KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2016, Tartu Kriminaalasja number 1-15-1034 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Ko

§ 121järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 28.

aprilli 2016 otsus Apellatsioonide esitajad Andres Rehkli ja tema kaitsja advokaat Andrei Matvejev Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Dorogan Süüdistatav Andres Rehkli ringkonnaprokurör Olga Isikukood: 37407182246; elukoht: XXX, viibib Viru Vanglas; töökoht: töötu; karistatus: kriminaalkorras karistatud 4-l korral, viimati Viru Maakohtu 24.08.2010 otsusega; tõkend: vahistamine Süüdistatava kaitsja Advokaat Andrei Matvejev Kohtuistungi toimumise aeg

1. august 2016 RESOLUTSIOON Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja
2. aprilli 2016 otsus tühistada osaliselt, s.o osas, millega maakohus mõistis Andres Rehkli KarS § 121 järgi 04.-08.05.2013 kuriteoepisoodis süüdi kannatanu M.P. i korduvas peksmises erinevatesse keha ja näo piirkondadesse. Andres Rehkli süüditunnistamine KarS § 121 järgi M.P. i korduvas tugevas ja tema kukkumisi põhjustanud lükkamises jätta seejuures muutmata. Tühistada maakohtu otsus Andres Rehklile KarS § 113 järgi mõistetud KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamise osas. karistuse ja edasiselt Mõista Andres Rehkli KarS § 121 järgi 04.-08.05.2013 kuriteoepisoodis kannatanu M.P. i korduvas peksmises erinevatesse keha ja näo piirkondadesse õigeks. Teha Andres Rehkli karistust puudutavalt uus otsus, millega mõista tema karistuseks KarS § 113 järgi 12 aastat vangistust ning liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel samuti 12 aastat vangistust. KarS § 68 kohaldades arvata karistusaja hulka Andres Rehkli eelvangistuses viibitud aeg 10.-12.05.2013, s.o 3 päeva ning kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 11 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Andres Rehkli ja advokaat Andrei Matvejevi apellatsioonid rahuldada osaliselt. Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt mõista Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakond kasuks välja 483,60 eurot advokaat Andrei Matvejevi poolt Andres Rehkli süüdistusasjas määratud korras ringkonnakohtus kaitse teostamise eest. Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakond kasuks välja mõistetav õigusabitasu jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu
3. Viru Maakohus 28.04.2016 otsusega tunnistas Andres Rehkli süüdi ja karistas teda KarS § 113 (käesoleval ajal kvalifitseeritav KarS § 113 lg 1) järgi 13 aasta ja KarS § 121 (käesoleval ajal kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3) järgi 1 aasta 6 kuu pikkuste vangistustega. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis Andres Rehkli liitkaristuseks 13 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas kohus Andres Rehkli eelvangistuses viibitud 3 päeva karistusaja hulka ja luges tema kandmisele kuuluvaks karistuseks 12 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust, millist karistusaega tuleb arvestada alates 16.12.
4. Maakohus mõistis Andres Rehklilt välja kannatanu M.P. i kasuks tsiviilhagi 5992.95 eurot.
5. Maakohus tunnistas Andres Rehkli süüdi talle esitatud järgmistes süüdistustes. Andres Rehkli, olles varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh 12.03.2003 Pärnu Maakohtu poolt KrK § 107 lg 2 p 1 järgi vangistusega 6 aastat ning viimati 24.08.2010 Viru Maakohtu poolt KarS § 121, § 120, § 264 lg 1 p 3 järgi vangistusega 7 kuud ja 27 päeva vangistust, taas pani toime kuriteod järgmistel asjaoludel: 09.05.2013 ajavahemikul kella 14.20 kuni kella 23.00, oma elukohas XXX, aadressil XXX , ühise alkoholitarvitamise ajal tekkinud sõnavahetuse käigus, lõi Andres Rehkli elutoas diivanil istudes käega ühe korra enda kõrval istunud elukaaslasele M.P. ile näo piirkonda ja kohe seejärel parema jalaga vasakule poole kõhtu, mille tagajärjel kukkus M.P. põrandale ning tal tekkis kõhu kinnine tömp trauma peensoole-jämesoolekinnisti ning selles kulgevate veresoonte rebendiga, mille tüsistusena tekkis verikõht ning arenes välja äge verekaotus sisemisest verejooksust, mis põhjustas kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Kui kannatanu liikus koridori, et korterist lahkuda, sulges Andres Rehkli ukse ja lõi parema lahtise käega M.P. ile näkku, mille tulemusel hakkas kannatanul ninast verd jooksma. Veidi hiljem, kui kannatanu uuesti lahkuda üritas, haaras Andres Rehkli koridoris kannatanul ühe käega turjast ja teisega tuhara piirkonnast ning viskas ta vastu vannitoa ja elutoa ukse vahelist seina, mille tulemusel tekkisid marrastused otsmiku piirkonda. Pärast seda liikus kannatanu tagasi elutuppa ja pööras näoga Andres Rehkli poole, kes lükkas teda kahe käega, mille tagajärjel kukkus M.P. peaga vastu sektsioonkapi ust, sai põrutushaava kukla piirkonda ning jäi 2 liikumatult lamama. 10.05.2013 hommikul süüdistatava venna U.R. teate peale sündmuskohale saabunud politsei ja kiirabi leidsid diivanilt M.P. i surnukeha. Oma tegevusega Andres Rehkli tekitas M.P. ile surma põhjustanud kõhu kinnise tömbi trauma peensoole-jämesoolekinnisti ning selles kulgevate veresoonte rebendiga, mille tüsistusena tekkis verikõht ning arenes välja äge verekaotus sisemisest verejooksust. Lisaks tekitas Andres Rehkli kannatanu M.P. ile järgmised kehavigastused: nahaalused verevalumid mõlemal pool kõhu eesseinal, nahaalused verevalumid mõlemal pool rindkerel, parema V roide murd verevalumiga murdu ümbritsevas pehmes koes; põrutushaav vasakul pool kuklapiirkonnas juustega kaetud peanahal, marrastused ja nahaalused verevalumid mõlemal pool näol ja kaelal. Seega oma tegevusega Andres Rehkli pani toime teise inimese tapmise, s.o kuriteo, mis on ette nähtud KarS § 113 järgi. Lisaks tunnistas maakohus Andres Rehkli süüdi selles, et tema ajavahemikul 04.05.2013 kuni 08.05.2013 oma elukohas XXX aadressil XXX , ühise alkoholitarvitamise käigus, korduvalt peksis oma elukaaslast M.P. i erinevatesse keha ja näo piirkondadesse, samuti lükkas teda korduvalt nii tugevalt, et kannatanu kukkus, millega tekitas M.P. ile füüsilist valu ning tema surnukehal tuvastatud vigastused: nahaalused verevalumid parema sääre ülemise kolmandiku välisküljel, vasaku põlveliigese sirutuspinnal ja välisküljel, vasaku sääre keskmise kolmandiku eespinnal ja nahamarrastused seljal nimmepiirkonnas. Samuti mõistis kohus Andres Rehkli süüdi selles, et ta 25.10.2014 korteris aadressil XXX , lõi oma ema V.R. t üks kord rusikaga selja piirkonda ja üks kord rusikaga rinna piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Seega pani Andres Rehkli toime teise inimese peksmise ja muu valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (KarS § 121 järgi kirjeldatud teod on alates 01.01.2015 karistatavad kuriteona KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi).
6. Maakohtu põhjendused Andres Rehkli süüditunnistamises KarS § 113 järgi. Kohus, kirjeldades ja hinnates tõendeid nende kogumis, asus seisukohale, mille kohaselt on kahtlusteta tuvastatud, et Andres Rehkli tekitas süüdistuses kirjeldatud ajal, kohas ja viisil M.P. ile kehavigastused, sh surma põhjustava vigastuse, mille tagajärjel kannatanu suri kohapeal. Vaidlusküsimuseks on jäänud süüdistatava kuriteole antav materiaalõiguslik hinnang. Maakohus leidis, et Andres Rehkli tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 järgi. Kohtu hinnangul nägi süüdistatav kannatanut korduvalt erinevatesse keha piidkondadessse käte- ja jalgadega lüües, teda vastu seina visates ning vastu kappi tõugates ette surma saabumise võimalikkust ja möönis seda ning kannatanu surm saabuski Andres Rehkli tegude tagajärjel. Pekstes kannatanut vältavalt jalgade ja rusikatega valimatult pähe, rindkeresse ning kõhtu möönab isik mistahes tagajärje, sh surma saabumise võimalust ja paneb tapmise toime kaudse tahtlusega (RKKKo III-1/1-72/95). Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et Andres Rehkli, olles alkoholijoobes, on muutunud agressivseks ja vägivaldseks. Teda on korduvalt varem karistatud isikuvastaste kuritegude eest, sh ka eluohtliku kehavigastuse tekitamise eest, millega ettevaatamatusest tekitati kannatanu surm. Andres Rehkli elukäigust nähtub, et tal on elukaaslase surmani peksmises kogemus juba olemas. Seega juba enda elukogemuse tasemel pidi Andres Rehkli pidama võimalikuks, et tema tegude tagajärjel saabub kannatanu surm. Isegi M.P. i ema, arvestades Andres Rehkli käitumist oma endise elukaaslase suhtes, mis lõppes endise elukaaslase surmaga, ning Andres Rehkli käitumist M.P. i suhtes, pidas võimalikuks tagajärje saabumist – M.P. i ema M.P. hoitas tütrat peksmise võimalikest tagajärjest ja palus Andres Rehklist lahku minna. M.P. i surm saabus orienteeruvalt 09.05.2013 kella 17.00-23.00 vahel jalaga kõhtu löömise tõttu (kõhu kinnine tömp trauma peensoole-jämesoolekinnisti ning selles kulgevate veresoonte rebendiga, mille tüsistusena tekkis verikõht ning arenes välja äge verekaotus sisemisest verejooksust). Peale 3 vigastuse tekitamist algas verejooks, kannatanu oli võimeline iseseisvalt liikuma kuni verekaotusest teadvuse kaotamiseni. Subjektiivse külje tuvastamisel tuleb ka arvesse võtta, et Andres Rehkli, olles tugeva kehaehitusega meesterahvas, lõi mitu korda väikest naist, lõi käe ja jalaga pähe ja kõhtu, st elutähtsate organite piirkonda. Kohtu hinnangul, lüües kannatanut kirjeldatud viisil, sai Andres Rehkli aru oma tegevuse ohtlikkusest, enda tegevusega põhjustatud võimalikust tagajärjest ja möönis seda. Kohus ei leidnud, et kannatanu surma saabumise suhtes käitus Andres Rehkli kergemeelsusega. Süüdistatav väidab, et ei soovinud kannatanu surma, kuid ei teinud midagi, et oht elule ei realiseeruks, st kannatanu ei sureks. Olles alkoholijoobes, suhtus Andres Rehkli oma tegude tagajärjedesse ükskõikselt. Ta nägi, et kannatanu, peale tema lööki lamas põrandal, ei liigutanud ega rääkinud. Süüdistatav küll tõstis kannatanu diivanile, kuid tema seisundit ei kontrollinud, ei püüdnud osutada talle abi. Andres Rehlki läks õue, kus jätkas alkoholi tarvitamist. Seega Andres Rehkli käitumisest ei nähtu mingeid samme, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et ta lootis tagajärge vältida. Süüdistatav ei kontrollinud sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis löömiste mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist. Andres Rehkli põhjustas kannatanu surma kaudse tahtlusega.
