1-10-11903/25

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-11903 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. detsembri 2016 määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta elektroonilise järelevalve alla Svjatoslav Borissov (isikukood Süüdimõistetu 38203252211) kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, määruskaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RESOLUTSIOON
4. Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
5. detsembri 2016 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu
7. juuli
8. a otsusega mõisteti Svjatoslav Borissov süüdi narkokuritegude ja tulirelvakuriteo eest ning teda karistati vangistusega 12 aastat ja 3 kuud. Karistuse kandmise alguseks loetakse
9. september 2010 ja lõpptähtajaks
10. detsember
12. Viru Maakohtu
13. detsembri 2016 määrusega jäeti S. Borissov vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. Kohus põhistas otsustust kokkuvõtlikult järgmistele asjaoludele tuginedes. 2.1 S. Borissov kannab esimest karistust raske narkokuriteo eest, kus ta hoidis ebaseaduslikult oma valduses, tõi riiki, transportis, müüs või andis üle 9847 gr amfetamiini. Partii hangiti Eestist ning toodi kullerite abil Soome, kus see konfiskeeriti. Lisaks hankis S. Borissov Hollandist vähemalt 34 kg amfetamiini ja tõi selle Eestisse. Amfetamiini hoidis ta oma valduses garaažis, kus see segati lisaainetega, pakendati, levitati ja anti üle. Samuti hoidis S. Borissov koos kahe teise isikuga oma garaažis 293 gr hašišit. Narkootiline aine konfiskeeriti. Lisaks hoidis S. Borissov oma valduses paadigaraažis tulirelvi ja padruneid, omamata selleks luba. Relvade hulgas oli ohtlik automaatrelv Kedr püstolkuulipilduja. S. Borissov tegutses grupeeringu liikmena, mis organiseeriti raskete kuritegude toimepanemise eesmärgil. Oma kuritegu S. Borissov eitab ja end kurjategijaks ei pea. 2.2 Kohus luges positiivseks, et S. Borissov on vangistuse jooksul läbinud riigikeele A1, A2, B1 tasemel. Vabanemise korral on tal olemas elektroonilise järelevalve tingimustele vastav korter, garanteeritud töökoht ning lähedased, kellega on head suhted. Kohus hindas süüdimõistetu pingutusi (lähedaste toetus, kindla elu- ja töökoha olemasolu) küll kiiduväärseks, ent leidis, et nimetatu ei ole süüdlase vabastamiseks piisav. Täidetud on ka ennetähtaegse vabastamise oluline tingimus kinnipeetava hea käitumine vangistuses. Samas leidis kohus, et ka sel põhjusel ei saa kinnipeetavat ennetähtaegselt vabastada, kuna puudub alus arvata, et uue kuriteo toimepanemise risk oleks väike või väheoluline. 2.3 Kohus leidis, et S. Borissovi vabastamine tingimisi enne tähtaega ei ole õigustatud arvestades toimepandud kuriteo raskust ja asjaolusid. Suures koguses narkootilise aine käitlemine kasu saamise eesmärgil viitab süüdimõistetu riskivale ja hoolimatule elustiilile. Kohus märkis, et süütegu oli rahvusvaheline ja tegemist oli märkimisväärsete kogustega. Kohus leidis, et sellise kuriteo toimepanijat ennetähtaegselt vabastades saaks oluliselt riivatud ühiskonna õiglustunne, samuti ei oleks see kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Kuna S. Borissov oma kuritegu ei tunnista, siis viitab see asjaolule, et ta ei ole teo lubamatusest aru saanud ning et karistus ei ole käesolevaks ajaks eesmärki täitnud. 