Obsah (18)

§ 185§ 345§ 344§ 199§ 339§ 2871§ 274§ 180§ 71§ 291§ 294§ 297§ 224§ 313§ 341§ 337§ 175§ 105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 18. oktoober 2016 Kriminaalasja number 1-15-10692 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Ku

§ 185lg 1 alusel jääb punktis 4 nimetatud menetluskulu riigi kanda.

1 Edasikaebamise kord

§ 345

lg 2 alusel esitatakse kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

§ 344

lg 3 alusel on süüdistataval ja kannatanul kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse teostamisel tuleb lähtuda

1. peatüki
2. jao sätetest. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
3. Tartu Maakohtu 10.06.2016 otsusega üldmenetluses karistati Jaanus Raidurit KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 7 aasta vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati J. Raiduri karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 1 kuu ja 25 päeva, s.o 14.09.2015, 14.12.2015-29.12.2015 ja 17.05.2016-16.06.2016, ning mõisteti J. Raidurile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 aastat, 10 kuud ja 5 päeva vangistust. Arvestades asjaolu, et J. Raidur loovutati Eesti Vabariigile Soome Vabariigi poolt ajutiselt käesoleva süüdistuses menetlemiseks ning Helsingi
4. astme kohtu 23.03.2016 otsuse nr 934 kohaselt tuleb ta Soome Vabariiki tagasi toimetada hiljemalt 16.06.2016, tuleb J. Raidurile karistuseks mõistetud 6 aasta, 10 kuu ja 5 päeva vangistuse kandmist arvata alates hetkest, kui ta loovutatakse Eesti Vabariigile karistuse kandmiseks. Karistuse kandmise täitmise tagamiseks tuleb J. Raidurile kohaldatud tõkend vahistamine jätta muutmata.
5. J. Raidurile esitati süüdistus selles, et tema, hoolimata sellest, et narkootiliste ja psühhotroopsete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ainete käitlemine keelatud, AB-CHMINACA N-[(1S)-1-(aminokarbonüül)-2-metüülpropüül]-1(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiid kuuluvad sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 (Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad) lisa 1 I nimekirja ning narkootilise ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3¹ lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, selliseks koguseks on praktikas tuvastatu põhjal 5 grammi narkootilist ainet AB-CHMINACA N-[(1S)1-(aminokarbonüül)-2-metüülpropüül]-1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiid, isikuna, kes on varem toime pannud KarS
6. peatüki
7. jaos sätestatud kuriteo, omandas täpselt tuvastamata ajal vähemalt 3137,11 grammi AB-CHMINACA N-[(1S)-1-(aminokarbonüül)-2metüülpropüül]-1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiidi sisaldavat taimepuru, mille andis 2014 detsembris hoiule J.M. ele, varjates tema eest aine uimastavat toimet ja kinnitades, et kotis on riided. Narkootilise aine edasiandmise korraldamiseks Katrin Raidurile võttis J. Raidur J.M. e ja K. Raiduriga ühendust 2015 aprillis ja mais ning 13.05.2015 Tartu linnas Veeriku poe juures olevas bussipeatuses andis J.M. e ema K.M. gi hoiul olnud narkootilise aine J. Raiduri tahte kohaselt üle K. Raidurile, kelle kahtlustatavana kinnipidamisel see politsei poolt leiti ja ära võeti. Seega, J. Raidur suure koguse narkootilise aine käitlemisega isikuna, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud kuriteo, pani toime KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
8. Maakohus asus seisukohale, et J. Raiduri süüdistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi on tõendamist leidnud. 3.
9. Maakohtu hinnangul tuleb J. Raiduri ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Tema maakohtu istungil antud ütlustest nähtub pigem laveeriv kaitsepositsioon, kus ta mäletab teatud asjaolusid väga selgelt, samas teise endale selgelt kahjulike asjaolude osas on tema mälupilt hägune. Seega asus maakohus seisukohale, et J. Raiduri ütlused on suures osas ebausaldusväärsed. Tema ütlusi tuleb pidada ennastõigustavaks, kuivõrd need on pigem antud soovist pääseda võimalikust karistusest ning need on lükatud ümber teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 2 3.
10. Maakohtu hinnangul on tõendite omavahelisse konteksti seadmisel selge, et punast värvi Rimi silti kandev kott, mille J.M. gi ema K. Raidurile üle andis ja mis M.M. i poolt juhitud sõiduautost VW K. Raiduri kinnipidamisel leiti ja milles sisaldus rohelist värvi taimne aine, kuulus J. Raidurile ja see pidi K. Raiduri käest jõudma tagasi J. Raiduri kätte. On tõendamist leidnud, et J. Raidur suhtles K. Raiduri ja J.M. ega nimetatud koti üleandmise teemadel. J. Raiduri, K. Raiduri ja J.M. e suhtluse pinnalt ei ole kahtlust, et K. Raidur teadis, et punases Rimi poekotis olev narkootiline aine kuulub J. Raidurile. 3.
11. Kahtlus puudub selles, et J. Raidur ja K. Raidur olid mõlemad koti sisust teadlikud. Puudub igasugune mõistlik seletus, et kui kotis tõesti oleksid olnud riided, näiteks lasteriided, palub J. Raidur K. Raiduril võtta J.M. e käest ära oma „tööriistad“, mitte riided. Samuti viitab J. Raiduri üldine suhtluslaad nii K. Raiduri kui ka J.M. ega, et koti sisu ei olnud legaalset laadi, kuivõrd koti sisu neis vestlustes üheselt ei mainita. Lisaks kinnitab koti ebaseaduslikku sisu see, et J. Raidur tahab koti sisu ja selle liigutamise teemadel suhelda privaatselt, st veebikeskkonnas Viber, mis on tema sõnul turvaline, kuna see krüptib kogu vestluse ja kirjavahetuse. 3.
12. Maakohtu hinnangul näitavad just J. Raiduri istungil antud ütlused kõige ilmekamalt, et koti sisu, millest J. Raidur teadlik oli, kuulus talle ja oli talle tähtis. Samuti nagu oli koti temani jõudmine talle oluline. Kuigi J. Raiduri väidete kohaselt oli kott ebaoluline ning talle tähtsusetu, tegi ta ikkagi pingutusi selle temani tagasi jõudmiseks, kasutades selleks „autoriteeti“, lubades asjade äraviimisel mitte võlgu jääda. Selliste jõupingutuste ja lubaduste tegemine, nagu nähtub antud ütlustest ja ka vaadeldud telefonisuhtlustest, ei ole aga kuidagi loogiline olukorras, kus kott ei oma J. Raidurile endale mingit tähtsust või ei kuulu talle. 3.
13. Maakohus ei nõustunud kaitse väitega, et asjas ei ole tuvastamist leidnud, kuidas ja kuna taimne puru punasesse Rimi kotti jõudis. Kohus ei nõustunud J. Raiduri kaitsepositsiooniga, et keegi, kas siis J.M. gi või keegi kolmas isik, asendas Rimi kotis olnud riided sealt hiljem leitud taimse puruga. Maakohtu hinnangul on sellised kaitse väited ainetud, kuivõrd puudub mõistlik selgitus, miks oleks pidanud J.M. gi või keegi teine koti originaalsisu, st seal väidetavalt olnud riided või ka „tööriistad“, asendama sealt hiljem leitud taimse puruga. J. Raidur ega tema kaitsja ei ole teinud ühtegi viidet, mis oleks olnud J.M. e või kellegi kolmanda isiku huvi sellise vahetuse tegemiseks. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et tegemist on kaitse tõendamata hüpoteesiga. Maakohus selgitas, et kuivõrd J. Raiduri aktiivne kaitsetaktika koosneb kahest põhilisest võimalikust asjade käigust - koti tuttava/sõbra poolt üleandmisest või selle sisu vahetamisest oleks tulnud J. Raiduril ära näidata isik, kes talle RIMI koti üle andis või siis tuua välja, mis oleks olnud J.M. e või kellegi kolmanda isiku motiiv koti originaalsisu vahetamiseks. Seda J. Raidur aga teinud ei ole. Seega puudub nende J. Raiduri poolt välja toodud ja tema aktiivse kaitsetaktika osaks olevate väidete pinnalt võimalus antud hüpoteese kõrvaldamata kahtlustena süüdistatava kasuks tõlgendada. 3.
14. J. Raidur ja tema kaitsja on viidanud, et J. Raidurile esitatud süüdistuse põhjendatuse, st RIMI kotis olnud aine temale kuulumise, seab kahtluse alla asjaolu, et J. Raiduri DNA-d ei ole RIMI kotilt tuvastatud. Maakohtu hinnangul ei ole siiski võimalik sellest teha järeldust, et antud taimne puru ei kuulunud J. Raidurile või et K. Raidur ega J. Raidur ei olnud teadlikud koti sisust. Maakohus selgitas, et isikute vaheline suhtlusstiil viitab sellele, et nad olid koti sisu ebaseaduslikkusest teadlikud. Eelnevat kinnitab ka K. Raiduri poolt tema kinnipidamisel R.K. ale avaldatu: K. Raidur teadis koheselt pärast koti avamist R.K. ale öelda, et kotis võib olla narkootiline aine. Lisaks täpsustas K. Raidur tema kinnipidamisel, et RIMI koti sees olev aine on SPICE. Lisaks eelnevale, arvestades asjaolu, et olukorras, kus narkootilise aine käitlemisega tegelevatele isikutele peaks olema üldteada, et sellistes olukordades teostatakse erinevaid ekspertiise, näiteks DNA-ekspertiis, on igati loogiline, et narkootiliste ainete käitlemisega tegelevad isikud kasutavad ainega toimetamisel, muuhulgas pakendamisel, nende DNA3 proovide võtmist ja asjaga seostamist raskendavaid meetmeid. Ilmselgelt on kõige vähem ressurssi nõudvaks meetmeks kaitsekinnaste kasutamine. 3.
15. Arvestades kohtupraktikat ning asjaolu, et käesolevas asjas on K. Raiduri kinnipidamisel kätte saadud narkootiline aine, millest taimne puru massiga 3137,11 grammi sisaldas ABCHMINACA-t (N-[(1S)-1-(aminokarbonüül)-2-metüülpropüül]-1-(tsükloheksüülmetüül)-1Hindasool-3-karboksamiid), samuti võttes arvesse, et kohtule esitatud ja eelnevalt analüüsitud ekspertiisi akti nr 15E-LÕX0154, mille kohaselt piisab kümnele inimesele narkootiliseks joobeks puhta ainena 5-10 ja keskmiselt 7,5 mg-st AB-CHMINACA-st ning taimse puruna või sigaretina 5-10 ja keskmiselt 7,5 g-st, ei ole Maakohtu hinnangul kahtlust, et käesoleval juhul on tegemist narkootilise aine suure kogusega. Arvestades, et RIMI kotist leitud 3137,11 grammi ehk natuke üle 3 kilo taimepurust sisaldas AB-CHMINACA-t, ei ole kahtlust, et isegi juhul, kui taimepurule oli lisatud ballastainet, jäi aine kontsentratsiooniaste sellisesse vahemikku, et on täidetud KarS § 184 lg 2 p 2 normatiivne tunnus ehk suur kogus. 3.
16. Riikliku süüdistaja poolt maakohtule esitatud J. Raiduri välisriigi, s.o Soome karistatuse andmetest nähtub, et J. Raiduri Soome vanglast tingimisi vabaduse alguseks oli 08.12.2014 (I kd, lk 198-211, s.o koos tõlgetega). Väidetava peo ja selle toimumise kuupäeva kohta puuduvad peale J. Raiduri ütluste igasugused tõendid. Maakohus pidas selliseid ütlusi J. Raiduri tõendamata väideteks, st tema aktiivse kaitsetaktika osaks, mille kontrollimiseks ei ole J. Raidur taaskord andnud ühtegi võimalust, kuigi tal oleks olnud võimalik taotleda nende isikute tunnistajatena üle kuulamist, kellega ta pidu pidas või seal peol lävis. Maakohtu hinnangul on J. Raiduri poolt 10.12.2014 kuupäeva nii selge mäletamine ja koti sellel kuupäeval saamine seletatav ka teise ning eluliselt usutavama asjaoluga - nimelt J. Raiduri sooviga näidata, et ta sai nimetatud narkootilist ainet sisaldanud koti enda valdusesse enne nimetatud aine keelatud ainete nimekirja kandmist. Asjaolu, et just see on põhjus, miks J. Raidur nii täpselt 10.
17. kuupäeva mäletab, kinnitab see, et J. Raidur, kes enda sõnul oli otsustanud pärast viimast vangistusest vabanemist kriminaalse eluviisiga lõpparve teha ja selle saavutamiseks otsustanud varasema suhtlusringkonnaga suhted katkestada, peaks antud olukorras mäletama suhteliselt täpselt ka üht teist kuupäeva. Nimelt enda uut vangistust. Seda J. Raidur aga ei mäletanud, märkides ütlustes vaid, et ta „kukkus kinni“ ja oli Soomes eeluurimise all kuni märtsikuuni. „Kinni kukkumine“ võis tema sõnul toimuda jaanuari lõpus. Eeltoodu näitab, et RIMI kotist hiljem tuvastatud narkootilise aine omandamine toimus ajal, mil see oli juba keelatud ainete nimistusse kantud. 3.
18. Karistuse osas märkis maakohus järgnevat. J. Raiduri suhtes ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. J. Raidur ei ole ennast süüdi tunnistanud ega toimunu osas kahetsust avaldanud. Ta on kohtuliku uurimise ajal üritanud enda vastutust minimeerida ja jätta endast muljet kui pahaaimamatust kannatanust. J. Raidurit on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Maakohtu hinnangul iseloomustavad Soome Vabariigis tehtud otsustused J. Raidurit ja tema suhtumist õiguskorda, näidates Eesti Vabariigis kohaldatud karistuste ja talle antud võimaluste taustal ilmekalt, et J. Raidur ei ole varasematest karistustest ja talle antud võimalustest õigeid järeldusi teinud. Vastupidi, J. Raidur on jätkanud kuritegelikku eluviisi, eirates sellega ühiskonnas kehtivaid reegleid ja norme. Seega, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, J. Raiduri suhtumist toimepandusse ning õiguskorra kaitsmise huvisid, asus maakohus seisukohale, et J. Raidurit tuleb karistada natuke alla sanktsiooni keskmise määra. Kuivõrd maakohus on lugenud J. Raiduri poolt KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tõendatuks ning mõistnud süüdistatavatele karistuse, puudub alus J. Raiduri kaitsja taotluse rahuldamiseks ning J. Raidurile süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks, kuna ei esine SKHS § 5 sätestatud aluseid. 3.
19. Maakohus jättis rahuldamata ka kaitsja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kaitsja hinnangul tuleks