7. Kohtuotsuse motiivid Andres Rehkli süüdimõistmisel KarS § 121 järgi 04.-08.05.2013 kuriteoepisoodis, s.o M.P. i kehalises väärkohtlemises. Andres Rehkli tunnistas ennast osaliselt süüdi ja andis ütlusi, et 04.-08.05.2013 tülitsesid nad M.P. iga, ta lükkas kannatanut, kuid ei peksnud teda. M.P. l tekkisid seepeale verevalumid. Kohus leidis, et Andres Rehkli on toime pannud süüdistuses kirjeldatud kuriteo, s.o ta peksis M.P. i erinevatesse keha ja näo piirkondadesse, samuti lükkas teda korduvalt nii tugevalt, et kannatanu kukkus, millega tekitas temale füüsilist valu ning tema surnukehal tuvastatud vigastused. Tõenditena nimetas kohus ära M.P. i ema M.P. i ning tunnistajate A.P. i, T.G. i, O.S. u ja S.T. i ütlused, mis näitavad, et Andres Rehkli kasutas M.P. i suhtes vägivalda – peksis teda. Samuti on tõendiks surnu kohtuarstliku ekspertiisi akt ja eksperdi M.V. i ütlused, millega on tuvastatud, et M.P. i kehal tuvastati vigastused, mis olid tekitatud vähemalt 2-3 ja 3-5 päeva enne surma. Antud vigastused on tekkinud pigem löömisest. Maakohus asus ka seisukohale, et M.P. i kehalise väärkohtlemise pani Andres Rehkli toime otsuse tahtlusega. Ehk süüdistatav tahtlikult korduvalt lõi M.P. i, mille tagajärjel tekkisid naise kehal marrastused, verevalumid, samuti lükkas teda korduvalt nii tugevalt, et kannatanu oli mõnikord löökide pärast maha kukkunud. Süüdistatav on teadnud, et põhjustab oma tegudega kannatanule valu ja kehavigastused.
8. Kohtuotsuse põhistused Andres Rehkli süüditunnistamisel KarS § 121 järgi 25.10.2014 episoodis oma ema kehalises väärkohtlemises. Andres Rehkli oma süüd ei tunnistanud. Ta andis ütlusi, et ema V.R. t ta ei peksnud, müksas teda vaid vastu selga. Maakohus luges Andres Rehkli süü tõendatuks tunnistaja U.R. ja kannatanu V.R. ülekuulamise protokollidega (millised võttis vastu KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel, hinnates need lubatavateks tõenditeks), tunnistajate M.R. , E.S. ja A.R. i ütlustega, lähisuhte vägivalla infolehega, asitõendi vaatlusprotokolliga ja sündmuskoha vaatluse protokolliga. Kohtu hinnangul näitavad nimetatud tõendid (tõendid on usaldusväärsed, nende vahel ei ole vastuolusid), et Andres Rehkli on tahtlikult korduvalt löönud V.R. t, mille tagajärjel on kannatanu tundnud füüsilist valu. Peale esimest lööki teatas kannatanu Andres Rehklile, et tal on valus, kuid Andres Rehkli lõi V.R. t ka teist korda. Andres Rehkli on teadnud, et põhjustab oma tegudega kannatanule valu, kuid jätkas kannatanu löömist. Kohtu hinnangul pani Andres Rehkli kehalise väärkohtlemise toime otsese tahtlusega. 4 Kohus hindas tunnistaja U.R. ja kannatanu V.R. eeluurimisel antud ütlused lubatavateks ja usaldusväärseteks tõenditeks järgmistel kaalutlustel. U.R. ja V.R. keeldusid kohtuistungil ütluste andmisest, kasutades oma õigust vastavalt KrMS § 71 lg-le 1 ning prokuröri taotlusel ja KrMS § 291 lg 1 p 2, lg 3 alusel võttis kohus vastu nende isikute ülekuulamise protokollid. Kohus leidis, et antud juhul on tegemist lubatavate tõenditega, kuna on täidetud KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud tingimused: p 1 - ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja ja kannatanu isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Urmas Rehlki oli üle kuulatud kahel korral erinevate menetlejate poolt, talle oli selgitatud tema õigusi ütluste andmisest keeldumiseks, mille kohta tunnistaja andis allkirja. 04.12.2014 ülekuulamise protokollis kinnitas tunnistaja sisuliselt ka 13.05.2013 antud ütlusi. V.R. on üle kuulatud eeluurimisel kolmel korral erinevate menetlejate poolt. Talle on selgitatud tema õigusi ütluste andmise keeldumiseks, mille kohta ta andis allkirja ning seletas, et soovib anda ütlusi. Hilisemates ütlustes (13.01.2015) kinnitas kannatanu oma varasemaid ütlusi. U.R. l ja V.R. l puudub alus süüdistatava laimamiseks, samuti ei esitanud kaitsja ega süüdistatav väidet isiku ütluste usaldusväärsuse kohta. P 2 - kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks. P 3 - tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Kaitsja ei taotlenud kohtueelses menetluses tunnistajale ja kannatanule küsimuste esitamist, kuid tal oli võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel.
9. Andres Rehklile KarS § 113 järgi mõistetud karistuse põhjendused. Andres Rehklit iseloomustavalt märkis kohus ära, et teda on kriminaalkorras karistatud 4 korral, sh üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise ja vägivallakuriteo eest. Andres Rehkli varasem käitumine annab selge kinnituse, et ta ei ole enda jaoks varem mõistetud karistustest mingeid järeldusi teinud. Arvestades süüdistatava elukäiku ja toimepandud kuritegude iseloomu, on ta ohtlik ühiskonnale, tema vägivallateod on jätkuvalt intensiivsed, rasked ja ohtlikud. Andres Rehkli tegudes esineb KarS §-s 57 karistust kergenvad asjaolu – kahetsus toimepandu osas. Süüdistatava süü KarS § 113 järgi kvalifitseeritavas kuriteos hindas kohus keskmisest suuremaks. Arvestades Andres Rehkli süü suurusele lisaks karistust kergendava asjaolu esinemist ja raskendavate asjaolude puudumist, kuriteo toimepanemise tehiolusid, süüdistatava isikut, eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, samuti KarS § 113 sanktsiooni keskmist määra ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, on vajalik karistada Andres Rehklit sanktsiooni keskmisest määrast veidi rangema reaalse vangistusega.
10. Kohtuotsuse põhistused kannatanu tsiviilhagi rahuldamise osas. Kannatanu M.P. on esitanud tsiviilhagi summas 5992,95 eurot, mis koosneb M.P. i matusekuludest kokku 992,95 eurot ja moraalsest kahjust 5000 eurot. Tsiviilhagi summa on kinnitatud kannatanu ütlustega ning OÜ J.M. Igavik ja OÜ Assoll poolt väljastatud dokumentidega. Andres Rehkli võttis tsiviilhagi omaks. TsMS § 440 lg 1 kohaselt, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Eelmärgitut silmas pidades ja juhindudes VÕS §-st 1043, § 1045 lg 1 p-st 1 ja § 1053 lg-st 2 luges kohus tsiviilhagi põhjendatuks, rahuldas selle ja mõistis hagi välja Andres Rehklilt. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu I 5
11. Andres Rehkli advokaat Andrei Matvejev oma apellatsioonis taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub uue otsusega: mõista Andres Rehkli KarS § 113 lg 1 järgi õigeks, tunnistades ta kuriteos süüdi KarS § 117 lg 1 järgi või alternatiivse nõudena KarS § 118 lg 1 p 7 järgi; mõista Andres Rehkli õigeks KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi; vähendada Viru Maakohtu 28.04.2016 otsusega määratud karistust ja jätta kannatanu hagiavaldus rahuldamata.
