Olukorras, kus isikule on eelnevalt antud karistuse kandmiseks kergemaid võimalusi, millised ei ole teda seaduskuulekusele suunanud, on ainsaks võimaluseks reaalse vangistuse kohaldamine. APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU A. Gantjohhini kaitsja advokaat A. Pärtel taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o tema kaitsealuse süüditunnistamises 2016 aprilli kuriteos ja talle mõistetud karistuse osas. Ta palub süüdistatava selles episoodis õigeks mõista ning tema karistust kergendada. Kaitsja leiab nimelt, et A. Gantjohhini süü 2016 aprilli episoodis tõendatud ei ole. Süüdistatav oma süüd ei tunnista. Patsiendikaardil on fikseeritud, et J.G. on andnud ütlusi vigastuste saamise kohta rulluiskudega kukkumisel. Politseisse ei ole kannatanu avaldusega tolle sündmuse järel pöördunud. Võimalik, et ta seoses 24.07.2016 sündmusega soovis mehe tegusid võimendada, et mees saaks karmimalt koheldud. Seda enam, et J.G. keeldus kohtus ütluste andmisest. Ühelt poolt on see tema õigus, kuid teisalt ei ole see mõistlik olukorras, kus isik süüdistab teist ja on ka kohtusse ilmunud. Arvestades, et A. Gantjohhin ennast aprillikuu sündmuses süüdi ei tunnista ja 24.07.2016 toimunu osas tunnistab süüdi osaliselt (oli konflikt, tõukas, naise särk rebenes, kuid konflikti alustaja oli naine), siis tuleb iga väiksemgi kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega tuleb aprilli 2016 episoodi osas A. Gantjohhin õigeks mõista süü tõendamatuse tõttu. 3 Kaitsja leiab sedagi, et võttes aluseks, kuidas pooled kohtuistungil käitusid ja pidevalt silmsidet hoidsid ning suhtlesid ja nende omavahelist leppimist ning suhtlemist, siis on kohtu mõistetud karistus väga karm. Seda isegi siis, kui nõustuda maakohtu järeldustega A. Gantjohhini süü olemasolus mõlemas kuriteoepisoodis. A. Gantjohhini puhul kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. Kohtupraktikas on omaksvõetud menetlusõiguslik arusaam, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi A. Gantjohhinile süüks arvatud käitumise ja sellele antud õigusliku hinnangu kohta, aga ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Apellatsioonist nähtuvalt ei taotle apellant midagi muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse ja karistuse mõistmise aluseks olnud tõendite ja asjaolude ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukohad A. Gantjohhini süüküsimuse lahendamisel ja karistuse mõistmisel on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et süüdistatav pani süüdistuses näidatud aegadel ning viisil toime KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on põhjalikult kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o kehalise väärkohtlemise toimepanemine A. Gantjohhini poolt. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise A. Gantjohhini süüküsimuse lahendamisel. Samuti on maakohus arvestanud A. Gantjohhinile karistuse mõistmisel kõiki KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaolusid. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et sisuliselt kordab kaitsja apellatsioonis argumente, milliseid ta esitas A. Gantjohhini kaitseks juba maakohtus. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile. Seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukohtadele, millega on juba vastatud apellatsioonis taasesitatud argumentidele, ei ole ringkonnakohtul omapoolselt lihtsalt midagi põhimõttelist või sisulist lisada. A. Gantjohhini süüdistus 2016 aprillis toimunud kehalise väärkohtlemise episoodis Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatava kaitsja esmalt A. Gantjohhini süüditunnistamist 2016 aprillis toimunud kuriteoepisoodis, leides, et nimetatud kuriteoepisoodi kohta ei ole kriminaalasjas kogutud piisavalt tõendeid. Kuivõrd nimetatud kuriteoepisoodi osas esinevad kõrvaldamata kahtlused, siis tuleb need tõlgendada süüdistatava kasuks ja ta tuleb selles kuriteoepisoodis õigeks mõista. A. Gantjohhini huvides esitatud apellatsiooni kaitseteesid 2016 aprillis toimunud kehalise väärkohtlemise episoodis on kokkuvõetavad järgmiselt: a) kannatanu on
2. aprillil 2016 SA Tartu 4 Ülikooli Kliinikum EMO-s toimunud vigastuse fikseerimise käigus avaldanud, et vigastuse sai ta kukkudes õues b) kannatanu ei pöördunud politseisse c) kannatanu laimab süüdistatavat, soovides ilmselt võimendada süüdistatava tegusid tema rangema karistamise eesmärgil. J.G. kohtuistungil avaldatud ja uuritud ütluste kohaselt oli neil 2016 aprillis A. Gantjohhiniga tüli. Tüli käigus lõi süüdistatav teda jalaga vasaku käe alla ribidesse. Löök oli väga tugev ja ta ei saanud nädal aega normaalselt hingata. Ta käis ka EMO-s, kus vigastus fikseeriti. EMO-s käies väitis ta arstile, et kukkus rulluiskudega, sest tal oli A. Gantjohhinist kahju. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu J.G. pöördunud
3. aprillil 2016 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO-sse vastuvõtule. J.G. l on EMO-s diagnoositud rindkerekontusioon, vasakult alt. Päevikukande kohaselt on J.G. tõepoolest avaldanud arstile, et kukkus 12 aprillil 2016 õues vasemale rindkere poolele (tl. 31). Ringkonnakohus leiab, et käsitledes J.G. poolt arstile avaldatud vigastuse tekkepõhjust, tuleb esmalt vastata küsimusele, kas SA Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO päeviku kanded on tervikuna kriminaalasjas lubatav tõend.