§ 199

, § 200 ja § 274 tunnistada põhiseaduse 4 vastaseks osas, milles need ei võimalda kriminaalmenetluse alustamata jätmist või selle lõpetamist olukorras, kus narkootilise aine valdamise ajal kantakse aine keelatud ainete nimekirja, s.o sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 lisasse 1, välistades isiku õiguspärase käitumise võimaluse. Kaitsja taotluse lahendamisel juhindus maakohus Riigikohtu juhendmaterjalis märgitust. Kriminaalmenetluses on tõendatud, et J. Raidur omandas narkootilise aine ajal, millal see oli juba sotsiaalministri määruse lisasse kantud, s.t ajal, kui aine oli juba keelatud. Lisaks sellele märkis maakohus, et asjas ei ole ühtegi reaalset viidet, peale kaitsja püstitatud hüpoteetilise väite, sellele, et J. Raidur oleks soovinud illegaalset ainet politseile üle anda, kuid ei teinud seda vaid võimaliku karistuse kartuses. Kaitsja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest isegi kui seaduses oleks sätestatud otsesõnu võimalus keelatud aine üleandmiseks, ei ole asjas ühtegi viidet sellele, et J. Raiduri tahe oleks vastava regulatsiooni olemasolul olnud suunatud keelatud aine üleandmisele. Kaitsja apellatsioon ja vastused esitatud apellatsioonile 4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja B. Sisask, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning J. Raiduri õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. Lisaks taotleb kaitsja