12. Apellatsiooni põhistused kaitsja taotluses tunnistada Andres Rehkli 09.05.2013 kuriteoepisoodi osas süüdi KarS § 117 lg 1 või alternatiivsena KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Apellandi arvamusel kohus, tunnistades Andres Rehkli süüdi KarS § 113 lg 1 järgi, ei uurinud piisavalt hoolega subjektiivset külge puudutavaid asjaolusid. Süüdistatava tahtluse kohta kannatanu tapmise osas on võimalik teha järeldusi peamiselt tema ütluste, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja surnukeha ekspertiisiakti alusel. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et surmalöök jalaga oli tehtud asendis, mis välistab tugeva löögi tegemise. Andres Rehkli, selgitades toimunut nii kohtueelses menetluses kui ka kohtuistungil, korduvalt seletas, et sündmuse õhtul tema tegude põhjuseks ja motiiviks oli soov keelata kannatanut lahkumast kodust, kuna kartis, et kodunt lahkudes võib kannatanu, kes oli purjus, sattuda ohtlikku olukorda. Seega kohus, tunnistades süüdistatava ütlused usaldusväärseteks, pidanuks arvesse võtma ka Andres Rehkli seletusi selle kohta, mis põhjusel ta hakkas kannatanut lööma. Selles osas süüdistatav seletas, et olles purjus, ta ei saanud tõusta diivanilt püsti ja momendil, kui kannatanu hakkas tõusma, lõi teda selleks, et hoida teda kohal. Andres Rehkli rõhutas, et ta ei saanud eeldada, et löömine jalaga nõrgas füüsilises seisundis toob kaasa surma. Antud järeldusi toetab kaudselt ka surnukeha ekspertiisiakt. Kõik kannatanu vigastused, mis oli saadud tol õhtul, ei ole eluohtlikud ja neid on vähe. Kui eeldada, et Andres Rehkli eesmärgiks oli kannatanut vähemalt kõvasti peksta, siis teised vigastused peaksid olema olulisemad ja tugevamad, lisaks pidanuks kannatanul olema rohkem vigastusi. Arvestades eeltoodut on apellant arvamusel, et KarS § 113 lg 1 kohaldamiseks puudub kõige tähtsam süüteokoosseisu element - tahtlus tapmiseks. Võimalik on aga rääkida ettevaatamatusest - süüdistatav pidi löömisel eeldama, et naise löömine tugeva kehaehitusega meesterahva poolt võib põhjustada vigastusi, kuid ei või eeldada, et löögi tagajärjel saabub surm. Sellel juhul on võimalik kohaldada KarS § 18 lg 2 ja lugeda, et teo toimepanemisel esineb süüdistatava poolt kergemeelsus. Ettevaatamatuse olemasolu isiku surma põhjustamisel vastab subjektiivsest küljest KarS § 117 lg 1 ettenähtud koosseisule. Isegi kui asuda seisukohale, et Andres Rehkli, olles tugeva kehaehitusega meesterahvas, võiks eeldada, et naise löömine võib põhjustada vigastuste tekkimist, siis see ei tähenda seda, et ta võiks eeldada surma saabumist. Sellel juhul tuleb antud tegu kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Siinkohal viitab apellant sellele, et kohus hindas süüdistatava ütlused usaldusväärseteks. Antud juhul peavad olema usaldusväärsed ka süüdistatava ütlused tema seisundi, emotsioonide, soovide jms teo toimepanemise asjaolude kohta. Selles osas on tõendatud see, et Andres Rehkli ei soovinud kannatanu surma saabumist. Seega on tegemist siiski ettevaatamatusega ja sellel juhul subjektiivse komponendi puudumise tõttu välistatakse KarS § 113 lg 1 kohaldamine. Antud olukorras on õigeks kvalifikatsiooniks KarS § 117 lg
14. Apellatsiooni põhjendused, taotluses mõista Andres Rehkli KarS § 121 järgi õigeks 04.08.05.2013 kuriteoepisoodis, s.o M.P. i kehalises väärkohtlemises. Andres Rehkli eitas seda, nagu oleks ta ajavahemikul 04.-0.8.05.2013 peksnud korduvalt kannatanut. Süüdistatav märkis, et oli selline juhtum, kus kannatanu, olles joobes, kaotas tasakaalu, kukkus pikali maha ja sel momendil sai sinikad, kuna tema nahk oli väga hell. Kohtu nimetatud tunnistajad 6 süüdistuses märgitud ajavahemikul kannatanuga kokku ei saanud ega tõendanud, et nägid sel perioodil M.P. i kehal või näol peksmise jälgi. Samuti on oluline, et tunnistaja S.T. , kes oli kannatanu lähedane tuttav ja suhtles temaga M.P. i ja Andres Rehkli kooselu kestel, ütles, et ta ei näinud Andres Rehklit elukaaslase kallal vägivalda tarvitamas. Kannatanu ema viitas juhtumile, mis toimus ammu aega tagasi, s.o ema olevat kuulnud tütrelt, et süüdistatav kasutas tema suhtes üks kord vägivalda. Tunnistaja sõnadest on võimalik järeldada, et ta ise ei olnud selle juhtumi pealtnägija ja tegi järelduse vägivalla kasutamise fakti kohta kaudsete tunnuste pinnalt. Ehk siis süüdistus selles osas ei ole kahtlusteta tõendatud. KrMS § 7 lg-s 3 kajastatud in dubio pro reo printsiibist lähtudes tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus aga süüdistatava kasuks.
15. Apellatsioonkaebuse argumendid taotluses mõista Andres Rehkli KarS § 121 järgi õigeks ka 25.10.2014 episoodis, s.o V.R. kehalises väärkohtlemises. Andres Rehkli oma süüd ei tunnistanud ning andis ütlusi, et ta ei peksnud ema V.R. t, vaid müksas teda vastu selga. Selles osas loobus V.R. ütluste andmisest. Puuduvad veenvad tõendid, mis kajastavad seda, et olid vägivalla kasutamise jäljed. Sellest juhtumist teatas politseile Andres Rehkli vend, kelle perekonnaga on Andres Rehkil nähtavasti pingelised suhted. Teise sõnaga on tegemist nn sõna sõna vastu olukorraga. Selle episoodi kohta ülekuulatud tunnistajate ütlused on segased ja vasturääkivad. Juhindudes in dubio pro reo printsiibist tuleb Andres Rehkli selles episoodis õigeks mõista.
16. Apellatsiooni põhjendused, mis puudutavad taotlust mõista Andres Rehklile KarS § 113 järgi kergem karistus. Apellandi hinnangul ei ole kohus selgelt põhistanud, miks ei ole võimalik mõista Andres Rehklile KarS § 113 järgi karistust sanktsiooni keskmises määras. Arvesse tuleb võtta, et kohus nägi asjas karistust kergendavat asjaolu. Süüdistatav tunnistas end süüdi ja kahetses. Lõppsõnas palus ta kannatanu sugulastelt andeks. Eraldi tuleb pöörata tähelepanu sellele, et süüdistatav osutas kohtueelses menetluses kriminaalasja uurimisel aktiivselt abi. Kohtusaalis andis süüdistatav samuti ammendavad ütlused. Arvestades karistust kergendava asjaolu olemasolu, tuleb asuda seisukohale, et kohus pidi määrama karistuse alla keskmise määra. Kohus ei esitanud ka ühtegi tegurit, mis karistust raskendaks. Lähtudes sellest on 13 aastat vangistust liiga karm karistus.
17. Apellatsiooni põhjendused taotluses jätta kannatanu tsiviilhagi rahuldamata. Kohus leidis, et Andres Rehkli võttis kohtuistungil hageja nõude õigeks, kuid süüdistatav tegelikult ei võtnud hagi omaks moraalse kahju osas. Kaitsja, viidates Riigikohtu praktikale, heidab ette, et kannatanu on jätnud tõendamata ja maakohus hindamata M.P. il seoses oma tütre surmaga tekkinud moraalse kahju laadi ja suuruse, hüvitise maksmist õigustava erandlike asjaolude esinemise ja esitatud nõude suuruse. M.P. on viidanud lihtsalt sellele, et tütre surm mõjus temale, kuid selle mõju sisu ei suutnud ta kirjeldada. Ehk siis M.P. i hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele moraalse kahju sissenõudmise osas. II
18. Andres Rehkli oma 03.06.2013 esitatud apellatsioonis taotleb temale KarS § 113 järgi süüks pandud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 117 ja § 118 järgi, enda õigeksmõistmist KarS § 121 järgi ja karistuse kergendamist, tuues ära järgmised põhjendused.
19. Andres Rehkli heidab ette, et maakohus ei rahuldanud tema taotlust kutsuda kohtuistungile ja kuulata tunnistajatena üle V.R. ja J.P. , keda tema soovis küsitleda. Samuti jättis kohus vääralt rahuldamata tema taotluse prokurör Olga Dorogani menetlusest taandamise kohta (vahemärkusena 7 olgu öeldud, et prokurör Olga Dorogani taandamise taotlusest süüdistatav Tartu Ringkonnakohtu istungil loobus). Tema viimati märgitud soovi tingis asjaolu, et prokurör liitis ühte menetlusse kaks erinevat episoodi, mille vahe oli poolteist aastat, raskendades sellega oluliselt tema olukorda ja tingides olukorra, kus tema ema ja vend keeldusid täielikult kohtusaalis ütlusi andmast.