2.4 Kohus leidis, et S. Borissovi puhul esineb oht uue narkokuriteo toimepanemiseks ning et ta on ühiskonnale ohtlik. Arvestades isiku ohtlikkust ja uue kuriteo toimepanemise märkimisväärset riski, ei ole karistuse eesmärk saavutatud poole karistusaja ärakandmise pealt. Kandmisele jääv karistus on veel peaaegu 6 aastat, mille jooksul on kinnipeetaval võimalik teha oma varasemast käitumisest järeldusi, osaleda täiendavates sotsiaalprogrammides ja tööhõives. 2.5 Süüdimõistmisel ei ole tingimisi ennetähtaegne vabastamine isikule garanteeritud. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikku käitlemist peetakse riigi julgeoleku ja avaliku korra seisukohalt väga tõsiseks kuriteoks, mis kujutab endast suurt ohtu rahva tervisele. 2.6 Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et vangistus avaldab süüdlasele paremat mõju kui vabaduses viibimine. Kohus oli veendunud, et süüdimõistetu puhul ei ole kriminaalhoolduslike vahenditega võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ja tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. 2.7 S. Borissovi õigusi ei riku kuidagi seegi, et Soomes karistust kandes oleks ta juba poole karistusaja ärakandmiselt tingimisi ennetähtaegselt vabastatud. Riigikohus on selgitanud, et Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni art 9 lg 3 kohaselt rakendatakse karistuse täideviimisel elukohariigi seadust ning ainult sellel riigil on õigus võtta vastu sellekohaseid otsuseid. KrMS § 486 lg 1 sätestab, et karistus täidetakse Eesti seadustes sätestatud korras. Nimetatud säte on kooskõlas konventsiooniga. Karistuse täitmise ülevõtmisel järgitakse süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel Eesti õigusaktides ette nähtud reegleid, eelkõige KarS § 76 ja vangistusseaduse asjakohaseid sätteid. Riigikohus on märkinud sedagi, et välisriigi kohtu tehtud süüdimõistva otsuse täitmine Eestis on seaduslik, kui otsus on vastavalt Eesti seadustele tunnustatud või isik eelnevalt loovutati. Käesoleval juhul on isiku suhtes tehtud lubatavaks tunnistamise määrus, samuti Harju Maakohtu
14. septembri
15. a loovutamismäärus, mille resolutsiooni p 2 näeb ette, et isik loovutatakse Soomele tingimusel, et talle välisriigis mõistetud karistus tuleb täita Eestis. 2.8 Seega ei oma KarS § 486 lg 1 rakendamise puhul tähtsust asjaolu, et süüdimõistetu kaasosaline Soomes on automaatselt vabastatud, samuti ei oma tähtsust tõend, mille kohaselt isik vabaneks automaatselt tingimisi enne tähtaega Soomes, tõend täieliku karistusaja ärakandmise kuupäeva kohta ning väljavõte Soome õigusaktist, mis näeb ette automaatse ennetähtaegse vabastamise. Ehkki kaitsja on esitanud tõendi, et süüdlase elukaaslane töötab ja saab 850 euro suurust sissetulekut, ei tingi see S. Borissovi tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Tunnistamise määrusest nähtub, et kolmelt kaasosaliselt kuulus konfiskeerimisele 132 000 eurot. Seega oli süüdlase narkokäitlemise maht 2 märkimisväärne. Tegemist ei ole üksiku, juhuslikku laadi kuriteoga, mille puhul saaks arvata, et süüdimõistetu elukaalase ja tema enda tööhõivega oleks uue kuriteo toimepanemise riski võimalik oluliselt vähendada. MÄÄRUSKAEBUS