§ 199

lg 1 tunnistamist Põhiseaduse vastaseks osas, kus see ei näe ette menetluse mittealustamise alust juhuks, mil isik ise narkootilisest ainest vabatahtlikult teada annab, selle loovutab või muul viisil soovib sellest vabaneda. Lisaks taotleb kaitsja alternatiivselt menetluslike eelduste olemasolul maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonis palutakse rahuldada J. Raiduri taotlus talle süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning palutakse jätta kõik menetluskulud riigi kanda. Lisaks eelnevale taotleb kaitsja PPA-d kohustama vastama J. Raiduri kaitsja 15.01.2016 teabenõudele kriminaalasjas 1-15-10692 ning võtta teabenõude vastus kriminaalasja juurde. 4.1. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 järgi, mis omakorda viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

Maakohus jättis arvestamata kõik kaitsja väited ning kuna kohus ei ole hinnatud kaitseargumente, ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. 4.

1. Apellant on seisukohal, et kaitsjale piisava ettevalmistusaja mittetagamise ja kaitsja poolt maakohtule alternatiivse arutamisplaani väljapakkumise rahuldamata jätmisega on rikutud J. Raiduri õigust efektiivsele kaitseõigusele. Apellant rõhutab, et kaitse ettevalmistamine ei tähenda ainult seda, et kaitsja on tuttav õigusnormide ja konkreetse kriminaalasja materjaliga, vaid efektiivne kaitse sünnib eelkõige koostöös kaitsealusega. 4.
2. Apellandi hinnangul on maakohus otsuse tegemisel lubamatult tuginenud tunnistaja J.M. e ütlustele. J.M. e ütlused ei ole lubatavaks tõendiks, kuna enne ütluste andmist ei hoiatanud maakohus tunnistajat vastavalt

§ 2871lg-le 4, mistõttu tunnistaja on jäänud nõuetekohaselt rakendamata.

Tunnistajat ei ole võimalik rakendada tagasiulatuvalt, nagu maakohus antud juhul tegi. Ka vastavalt Riigikohtu praktikale on selline tõend kogutud kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes (nt 3-1-1-73-15). 4.

1. Maakohus on lubamatult tuginenud K. Raiduri ütlustele. Kohtuliku uurimise käigus avaldati kaitsjate vastuväidetele vaatamata K. Raiduri kohtueelses menetluses antud ütlused tl 75-78, 136-138 ja 143-145 puutuvalt narkootilise aine episoodi KarS § 184 lg 2 p 2, kuna K. Raidur keeldus kohtumenetluses ütluste andmisest. K. Raiduri eelviidatud kohtueelse menetluse ütlusi ei saa tõendina kasutada, kuna need ütlused on vähemalt osaliselt antud J. Raiduri vastu. Samas ei nähtu K. Raiduri kohtueelse menetluse ütluste protokollidest, et teda oleks teavitatud õigusest mitte anda ütlusi lähedase isiku vastu. Seega ei ole K. Raidurit tema ülekuulamisel nõuetekohaselt rakendatud ja tegu on lubamatute tõenditega. Isegi kui nõustuda, 5 et K. Raiduri kohtueelsed ütlused on lubatavad, tuleb need vastuolude tõttu lugeda ebausaldusväärseks. 4.
2. Apellandi hinnangul ei ole usaldusväärsed ka tunnistaja R.K. a ütlused, kuna tunnistaja on 13.05.2015 kinnipidamisprotokolli allkirjastades kinnitanud enda ütlustega vastuolus olevat informatsiooni. Tunnistaja ütlused on vastuolus M.M. i ütlustega M.M. i ja K. Raiduri kinnipidamise osas. Apellant leiab, et politseipatrullil puudus õigus sõiduki kinnipidamiseks. M.M. i ja K. Raiduri ütluste kohaselt ei kontrollinud politsei turvavöö kinnitatust ja seda ei olnud võimalik auto toonitud tagaklaasist näha. Politseiametnik ei hinnanud ohtu korrakaitseseaduse § 5 järgi objektiivselt. 4.
3. Apellant, lähtudes sellest, et kohus peab tagama kriminaalmenetluses poolte võrdsuse võistlevuse põhimõtte ideena ning sellest, et apellandi praktikas on lugematul hulgal kriminaalasju, mille raames ei ole menetleja näinud seadusevastasust selles, et patrullileht kriminaaltoimikusse lisada, taotles maakohtult PPA-lt teabenõude täitmist kohtu palvel. Maakohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata, viidates, et kohtul on piisavalt materjale asja lahendamiseks. 4.
4. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et J. Raidur oli teadlik vaidlusaluse koti sisust. Maakohtu põhjendused selles osas on selgelt kantud soovist näidata isikut süüdiolevana. Asjaolu, et J. Raidur on J.M. giga vestelnud ka tööriistade teemal, ei lükka ümber seda, et J. Raidurile teadaolevalt olid kotis lasteriided. Maakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis seoks vaidlusaluse koti ja tööriistad. Maakohtu poolt tõendite hindamine ja neist järelduste tegemine on äärmiselt selektiivne, mistõttu on kaitsja hinnangul rikutud ka tõendite hindamise üldpõhimõtteid. Kohtu viidatud põhjendused ja jõudmine J. Raiduri ütluste ebausaldusväärsuseni ei ole jälgitavad. Ka on väärad maakohtu järeldused nagu oleks kaitsja väitnud, et keegi on vahepeal vahetanud ära koti sisu. 4.
5. Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud narkootilise aine kogust ning on narkootilise aine suure koguse tuvastatuks lugemisel tuginenud lubamatule tõendile. Nimelt on antud kriminaalasjas teostatud narkootilise aine ekspertiis 04.06.2015, mille käigus aga ei saanud ekspert määrata narkootilise aine protsentuaalset sisaldust sertifitseeritud etalonaine puudumise tõttu. Maakohtu kohtulikul uurimisel taotles prokuratuur täiendava, süüdistusaktis nimetamata tõendina vastu võtta 24.08.2015 ekspertiisiakti nr 15E-LÕX0154, mis on tehtud konkreetsesse kriminaalasja mittepuutuva kriminaalasja raames. 4.
6. Apellant juhib tähelepanu, et süüdistusaktis on koti saamise aja kohta märgitud “tuvastamata ajal”. Esiteks on pelgalt juba “tuvastamata aeg” viide süüdistuse konkretiseerimatusele ja kaitseõiguse rikkumisele. Teiseks on maakohus lubamatult mööda vaadanud sellest, et süüdistuses kirjeldatud narkootiline aine muutus ebaseaduslikuks ehk kanti keelatud ainete nimekirja alates 15.12.
7. See asjaolu toob apellandi hinnangul kaasa vajaduse esitada süüdistus võimalikult kõrge täpsusastmega. Apellant leiab, et kui küsimuse all on mõnes päevas arvutatav ajavahemik, millest sõltub teo kriminaliseeritus, on oluline süüdistuses ära näidata koti omandamise päev, mitte heita J. Raidurile ette vigast aktiivset kaitset. Maakohus, aktsepteerides süüdistuse konkretiseerimatust teo toimepanemise aja osas ning pidades vajalikuks J. Raiduril esitada täiendavaid tõendeid koti saamise aja kohta, on rikkunud kaitseõigust ja süütuse presumptsiooni. 4.
8. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb J. Raidurile mõista karistuseks just 7 aastat vangistust. Maakohus on nentinud üksnes KarS § 56 lg-s 1 märgitut, kuid sisuline analüüs nende osas puudub. Maakohus arvestas isiku karistatust Soomes, kuid apellandi hinnangul ei iseloomusta see J. Raiduri suhtumist õiguskorda. Soome kohtulahend peaks enne arvesse võtmist läbima tunnustamise. Lisaks on mõistetud karistus põhjendamatult range ja ei ilmne, miks mõisteti K. Raidurile oluliselt erinev karistust sarnastel alustel. 4.
9. Maakohus jättis alusetult algatamata kaitsja poolt taotletud põhiseaduslikkuse järelevalve 6 menetluse, kuna on ebaõigesti leidnud, et J. Raidur omandas koti ajal, mil sellest leitud aine oli keelatud. Apellandi hinnangul, hüpoteetilises olukorras, kus J. Raidur oleks ka teadnud, mis vaidlusaluses kotis on, ei olnud aine omandamine 2014 detsembri esimeses pooles karistatav. Oluline on see, et isikul ei ole pärast narkootilise aine ebaseaduslikuks muutumist võimalust seaduspäraselt käituda, kuna juba narkootilise aine valdamise fakt on karistatav, rääkimata selle äraviskamisest. Erinevalt