20. Andres Rehkli tunnistab oma süüd M.P. ile raske kehalise vigastuse tekitamises, millega kaasnes naise surm ning leiab, et tema poolt kordasaadetu tuleks kvalifitseerida KarS § 117 ja § 118 järgi. Andres Rehkli selgitab järgmist. Tema käitumine oli tingitud asjaolust, et ta oli M.P. i peale vihane, kuna naine oli koos oma venna A.P. i ja endise kallima S.T. iga joonud juba alates 16.04.2013, viibides alguses just viimase korteris. Tema tõi naise sealt koju. Talle ei meeldinud, et elukaaslane elas ning ööbis S.T. i juures nagu oma kodus. M.P. oli talle lubanud ja ausõna andnud, et ei lähe enam üksi sinna, kuid jätkas seal käimist ja talle valetamist. Ehk siis korduvate lubaduste murdmine, joomine ja naise ülbe käitumine põhjustasidki nende riiu 3-4 päeva jooksul enne 09.05.
21. Ta oli kõik need päevad ärritatud olekus ja pinges ning 09.05.2013 ei pidanud ta närv enam vastu ning telefoni pärast tekkinud sõneluses lõi ta äkkviha hoos oma elukaaslast. Ta ei võinud kuidagi ette näha ega teada, et istuvas asendis tehtud jalalöök võib saada M.P. ile saatuslikuks. Arvestades nende tugevat joovet ei olnud temal õrna aimugi, et sellest löögist võis naisel tekkida sisemine verejooks. Seda enam, et M.P. ei kurtnud millegi üle, vaid tahtis üksnes tema juurest ära minna. Ta pani korteri ukse lukku ja võttis naiselt jõuga võtmed ära, kuna
22. mail pidasid slaavi rahvusest inimesed alevikus pidu ning ta ei saanud lubada elukaaslasel jooma minna. Tema tahtis ainult seda, et naine jääks vait ja läheks magama. Sellel põhjusel virutaski ta naise koridorist tuppa ja hetk hiljem tõukas teda voodi suunas, mille tagajärjel paiskus M.P. aga vastu kappi. Seda joobes ja äkkviha hoos sooritatud spontaanset tegevust ei saa nimetada tahtlikuks tapmiseks. Kui ta pärast vastu kappi lükkamist M.P. i põrandalt voodisse tõstis, siis oli naine elus, st liigutas ja hingas. Tema arvas, et elukaaslane on viinast ja kukkumisest uimane ning magab. Ta ei osanud ka midagi ette võtta, kuna ei näinud ohtu, mis oli tekkinud sisemisest verejooksust. Sellest sai ta teada alles
23. aastal kriminaaltoimikuga tutvudes. Üle kahe aasta teadis ta, et M.P. suri peatrauma tagajärjel, mille sai peaga vastu sektsioonkappi kukkudes. Andres Rehkli juhib veel tähelepanu, et S.T. i ütluste kohaselt võis M.P. alkoholijoobes olles muutuda agressiivseks ja solvavaks juhul, kui ta ei saanud seda, mida ta tahtis või kui keegi keelas tal edasi juua. U.R. ütlustest on näha, et M.P. Petesonil olid juba enne tema juurde elama asumist tõsised alkoholiprobleemid. Tunnistaja S.V. i ütlused näitavad, et tema kurtis mõned päevad enne traagilist sündmust muret oma naise M.P. iga, kes joob ja ei ööbi kodus, s.o et ta muretses. Tunnistaja O.S. oli M.P. i lähemaid sõbrannasid, naised jõid koos ja O.S. tassis Andres Rehkli korterisse võõraid inimesi. Seda viimast oleks saanud kinnitada J.P. . III
24. Andres Rehkli esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsiooni ka 16.06.2016, s.o apellatsioonitähtaega ületades. Nimetatud täiendavas kaebuses kinnitab Andres Rehkli esiteks temale KarS § 121 järgi kvalifitseeritud esimest episoodi puudutavalt, et M.P. i ta ei peksnud. Teiseks vaidleb süüdistatav vastu maakohtu otsustusele mõista temalt välja M.P. i kasuks tsiviilhagi moraalse kahju nõudes. Ehk siis Andres Rehkli on laiendanud kaebuse argumente maakohtu otsuse neile osadele, mille peale ta esialgu ei kaevanud.
25. Märgitud edasikaebust puudutavalt selgitab apellatsioonikohus siinkohal koheselt, et tulenevalt KrMS § 331 lg-st 4 on ringkonnakohus seotud apellatsiooni piiridega ning selle sisu saab muuta ja täiendada vaid apellatsioonitähtaja kestel (KrMS § 3211 lg 1). Ehk siis apellatsioonimenetlus toimub Andres Rehkli 03.06.2016 ja tema kaitsja esitatud apellatsioonide piires. Ringkonnakohtu seisukoht 8
26. Tartu Ringkonnakohtu istungil 30.08.2016 jäid Andres Rehkli ja tema kaitsja apellatsioonkaebuste juurde, palusid maakohtu otsuse tühistada ning langetada süüdistatava suhtes õigeksmõistva otsuse. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta edasikaebused rahuldamata.
27. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus Andres Rehkli süüdi tunnistamises KarS §

§ 121järgi tuleb jätta muutmata, v.a – süüdistatav tuleb õigeks mõista temale Kar

S § 121 järgi 04.-08.05.2013 esitatud kuriteosüüdistuses märgitud ühes osateos, s.o Andres Rehkli poolt kannatanu M.P. i korduvas peksmises erinevatesse keha ja näo piirkondadesse. Samuti tuleb kohtuotsus tühistada Andres Rehklile KarS § 113 järgi mõistetud karistuse ja edasiselt liitkaristuse moodustamise osas. Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid leiavad rahuldamist osaliselt, s.o osas, kus nad taotlevad Andres Rehklile KarS § 113 järgi mõistetud karistuse vähendamist ja advokaadi kaebus ka selles osas, kus ta leiab, et Andres Rehkli ei peksnud ajavahemikul 04.-08.05.2013 oma elukaaslast M.P. i.

1. Eelmärgitud sellist otsustust põhjendades käsitleb kriminaalkolleegium kõigepealt Andres Rehklile KarS § 113 järgi esitatud süüdistust (I), esitab seejärel oma seisukoha temale KarS § 121 järgi kvalifitseeritavates kehalise väärkohtlemise episoodides (II), vaeb Andres Rehklile KarS § 113 järgi mõistetud karistuse põhjendatust (III), lahendab kaitsja apellatsioonis tõstatatud tsiviilhagi puudutava (IV) ning apellatsioonimenetluses tekkinud kulude väljamõistmise küsimused ja võtab kokku käesoleva menetluse tulemused (V). I
2. Käsitledes kõigepealt Andres Rehklile KarS § 113 järgi esitatud süüdistust, tuleb märkida, et kriminaalasjas on kahtlusteta tõendamist leidnud süüdistatava poolt oma elukaaslase M.P. i kallal süüdistustekstis kirjeldatud vägivalla tarvitamine, mis päädis naise surmaga. Saatusliku tagajärje tõi seejuures kaasa süüdistatava jalalöök, mis oli sihitud ja tabas kannatanut kõhtu. Ehk siis üldistavalt võib öelda, et puudub vaidlust Andres Rehkli poolt toimepandu objektiivsetes asjaoludes. See omakorda tähendab, et olukorras, kus süüdistatava kasutatud vägivalla tulemil saabus M.P. i surm, on Andres Rehkli kuritegu objektiivse koosseisu tähenduses kvalifitseeritav kas tapmisena KarS § 113 järgi, raske tervisekahjustuse tekitamisena ideaalkogumis surma ettevaatamatu põhjustamisega KarS § 118 lg 1 ja § 117 lg 1 järgi või üksnes ettevaatamatusest surma põhjustamisena KarS § 117 lg 1 järgi (vt RKKKo-d 3-1-1-46-11, p 9; 3-1-1-40-13, p 9). Andres Rehkli oma apellatsioonis on palunud end süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 ja § 117 lg 1 järgi. Kaitsja seevastu on taotlenud oma kaitsealuse tegevuse kvalifitseerimist kas KarS § 117 lg 1 või KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Viimasena märgitud alternatiivse taotluse nimetamisel on kaitsja jätnud aga tähelepanuta, et surm on raske tervisekahjustuse tagajärjena KarS § 118 lg 1 p-s 7 ära toodud alles alates 01.01.2015 jõustunud redaktsioonis. Ehk siis lähtudes karistusõiguse ühest aluspõhimõttest, mille kohaselt võetakse isik vastutusele teo toimepanemise ajal kehtinud koosseisu alusel, advokaadi teisena välja pakutud variant realiseeritav üldse ei ole. Eelmärgitut silmas pidades toonitab ringkonnakohus siinkohal seda, et kuna objektiivsest küljest on Andres Rehkli tegu sobiv täitmaks nii KarS § 113 kui ka teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1, aga ka eraldivõetuna KarS § 117 lg 1 koosseise, taandub küsimus süüdistatava teo kvalifitseerimisest tema käitumise subjektiivse külje hindamisele. Tunnistamaks Andres Rehkli süüdi KarS § 113 järgi, nagu seda tegi maakohus, tuleb tuvastada, et ta põhjustas kannatanu M.P. i surma vähemalt kaudse tahtlusega. Juhul, kui selgub, et ta tegi seda kergemeeldusest, tuleb järgmiseks hinnata, kas tema käitumine vastas KarS § 118 lg 1 ja § 117 lg 1 koosseisule. Kui siin selgub, et tal puudus eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes 9 minimaalselt kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses (vt RKKKo-d 3-1-1-57-10, p 7.3; 3-1-1-80-02, p 6.3; 3-1-1-40-13, p 9). Kriminaalkolleegium selgitab siin Riigikohtu praktikale viidates järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et küsimus sellest, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Seejuures tuleb isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (RKKKo 3-1-1-142-05). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja –järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev, st vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel analüüsida, kas teo toimepanija möönis kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu (RKKKo 3-1-1-124-03). Otsuses nr 3-1-1-142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et ta oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud (p 23). Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Lootus, et selline tagajärg – konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale – ei saabu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest 3-11-142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest (RKKKo 3-1-1-128-06, p-d 9, 10). Eelmärgitud põhimõtteid silmas pidades on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt Andres Rehkli põhjustas oma elukaaslase M.P. i surma tahtlikult kaudse tahtluse vormis, on põhjendatud ja hinnatav õigena. Sellisele positsioonile asudes märgib kriminaalkolleegium kõigepealt süüdistatava käitumise välist teopilti kirjeldades ära, et see koosnes mitmetest osategudest. Nimelt toimus Andres Rehkli kohtuistungil antud ütluste kohaselt tema ja elukaaslase vaheline tüli järgmiselt. Kõigepealt lõi süüdistatav diivanil istudes M.P. i rusikaga näkku ja seejärel kohe kängitsetud jalaga tugevalt alakõhtu (milline löök tõi kaasa kannatanu surma). Jalalöögist lendas elukaaslane diivanilt maha vastu pinki. Andres Rehkli ütluste kohaselt tahtis M.P. seejärel korterist ära minna, läks esikusse. Süüdistatav tahtis teda takistada ja lõi lahtise käega naisele näkku. M.P. il hakkas ninast verd tulema. Nad läksid elutuppa tagasi, siis tahtis kannatanu jälle ära minna ja läks koridori. Süüdistatav läks talle järele, võttis tal kratist ja vöökohast kinni ning virutas ta toa suunas, kus naine lendas vannitoa ja elutoa ukse vahele nurka, s.o põrkas seina vastast nagu ka tagasi. Riid kandus edasi suurde tuppa, kus Andres Rehkli tõukas kahe käega M.P. i, kes kukkus kuklaga vastu sektsioonkapi ust. Sellest jäid uksele maha verejäljed, mille süüdistatav ise ära pühkis. Kannatanu liigutas ja hingas, kuid püsti ei tõusnud ja enam midagi ei rääkinud. Sektsioonkapi uksel märkas Andres Rehkli verd. Elukaaslase tõstis ta diivanile, naise seisundit ei kontrollinud ja läks pooleks tunniks välja. Korteris tagasi olles avastas ta, et elukaaslase kukla all on suur vereloik ja naine ei hinga. Järgmiseks peab ringkonnakohus oluliseks arvesse võtta M.P. i isikut puudutavaid asjaolusid. Sellel kohal selgub nimelt, et kannatanu oli väikest kasvu, s.o 153 cm pikkune naisterahvas. Ekspertiisiakti kohaselt oli ta kõhnavõitu. Samuti on tema kõhna kehaehituse, ja ka tema probleemid alkoholi kuritarvitamisega, oma ütlustes ära nimetanud tunnistajad M.P. , O.S. ja ka süüdistatav ise. Seejuures 10 on Andres Rehkli öelnud sedagi, et M.P. oli kogu aeg haige, külmetunud ning alates
3. aprillist oli naine vahetpidamata ka joonud. Eelmärgitut silmas pidades asub ringkonnakohus seisukohale, et kuigi Andres Rehkli tagajärje, s.o kannatanu surma poole ei püüelnud ja ehk ei tunnetanud seda ka kindlalt saabuvana, pidas ta lähtuvalt enda poolt kasutatud vägivalla intensiivsusest ja kannatanu isikut näitavatest asjaoludes selle saabumist võimalikuks ja möönis seda, ehk siis pidas taolist tulemust võimalikuks. Sellist positsiooni toetab ka süüdistatava teojärgne käitumine. Nimelt on kohtupraktikas leitud, et kaudse tahtluse voluntatiivse elemendi, s.o toimepanija poolt enda käitumises süütekoosseisu realiseerumise ohu (tagajärgede saabumise) heakskiitmine, sellega soostumine, võib väljenduda nt realiseeruvasse tagajärge ükskõikses suhtumises (RKKKo-d 3-1-1-57-10, p 7.3; 3-1-1-79-11, p 15). Andres Rehkli teojärgse käitumise osas hakkab kõigepealt silma, et kuigi M.P. jäi pärast süüdistatava viimast vägivallaakti, s.o vastu sektsioonkappi tõukamist, põrandale pikali ja süüdistatavaga enam ei kontakteerunud, läks viimane pärast naise diivanile asetamist korteris ära. Elukaaslase seisukorda ta kuidagi ei kontrollinud. Eemale jäi ta pooleks tunniks. Ehk siis Andres Rehkli tema poolt kasutatud vägivallast tulenenud sündmuste käiku kuidagi ei kontrollinud ega M.P. i seisundi vastu vähimatki huvi ei tundnud. Seda vaatamata sellelegi asjaolule, et peaga vastu kappi kukkumisest oli ta näinud sellel mööbliesemel vere jälgi ning pikali maha jäämise järgselt elukaaslasega ta enam kontakti ei saanud. Teisisõnu, lahkudes sellise sündmuse käigus korterist sootuks, möönis ta oma käitumisega mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist. Lisaks tahab ringkonnakohus siinkohal tähelepanu pöörata veel ühele, s.o Andres Rehkli eelnevast elukäigust selguvale asjaolule, mille tegelikult märkis asjakohaselt ära juba ka maakohus. Nimelt nähtub kriminaalasja materjalidest, et Andres Rehkli oli Pärnu Maakohtu 12.03.2003 otsusega süüdi tunnistatud KrK § 107 lg 2 p 1 järgi oma tollasele elukaaslase üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati tema surm. Kohtuotsusest selguvalt lõi süüdistatav siis kannatanut vähemalt viiel korral rusikaga kehasse, põlvega kõhtu ja tuvastamata arvu kordi rusikaga näkku, mille tagajärjel paiskus elukaaslane peaga vastu uksepiita. Peksmisega tekitas A. Rehkli kannatanule toona eluohtliku vigastuse – pea tömbi trauma, s.o peaaju põrutuse ja pehmekelmealuse verevalumi koos aju tursega, mille tagajärjel naine suri (tõendite toimiku lk 8589). Eelmärgitud kuriteo asjaolude kirjeldamisega tahab kriminaalkolleegium rõhutada seda, et olles varasemalt juba peksmisega põhjustanud ühe naisterahva surma, pidi Andres Rehkli omaendagi elukogemuse tasemel võimalikuks pidama, et tema poolt tarvitatud vägivalla tagajärjel võib saabuda M.P. i surm. Tõsi, süüdistatav ise kinnitab, et jalalöögi saatuslikkust M.P. i jaoks ta ette ei näinud, kuna ei olnud teadlik ohust, mis oli tekkinud sisemisest verejooksust, kuid ringkonnakohus Andres Rehkli sellisele ütlusele suurt tähendust ei omista. Nimelt on kolleegium juba märkinud, et kannatanu alakõhtu (s.o kõhupiirkonda, kus paiknevad elutähtsad organid) sihitud jalalöök oli tugev ja seda võimendas jalanõu olemasolu ning süüdistatav möönis seega vigastuse tekkimise võimalust. Sellele vaatamata jätkas ta aga vägivallatsemist, lüües M.P. i esikus veel käega näkku, visates ta vastu seina ning lükates teda selliselt, et ta kukkus peaga vastu sektsioonkappi. Ekspertiisiaktist nähtuvalt tekitaski Andres Rehkli oma elukaaslasele kokku koguni 14 vigastust. Teiseks leiab ringkonnakohus aga sedagi, et tapmisteo toimepanija ei peagi üksikasjadeni ette nägema, millise sisemise vigastuse täpselt üksik väline trauma endaga kaasa toob ega sedagi, milline konkreetne löök paljude kogumis just surma põhjustas. Ehk siis Andres Rehkli ei pidanudki kausaalseose kulgu ette nägema üksikasjadeni, kuid lähtudes enda mitmetest osategudest (käelöögid näkku, jalalöök alakõhtu, vastu seina viskamine, peaga vastu sektsioonkappi lükkamine; samuti kannatanu abituna korterisse üksinda jätmine), kujutas süüdistatav ringkonnakohtu hinnangul üldistatult ette, et kannatanu pea ja keha piirkonnas paiknevad organid võivad saada tema jaoks surmavalt vigastatud, s.o ta pidas M.P. i surma võimalikuks. 11 Kui nüüd vaadata veel Andres Rehkli ja tema kaitsja apellatsioone, siis nähtub neist püüe selgitada, miks süüdistatav kõnealusel päeval M.P. i ründas ja tema kallal vägivalda tarvitas. Nimelt toonitab advokaat, et Andres Rehkli tahtis takistada elukaaslast korterist lahkumast, kuna viimasega oleks võinud õnnetus juhtuda. Süüdistatav ise toob motiiviks armukadedusest tekkinud äkkviha, pöörates seejuures väga suurt tähelepanu kannatanu käitumise kirjeldamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei luba aga ei kaitsja ega Andres Rehkli poolt nimetatud põhjused kuidagi teha kaitsepoole soovitud järeldust, s.o näha süüdistatava kuritegu toimepanduna ettevaatamatusest. Kohtuotsuse käesolevat punkti kokku võtvalt leiabki ringkonnakohus, et esimene kohtuaste on õigesti ning asjakohaselt põhistades lugenud Andres Rehkli tegu M.P. i surma põhjustamisel tahtlikuks, s.o toime panduks kaudse tahtluse vormis. Viimaseks märgib ringkonnakohus siin, et Andres Rehkli on oma apellatsioonis ja ka ringkonnakohtu istungil ette heitnud temapoolsete tunnistajatena V.R. ja J.P. i kohtuistungil ülekuulamata jätmist. Kriminaalkolleegium peab taolist märkust asjakohatuks. V.R. oli maakohtus toimunud kohtuistungil, kuid kasutas temale KrMS § 71 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust oma poja vastu ütlusi mitte anda. Süüdistatava hinnang, et tema ema toimis nii, kuna oli segadusse viidud ja kuna temale KarS §

§ 121(V.R.