16. S. Borissovi kaitsja taotleb tühistada Viru Maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega vabastada süüdlane tingimisi enne tähtaega allutades ta elektroonilisele valvele. Määruskaebuse argumendid on lühidalt kokkuvõetult järgmised. 3.1 Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et maakohus ei ole kaalunud kõiki KarS § 76 lg-s 4 toodud aluseid. Samuti puuduvad kohtulahendis põhjendused, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohus on arvestanud vaid kuritegude (eriti narkokuritegude) asjaolusid, millest tulenevalt ei ole tingimisi ennetähtaegne vabastamine põhjendatud, samuti on kohus üldsõnaliselt viidanud narkootiliste ainete käitlemisega seotud kuritegude ohtlikkusele ja karistusaja pikkusele. 3.2 Maakohus on samuti jätnud arvestamata võrdse kohtlemise põhimõtte, mille kohaselt avaneb Soomes süüdimõistetud karistust kandvatel isikutel võimalus vabaneda tingimisi poole karistusaja kandmise pealt. Kaitsja esitas kohtule teatise, mille kohaselt oleks S. Borissov Soomes karistuse kandmiselt vabastatud
17. a oktoobris. S. Borissoviga koos süüdi mõistetud K.S. vabanes Jokela vanglast
18. septembril
19. Seega on S. Borissov, kes on vangistuses igati korralikult käitunud, jäetud vabastamata üksnes põhjusel, et tema kui Eesti Vabariigi kodanik, saadeti karistust kandma Eestisse. K.S. , kes ei ole Eesti Vabariigi kodanik, vabanes poole karistusaja pealt ning elab ja töötab praegu Eestis. Nõustuda ei saa kohtuga, et tegemist on Riigikohtu tasemel läbi vaieldud teemaga. Kaitsja on seisukohal, et konkreetne kohtupraktika ei ole välja kujunenud olukorras, kus Eesti Vabariigi kodanik ja muu Eestis elav, kuid mitte-eesti kodanik saavad erinevalt koheldud sõltuvalt sellest, millises riigis nad karistust kannavad ja millise riigi seaduse alusel toimub nende ennetähtaegne vabastamine ja võimaliku katseaja kohaldamine. Eesti Vabariigi kodaniku tingimisi ennetähtaegset vabastamist kaalub kohus, Soomes karistust kandva mitte-eesti kodaniku vabastamine toimub aga automaatselt seaduse alusel poole karistusaja ärakandmisel. 3.3 Seadus annab võimaluse taotleda tingimisi ennetähtaegset vabastamist poole karistusaja ärakandmisel sõltumata karistusaja pikkusest. Ilmselgelt ei ole kergekäeline isiku vabastamine, kes on olnud vangistuses enam kui 6 aastat, sealjuures on vangistus möödunud laitmatult ja probleemideta. Kohus on jätnud täielikult hindamata kinnipeetavat positiivselt iseloomustavad asjaolud, ega ole põhjendanud millest tulenevalt ta leiab, et S. Borissovi vabastamine oleks kergekäeline. Kaitsja hinnangul kaaluvad isikut iseloomustavad positiivsed asjaolud üles negatiivse. S. Borissov vabaneks tingimisi enne tähtaega elektroonilise valvega katseajale sätestatud nõuete alla, mis tähendab allumist käitumiskontrollile ja kohustusele täita kontrollnõudeid. Katseaja rikkumisega aga kaasneks karistuse täitmisele pööramine. 3.4 Nõustuda ei saa sellegagi, et ärakantud karistusaeg ei ole proportsionaalne toimepandud kuriteo raskusega ja tingimisi vabastamine oleks ennatlik ning katseaeg ülemäära pikk. Enam kui 6 aasta pikkune vangistus on märkimisväärselt pikk. Arvestada tuleks ka resotsialiseerimist, et vältida püsivaid ja ületamatuid kahjustusi isikule. Määruskaebuse esitajal oleks võimalik taastada normaalne elu, elada perekonnaga, töötada ja teenida ning tasuda riigile nii tööjõumakse kui kriminaaltuluna välja mõistetud summa. Vangistus on praeguseks ajaks igati oma eesmärgi täitnud. 3.5 Kaitsja ei nõustu kohtuga selleski, et kinnipeetava probleemide teadvustamine ja nendega tegelemine on pinnapealne ja et isik leiab, et teda on alusetult süüdi mõistetud. Kohus ei pidanud vajalikuks vastavat asjaolu välja selgitada isikult seda küsides. Asjaolu, et selline väide on iseloomustuses viitab üksnes sellele, et kohtus S. Borissov tõepoolest eitas kuriteo toimepanemist. 