§ 63

ja § 123 lg 1 kohaselt on dokument kui tõend lubatav, kui see sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta ning on saadud seaduslikult. Kummagi eelduse olemasolus käesolevas asjas kahtlust ei ole. Samas leiab ringkonnakohus, et päevikus sisalduv teave J.G. l esinenud vigastuse tekkepõhjuste kohta ei ole hõlmatud arsti eriteadmiste ja pädevusega. Sisuliselt kajastab see teave kannatanu väiteid, mille arst kandis päevikusse kannatanu poolt arstile antud seletuse järgi. Teisisõnu, EMO-s täidetud päevikus sisalduv teave pole mitte kohtueelses menetluses antud ütlused menetlejale

§ 63

lg 1 tähenduses, vaid eravestluses arstile edastatud teave, mis on päeviku vahendusel jõudnud kriminaalmenetlusse. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kohtutoimikus olev EMO-s täidetud päevik kui dokument tuleb lugeda lubatavaks tõendiks vaid osas, mis puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi. Samas leiab ringkonnakohus, et käsitletavas olukorras, kus kannatanu kohtus avaldatud ja uuritud ütlused on selgelt vastuolulised kannatanu poolt arstile avaldatuga, tuleb kohtul dokumendis kajastatud ütlusi hinnata ja seda tunnistaja ütluste usaldusväärsuse aspektist lähtudes. Sisuliselt sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendites 3-1-1-67-10 ja 3-1-1-73-