§ 199

lg 1 p 7 võib näiteks ebaseaduslikult relva valdav isik selle vabatahtlikult loovutada, mis on kriminaalmenetluse alustamata jätmise eeldus. Apellant leiab, et maakohus peaks antud asjas lõpetama menetluse

§ 274lg 1 alusel.

Põhiseadusvastane on

§ 199

lg 1 osas, kus see ei näe ette menetluse mittealustamise alust juhuks, mil isik ise narkootilisest ainest vabatahtlikult teada annab, selle loovutab. Samuti on põhiseadusvastane

§ 274

lg 1 osas, kus see ei loetle seda

§ 199lg-s 1 kirjas mitteolevat punkti.

4.12. Apellant vaidlustab DNA ekspertiisi kulu summas 598,50 eurot J. Raiduri kanda jätmises. Arvestades

§ 180

lg 1, § 175 lg 1 p 3, § 105 lg 1 ja RKKK lahendit 3-1-1-121-13, leiab apellant, et kuna DNA ekspertiis määrati menetleja tõendamishuvist lähtudes ja sealjuures ilma J. Raiduri isikuta lähteülesandes, s.o ekspertiisimääruses, on põhjendamatu jätta ekspertiisikulu J. Raiduri kanda, kui tema DNA-d vaidlusaluselt kotilt ei leitudki. 4.

1. Kaitsja esitas maakohtus taotluse J. Raidurile süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Maakohus ei ole nimetatud taotlust oma 10.06.2016 otsuse resolutsioonis lahendanud.
2. Oma seisukohad esitas ka süüdistatav J. Raidur, kes nõustub kaitsja apellatsioonis märgituga. J. Raidur leiab, et kui ringkonnakohus peaks jõudma samale tulemusele nagu maakohus, siis tuleb karistuse kandmise aega arvestada alates päevast, kui teda Soome Vabariigis Euroopa vahistamismääruse alusel vahistati ja karistuse kandmise kohaks tuleks märkida Soome Vabariik, sest teda võeti Soome Vabariigis Eesti taotlusel vahi alla ja loovutati eeldusel, et karistamisel kannatab ta karistuse Soomes.
3. Tartu Ringkonnakohtu 10.08.2016 määrusega võeti süüdistatav J. Raiduri kaitsja apellatsioon menetlusse ning anti menetluse pooltele õigus esitada oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi kuni 26.08.
4. Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha ringkonnaprokurör, kes vaidleb vastu J. Raiduri kaitsja esitatud apellatsioonile ning palub jätta nimetatud apellatsioon rahuldamata. 6.
5. Prokurör leiab, et süüdistatava kaitsjale oli piisavalt tagatud kaitse ettevalmistamise õigus, mis ei hõlma ainuüksi kaitsja poolt süüdistatavaga kokkusaamise aega, vaid eelkõige kaitsja enda poolt kohtuistungiks ettevalmistamist. J. Raiduri kaitsjale oli tagatud õigus kohtuda oma kaitsealusega Eestisse loovutamise perioodil. Kohtueelse menetluse lõpul ei esitanud J. Raidur ega tema kaitsja ühtegi taotlust menetluse täienduseks või loovutamisaja pikendamiseks ega vaielnud eelistungil vastu prokuröri ettepanekule kohtuliku uurimise järjekorra osas. Alates 18.05.2016 kuni 23.05.2016 alanud kohtuistungini oli kaitsjal 3 tööpäeva aega oma kaitsepositsiooni kooskõlastamiseks kaitsealusega. 6.
6. Põhjendatud ei ole kaitsja väide, et maakohus on jätnud arvestamata kõik kaitsjapoolsed väited, kuna otsuses on ümber lükatud kõik J. Raiduri ja tema kaitsja väited. 6.
7. Käesolevas kriminaalasjas küsitleti tunnistajat J.M. gi maakohtus, kuid kohus ekslikult jättis teda eelnevalt hoiatamata vale ütluse eest järgnevast karistusest. Kohe peale tunnistaja küsitlemist kutsuti J.M. gi tagasi kohtuistungile ning tema suhtes rakendati hoiatus ja võeti selle kohta allkiri, mille järgselt kinnitas tunnistaja, et see, mis ta rääkis, on tõde ja ta jääb selle juurde. 7 6.
8. Puutuvalt K. Raiduri poolt kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina arvestamisse, ei saa nõustuda apellandi arvamusega, et kuna vähemalt osaliselt on need antud J. Raiduri vastu ning teda polevat teavitatud

§ 71lg 2 p 1 sätestatud õigusest, siis ei saa neid tõendina kasutada.

K. Raidurit kuulati kohtueelses menetluses kahtlustatavana, seega oli tal õigus keelduda ütluste andmisest nii enda, kui ka lähedase isiku vastu. Nimetatud õigus oli K. Raidurile teada, kuid kohtueelses menetluses ta seda ei kasutanud, vaid soovis ütlusi anda. 6.5. Puutuvalt kaitsja arvamusse, et K. Raiduri kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel tulnuks täiendavalt lähtuda

§ 291lg 2 sätestatust, leian, et apellant on ekslikult tõlgendanud menetlusnorme.

Süüdistatava varasemate ütluste kasutamist ristküsitlemise võimaluseta käsitleb

§ 294

ning selles puuduvad viited teistele erinormidele, sealhulgas deponeeritud ütluste esitamise reeglitele. 6.

1. Erinevalt apellandi arvamusest leiab prokurör, et ka tunnistaja R.K. a ütlused on usaldusväärsed ja ei ole vastuolulised. R.K. a politseipatrullina omavatest õigustest ja kohustustest rääkis prokurör oma süüdistuskõnes, viidates vastavatele seadustele. 6.
2. Puutuvalt apellandi poolt täiendava tõendi taotlemisse PPA-lt viidatakse vastuväidetes

§ 297

lg-le 2, mille kohaselt peab kohtumenetluse pool põhjendama, miks ta ei ole nende kogumist varem taotlenud. J. Raiduri kaitsja ei ole põhjendanud, miks ta ei ole varem nõudnud selle tõendi esitamist. Selle tõendi vajadusest on kaitsja esmakordselt maininud alles eelistungil, kus selgus, et ta tegi päringu selle tõendi saamiseks PPA Lõuna prefektuuri vahetult enne eelistungit. Kohtueelses menetluses ega

§ 224korras ei ole kaitsja taolist taotlust esitanud.