3 Praeguseks on ta aru saanud nii teost kui ka selle lubamatusest. Seetõttu on maakohtu vastupidine seisukoht meelevaldne. 3.6 Kohus on S. Borissovit üksnes põgusalt tunnustanud selle eest, et ta on vanglas käitunud õiguskuulekalt ning et formaalsed eeldused elektroonilise valve kohaldamiseks on täidetud. Siiski on ta leidnud, et arvestades S. Borissovi isikut ning kuriteo toimepanemise asjaolusid, ei ole vabastamine õigustatud. Seejuures maakohus põhjendusi esitanud ei ole. Vaatamata uue kuriteo madalale riskiprotsendile (11%) leidis kohus, et S. Borissovi puhul esineb märkimisväärne uue narkokuriteo toimepanemise risk ja et arvestades, et tegemist oli narkokuriteoga, mis pandi toime Eestis, Soomes ja Hollandis ka ühiskonnale ohtlik. Kaitsja leiab vastuseks kohtu põhjendustele, et kohus ei ole millegagi põhjendanud, miks ta peab riskiprotsenti märkimisväärseks. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on see 11% - seega on äärmiselt väike tõenäosus, et S. Borissov paneb vabaduses toime uue kuriteo. 3.7 Kohus on täielikult jätnud hindamata S. Borissovi käitumise enam kui 6 aasta jooksul vangistuses. Maakohus on küll põgusalt tunnustanud süüdlast õiguskuuleka käitumise eest, m.h riigikeele äraõppimise eest, kuid samas on kohus nõustunud prokuröriga, et sellest ei saa järeldada, et õigusrikkumiste puudumine on märgilise tähendusega. Kaitsja omakorda sellega ei nõustu ning juhib tähelepanu sellele, et iseloomustuse kohaselt on antud kinnipeetava õiguskuulekas käitumine siiski märgilise tähendusega ning õiguskuulekat käitumist ei saa pelgalt tõlgendada formaalsete tingimuste täitmisena. Iseloomustus on koostatud ametnike poolt, kes on igapäevaselt kokku puutunud S. Borissoviga ning oskavad kõige adekvaatsemalt tema käitumist ja selle muutumist vangistuse jooksul hinnata. Sellega arvestamata jätmist aga oleks kohus pidanud põhjendama. 3.8 Kinnipeetava iseloomustusest, mida kohus käesoleval juhul piisava põhjalikkusega kaalunud ei ole, nähtub, et S. Borissovi käitumine vangistuses on olnud seaduskuulekas. Tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Peale vabanemist puuduvad eluaseme osas risk ja oht. S. Borissovil on olemas kindel elukoht. Samuti puuduvad riskid seoses igapäevase toimetulekuga, sõltuvusainete tarvitamisega, tervise ja emotsionaalse seisundiga, hariduse ja töötamisega. Suhetest, elustiilist, käitumisest ja hoiakutest tulenev uue kuriteo risk on madal ning risk võib seisneda selles, kui isik hakkab suhtlema kuritegeliku käitumisega isikutega või pooldama kuritegelikku käitumist ning tal tekib soov kiirelt ja kergelt kasumit saada. Puudub igasugune alus väita, et vabastamise korral võiks nimetatud ohud realiseeruda. Uue kuriteo toimepanemise riskiprotsent on vaid 11, mis on märkimisväärselt madal risk. Seda vähendavad veelgi isikliku elukoha ja toetava lähisuhtevõrgustiku olemasolu ning töökoht ja sealt saadav tulu. Praegusel juhul on täidetud eeldused ja tingimused määruskaebuse esitaja vabastamiseks ja ühiskonda resotsialiseerumiseks. Ka vangla toetab vabastamist. S. Borissov on valmis täitma kõiki ennetähtaegse vabastamisega seonduvaid lisatingimusi. 