Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest (
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
) § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Kohus möönab, et menetlusabi taotlus on puudustega, st see ei vasta
§-is 115 sätestatud nõuetele. Samas ei oleks selle käiguta jätmine kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ja kohtu käsutuses on piisavalt andmeid, et menetlusabi taotlust lahendada. Kohus leiab, et A.N. tuleb vabastada esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust
Taotleja isikukonto väljavõtte kohaselt puuduvad tal vahendid riigilõivu tasumiseks. Taotluse eduväljavaateid ei saa küll pidada suureks arvestades haldusmenetluses esitatud tõendeid, kuid kohtul ei ole põhjust pidada taotluse raames kaitsta soovitavaid õigushüvesid A.N.i jaoks väheoluliseks. Kujutab ju kartserisse paigutamine kinnipeetava jaoks vabaduse täiendavat piiramist. 2
lg 1 kohaselt kohaldab kohus kaebaja õiguste esialget kaitset, kui kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, s.o kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (
Esialgset õiguskaitset võib kohaldada ka vaidemenetluse ajal (
9. Kohus möönab, et A.N. ei ole taotluses selgesõnaliselt välja toonud, missugused kahjulikud pöördumatud tagajärjed talle käskkirja täitmisega kaasnevad. Taotleja on üksnes märkinud, et määratud karistus pole kooskõlas põhiseaduse ja õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016 seisukohtadega, toomata siiski sõnaselgelt välja ühtegi isikuõiguse riivet. Samas on selge, et kartserisse paigutamine riivab tema vabadusõigust ja täitmisele pööratud kartserikaristust ei ole võimalik kuidagi tagasi täita. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista ka võimalus nõuda õigusvastase kartserikaristuse kohaldamise eest hiljem kahjutasu (Riigikohtu 21.12.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja Riigikohtu 09.02.2006 määrus haldusasjas nr 3-3-1-1006, p 13). 10.
lg 3 kohaselt kõrvutab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada vaidemenetluse ajal, tuleb kohtul hinnata samu aspekte ka taotluse puhul, mis esitatakse vaidemenetluse ajal. Kohus on seisukohal, et A.N.i taotluses ja vaides väidetu ning Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusega esitatud haldusmenetluse materjalid ei anna põhjust pidada esitatavat kaebust edukaks. Taotlejat on karistatud korraldusele mitteallumise eest (ei tõusnud voodist välja) ja kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest (kasutas ebatsensuurseid väljendeid). Vaides A.N. väidab, et rikutud on menetlusnorme ja menetleja on asjast huvitatud isik. Ta leiab ka, et teda diskrimineeritakse. Samas seda, et A.N. korraldusele ei allunud, tõendab valvur R. Ruutma 18.01.2017 ettekanne nr 157. Kaebuse materjalide põhjal ei saa ka öelda, et menetlusnorme oleks rikutud. Asjaoludest ei nähtu, nagu oleks menetleja Kaarel Aupaju asjast huvitatud isik. A.N. on esitanud kohtule erinevaid taotlusi K. Aupaju taandamiseks või väljavahetamiseks (haldusasjad nr 3-16-2535, 3-17-186, 3-17-233,). Kohtud on leidnud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda inspektor-kontaktisiku vahetamist. Asjaolu, et A.N.i suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlusi on seotud sellega, et ta ei allu vanglateenistuse seaduslikele korraldustele. Ka see, et A.N.i erinevad taotlused on jäetud Tallinna Vanglas rahuldamata, on seotud pigem sellega, et taotleja nõuab eeliseid, milleks tal nõudeõigus puudub, mitte sellega, et menetleja ei ole erapooletu. A.N.it teavitati ettekande koostamisest ja talle anti võimalus selgituste andmiseks, millest ta loobus. A.N. keeldus allkirjastamast teatist, milles teda teavitati distsiplinaarmenetluse algatamisest. Oma kirjalikes selgitustes on A.N. märkinud, et käitus viisakalt ja nõuetekohaselt. R. Ruutmalt on võetud aga täiendavad suulised ütlused, mis lisaks 18.01.2017 ettekandele nr 157 kinnitavad distsipliinirikkumist. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et vangla ametnikud koostaksid valeettekandeid, mistõttu ei ole põhjust kahelda vanglaametniku R. Ruutma ütluste usaldusväärsuses. Asjaoludest ei nähtu, et intsidendi juures viibinud valvur Rita Ganson oleks üle kuulatud. A.N. ei ole välja toonud, keda võiks täiendavalt üle kuulata. A.N.ile on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ja tal oli võimalus esitada vastuväiteid. Kohtu hinnangul on suur avalik huvi, et distsipliinirikkumise toime pannud isik ei jääks karistuseta ainuüksi seetõttu, et ta on talle määratud karistuse kohustusliku kohtueelse menetluse korras vaidlustanud ja esitanud esialgse õiguskaitse taotluse karistuse täitmise 3
Kohus ei saa haldusorgani asemel hinnata kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas vastustaja järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15 leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada kehtivate distsiplinaarkaristustega (p 25). VangS § 63 lg 1 p 4 lubab Eesti vanglates karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat kuni 45 ööpäevase kartserikaristusega. Õiguskantsler on oma 05.10.2016 seisukohas nr 61/161019/1604041 Justiitsministeeriumile märkinud, et kartserikaristust tuleks kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel (nt vastusena vägivaldsele rünnakule), viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik, kusjuures ühe kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada täiskasvanutel 14 ööpäeva. Kui erinevate täidetavate kartserikaristuste kogusumma ületab 14 päeva, ei tohi isik järjestikku vahedeta kartseris viibida üle 14 päeva. Taotluse kohaselt oli A.N. viibinud 13.02.2017 seisuga kartseris 15 päeva. Tallinna Vangla 15.01.2017 vastusest kohtunõudele nähtub, et alates 09.02.2017 on pööratud täitmisele 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/116 määratud karistus (5 ja 5 päeva kartserikaristust). Pärast seda pööratakse täitmisele teiste käskkirjadega määratud karistused. Kohtul ei ole põhjust eeldada, et taotleja väited kartseris viibimise kohta oleksid väärad. Tallinna Vangla ei ole vastu vaielnud, et 13.02.2017 seisuga oli taotleja viibinud kartseris 15 päeva. Käskkirjaga määratud karistust ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel ei ole oluline, kas isik juba viibib kartseris või mitte. Kohus möönab, et kinnipeetavat ei saa liiga pikka aega kartseris hoida, sest see võib minna vastuollu inimväärikuse põhimõttega. Asjaolu, et A.N. vanglaametniku korraldusele ei allunud ja kasutas vanglale viidates ebatsensuurseid väljendeid, näitab aga tema üleolevat ja negatiivset suhtumist vanglasüsteemi. Kohtu hinnangul sellest piisab, et määrata karistuseks kartserisse paigutamine. Siinjuures tuleb arvestada ka seda, et A.N.il on kehtivaid distsiplinaarkaristusi, sh kaks karistust samaliigiliste rikkumiste eest. A.N.i käitumise põhjal võib öelda, et teda ei ole kartserikaristus mõjutanud teisiti käituma ja eeskirjade rikkumisest hoiduma. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et isik ei saaks end karistamatult tunda. Kartserikaristuse täitmise peatamist ei saa nõuda ka pelgalt sellepärast, et kartseris oldud aeg läheneb maksimumile. Vastasel korral võib isik süüdimatult panna toime vangistust reguleerivate aktide rikkumisi. Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on taotlejal võimalus alusetult kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist. 11. Eelnevat arvestades jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.