6.8. Apellandi alternatiivne taotlus lõpetada menetlust

§ 274

lg 1 alusel ei kuulu rahuldamisele, kuna seda saab teha vaid

§ 199

lõike 1 punktides 2-6 sätestatud kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel. Käesolevas kriminaalasjas sellist asjaolu ei esine. Samuti ei tuvastanud maakohus

§ 274

lg 1 sätestatud normi põhiseadusvastasust, kuna Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuvuse peamiseks kriteeriumiks vaidlusaluse normi otsustavus asja lahenduskäigu määramisel. Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Käesolevas kriminaalasjas sellist asjaolu ei esinenud ning maakohus on seda piisavalt põhjendanud. 6.9. Samuti ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, milles ta ei pea õigeks resolutiivosas seisukoha avaldamata jätmist tema taotluse osas J. Raidurile süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

§ 313

lg 1 p 121 ja § 314 p 6 kohaselt tuleb kohtuotsuse (nii süüdimõistva kui õigeksmõistva kohtuotsuse) resolutiivossa märkida otsus taotluse kohta hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine seaduse kohaselt. Maakohus on õigustatult märkinud, et kuivõrd maakohus on lugenud süüdistatavate poolt, s.h J. Raiduri poolt KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tõendatuks ning mõistnud süüdistatavatele karistused, puudub alus J. Raiduri kaitsja taotluse rahuldamiseks ning J. Raidurile süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks, kuna ei esine SKHS § 5 sätestatud aluseid. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni ja vastustega apellatsioonile, asub seisukohale, et maakohtu otsus tuleb J. Raiduri süüdi tunnistamises ja karistamises jätta muutmata, kuid tuleb tühistada osas, millega J. Raiduri suhtes jäeti tõkendina vahistamine endiseks ja muuta tuleb otsuse põhiosa, jättes tõendina välja tunnistaja J.M. e ütlused. Ringkonnakohus ei korda üle maakohtu otsuse kõiki põhjendusi, vaid vastab apellatsioonides esitatud olulisematele väidetele. 8
2. Ringkonnakohus, uurides kohtutoimiku materjale, on seisukohal, et maakohus võttis juba otsuse koostamisel muuhulgas arvesse kaitsja väiteid ja hindas neid igakülgselt kogumis teiste tõenditega ning maakohtu otsus on objektiivsele kõrvaltvaatajale jälgitav. Kohtu siseveendumuse kujunemine on loogiline ja arusaadav. Maakohus pole rikkunud kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet ega süüdistatava kaitseõigust.
3. Maakohtu istungi protokollidest nähtub, et kaitsja B. Sisask osales menetluses sisuliselt, esines professionaalselt ning kaitses oma kaitsealuse huvisid igakülgselt. Seetõttu on täiesti paljasõnalised ning ainetud kaitsja apellatsioonis esitatud väited võistlevuse põhimõtte rikkumise ja süüdistatava kaitseõiguse rikkumise kohta maakohtus. Apellatsioonikohus on seisukohal, et kaitsjale oli kaitseõiguse teostamiseks tagatud piisav ettevalmistusaeg ning ka maakohtu istungite protokollidest nähtub, et B. Sisask on kaitseülesandeid täitnud professionaalselt ja igakülgselt. Süüdistatava kaitseõigus oli tagatud. Ringkonnakohtu hinnangul oli B. Sisask maakohtu menetluses tuttav asjassepuutuvate õigusnormidega ja ka konkreetse kriminaalasja materjalidega ning tal oli küllaldaselt aega välja kujundada kaitsetaktika kaitsealusega. Eelnevat tõendab asjaolu, et kaitsja suutis kõrgel tasemel osaleda tõendite uurimises, esitada asjakohaseid vastuväiteid ning kohtuvaidluse ajaks oli kohtule arusaadav, millisel positsioonil on kaitsja ja prokurör. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul ainetu kaitsja apellatsioonis esitatud väide, nagu ta ei oleks suutnud efektiivselt kaitseõigust teostada. Maakohtu istungite protokollidest on selgelt näha, et kaitsja suutis oma kaitsealuse õigusi efektiivselt kaitsta. Kaitsjal oli kaitsealusega võimalik olla ühenduses, muu hulgas sidevahendite vahendusel, samuti loovutamismenetluse ajal, ning kujundada välja professionaalne kaitsetaktika, mis leidis väljundi maakohtus toimunud võistlevas kriminaalmenetluses.
4. Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsiooni seisukohaga, et maakohus on otsuse tegemisel lubamatult tuginenud tunnistaja J.M. e ütlustele. J.M. e ütlused ei ole lubatavaks tõendiks, kuna enne ütluste andmist ei hoiatanud maakohus tunnistajat vastavalt

§ 2871lg-le 4, mistõttu jäi tunnistaja nõuetekohaselt rakendamata.

Tunnistajat ei ole võimalik rakendada ka tagasiulatuvalt, sest see oleks vastuolus menetlusseadustikuga ning Riigikohtu praktikaga.

§ 2871

lg 3 sätestab, et ülekuulamise algul tutvustab kohus tunnistajale ütluste andmisest keeldumise seaduslikke aluseid, selgitab, et kohtus peab rääkima tõtt, ning võtab tunnistajalt selle kohta allkirja.

§ 2871

lg 4 sätestab, et kohtunik hoiatab neljateistaastast või vanemat tunnistajat, et seadusliku aluseta ütluse andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest karistatakse teda kriminaalkorras. Samuti on Riigikohus lahendis 3-1-1-72-07 p-s 8 asunud seisukohale, et süüteomenetluses saab isiku karistamine tulla kõne alla üksnes siis, kui süütegu on tuvastatud seaduslike tõendite abil. See tähendab seda, et nimetatud tõendid on lubatud ja nende kogumisel ei ole oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt saadud ütlus ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt menetlusõigust. Maakohtu 27.05.2016 istungi protokollist (kd III, lk 158-160) nähtub, et tunnistaja J.M. ele ei ole enne ristküsitlust selgitatud ütluste andmisest keeldumise seaduslikke aluseid ja selgitatud, et kohtus peab rääkima tõtt, ning võetud selle kohta allkiri ja lisaks eelnevale ei hoiatatud J.M. gi seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest. Alles pärast ristküsitlust ning vaheaja tegemist selgitati J.M. ele õigused

§ 71

järgi ja hoiatati kriminaalvastutuse eest seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumise ning teadvalt valeütluste andmise eest. Lähtudes eelnevast, on apellatsioonikohus seisukohal, et tunnistaja J.M. gi ei rakendatud kohtu poolt enne ülekuulamist kriminaalmenetlusseadustiku kohaselt ning seetõttu tuleb J.M. gi ütlused kui seadusega vastuolus olev tõend kohtuotsuse tegemisel kõrvale jätta. Maakohus on kohtuotsuse tegemisel J.M. e ütlustele tuginedes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses.

Vastavalt

§ 341

lg-le 3 saab 9 ringkonnakohus käesoleval juhul selle rikkumise ise kõrvaldada ning puudub alus saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Seega, käesoleval juhul jätab ringkonnakohus kohtuotsust tehes J.M. e ütlused, kui lubamatud tõendi, kõrvale ja muudab sellega maakohtu otsuse põhiosa

§ 337lg 1 p 3 mõttes.