3.9 S. Borissov suhtub toimepandud kuriteosse ja mõistetud karistusse täie tõsidusega ja nõustub sellegagi, et isik, kes pani toime kuriteo, peab arvestama sellega, et ära tuleb kanda kogu temale mõistetud karistus ning riik ei loo tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need hiljem võiksid toetuda. Määruskaebuse esitaja loodab, et ringkonnakohus veendub tema soovis edaspidi õiguskuulekalt elada ja vabastab ta tingimisi ennetähtaegselt. 3.10 Kohus leidis, et isiku ennetähtaegne vabastamine on vastuolus karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Juhul, kui sellise seisukohaga nõustuda, muutuks tingimisi ennetähtaegse vabastamise instituut ainetuks, kuivõrd mõnede kuritegude puhul oleks tingimisi ennetähtaegne vabastamine välistatud. See ei olnud ilmselgelt seadusandja tahteks. Ka üldpreventiivsed eesmärgid ei tohiks prevaleerida eripreventiivsete ees. Kaitsja peab vajalikuks rõhutada, et kuritegu pandi toime teises riigis ja sellest tulevalt jäi Eesti rahvatervis kui kaitstav hüve kahjustamata. Põhiõiguslik inimväärikuse põhimõte eeldab, et karistust mõistes ei muudetaks isikut abstraktseks ühikuks – 4 vahendiks teiste mõjutamiseks või manipuleeritavaks ja ühiskonnaga kohandatavaks objektiks. Praktikas arvestatakse üldpreventiivseid kaalutlusi olukorras, kus näiteks teatud liiki kuritegude levik mõnes piirkonnas või viimasel ajal on muutunud probleemiks, nt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (RKKK 3-1-1-26-03). Käesoleval juhul ei ole nimetatud eeldused täidetud, mistõttu ei ole üksnes üldpreventiivsetel kaalutlustel põhjendatud jätta isikut ennetähtaegselt vabastamata. Aluseks tuleb võtta lisaks kuriteo asjaoludele ka määruskaebuse esitaja isik, elukäik, käitumine, elutingimused ja tagajärjed, mida isiku jaoks võib ennetähtaegne vabastamine kaasa tuua. 3.11 Karistuse kandmiselt ennetähtaegse vabastamise üheks põhiliseks hindamiskriteeriumiks on isikule omane eripreventsioon. Õiguskirjanduse kohaselt jaguneb see kolmeks: hirmutamine, parandamine ja isoleerimine. Määrusest ei nähtu, millist eesmärki S. Borissovi jätkuv vangistuses hoidmine kannab. Ta on olnud vanglas üle 6 aasta, selle aja jooksul on ta aru saanud ja mõistnud oma tegude tagajärgi, käitunud igati seaduskuulekalt ja kinnitab, et soovib seda teha ka edaspidi – seega puuduvad põhjused tema jätkuvaks ühiskonnast isoleerimiseks. Ta saab aru, et karistus pööratakse täitmisele, kui ta ei allu elektroonilisele valvele. Puuduvad igasugused alused arvata, et ta hakkaks toime panema uusi kuritegusid. Karistus on oma eesmärgi täitnud. 3.12 Arusaamatuks jääb kohtu osundus ühiskonna õiglustunde riivamisele. Mõistet ei ole sisustatud ega mõõdetud, arusaamatuks jääb, kes on need ühiskonna liikmed, kelle õiglustunne riivatud saab ja kas sellise riive tuvastamiseks on läbi viidud ka avaliku arvamuse küsitlus vmt. Kaitsja ei tea ühtki ühiskonnaliiget, kes peab vajalikuks või õigustatuks vanglas seaduskuulekalt käituvate isikute mittevabastamist ja sellega riigi raha kulutamist isiku ülalpidamiseks kinnipidamisasutuses. Sisustamata ja umbmäärasele väitele tuginedes ei ole mingil määral põhjendatud isikute vabastamata jätmine. Kui rakendub nn „ühiskonna õiglustunde riivamise põhimõte“, peaks olema kindlaks määratud olukorrad, mil ennetähtaegne vabastamine on võimalik ja tähtajad, millal „ühiskonna õiglustunne riivatud ei saa“. Kohtutel tuleks juhinduda siiski konkreetse isiku teost, tema suhtumisest sellesse, tema käitumisest vangistuses ja isikuomadustest, mitte aga millestki abstraktsest. 