Obsah (7)

§ 333§ 657§ 654§ 331§ 232§ 171§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Gaida Kivinurm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-

§ 333

kohase vastuväite ja palub jätta hilinenult esitatud tõendid asja lahendamisel arvestamata. Tõendid esitati viiekuulise hilinemisega ja selleks puudus mõjuv põhjus. Samuti ei andnud maakohus kostjale võimalust tõenditele kirjalikke vastuväiteid esitada. Arvestades esitatud dokumentide mahtu (76 lehekülge), ei ole võimalus istungil kohapeal arvamust avaldada. Hageja kuritarvitas oma menetlusõigusi ning eksitas kohut ja kostjat, kui esitas mahukad tõendid viimasel hetkel, pärast eelmenetluse lõppu. Varem väitis hageja, et kõik tõendid on kostja valduses olevas arvutis, mille väljanõudmist ta taotles ja seoses millega kuulati üle ka tunnistajad.

1. Maakohus leidis otsuses vääralt, et haginõuded ei ole aegunud ja et valduse äravõtmise hetk kahju tekitamise ja aegumise seisukohalt tähendust ei oma. Väidetava kahju tekitamise hetk oli 07.09.2012, mil kostja võttis hagejalt ära vaidlusaluste asjade valduse. Siis jäid hageja (ja omanikud) asjadest ilma ja nende hilisem võõrandamine ei muuda asjade valduse äravõtmise kui kahju tekitamise hetke. Hageja koostööpartnerid pidid väidetavast kahjust ja kahju tekitanud isikust igal juhul teada saama hiljemalt septembrikuus
2. Järelikult aegusid kahjunõuded hiljemalt 01.10.
4. Maakohtu otsus on vastuoluline, kuna ühelt poolt märgib kohus, et aegumise seisukohalt on oluline omandiõiguse rikkumise ajahetk, millena käsitleb asjade võõrandamist 18.10.2012, samas leiab, et kostjapoolne omandiõiguse rikkumine seisnes pandiõiguse lubamatus teostamises ja asjade müümises ning kahju suurus tuleb kindlaks teha asjade kinnipidamise seisuga. Seega leiab maakohus ka ise, et kostja rikkus hageja koostööpartnerite omandiõigust (ja tekitas kahju) juba pandiõiguse lubamatu teostamise, st panditud asjade valduse õigusvastase äravõtmisega. Omandiõiguse sisuks on ka õigus asja vallata.
5. Maakohus jagas poolte vahel valesti tõendamiskoormuse. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et kostja ei täitnud tal lasuvat tõendamiskohustust. Deliktinõude puhul peab hageja tõendama kostja teo ja selle õigusvastasuse, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel. Kostjal on õigus tugineda tõendamatuse vastuväitele ja ta ei pea tõendama, et vaidlusalused asjad kuulusid koostööpartnerite asemel kolmandatele isikutele või et asjad ei asunud 07.09.2012 seisuga üüripinnal. Hageja ei ole isegi selgitanud, milliste konkreetsete asjade eest ta kahjuhüvitist nõuab, vaid lähtub nõude esitamisel üksnes abstraktsest varakogumist.
6. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja koostööpartnerite omandiõigus on tõendatud. Samuti jättis kohus käsitlemata kostja väited iga koostööpartneri omandiõiguse kohta, et hageja esitatud arved, saatelehed ja maksekorraldused ei tõenda omandiõigust. Maakohtu järeldused on lakoonilised ja põhjendamata. Otsusest ei nähtu, milline konkreetne arve, saateleht ja maksekorraldus tõendab koostööpartneri omandiõigust millisele konkreetsele asjale ja millise konkreetse laoseisu aruande väljatrükiga vastav arve ja maksekorraldus ühtivad. Kohus viitab üldsõnaliselt mitmesajaleheküljelistele saatelehtedele ja arvetele, sidumata samas saatelehtedel ja arvetel kajastatud asju haginõuetega. Otsus lähtub seega hageja tõendamata väidetest.