Samas asub kohus seisukohale, et J.M. e ütlustele mittetuginemine ei muuda valeks maakohtu otsuse resolutsiooni põhiosa J. Raiduri süü küsimuses. J. Raiduri süü on tõendatud ka teiste tõenditega, millede analüüsil on maakohus otsuses põhjalikult peatunud ning mida apellatsioonikohus kõiges kordama ei hakka.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus on lubamatult tuginenud K. Raiduri ütlustele. Kohtutoimiku materjalidele tuginedes on K. Raidur üle kuulatud kahtlustatavana. Talle on selgitatud õigust keelduda ütluste andmisest. K. Raidur on allkirjaga kinnitanud oma õigustest arusaamist (kd II, lk 114-123). Muuhulgas tähendab vastav õigus keelduda ütluste andmisest mistahes asjaolude või isikute kohta. Kuna K. Raidur otsustas rääkida ja anda ka informatsiooni J. Raiduri kohta, siis on need ütlused tõendina arvestatavad ja lubatavad. K. Raiduri ütlused ei ole ringkonnakohtu hinnangul ebausaldusväärsed ning seetõttu on kohtuotsuse tegemisel arvessevõetavad. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul isikulisi tõendeid analüüsinud igakülgselt ja põhjalikult ning kohtu arutluskäik on jälgitav ning ringkonnakohus ei pea siinkohal vajalikuks maakohtu analüüsi isikuliste tõendite osas üle korrata.
2. Ringkonnakohus ei nõustu samuti kaitsja väitega, et R.K. a ütlused on ebausaldusväärsed. Tõendite põhjal on võimalik tuvastada, et R.K. a ütlused haakuvad teiste tõenditega ning ametiülesannete täitmisel ja kohtus ütluste andmisel ei ole kerkinud esile olulisi vastuolusid, mis viitaks tõendi ebausaldusväärsusele. Kõigepealt märgib ringkonnakohus et R.K. al oli õigus M.M. i poolt juhitav auto kinni pidada, et kontrollida turvavöö kasutamist. R.K. al oli ka õigus juhtida tähelepanu talle kahtlasena tundunud RIMI kotile ning paluda selle sisu ettenäitamist. R.K. a ei rikkunud ringkonnakohtu hinnangul selliselt toimides seaduse nõudeid, jäädes selle juures märkimisväärselt viisakaks ning delikaatseks, järgides KorS §-des 5 lg-tes 6, 7; § 7 p-des 1-3; § 8, § 9, § 10 lg 1; § 11 lg 1 sätestatud nõudeid. R.K. a tegevuse otsesed õiguslikud alused tulenevad järgnevatest õigusaktidest. Politsei- ja piirivalveseaduse (PPVS) § 3 lg 1 p 9 sätestab, et politsei ülesanneteks on muuhulgas teistest seadustest tulenevate ülesannete täitmine. Liiklusseaduse (LS) § 193 lg 1 sätestab, et liiklusjärelevalvet teostavad muuhulgas politseiametnikud ja abipolitseinikud. LS § 195 p 2 sätestab, et liiklusjärelevalve teostaja on kohustatud kontrollima seadustes või seaduste alusel kehtestatud liiklusalastest nõuetest kinnipidamist, tõkestama liiklusalaste nõuete rikkumise ja selgitama välja õigusrikkujad. LS § 1961 lg 1 sätestab, et politseiametnik või abipolitseinik võib liiklusjärelevalve teostamiseks kohaldada muuhulgas KorS §-des 30, 45 ja 49 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. KorS § 30 lg 1 sätestab, et politsei võib isiku peatada ja teda küsitleda, kui on alust arvata, et isikul on ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalikke andmeid, ning selle ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine küsitleva korrakaitseorgani pädevuses. Vahemärkusena olgu lisatud, et PPVS § 3 lg 1 p 1 alusel on politsei ülesanneteks muuhulgas KarS
3. peatükis sätestatud süütegude ennetamine. KarS
4. peatükk loetleb rahvatervisevastased kuriteod, mille alla kuuluvad ka narkootikumidega seotud süüteod (
5. ptk
6. jagu), muuhulgas ka KarS § 184 sätestatud kuritegu. KorS § 45 lg 1 sätestab, et politsei võib anda sõiduki- või maastikusõidukijuhile käega, sauaga, helkurkettaga või alarmsõiduki valgusseadme või valjuhääldi abil liiklusseaduses kehtestatud korras märguande sõiduki või maastikusõiduki peatamiseks, kui see on vajalik ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. KorS § 49 lg 1 p-d 4 ja 7 sätestavad, et politsei võib valdaja nõusolekuta kontrollida muuhulgas meeleliselt vallasasja, sealhulgas avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi, kui on alust arvata, et selles on asju, mida 10 võib käesoleva seaduse või muu seaduse alusel võtta hoiule, hõivata või konfiskeerida; see on vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, ning selliste nõuete täitmise kontrollimine on vallasasja läbi vaatava korrakaitseorgani pädevuses. Asjaolu, kuidas olid R.K. a ülesanded konkreetselt patrullimisel asutusesiseselt reguleeritud, ei oma käesoleval juhul tähtsust, sest R.K. a täitis töökohustusi seaduste alusel ja korras. R.K. a ütlustest tuleneb, et ta võis näha turvavöö mittekasutamist muuhulgas siis, kui M.M. i juhitav sõiduk sõitis patrullautost mööda (kd III, lk 161). Kaitsja väide, et M.M. i poolt juhitud sõiduki tagaklaasid olid toonitud, ei oma tähtsust, sest turvavöö kinnitamist või mittekinnitamist näebki kohtu hinnangul tõenäoliselt küljeknast või vilunud nägemise korral ka läbi toonitud klaasi. Kaitsja ei ole viidanud, et tagaklaas oli selliselt toonitud, et sellest üldse läbi ei näeks. R.K. a ei ole välistanud võimalust, et ta nägi turvavöö mittekinnitamist sõiduki möödasõitmisel. Turvavöö mittekasutamise kahtluse tekkimisel oli R.K. al seadusest tulenev volitus sõiduk peatada ja kontrollida turvavöö kasutamist. Samal ajal oli tal seadusest tulenev õigus kahtlust äratavate esemete osas esitada küsimusi. Politseiametnik hindas võimalikke situatsioone objektiivselt ja tegutses seaduse raamides. See, et R.K. a ütlused ja M.M. i ütlused sõiduki kinnipidamise osas on teatud detailide osas vastuolulised, ei muuda R.K. a ütlusi ebausaldusväärseks. Kohtul on kohustus kontrollida nii R.K. a kui ka M.S. i ütluste usaldusväärsust ja tõepärasust kogumis. Apellandi väide, et R.K. a ütlused on a priori ebausaldusväärsed, on ainetu, sest selle kinnituseks pole asjas esitatud ühtegi mõistlikku põhjendust või asjaolu, miks peaks isik mittetõeseid ütlusi andma tema poolt tajutu osas. Apellatsioonikohus ei pea siinkohal vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi üle korrata, sest nõustub maakohtu poolse analüüsi ja järeldustega.
7. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis õiguspäraselt rahuldamata kaitsja PPAlt teabenõude täitmise taotluse. PPA juba varasemalt keeldus kaitsjale väljastamast materjale, mis on seotud patrullide tegevusega, kuna see on asutusesisene teave. Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 23 lg 1 p 1 sätestab, et teabevaldaja keeldub teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust. AvTS § 35 lg 1 p 51 kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks muuhulgas teabe uurimisasutuse tegevuse meetodite ja taktika kohta, kui selle avalikuks tulek võib raskendada süütegude avastamist või soodustada nende toimepanemist. Muuhulgas käivad selle punkti alla ringkonnakohtu hinnangul ka politsei patrullmarsruudid, patrullülesanded ning patrullilehed ja nende osad, kuna kogu selline info sisaldab tegelikult andmeid uurimisasutuse meetodite ja taktika kohta süütegude avastamiseks. Eelnevale tuginedes ei ole kohtud kohustatud kaitsja taotlusel nõudma välja dokumente, sest see rikub avaliku teabe seaduses sätestatut ja lisaks ka kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse resolutsiooni koostamisel vastavat informatsiooni sisuliselt ei kasutatud. Informatsioon patrullide paiknemise ja tööülesannete kohta ei anna tegelikkuses sisukohast objektiivset teavet arutluse all olevate kuritegude kohta ning kaitsja lootus, et politseinike tööülesannete täitmisel leitud RIMI kott muutub lubamatuks tõendiks, jääb ainetuks (vt p. 12). Igal juhul on uurimisorgan kohustatud kuriteo tunnuste sedastamisel alustama kriminaalmenetlust. Ei ole vahet, kas teave narkootiliste ainete suures koguses käitlemise kohta jõuab politseini tavakodaniku või liikluspatrulli vahendusel. Ringkonnakohus lisab, et infot patrullide paiknemise ja tööülesannete kohta ei leia kohtutoimikutest, see on kaitsjapoolne väärarusaam. Seetõttu ei rahulda ka ringkonnakohus kaitsja vastavat taotlust PPA-lt dokumentide väljanõudmiseks.
8. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigustatult asunud seisukohale J. Raiduri teadmise kohta RIMI koti sisust. Vastav järeldus on kindlaks tehtud kohtus uuritud isikuliste ning asitõendite pinnalt. Kaitsja väide, et kotis võisid olla lasteriided, on lihtsakoeliselt 11 paljasõnaline. RIMI koti sisuga on tõendatud, et selles asus üle 3 kilogrammi narkootilist ainet ning tunnistajate ütlustega ja asitõenditega on tuvastatud J. Raiduri teadmine RIMI koti ebaseaduslikust sisust. Maakohus ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka selles osas tõendeid selektiivselt hinnanud, selline kaitsja väide on paljasõnaline. Tõendite hindamise üldpõhimõtet – ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt – ei ole rikutud. Maakohtu otsuses on kohtu veendumuse kujunemine jälgitav. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna J. Raiduri kaitsetaktika oli küll teatud osas aktiivne, siis ometigi ei suutnud ei J. Raidur ega ka kaitsja tõendada kaitsealuse seisukohti usutavalt näiteks koti sisu teadmise osas või koti saamise osas.
9. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus ei ole otsuses tõendanud narkootilise aine kogust. RIMI kotis oli üle 3 kilogrammi narkootilist ainet ja KarS §-s 184 sätestatud suur kogus objektiivse koosseisutunnusena on tuvastatud. Riiklik süüdistaja esitas kohtulikul uurimisel kohtule 24.08.2015 koostatud arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi akti nr 15E-LÕX0154 (kd II, lk 130), mis on teostatud kriminaalasjas nr 14250101906 ning kus on ekspertiisiülesandena esitatud eksperdile küsimus, kui suurest kogusest AB-CHMINACA (N-[(1S)-1-(aminokarbonüül)-2-metüülpropüül]-1(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiid) piisab ühele keskmisele inimesele ja kümnele keskmisele inimesele narkojoobe tekitamiseks. Antud arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktist nr 15E-LÕX054 nähtub, et eksperdiarvamise kohaselt on AB-CHMINACA (N-[(1S)-1-(aminokarbonüül)-2metüülpropüül]-1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiid) narkootiliseks joobeks piisav ühekordne annus puhta ainena 0,5-1 (keskmiselt 0,75) mg. AB-CHMINACA-t sisaldava taimse puru või sigareti narkootiliseks joobeks piisavaks koguseks on 0,5-1 (keskmiselt 0,75) g. Seega piisab kümnele inimesele narkootiliseks joobeks puhta ainena AB-CHMINACA 5-10 mg-st (keskmiselt 7,5) ning taimse puru või sigaretina 5-10 g-st (keskmiselt 7,5). Ringkonnakohus asub seisukohale, et arvestades asjaolu, et käesolevas asjas on K. Raiduri kinnipidamisel kätte saadud narkootiline aine, millest taimne puru massiga 3137,11 grammi sisaldas AB-CHMINACA-t (N-[(1S)-1-(aminokarbonüül)-2-metüülpropüül]-1(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiid) ja mille keemiline koostis on üks ühele sarnane ekspertiisi aktist nr 15E-LÕX054 analüüsitud ainega, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kahtlust, et käesoleval juhul on tegemist narkootilise aine suure kogusega. Ekspertiisiakti nr 15E-LÕX054 juurdevõtmine