3.13 Tingimisi ennetähtaegse vabastamise instituut ongi loodud selleks, et kinnipidamisasutuses seaduskuulekalt käituvad kinnipeetavad saaksid võimaluse näidata, et suudavad seda teha ka vabaduses. Samas peaks olema välistatud ennetähtaegselt vabastamisele isikud, kellel on probleeme distsipliiniga. Eeskujulik käitumine ja vangla toetus peavad olema siiski kohtule määravaks isiku vabastamise otsustamisel. Juhul kui positiivne käitumine ja oma teost aru saamine ning kahetsemine ei too kaasa seaduses sätestatud võimaluse tekkimisel ennetähtaegset vabastamist, kaotavad karistusseadustiku vastavad sätted oma mõtte ning neid ei ole võimalik eesmärgipärastelt rakendada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks määruskaebuse motiividel. 4.1 Määruskaebuse esitaja on maakohtule ette heitnud põhjendamiskohustuse rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Apellatsioonikohtu hinnangul võiks kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mis obligatoorselt tingib kriminaalasja alamaastme kohtule uueks arutamiseks saatmise, lugeda sellist olukorda, kus kohtulahendis on KarS § 76 lg-s 4 sätestatud aluste kohta põhistused üldse koostamata. Kui põhistused on koostatud puudulikult, on tegemist KrMS § 339 lg 2 rikkumisega, mille puhul on kaebekohtu otsustada, kas vea saab parandada kaebemenetluses või tuleb asi alamastme kohtule tagasi saata. Määruskaebuse esitaja eesmärgiks aga on ringkonnakohtus uue lahendi tegemine ja ka ta ise on möönnud, et kohus on määruses asjaolud küll välja toonud, ent ei ole neid põhistanud „piisava põhjalikkusega“. Seega ehkki kaitsja on maakohtu määrusele ette heitnud piisava motiveerimise puudumist, ringkonnakohus sellega ei nõustu. Riimuvalt Riigikohtu mitmes lahendis 5 (vt nt 3-1-1-1-03 ja 3-1-1-139-05) märgituga, tuleb motiivide puudumisena käsitada olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad ebapiisavatena. Vaatamata kaitsja vastuväidetele leiab ringkonnakohus, et maakohus on hinnanud KarS § 76 lg 4 sätestatud asjaolusid ning ei ole rikkunud põhistamiskohustust. 4.2 Apellatsioonikohus peab vajalikuks märkida, et nõustub igati kaitsja poolt välja toodud argumentidega, et S. Borissovi puhul esineb hulk argumente, mis räägivad tema vabastamise kasuks. Kahtlemata on vabastamise pooltargumentideks see, et süüdlane on määruskaebuse kohaselt aru saanud nii oma teost kui selle lubamatusest, ta on vangistuses käitunud ontlikult, ohtlikkus ja risk puuduvad seoses eluaseme ja igapäevase toimetulekuga, sõltuvusainete tarvitamise, tervise ja emotsionaalse seisundiga, hariduse ja töötamisega. Lisaks on S. Borissovit valmis toetama tema lähisuhtevõrgustik. Veel nõustub apellatsioonikohus põhimõtteliselt kaitsjaga selleski, et pikaajalise karistusega võivad kaasneda hilisemad probleemid isiku resotsialiseerimisel. 4.3 Eeltoodut arvestades on määruskaebuse esitaja taotlenud ringkonnakohtult kaalumist, kas KarS § 76 lg-s 4 sätestatud eeldused ei kaalu üles kuriteo asjaolusid ning palunud arvestada sedagi, et täidetud on nii karistuse eri- kui ka üldpreventiivsed eesmärgid. 4.4 Seega on määruskaebuse esitaja praegusel juhul püstitanud küsimuse, kas kohus saab S. Borissovi jätta ennetähtaegselt vabastamata arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, kui esinevad teised materiaalsed ja formaalsed alused tema vabastamiseks. Määruskaebuse esitaja nõustub küll maakohtu seisukohaga selles, et isik, kes pani toime kuriteo, peab arvestama sellega, et ära tuleb kanda kogu karistus ja riik ei loo tingimisi ennetähtaegse vabastamise korra kehtestamisega isikule õiguspositsioone, millele need võiks hiljem tugineda, ent taotleb, et kuriteo asjaolusid peaks arvestama koos teiste ennetähtaegset vabastamist käsitlevate materiaalsete alustega. Kaitsja seisukoht seisneb kokkuvõtlikult selles, et S. Borissovi karistuse eesmärk on täidetud. 