t puudutav episood) järgi esitatud süüdistused ühendati ühte menetlusse, ei ole millegagi põhjendatud. Mis puutub aga Andres Rehkli soovi kutsuda kohtusse J.P. , siis saab siin märkida vaid seda, et selle isiku suhtes oli menetluses varasemalt tehtud sundtoomise määrus, kuid teda leida ei õnnestunud. Kuivõrd süüdistatava ütluste kohaselt tema poolt soovitav tunnistaja kuriteosündmust pealt ei näinud ning ta saaks anda vaid M.P. i iseloomustavaid ütlusi, samuti kuna J.P. ei ole kättesaadav ning teda ei ole kaitsepoolse tunnistusena ära nimetatud ka kaitseaktis, siis on esimene kohtuaste juhindudes KrMS § 2861 lg 2 p-dest 1-3 alusel selle tõendi kogumisest keeldunud põhjendatult ja jälgitavalt. II

1. Kohtuotsuse selles punktis käsitleb ringkonnakohus Andres Rehklile KarS § 121 järgi esitatud süüdistusi kahes episoodis, s.o oma elukaaslase M.P. i ja ema V.R. kehalises väärkohtlemises.
2. Esimese kuriteoepisoodi osas märgib kolleegium ülekordavalt kõigepealt ära, et süüdistusteksti kohaselt seisnes Andres Rehkli poolt oma elukaaslase M.P. i kallal tarvitatud vägivald korduvas peksmises erinevatesse keha ja näo piirkondadesse ning korduvas lükkamises, mis oli nii tugev, et kannatanu kukkus. Sellega tekitas süüdistatav elukaaslasele füüsilist valu ja surnukehal tuvastatud vigastused: nahaalused verevalumid parema sääre ülemise kolmandiku välisküljel, vasaku põlveliigese sirutuspinnal ja välisküljel, vasaku sääre keskmise kolmandiku eespinnal ja nahamarrastused seljal nimmepiirkonnas. Maakohus leidis, et Andres Rehklile esitatud süüdistus on täies mahus tõendamist leidnud, s.o tuvastatud on süüdistatava poolt nii kannatanu peksmine kui ka tema tugev ja elukaaslase kukkumisi põhjustanud tõukamine. Ringkonnakohus asub siinkohal aga mõnevõrra teistsugusele seisukohale. Uurides tõendeid selgub, et M.P. i surnukehal tuvastati ekspertiisi läbiviimisel mitmed vigastused, mida süüdistus seob Andres Rehkli poolt vägivalla tarvitamisega ajavahemikul 04.-08.05.
3. Süüdistatav ise M.P. i löömist või peksmist eitab. Küll tunnistab ta, et võis elukaaslast korteris tõugata, lükata ja heita, millest naine kukkus. Ta möönab, et mõni vigastus võis olla tema tekitatud ja peale tõukamisi nägi ta sinikaid. Samuti räägib Andres Rehkli juhtumist, kus M.P. neil päevil raudtee ületamisel kukkus ja meelemärkuse kaotas. Kui nüüd vaadata maakohtus üle kuulatud tunnistajate ütlusi, siis selgub järgmine. M.P. i vend A.P. , sõbranna O.S. ja endine elukaaslane S.T. olid M.P. ilt kuulnud, et Andres Rehkli kasutas tema 12 suhtes vägivalda. Samuti olid nemad, M.P. i ema M.P. ja naaber T.G. näinud M.P. i näol, kätel ja kehal siniseid plekke. M.P. ütles, et tütrel puudus esihammas ning A.P. ja O.S. teadsid, et seda tegi süüdistatav. M.P. märkas umbes kolm päeva enne tütre surma tema kätel siniseid plekke, kuid tütar ütles, et lõi käe ära. T.G. nägi M.P. il suurt sinikat silma all 1-3 nädalat enne tema surma, kuid kolm päeva enne surma trepikojas kohtudes ta naisel vigastusi ei sedastanud. O.S. pani küll korduvalt sõbranna kehal ja näol tähele siniseid plekke, nägi paar kuud enne 09.05.2013 Andres Rehklit M.P. i löömas ja süüdistatav lõi ka teda, kuid 09.05.2013 päeval kl 11.00-12.00 paiku kohtudes ta sõbrannal vigastusi ei märganud. Tunnistaja S.T. M.P. i viimastel päevadel enne tema surma ei näinud. Eelmärgitud isikuliste tõendiallikate ütlustest saab seega järeldada, et tunnistajad märkasid erinevatel aegadel kannatanu kehal siniseid plekke, olid varasemalt näinud Andres Rehklit teda löömas ning olid M.P. ilt kuulnud, et süüdistatav teda lõi. Samas ei saa tunnistajate ütluste põhjal teha mingitki järeldust selle kohta, et Andres Rehkli lõi/peksis kannatanut ka tema surmaeelsetel päevadel, s.o tunnistajatest keegi kõnealustel päevadel süüdistatavat oma elukaaslast löömas ei näinud ega kuulnud tema sellistest tegudest ka M.P. ilt endalt. Kindlust selles, et Andres Rehkli 04.-08.05.2013 lõi või peksis kannatanut, ei anna ka M.P. i surnu ekspertiisiakt nr 13E-IDS0014/125, täiendekspertiisi akt nr 13E-IDS0014/9 ega kohtuistungil üle kuulatud kohtuarst-ekspert M.V. i ütlused. Nimelt on süüdistuses ära toodud vigastuste tekkepõhjused ekspertiisiaktides märgitud järgmiselt: nahaalused verevalumid paremal pool näol, vasakul randmeliigesel ja vasakul tuharal, nahaalused verevalumid ja marrastused paremal pool kaelal, on tekitatud tömbi vägivalla toimel löökidest tömbi piiratud pinnaga esemega või kukkumisest vastu sarnast eset/pinda orienteeruvalt 2-3 päeva enne surma. Nahaalused verevalumid paremal pool sarnapiirkonnas, paremal õlavarrel-küünarvarrel, marrastused seljal nimmepiirkonnas ja vasakul randmeliigsel on tekitatud tömbi vägivalla toimel löökidest tömbi piiratud esemega või vastu sarnast eset/pinda mitte vähem kui 3-5 päeva enne surma. Tunnistaja M.V. on kohtule kinnitanud, et morfoloogiliste tunnuste järgi olid M.P. i surnukehal sedastatavad ka vigastused, mis olid tekitatud 2-3 päeva ja 3-5 päeva enne surma. Vigastused 1, 2, 3 olid tõenäoliselt tekkinud kukkumise tagajärjel mitte rohkem kui 1 päev enne surma. Ülejäänud vigastused tekkisid pigem löömisest erineval ajal. Vaadates loetletud tõendeid nende kogumis, ei saa ringkonnakohtu hinnangul üheselt ümber lükata Andres Rehkli ütlusi selles, et 04.-08.05.2013 ta M.P. i ei löönud ega peksnud. Ehk siis tekkinud kahtlused tuleb juhindudes KrMS § 7 lg-st 3 tõlgendada süüdistatava kasuks ning leida, et oma elukaaslase kehalise väärkohtlemise pani Andres Rehkli toime korduvate lükkamistega, mis olid nii tugevad, et kannatanu kukkus, sai süüdistusaktis ära nimetatud vigastused ning neid, s.o mitmeid verevalumeid, vaadates tundis kindlasti ka füüsilist valu. Teisisõnu, Andres Rehkli täitis KarS § 121 süüteokoosseisu kannatanu tugeva korduva lükkamisega ning osateos, mis süüdistuse kohaselt seisnes M.P. i korduvas peksmises, tuleb süüdistatav õigeks mõista.