1. Maakohtu otsusest nähtuvalt ei ole maakohus kannatanu ütlusi, 2016 aprillis toimunud kuriteoepisoodi osas, nimetatud aspektist lähtuvalt hinnanud. Ringkonnakohus leiab, et hindamaks J.G. kohtus avaldatud ja uuritud ütluste usaldusväärsust tuleb seda aga teha. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kui osa isiku antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud Seega, kuivõrd J.G. poolt 2016 aprilli kuriteoepisoodi kohta kohtueelsel uurimisel antud ütlustes ja EMO-s arstile räägitu vahel esinevad diametraalsed vastuolud (A. Gantjohhin lõi vs kukkus õues), tuleb ringkonnakohtu anda hinnang J.G. ütluste usaldusväärsusele. Ringkonnakohus leiab, et J.G. ütlusi, millised ta andis kohtueelsel uurimisel ja millised maakohus avaldas ja vahetult uuris, tuleb lugeda usaldusväärseteks. Oma sisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. 5 Ringkonnakohtu arvates on J.G. igati arusaadavalt selgitanud, miks ta ei avaldanud EMO-s teda läbivaadanud arstile, et vigastuse tekitas talle A. Gantjohhin oma jalalöögiga. Nimelt on J.G. selgitanud oma taolist käitumist asjaoluga, et tal oli A. Gantjohhinist kahju. Ringkonnakohus leiab, et J.G. poolt esitatud põhjendus on igati mõisteatav ja ka eluliselt usutav. J.G. ja A. Gantjohhin on abielus ning nende peres on kolm last kelledest noorim on nende ühine laps. Avaldanuks J.G. teda läbivaadanud arstile, et vigastused tekitas talle A. Gantjohhin, tulnuks A. Gantjohhini suhtes ilmselgelt algatada kriminaalmenetlus. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et 2016 aprillis kandis A. Gantjohhin talle Tartu Maakohtu
2. augusti 2015 kohtuotsusega mõistetud tingimuslikku karistust ning nimetatud asjaolust oli teadlik ka J.G. . Uue kriminaalasja algatamine A. Gantjohhini suhtes, oleks võinud A. Gantjohhini olukorda oluliselt komplitseerida, mida J.G. ilmselgelt aga ei soovinud. Seega on igati mõistetav, et ta ei avaldanud arstile tal esinenud kehavigastuse tegelikku tekkepõhjust. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et tavapäraselt ei soovi lähisuhte vägivalla ohvrid avaldada kõrvalistele isikutele, kelleks arst kindlasti on, neile esinevate vigastuste tegelikku tekkepõhjust. Ringkonnakohtu arvates viitavad J.G. taolisele käitumismustrile ilmekalt ka tema ema S.S. ütlused, milliste kohaselt ei soovinud tütar ega ka lapsed temaga vägivalla teemadel rääkida. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud põhjustel on ka mõistetav, miks J.G. ei pöördunud 2016 aprillis, pärast kehavigastuse saamist, politsei poole. J.G. ütluste usaldusväärsuse hindamisel on ringkonnakohtu arvates oluline arvestada ka süüdistatava ja kannatanu omavahelisi suhteid praegusel hetkel. A. Gantjohhini ütluste kohaselt on tema suhted J.G. ga hetkel normaalsed. Abikaasa on teda külastanud vanglas ning nad ei soovi lahku minna, vaid soovivad kooselu jätkata. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda A. Gantjohhini sellekohastes ütlustes. Arvestades J.G. leppimist A. Gantjohhiniga, keeldus J.G. ometi kohtuistungil ütluste andmisest, väites, et ta on oma ütlused juba andnud. J.G. taolisest käitumisest saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et kannatanu jäi oma kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde, s.h ka nende ütluste juurde milliseid ta andis 2016 aprillis toimunud kuriteoepisoodi kohta. Juhul kui 2016 aprillis ei oleks A. Gantjohhin tekitanud J.G. le kehavigastusi, saanuks kannatanu, eriti arvestades tema leppimist süüdistatavaga, seda kohtuistungil sõnaselgelt ka avaldada. Ometi ei muutnud J.G. oma kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, mis ringkonnakohtu arvates suurendab veelgi tema ütluste usaldusväärsust toimunu kirjeldamisel. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, nagu süüdistataks J.G. A. Gantjohhinit enda löömises 2016 aprillis, eesmärgiga võimendada süüdistatava tegusid. Ringkonnakohus leiab, et taoline väide on vaid kaitsja subjektiivne arvamus ning taolise väitele ei anna alust ükski kriminaalasjas kogutud tõend. Samas jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, miks üldse peaks kannatanu A. Gantjohhinit alusetult süüdistama, seda enam, et käesolevaks hetkeks on ta süüdistatavaga leppinud. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et A. Gantjohhini süü J.G. jalaga löömises 2016 aprillis on leidnud täielikult teadmist. Kaitsja viited kahtlustele, mis väidetavalt kriminaalasjas esinevad ning mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks on aga alusetud. Põhimõtte in dubio pro reo osas selgitab kriminaalkolleegium, et selle printsiibi poole on alust pöörduda alles tõendamisprotsessi lõppetapil, s.o siis, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs. 6 Eeltoodust järeldub, et in dubio pro reo põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Sellekohast kahtlust kriminaalkolleegiumil käesolevas kriminaalasjas aga vähimalgi määral ei tekkinud, mistõttu jääb kaitsja esitatud apellatsioon 2016 aprilli kuriteoepisoodi osas rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et rahuldamisele ei kuulu ka kaitsja apellatsioon osas, millega kaitsja vaidlustas A. Gantjohhinile mõistetud karistust, leides, et see on liialt range. Ringkonnakohus leiab, et A. Gantjohhinile karistust mõistes on maakohus arvestanud kõigi KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaoludega. Nii on maakohus andnud hinnangu A. Gantjohhini süü suurusele, arvestanud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning andnud omapoolse hinnangu võimalusele mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega täielikult. Puutuvalt apellatsioonis esitatud väitesse, nagu tuleks A. Gantjohhile karistust mõistes arvestada kartistust kergendava asjaoluna tema puhtsüdamilkku kahetsust, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on A. Gantjohhin, vastates kaitsja küsimusele, väitnud, et kahetseb J.G. pluusi katkirebimist. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava taoliselt esitatud kahetust ei saa lugeda siiraks kahetsuseks KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teosse. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole A. Gantjohhin talle etteheidetavaid tegusid sisuliselt omaks võtnud. 2016 aprilli kuriteoepisoodi toimepanemist on A. Gantjohhin eitanud täielikult.
3. juuli 2016 episoodi osas on süüdistatav oma süüd osaliselt tunnistanud, püüdes seejuures oma süüd igati vähendada. Taoline käitumine aga näitab A. Gantjohhini hoiakut tema poolt toimepandud tegudesse. A. Gantjohhini suhtumist oma tegudesse näitab ilmekalt ka asjaolu, et süüdistatav ei pidanud vajalikuks vabandada kannatanu ees, kuigi tal kohtus selleks võimalus oli. Ringkonnakohus nõustub siinjuures maakohtuga selles, et pigem kahetseb J. Gantjohhin kriminaalmenetluse alla sattumist, kui J.G. suhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemist. Seega puudub alus arvestada J. Gantjohhinile karistuse mõistmisel karistust kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlikku karistust. Arvestades, et maakohus karistas A. Gantjohhinit niigi KarS § 121 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast väiksema karistusega, leiab ringkonnakohus, et puudub igasugune alus A. Gantjohhinile mõistetud karistuse täiendavaks kergendamiseks. A. Gantjohhini kaitsja A. Pärtel on esitanud taotluse temale riigi õigusabi tasu suuruse ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks 1,5 tundi s.o 3 pooltundi, mille eest ta soovib tasu 72 eurot (sh käibemaks 12 eurot). Kaitsjatasu kindlaksmääramist reguleerib käesoleval hetkel Justiitsministri
4. augustil 2016 jõustunud määrus „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused.“ (Määrus). Määruse § 1 lg 10 näeb ette, et kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. 7 Määruse § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kohtulikul arutamisel üldmenetluses (ka apellatsioonimenetluses), s.h kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 240 euro ühes kohtuastmes. Arvestades esitatud apellatsiooni mahukust ja asjakohasust, loeb ringkonnakohus kaitsja ajakulu põhjendatuks ning kaitsja poolt taotletud summa kuulub hüvitamisele. Kuivõrd apellatsioonikohus tegi

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, siis jäävad õigusabikulud

§ 185lg 2 tulenevalt A.

Gantjohhini kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus 8