4.5 Apellatsioonikohus möönab, et S. Borissovi iseloomustus kinnitab kaitseargumente, et isiku eluaseme, hariduse, suhete, alkoholi, narkootikumide, tervise, mõtlemise ja käitumise osas ei ole Viru Vangla ohtlikkust ja riski täheldanud. Samuti puuduvad S. Borissovil kehtivad distsiplinaarkaristused. Küll aga ei kaalu ka apellatsioonikohtu hinnangul eeltoodud asjaolud kogumis üle asjaolu, et S. Borissov kannab karistust mitme raske kuriteo eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab, et on vältimatu arvestada ühiskonna arusaamu õiglasest karistusest, s.o seda, et rasked kuriteod, mida ju käesoleval ajal ka maakohus S. Borissovi peamise vabastamata jätmise põhjusena on esile toonud, on ühiskonna ranget hukkamõistu väärivad. 4.6 Asjaolu, miks ka apellatsioonikohtu hinnangul ei kaalu praegusel juhul eluaseme, pere, hariduse ja toetava lähisuhtevõrgustiku olemasolu üles kuriteo asjaolusid, on see, et kõik nimetatu oli süüdlasel olemas ka ajal, mil ta pani toime rasked üldohtlikud ja rahvatervisevastased süüteod. Kaitsja on välja toonud, et S. Borissovil on vabanedes töökoht, mis koos sealt saadava tuluga vähendab uue kuriteo riskiprotsenti veelgi. Ringkonnakohus märgib, et töö ja toimetuleku osas esineb aga vangla arvates uue kuriteo ohtlikkus ja risk – nimelt puudub S. Borissovil varasem ametlik töökogemus ning talle on tervislikel põhjustel vanglas määratud töövabastus. Kui arvestada lisaks, et S. Borissovi hoiakutes esineb samuti vangla iseloomustuse kohaselt uue kuriteo risk ja ohtlikkus, mida mh näitab sooritatud kuritegude teadvustatus ning orienteeritus kiirele materiaalsele kasule, siis ei ole võimalik väita, et S. Borissovi puhul ohtlikkus ja risk ühiskonnas puudub. Vaatamata vangla poolt tehtud madalale riskihinnangule, mille kohaselt on uute üldise kuriteo riskiprotsent 11, on kinnipidamisasutus hinnanud S. Borissovi avalikkusele kõrgohtlikuks. Oht seisneb narkootikumide suures koguses vahendamises ja tulirelvade omandamises. Kuivõrd kõrgohtlikust mööndakse süüdimõistetute puhul, kelle ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja kelle teo toimepanemise tagajärg on suur kahju, ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul oma sisult vale maakohtu seisukoht, et uue samalaadse kuriteo toimepanemise oht ei ole sugugi madal. 6 4.7 Ringkonnakohus arvestab, et S. Borissovi ennetähtaegsele vabastamisele elektroonilise valvega on vastu ka prokurör, kes on samuti välja toonud, et isik kannab karistust pikema aja vältel ülisuurtes kogustes narkootiliste ainete käitlemises ning seadnud oma käitumisega reaalsesse ohtu paljude inimeste tervise ja elu. Ehkki kaitsja on välja toonud, et kuritegu pandi toime teises riigis ja sellest tulenevalt Eesti rahvatervisele kui kaitstavale õigushüvele ei olnud, tuleb märkida, et mitte ainult mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (millele viitab kaitsja oma määruskaebuses), vaid ka narkootikumide vastu võitlemine, ei ole prioriteediks mitte ainult Eestis vaid kogu maailmas. Harju Maakohtu 31.märtsi