§ 297

alusel maakohtu poolt oli ringkonnakohtu arvates põhjendatud, sest prokurör selgitas, et talle sai teatavaks vastava ekspertiisiakti kaudu etalonaine olemasolu ja kasutamine Eestis. Käesoleva menetluse käigus RIMI kotist leitud aine analüüsimisel etalonainet veel ei saanud kasutada. Järelikult aitab vastav dokument tuvastada suure koguse olemasolu ja selle arvestamine kohtuotsuse tegemisel on lubatav ja põhjendatud.

1. Süüdistuse ajalise konkretiseeritusse osas märgib ringkonnakohus järgnevat. Lahendis 3-1-1-85-08, p-s 13.1 on Riigikohus sedastanud, et kriminaalmenetluse seadustik ei kirjuta ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Ringkonnakohtu hinnangul on süüdistus J. Raiduri osas konkretiseeritud ning kaitseõigust ei ole rikutud. Maakohus on tõenditele tuginedes kindlaks teinud, et RIMI kott oli J. Raiduri valduses juba ajal, mil süüdistuses kirjeldatud narkootiline aine muutus ebaseaduslikuks ehk kanti keelatud ainete nimekirja. 12
2. Maakohus on apellatsioonikohtu arvates piisavalt põhjalikult põhjendanud, miks tuleb J. Raidurile mõista karistuseks just 7 aastat vangistust ja andnud sellele sisulise analüüsi. Maakohus võib ja peab arvesse võtma ka isiku eelnevat elukäiku, sealhulgas kinnipidamist Soomes. Apellatsioonikohus ei korda maakohtu otsuse põhjendusi siinkohal üle.
3. Maakohus jättis ringkonnakohtu arvates põhjendatult algatamata kaitsja poolt taotletud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuvuse peamiseks kriteeriumiks vaidlusaluse normi otsustavus asja lahenduskäigu määramisel. Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Käesolevas kriminaalasjas sellist asjaolu ei esinenud ning maakohus on seda piisavalt põhjendanud.
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaitsja soov vaidlustada DNA ekspertiisi kulu summas 598,50 eurot J. Raiduri kanda jätmises jääb tagajärjetuks.

§ 180

lg 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 175

lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt on muuhulgas menetluskuludeks riiklikul ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud ning määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 105

lg 1 alusel korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. Eelnevatele normidele on apellatsioonis viidanud ka kaitsja ning apellatsioonikohus nõustub, et need on asjassepuutuvad sätted. Asjakohane on ka Riigikohtu lahend 3-1-1-121-13, mille punktis 6 on sedastatud, et kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimese lause kohaselt peab süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitama menetluskulud süüdimõistetu. Ekspertiisi kulu on

§ 175

lg 1 p 3 järgi vaieldamatult üks menetluskulu liik, mis tuleb süüdimõistetul üldjuhul hüvitada. Samas tuleb silmas pidada, et

§ 105

lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu

§ 175

lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (RKKKm nr 3-1-1-120-12). Apellatsioonikohus on seisukohal, et DNA ekspertiis oli käesoleval juhul vajalik, tegemaks kindlaks, millised isikud on analüüsialuse asjaga kokku puutunud. Asjaolu, et DNA ekspertiis ei andnud tulemust, ei tähenda seda, et see ekspertiis ei olnud määratud, lähtudes tõendamisvajadusest. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et kõnealune DNA ekspertiis määrati J. Raiduri süü tõendamiseks. Uurimisorganid ning maakohus tuvastasid seose ekspertiisiobjektiks olnud eseme ja J. Raidurile süüksarvatud narkootikumide suures koguses käitlemise vahel. Apellatsioonikohtu hinnangul oli J. Raiduri süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kirjeldatud asjaolude tuvastamiseks vältimatult vajalik eriteadmistele tugineva tõendusteabe kogumine, et leida võimalus muuhulgas tuvastada, kas J. Raiduri DNA asub uurimisalusel esemel. DNA ekspertiisi määramist tuleb vajalikuks lugeda ka sellest aspektist, et koguda tõendeid, mis kas kinnitavad või lükkavad ümber J. Raidurile esitatud süüdistuse. Kuna aga DNA ekspertiis tulemusi ei andnud, siis oli võimalik J. Raiduri käitumises kuriteo tunnused tuvastada ka teistele tõendiallikatele tuginedes. Eelnev ei tähenda automaatselt, et DNA ekspertiis ei oleks tehtud tõendamisvajadusest lähtuvalt. DNA ekspertiisi kulu väljamõistmine J. Raidurilt on seega ringkonnakohtu hinnangul õiguspärane.