7. Hageja ei tõendanud, et asjad asusid pandiõiguse teostamise hetkel üüripinnal. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja võttis tsiviilasjas nr 2-13-21939 asjade koosseisu omaks. Kostja vaidles hageja kahjunõudele vastu täies ulatuses, mh põhjusel, et hageja kahjunõue oli tõendamata. Maakohus mõistis kahjuhüvitise välja varakogumi eest, kuid ei tuvastanud konkreetseid asju, mille eest kostja on kohustatud kahju hüvitama. Maakohus jättis 7 käsitamata kostja viited, et asjaõigused saavad tekkida ainult kindlaksmääratud üksikute õigusobjektide suhtes ja deliktiõigus ei kaitse vara kui sellist, vaid üksnes konkreetseid õigushüvesid. Hageja on tõenditena esitanud allkirjastamata arveid ja saatelehti, kuid ei ole isegi selgitanud, millised konkreetsed asjad asusid pandiõiguse teostamise hetkel üüripinnal. Hageja nõuab kahju seega määratlemata varakogumi eest. Maakohus tugines seejuures ebaõigesti laoseisu aruandele, kuna see kajastab asjade koosseisu mitte 07.09.2012, vaid hilisema aja seisuga, kui hageja üüripinda ei kasutanud.
8. Hageja ei tõendanud väidetava kahju suurust. Maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited, et hageja esitas asjade väärtuse kohta üksnes enda koostatud tabelid, nimekirjad ja aktid, kuhu hageja on ise sisestanud asjade väidetava väärtuse. Selliselt ei ole väärtuse kujunemine kontrollitav. Aktid võivad olla käsitatavad poole kirjaliku seletusena, mis ei ole hagimenetluses tõendiks. Kostja esitas asjade väärtuse tõendamiseks OÜ ValueExpert hinnangu, mille usaldusväärsuses maakohus põhjendamatult kahtles. OÜ ValueExpert hindas asjade väärtust vahetu visuaalse ülevaatuse käigus ja eksperdi esitatud hinnang summas 12 284,17 eurot (käibemaksuta) on loogiline arvestades, et valdavas osas on tegemist nn pudikaubaga (võtmehoidjad, joogikõrred, mängukaardid, täringud jms). Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et 18.10.2012 müügilepingus kokku lepitud asjade müügihind 12 500 eurot kinnitab samuti eksperdi hinnangu paikapidavust. Maakohus tugines kahju ulatuse kindlakstegemisel VÕS § 132 lg-le 1, viidates, et kostja peab hüvitama uute samaväärsete asjade soetamiseks tehtavad mõistlikud kulud. Hageja ei esitanud maakohtu menetluses tõendeid uute samaväärsete asjade soetamise kulude kohta. Ka maakohtu otsusest ei nähtu mis tahes põhjendusi selle kohta, millistele tõenditele tuginedes leidis maakohus, et uute samaväärsete asjade soetamise kulu on kokku 101 183,62 eurot. Maakohus lähtus kahju suuruse määramisel üksnes hageja paljasõnalisest väitest. Maakohus jättis tähelepanuta, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb VÕS § 132 lg 1 kohaldamisel määrata hüvitatav kahju kindlaks võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seega oleks tulnud aluseks võtta kostja tõendis esitatud hinnang.
9. Koostööpartnerid ei jäänud 18.10.2012 müügilepingu tulemusena väidetavast omandiõigusest ilma. Maakohus jättis käsitamata kostja vastuväite, et kuna asjad läksid hageja valdusest välja tema tahte vastaselt, ei saanud OÜ Survisor heauskselt asju omandada (AÕS § 95 lg 3). Tegelikult ei olnud OÜ Survisor ka heauskne, kuna teadis hageja nõudest. Igal juhul taastus koostööpartnerite omandiõigus nende tagasiostmisega kostja poolt 29.05.
10. Asjad on kostja valduses ja kostja on neid hagejale korduvalt tagasi pakkunud, millest hageja on keeldunud, mis annab aluse vähemalt kahjuhüvitise vähendamiseks. Omandiõiguse kaotuse faktile tuginev kahjunõue on seetõttu tervikuna alusetu.
11. Kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmine ei ole kooskõlas ka VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga ja võib viia hageja (koostööpartnerite) rikastumiseni. Hageja koostööpartneritel säilib õigus nõuda asjad kostjalt välja. TsÜS § 155 lg 2 järgi selline väljaandmisnõue ei aegu.
12. Isegi kui põhinõude olemasolu jaatada, on kahjuhüvitiselt arvestatav viivisenõue aegunud. Lisaks on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. Vastus apellatsioonkaebusele
13. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 8 Ringkonnakohtu seisukoht
14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas väiteid, millele on maakohus oma otsuses juba hinnangu andnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja

§ 654lg 6 alusel neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist. 42. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus võttis põhjendamatult asja juurde hageja hilinenult esitatud tõendid.