21. a määrusest nähtub, et S. Borissov, K.S. ja J.R. tunnistati muuhulgas süüdi 34 kg amfetamiini toimetamises Narva-Jõesuus asuvasse autogaraaži, selle lahjendamises ning ümberpakendamises ja realiseerimises. Lisaks leiti garaažist läbiotsimisel 293 grammi hašišit. Espoo I astme kohus on lugenud tõendatuks, et eelnimetatud kuriteost on saadud kriminaaltulu 102 000 eurot. Nimetatud kuritegu on Eestis kvalifitseeritav KarS § 184 lg 21 p 1 järgi, mille eest nähakse ette kuue- kuni kahekümneaastane või eluaegne vangistus. Lisaks mõisteti nad süüdi ajavahemikul
22. detsember
23. a kuni
24. aprill
25. a üle 9847 grammi amfetamiini käitlemises. Veel mõisteti S. Borissov süüdi ajavahemikul
26. jaanuar -
27. september selles, et ta hoidis oma valduses vastavat luba omamata tulirelvi ja padruneid järgmiselt: püstol Glock 19 ja selle juurde kuuluvad padrunisalv ja helisummuti; püstol Glock 17 ja selle juurde kuuluv padrunisalv koos padrunitega; käsitsi tehtud püstol ja selle juurde kuuluv padrunisalv, milles oli kolm padrunit; püstolkuulipilduja Kedr ja selle juurde kuuluvad padrunisalv koos padrunitega ja helisummuti; 12 padrunikarpi 9-millimeetriste padrunitega kokku 223 tk. Ringkonnakohus leiab eeltoodud kuritegude asjaolusid ja kaitstavaid õigushüvesid arvestades, et S. Borissovi vabastamine ei ole põhjendatud vaid tuginedes tema heale käitumisele vangistuses ja vabanemisjärgsetele tingimustele. 4.8 Kaitsja leiab, et tingimisi ennetähtaegse vabastamise instituut ongi loodud selleks, et kinnipidamisasutuses seaduskuulekalt käituvad kinnipeetavad saaksid võimaluse näidata, et suudavad seda teha ka vabaduses. Ringkonnakohus nõustub iseenesest sellega, et kinnipeetava käitumine vangistuses on tingimisi ennetähtaegse vabastamise seisukohast oluline kriteerium. Samas ei saa süüdimõistetu asuda seisukohale, et hoidumine distsipliinirikkumistest, mis on igapäevaelus isikute jaoks mitte erandlik kohustus, vaid reegel, annab süüdlasele aluse eeldada, et ta vabastatakse karistuse kandmisest ennetähtaegselt. 4.9 Asjaolu, et seadus võimaldab tingimisi ennetähtaegselt vabastada I astme kuriteo toimepannud isikuid ½ karistusaja ärakandmisel, ei tähenda seda, et vabastamine oleks neile garanteeritud. Kuivõrd kohtul on õigus loobuda isiku ennetähtaegsest vabastamisest kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades, on ka maakohtu määrus seaduslik, ning selle tühistamiseks määruskaebuses esitatud argumentidel praegusel ajahetkel, mil S. Borissovil on kandmata veel ligikaudu 6 aastat talle mõistetud karistusest, puudub alus. 4.10 Ühe teemana on kaitsja püstitanud ka nn võrdse kohtlemise printsiibi, mis seisneb selles, et S. Borissovil Eesti Vabariigi kodanikuna ei ole tagatud samasugune kohtlemine kui tema mitteeestlasest kuriteokaaslasel, kes on vabastatud poole karistusaja ärakandmiselt Soomes. Ka S. Borissov oleks Soome seaduste kohaselt poole juba ennetähtaegselt vabanenud. Ringkonnakohus möönab, et Soome tingimisi ennetähtaegse vabastamise mudel erineb nn prognostilist mudelit kasutava regulatsiooniga Eesti karistusõigusest. Küll aga on maakohus õigesti osundanud sellele, et karistus täidetakse Eesti seadustes sätestatud korras ning karistuse täitmise ülevõtmisel järgitakse ka süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel Eesti õigusaktides ettenähtud reegleid. 7
28. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Tiit Lõhmus 8 /allkiri/ Mati Kartau