4. Võttes järgmiseks arutluse alla Andres Rehklile KarS § 121 järgi esitatud süüdistuse teises episoodis, tuleb kõigepealt ära märkida, et siin heidetakse süüdistatavale ette oma ema V.R. löömist ühel korral rusikaga selja piirkonda ja ühel korral rusikaga rinna piirkonda ning sellega temale füüsilise valu põhjustamist. Maakohus on Andres Rehkli oma ema kehalises väärkohtlemises süüdi tunnistanud. Sellist otsustust peab seaduslikuks ja põhjendatuks ka ringkonnakohus ning kaitsepoole argumendid vastupidisele seisukohale asumiseks mingitki alust ei anna. Pidamata vajalikuks maakohtu otsuses esitatut täies mahus korrata, osundab ringkonnakohus kaitsja apellatsioonile vastates vaid järgnevale. Kõigepealt tuleb möönda, et süüdimõistva otsuse tegemine selles kuriteoepisoodis rajaneb tõesti eeskätt kannatanu V.R. eeluurimisel antud ütlustele. Nimelt selgub maakohtu istungiprotokollist, et kohtulikul arutamisel keeldus V.R. ütluste andmisest KrMS § 71 lg 1 p-s 1 sätestatud alusel, s.o tal esines selleks seaduslik alus. Küll oli kannatanu soostunud ütluste andmisega kohtueelsel uurimisel, 13 mis tähendab, et KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlused tõendina vastu võtta. Vaidlustatud kohtuotsusest selguvalt on maakohus KrMS § 291 lg 3 p-des 1-3 sätestatud eelduste esinemist nõuetekohaselt kontrollinud ning põhjendatult kannatanu ütlused lubatavaks tõendiks tunnistanud. Kuivõrd esimese kohtuastme vastavad motiivid kajastuvad käesoleva lahendi p-s 5 ning kaitsja ja Andres Rehkli neid milleski kahtluse alla seadnud ei ole, ringkonnakohus omalt poolt vastavaid põhjendusi üle kordama ei hakka. Olgu siinkohal kohe ära öeldud seegi, et samasugusele arutluskäigule toetudes on maakohus tõendina vastu võtnud ka U.R. eeluurimisel antud ütlused, kuna ka tema keeldus kohtuistungil KrMS § 71 lg 1 p 2 alusel oma venna vastu tunnistust andmast. Kui vaadata kannatanu V.R. avaldatud ütlusi, siis on ta tema suhtes rakendatud vägivalda kirjeldanud järgmiselt: „Meil temaga (vahemärkus – Andres Rehkliga) oli sõnaline konflikt. Siis, kui olime maha rahunenud, läksin kööki nõusid pesema. Mingil hetkel ma tundsin tagantpoolt lööki. Andres oli märkamatult selja tagant ligi tulnud ja lõi mind üks kord rusikaga selja piirkonda. Tundsin füüsilist valu. Keerasin näoga tema poole ja küsisin Andreselt: „Andres, mida sa teed? Nii mul on ju valus.“ Minu sõnad ilmselt pahandasid Andrest ja ta lõi mind veel üks kord rusikaga rinna piirkonda“ (protokolli tõlge tõendite toimiku lk 119). Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütlused tõendavad nii Andres Rehkli poolt oma ema kahel korral rusikaga löömist kui seda, et ta tundis vägivalla tõttu valu ning ütles seda pärast esimest lööki ka süüdistatavale. Kannatanu selliseid ütlusi kinnitavad isikuliste tõendiallikatena ka Ida Prefektuuri teenistujad E.S. ja A.R. ning dokumentaalsete tõenditena lähisuhte vägivalla infoleht (tõendite toimiklik 109), asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud juhtimiskeskusele laekunud kõnede salvestus ja seda kajastuvad stenogrammid (tõendite toimik lk 98 jj). Viidatud juhtimiskeskuse salvestuse stenogrammilt selgub, et U.R. palub politseilt abi aadressile XXX , kuna purjus vend Andres Rehkli läks emale kallale. Väljakutse peale läksidki kohale patrullpolitseinikud E.S. ja A.R. , kelle maakohtu istungil antud tunnistuste kohaselt ütles V.R. nuttes neile, et poeg lõi teda ühe korra rusikaga vastu rinda ja ühe korra vastu selga. E.S. koostas ka juba mainitud lähisuhte vägivalla infolehe, milles fikseeris, et Andres Rehkli lõi oma ema V.R. t rusikatega vastu rinda ja selga. Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, et eelmärgitud tõendikogumit on kirjeldanud ja hinnanud juba ka maakohus. Ehk siis Andres Rehklit selles kuriteoepisoodis süüdi mõistev kohtuotsus ei rajane üksnes V.R. kohtueelsel uurimisel antud tunnistusel, vaid ka teiste tunnistajate ütlustel ning dokumentaalsetel tõenditel, s.o järgitud on KrMS § 15 lg-s 3 sisalduvat nõuet, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Samuti peab märkima, et Andres Rehklil ja advokaadil oli võimalik esitada oma vastuväited V.R. avaldatud ütlustele nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu istungil. Kokkuvõtlikult märgibki ringkonnakohus ära, et mingeidki põhjendatud kahtlusi Andres Rehkli süüdiolekus ka tema ema kehalise väärkohtlemise episoodis kolleegiumil ei tekkinud. Kuivõrd süüdistatava poolt rakendatud vägivald seisnes oma ema löömises (st kannatanu tundis lööke, mitte tõukamist või müksamist) rusikaga ja seda kahel korral, s.o intensiivsena hinnatavas füüsilise jõu kasutamises, ning V.R. väljendas pojale sõnades ka juba esimesest löögist tekkinud valutunnet, siis on Andres Rehkli kuritegu KarS § 121 järgi ka õigesti kvalifitseeritud. III
5. Järgmisena lahendab ringkonnakohus Andres Rehklile mõistetud karistusega seonduva küsimuse ja leiab, et selles osas saadab süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioone edu. Kaitsepool taotles Andres Rehklile KarS § 113 järgi mõistetud karistuse vähendamist. Kolleegium märgib järgmist. 14 Kõigepealt olgu karistuse mõistmise üldpõhimõtteid kirjeldavalt ära märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse üle otsustamisel lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt RKKKo 3-1-1-58-13, p 7) ehk teisisõnu – vastavalt kergendavate/raskendavate asjaolude olemasolule ning tuvastatud süü suurusele võib karistuse määra nihutada sanktsiooni keskmisest üles- või allapoole. Süü suuruse määramisel võetakse seejuures arvesse selliseid asjaolusid nagu isiku käitumise korduvus, kannatanute isik, samuti see, kas tegemist oli juhuslikku laadi käitumisega ning muudki tegurid, mis süüdistatava süü suurust puudutavad (tegemist on kuriteo konkreetse avaldumisvormiga ehk nn täideviimisebaõiglusega, mis on iga kuriteo puhul individuaalne). Samuti tuleb karistuse mõistmise juures vältimatult arvestada ka süüdistatava isikuga, kuivõrd kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid tema hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades (RKKKo 3-1-1-99-06). Käesoleva kaasuse juurde tulles peab märkima, et KarS § 113 puhul on sanktsiooni keskmiseks määraks vangistus pikkusega 10 aastat 6 kuud. Maakohus on Andres Rehklile mõistnud karistuse keskmisest suuremana, lugedes põhjendatud vangistuseks 13 aastat. Sellisele otsustusele asudes on kohus arvanud Andres Rehkli süü keskmisest suuremaks, arvestanud karistust kergendavana tema kahetsust toimepandu osas, karistust raskendavate asjaolude puudumist ja võtnud arvesse ka süüdistatava varasemat elukäiku. Samasuguseid tegureid silmas pidades peab ringkonnakohus Andres Rehklit võimalikuks aga karistada 12 aasta pikkuse vangistusega. Nimelt tahab kriminaalkolleegium kõigepealt Andres Rehkli karistuse määra n-ö allapoole toovalt ära nimetada, et Andres Rehkli on oma kuritegu kahetsenud, ta on M.P. i omastelt andeks palunud ning samuti on ta nii kohtueelses kui kohtumenetluses oma kuritegu tunnistanud ning sellega kriminaalasja uurimisele aktiivset abi osutanud. Lisaks on siinkohal oluline, et elukaaslase tapmise pani süüdistatav toime kaudse tahtluse vormis ning seda kannatanuga koos alkoholi tarbimise situatsioonis. Teisalt, Andres Rehkli karistusmäära vastukaaluks tõstvalt, tuleb aga silmas pidada nii tema kuriteo tehiolusid, suurena hinnatavat süüd oma lähedase inimese tapmises (sealhulgas M.P. ile abi kutsumata jätmist) kui tema varasemat elukäiku. Nimelt selgub viimati märgitud asjaolu osas, s.o süüdistatava isikuandmetest, et ta on
6. aastal tekitanud juba oma eelmisele elukaaslasele eluohtlikud vigastused, millistesse kannatanu ka suri; samuti on Andres Rehklit karistatud korduvalt KarS § 121 järgi oma pere naisliikmete kehalise väärkohtlemise eest. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvesse võttes on ringkonnakohus seisukohal, et Andres Rehklit tuleb KarS § 113 järgi karistada 12 aasta pikkuse vangistusega. Kuivõrd apellatsioonikohus vähendab käesolevalt Andres Rehklile KarS § 113 järgi mõistetavat karistust, tuleb järgnevalt üle vaadata seegi, kas nimetatud muutus mõjutab kuidagi maakohtu poolt süüdistatavale KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristust. Enne veel peatub kolleegium aga korraks ka Andres Rehklile KarS § 121 järgi mõistetud karistusel. Seda põhjusel, et 04.-08.05.2013 kuriteoepisoodis süüdistuse maht ringkonnakohtu otsusega n-ö väheneb, s.o süüdistatav mõistetakse õigeks M.P. i korduvas peksmises. Olgu aga siinkohal kohe lühidalt ära öeldud, et eelmärgitud muudatus Andres Rehklile KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamist kaasa ei too. Maakohus on süüdistatavale kahe kuriteoepisoodi eest mõistnud karistuse sanktsiooni keskmises määras ning selle revideerimiseks väiksemas suunas kolleegium mingitki põhjust ei näe. Edasi kontrollib ringkonnakohus, kas esineb vajadus Andres Rehklile KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse muutmiseks ning asub siin jaatavale seisukohale. Esmalt tuleb ära märkida, et maakohus on Andres Rehklile KarS §

§ 121järgi mõistetud karistused liitnud Kar