1. Kuna maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses J. Raiduri süü ja karistuse osas muutmata, siis kaitsja taotlus J. Raidurile süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks jääb 13 tagajärjetuks. SKHS §-des 5 ja 7 sätestatud asjaolusid, mis annaks aluse midagi hüvitada, puuduvad.
2. J. Raidur oma vastuses apellatsioonile märgib, et karistuse kandmise aega tuleb arvestada alates päevast, kui teda Soome Vabariigis Euroopa vahistamismääruse alusel vahistati ja karistuse kandmise kohaks tuleks märkida Soome Vabariik, sest teda võeti Soome Vabariigis Eesti taotlusel vahi alla ja loovutati eeldusel, kui peaks tulema karistus, kannab J. Raidur seda Soome Vabariigis. Ringkonnakohus J. Raiduri sellise seisukohaga ei nõustu. Ei ole millegagi põhjendatud, et J. Raidur kannaks korraga kahte karistust, s.o nii Soome Vabariigis kui ka Eesti Vabariigis mõistetud vangistusi. 17.02.2016 koostas Tartu Maakohus J. Raiduri suhtes Euroopa vahistamismääruse (kd III, lk 42-48). 01.07.2015 on J. Raidur ka Eestis tagaselja vahistatud (1-15-5262). Euroopa vahistamismääruse kohaselt taotletakse kriminaalasja menetluseks ja kaitseõiguse tagamiseks J. Raiduri ajutist loovutamist ajavahemikuks 16.05.2016 kuni 16.06.
3. Helsingi
4. astme kohtu otsuse (kd III, lk 57-63) kohaselt
5. astme kohus nõustus väljaandmisega, sest taotluse aluseks olev tegu on kuritegu ka Soomes ja teiste EL-i liikmesriikide seaduse § 3 lg 2 alusel ning karistusena on ette nähtud kuni 3-aastane vangistus.
6. astme kohus andis J. Raiduri välja Eestile süüteo kohtulikuks menetlemiseks ajavahemikuks 16.05.2016 kuni 16.06.
7. Menetluse lõppedes tuli J. Raidur toimetada tagasi Soome hiljemalt 16.06.
8. J. Raidur kaebas
9. astme otsuse peale Soome Riigikohtule (kd III, lk 6466), kuid apellandile ei antud menetlusluba ning esimese astme kohtu lahend jäi jõusse. Lisaks maakohtu taotluse alusel loovutamisele on toimunud menetluse käigus veel 2 loovutamist. Nimelt 02.07.2015 (kd II, lk 73-80) ja 16.10.2015 (kd II, lk 81-87) prokuröri poolt esitatud Euroopa vahistamismääruste alusel selleks, et tagada kaitseõigus ja kohtulik uurimine. Helsingi
10. astme kohtu lahenditega 10.08.2015 (kd II, lk 94-97) ja 30.10.2015 (kd II, lk 103108) loovutati J. Raidur Eestile vastavalt 14.09.2015-21.09.2015 ja 14.12.2015-29.12.
11. J. Raidur loovutati tingimusel, et ta tuuakse tagasi Soome viivitamatult loovutamise viimasel päeval. KarS § 68 lg 1 alusel arvestatakse eelvangistus, sh väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg karistuse aja hulka. Maakohus on põhjendatult arvestanud J. Raiduri Soomest Eestisse loovutamise ajad mõistetud karistusest maha. J. Raidur oli loovutatud Eestile 14.09.2015-21.09.2015; 14.12.2015-29.12.2015 ja 17.05.2016-16.06.
12. Kokku 55 päeva, s.o 1 kuu 25 päeva nagu märkis maakohus. Küll tuleb märkida, et ebaõige on maakohtu seisukoht otsuse põhiosas ja resolutsioonis justkui tuleks tõkend vahistamine jätta J. Raiduri suhtes endiseks. J. Raiduri suhtes tõkendi muutmata jätmisega jookseks edasi süüdistatava eelvangistuses viibitud aeg. J. Raiduri suhtes tuleks kohaldada vahistamist alates temale Soome Vabariigis mõistetud karistuse ärakandmisest, selleks, et tagada temale Eestis mõistetud karistuse kandmisele asumine. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada.
13. Vandeadvokaadi abi B. Sisask taotleb riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Taotluse kohaselt on kaitsjal maakohtu otsuse analüüs (sisuline osa 18 lk), telefonikonsultatsioonid J. Raiduriga apellatsiooni sisu osas ja apellatsiooni koostamine (sisuline osa 10 lk) võtnud 23.07.2016 kella 8-20 aega 12 tundi. Kaitsja taotleb tasu 14 suurendamist 100%, kuna apellatsiooni koostamine oli ajamahukam kui piirmäär ette näeb. B. Sisask taotleb tasu summas 480 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 576 eurot. Ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohtu otsuse motiveeritud osa analüüsiks ning apellatsiooni sisulise osa koostamiseks ei tohiks kaitsjal kuluda rohkem aega kui 4,5 tundi (tasu 180 eurot ilma käibemaksuta). Kohus möönab, et kuna telefonikonsultatsioonid võivad olla teises riigis viibiva kinnipeetavaga raskendatud, siis seisukoha kujundamine on ajamahukas. Samas telefonikonsultatsioonid käesolevas asjas ei tohiks kokku aega võtta üle 2 tunni (80 eurot ilma käibemaksuta). Ei ole ka eluliselt usutav, et kaitsja ühe päeva jooksul 12 tundi järgemööda tegeles nii maakohtu lahendi analüüsiga, apellatsiooni koostamisega kui ka telefonikonsultatsioonidega. Eelnevale tuginedes asub kohus seisukohale, et põhjendatud töömaht apellatsioonimenetluses on B. Sisaski poolt 6,5 tundi. Riigi õigusabi seaduse § 21 lõike 3 ja § 22 lõike 4 kolmanda lause alusel 26.07.2016 justiitsministri poolt vastu võetud määruse riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused § 6 lg 3 ja § 2 lg 1 alusel on apellatsioonikohtu hinnangul põhjendatud tasu suuruseks 260 eurot ilma käibemaksuta ehk 312 eurot koos käibemaksuga. Ringkonnakohus suurendab käesolevaga B. Sisaskile makstavat tasu 20 euro võrra ehk 8,3% (260 eurot ilma käibemaksuta). Määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 240 euro ühes kohtuastmes. Kohus võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada
14. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 100 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas.
15. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes

§ 337lg 1 p-dest 3, 4 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt J.

Raiduri suhtes tõkendina vahistamise jätkuvas kohaldamises ja muudab otsuse põhiosa, jättes tõendina välja tunnistaja J.M. e ütlused. Seetõttu jääb

§ 185lg 1 alusel menetluskuluna kaitsja tasu 312 eurot riigi kanda.

Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Tiit Lõhmus Mati Kartau /allkirjastatud digitaalselt/ 15 Maarika Kuusk