S § 64 lg 1 alusel absorptsiooni- ehk neeldumispõhimõtet arvestades, s.o lugenud kergema karistuse kaetuks raskemaga, jättes oma sellise otsustuse aga täielikult põhistamata. 15 Ringkonnakohus, karistuste liitmist otsustades, peab aga samuti vajalikuks mõista Andres Rehklile liitkaristuse kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel. Sellise valiku tingib asjaolu, et nii tapmistegu kui üks kehalise väärkohtlemise episoodidest olid suunatud sama kannatanu vastu ning toime pandud ka n-ö ajaliselt seotult. Teine süüdistatavale KarS § 121 järgi kvalifitseeritud tegu oli küll toime pandud teise kannatanu vastu, kuid arvestades kuriteo asjaolusid (kannatanu löömist kahel korral vigastusi tekitamata) ei tingi see karistuste liitmist täielikult või osaliselt. IV

1. Kohtuotsuse selles punktis märgib ringkonnakohus kõigepealt ära, et maakohus mõistis Andres Rehklilt kannatanu M.P. i kasuks välja tsiviilhagi 5992,95 eurot, millest 992,95 eurot olid matusekulud ja 5000 eurot moraalne kahju. Kaitsja oma apellatsioonis on vaidlustanud esimese kohtuastme otsustuse kannatanule moraalse kahju hüvitamise osas ning seda taotlust toetab ka süüdistatav. Seejuures on advokaat käsitlenud mittevaralise kahju hüvitamise põhimõtteid, sealhulgas esile toonud Riigikohtu vastava praktika. Ringkonnakohus märgib siinkohal kohe ära, et maakohus on kannatanu tsiviilhagi rahuldades ja Andres Rehklilt välja mõistes toiminud õigesti ning tsiviilhagi sisuline analüüsimine praeguselt apellatsioonimenetluses võimalik enam ei ole. Kriminaalkolleegium osundab järgnevale. Viru Maakohtu 19.01.2016 istungi helisalvestisest selguvalt on prokurör süüdistusakti kokkuvõtte ettekandmise järel ära nimetanud, et M.P. on esitanud tsiviilhagi summas 5992,95 eurot, mis koosneb materiaalsest ja moraalsest kahjust. Maakohtule on Andres Rehkli kohe seejärel vastanud, et süüdistus on talle arusaadav, ta tunnistab süüd osaliselt ja ta tunnistab oma tsiviilhagisid. Tartu Ringkonnakohtu istungil on Andres Rehkli küll väitnud, et ta pidas silmas üksnes matusekulusid, kuid möönis samas, et prokurör süüdistusakti ette lugedes rääkis tsiviilhagi all ka moraalsest kahjust. Kui nüüd vaadata prokurör Olga Dorogani sõnavõttu apellatsioonikohtu istungil, siis sellest selguvalt oli süüdistatavale koos süüdistusaktiga esitatud ka kirjalik hagiavaldus, ehk siis riikliku süüdistaja hinnangul midagi üllatuslikku Andres Rehkli jaoks tsiviilhagi puudutavalt olla ei saanud. Ringkonnakohus selgitab sellel kohal veel, et nii süüdistusakt kui kannatanu kirjalik hagiavaldus sisaldavat üheselt mõistetavat märget selle kohta, et M.P. soovib tsiviilhagi 5992,95 euro hüvitamist, milline summa moodustub varalisest kahjust 992,95 eurot ja moraalsest kahjust 5000 eurot. Eeltoodut silmas pidades asub kriminaalkolleegium maakohtu ja ka prokuröriga samale seisukohale, s.o süüdistatav on maakohtu istungil tsiviilhagi tunnistanud selle kogumahus, sealhulgas moraalse kahju nõudes. Kriminaalkolleegium selgitab veel, et sellises situatsioonis, kus süüdistatav tunnistab tsiviilhagi, on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi rahuldama. Selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb märkida, et kohus on hagi õigeksvõtuga seotud, v.a juhul, kui ei esine TSMS § 440 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis on aluseks menetluse jätkumisele. Käesolevas kriminaalasjas hagi õigeksvõttu takistavaid asjaolusid TSMS § 440 lg 4 tähenduses ei esinenud ning kohus on seega teinud ainuõige lahendi ning tsiviilhagi rahuldanud. Olgu märgitud, et kohtul ka puudusid selles osas teised käitumisalternatiivid (vt analoogiline kaasus RKKKo 3-1-1-79-09, p 19). Apellatsioonikohus märgib veel ära, et tsiviilhagile moraalse kahju nõudes vaidles Andres Rehkli kaitsja vastu juba maakohtus. Oluline on aga, et kaitsja selles tähenduses menetlusosaliseks üldse ei olnud. Siinkohal ei rakendu ka TsMS § 217 lg 5 ls 3, kus on kirjeldatud n-ö vastupidist olukorda, kus esindaja poolt omaksvõtule saab menetlusosaline ise vastu vaielda ja tema poolt antud nõusoleku n-ö tagasi võtta. See aga ei tähenda, et esindaja, kelleks advokaat Andrei Matvejev maakohtus just oli, saaks vaielda vastu kostja, s.o Andres Rehkli poolt väljendatud tsiviilhagi omaksvõtule. 16 Tsiviilmenetluslikult ei ole selline olukord mõeldav. Seega võttis süüdistatav Andres Rehkli M.P. i esitatud tsiviilhagi omaks ning maakohus on selle vastavalt seaduse nõuetele ka rahuldanud. Kriminaalkolleegium peab siinkohal vajalikuks veel viidata ka TsMS § 652 lg-le 7, mis sätestab, et esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud haigi õigeksvõtmine kehtib ka apellatsioonimenetluses. Kohtupraktika on seejuures olnud kestavalt seda meelt, et hilisemad hagi vaidlustavad apellatsioonid jäävad edutuks (vt RKTsKo 3-2-1-128-11, p 29: RKKKo 3-1-1-79-09, pd 3 ja 19). Eelnevast juhinduvalt toimib ringkonnakohus seetõttu ka käesolevas kaasuses. V
2. Viimasena lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad küsimused ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused.
3. Kaitsja Andrei Matvejev esitas 24.08.2016 ja 30.08.2016 ringkonnakohtule taotlused riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Esimese taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamisele 6 tundi, kliendi konsulteerimisele 1 tund ja taotluse esitamisele samuti 1 tund, mille eest ta soovib kokku tasu 384 eurot (sealhulgas käibemaks 64 eurot). Samuti soovib advokaat sõidukulude hüvitamist summas 18 eurot (sealhulgas käibemaks 3 eurot) marsruudil Narva Jõhvi (50 km) 19.08.2016, mil ta käis Andres Rehkliga konsulteerimas. Kokku soovib kaitsja esimese taotluse kohaselt seega tasu 402 eurot, millest käibemaks moodustab 67 eurot. Teise taotluse kohaselt soovib advokaat Andrei Matvejev Tartu Ringkonnakohtus 30.08.2016 osalemise eest 48 eurot (sealhulgas käibemaks 8 eurot). Kohtuistungi kestvuseks on kaitsja märkinud ühe tunni – kl 11.00-12.
4. Samuti kandis kaitsja sel päeval ka sõidukulusid marsruudil Narva-TartuNarva (360 km), mille eest ta soovib 129,60 euro hüvitamist (sealhulgas käibemaks 21,60 eurot). Kokku soovib advokaat teise taotluse kohaselt seega tasu 177,60 eurot (sealhulgas käibemaks 29,60 eurot).
5. Ringkonnakohus, otsustades kaitsja poolt küsitud tasu suuruse põhjendatuse üle, märgib kõigepealt, et kaitsjatasu kindlaksmääramist reguleerib ministri määrus „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (Määrus). Määruse § 1 lg 10 näeb ette, et kui advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. Määruse § 1 p-de 5, 6 ja § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kohtulikul arutamisel üldmenetluses (ka apellatsioonimenetluses), sh kaitseakti koostamise ja esitamise eest, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 240 euro ühes kohtuastmes. Määruse § 6 lg 5 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil on 20 eurot iga poole tunni kohta. Määruse § 17 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel määrab kohus kindlaks hüvitamisele kuuluvad advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulud ning seda summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta.
6. Käsitledes nüüd Andrei Matvejevi esimest taotlust, tuleb apellatsiooni koostamise ja kliendiga konsulteerimise eest tasuks küsitud 384 eurot pidada põhjendamatult küsitud summaks, s.o juhindudes määruse § 1 p-dest 5, 6 ja § 6 lg-st 3 saab maksimaalseks tasuks olla 240 eurot, millele Määruse § 1 lg 10 kohaselt lisandub käesoleval juhul käibemaks. Ehk siis advokaadi taotlus tuleb rahuldada 288 euro suuruses summas, mis on hinnatav põhjendatuna ka kaitsja ajakulu mõttes. Sõidukuluna küsitud 18 eurot vastab igati Määruse § 17 lg-tes 1, 2 nimetatud tingimustele. 17
7. Advokaat Andrei Matvejevi teist taotlust peab ringkonnakohus põhjendatuks ja Määruse nõuetele vastavaks täiel määral. Ehk siis kokku kahe taotluse peale kuulub Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakond kasuks välja mõistmisele 483,60 eurot (s.o 288+18 eurot kaitsja esimese taotluse järgi ja 48+129,60 eurot teise taotluse järgi).
8. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatav ja tema kaitsja. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel osaliselt ja tegi tühistatud osas ise uue otsuse. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et sellisel juhul kannab menetluskulud riik.
9. Ringkonnakohus, võttes viimaseks kokku apellatsioonimenetluse tulemused, märgib, et tühistab KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 4, § 340 lg-st 1, lg 2 p-dest 2, 4 maakohtu otsuse osaliselt, s.o osas, kus esimene kohtuaste tunnistas Andres Rehkli süüdi KarS § 121 järgi 04.08.05.2013 episoodis kannatanu M.P. i peksmises, samuti süüdistatavale KarS § 113 järgi karistuse mõistmist ja liitkaristuse moodustamist puudutavalt. Muus osas jääb vaidlustatud kohtulahend muutmata. Andres Rehkli apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus üksnes tema taotluses kergendada temale KarS § 113 järgi mõistetud karistust. Kaitsja edasikaebust saadab edu vaid osades, kus seati kahtluse alla süüdistatava poolt M.P. i peksmine tema surmeelsetel päevadel ning taotleti süüdistatavale KarS § 113 järgi kergema karistuse mõistmist. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus 18