§ 331

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hageja põhistas, miks ta esitas tõendid pärast kohtu määratud tähtaega ja maakohus leidis, et tõendite vastuvõtmine ei põhjusta menetluse venimist. 43. Asja materjalist nähtub, et hageja esitas täiendavad tõendid 12 päeva enne kohtuistungit. Seega oli kostjal piisavalt aega tõenditega tutvumiseks. Toimikust, sh 26.05.2016 kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja ei taotlenud istungi edasilükkamist ega täiendava tähtaja andmist oma seisukoha esitamiseks (

§ 331lg 2).

Kuna kostjale oli tagatud mõistlik võimalus 13.05.2016 esitatud tõenditega tutvumiseks, on alusetu väide, et maakohus kohtles pooli ebavõrdselt. Tõendite hilisemat esitamist ei saa käsitleda menetlusõiguste kuritarvitamisena. Asja õige lahendamise huvides on kohtule antud õigus võtta vastu ka hilinenult esitatud tõendeid (

§ 331lg 1).

1. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõuded ei ole aegunud. Hageja kahju hüvitamise nõue tuleneb omandiõiguse, mitte valduse rikkumisest, nagu kostja ekslikult leiab. Oluline on omandiõiguse rikkumise aeg, milleks on 18.10.2012, kui kostja võõrandas kaubad müügilepinguga kolmandale isikule, OÜ-le Survisor, nagu leidis õigesti ka maakohus. Hagi on esitatud 16.10.2015, seega enne TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja möödumist. Kohus on oma seisukohta piisavas ulatuses põhjendanud ja kohtu põhjendused ei ole selles osas vastuolulised, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab.
2. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu ei oleks hageja kahjunõuet tõendanud. Asjas on esitatud piisavalt tõendeid, mille põhjal maakohus sai teha järelduse nii hageja koostööpartnerite omandiõiguse kui ka kahju suuruse kohta. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte (

§ 232lg 1).

Maakohus on kooskõlas

§ 232

lg-ga 1 kõiki tõendeid igakülgselt hinnates õigesti tuvastanud koostööpartneritel omandiõiguse kaotusega kahju tekkimise ja kahju suuruse. Maakohus märkis otsuses, milliste konkreetsete tõendite alusel kohus oma järeldused tegi ja kohus ei rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus võrdles laoseisu raamatupidamisliku aruande andmeid arvete, saatelehtede, maksekorralduste ja kauba üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Maakohus leidis õigesti, et hagejal ei olnud võimalik teistsuguste tõenditega üüripinnal olnud asjade koosseisu ega laoseisu tõendada Kohus saab lähtuda oma siseveendumuse kujundamisel nendest nõude aluseks olevaid asjaolusid kinnitavatest tõenditest, mis on kannatanule mõistlikult kättesaadavad. Ringkonnakohus kontrollis eelnimetatud dokumente ja leiab, et maakohtu järeldused põhinevad tõenditel.

1. Alusetu on etteheide, et maakohus ei toonud otsuses iga konkreetse eseme osas välja, milline konkreetne arve, saateleht ja maksekorraldus hageja koostööpartnerite 9 omandiõigust tõendab. Antud juhul võttis kostja ära sadu kaubaartikleid ja kohtuotsuses iga eseme kohta andmete eraldi väljatoomine oleks ebamõistlik. Oluline on ka märkida, et poolte vahel toimunud tsiviilasjas nr 2-13-21939 tehtud kohtuotsustes on vaidlusaluse kauba koosseis ja kahju suurus tuvastatud. Käesolevas asjas puudus maakohtul alus teha teistsuguseid järeldusi.
2. Olukorras, kus hageja on esitanud tõendid nii asjade koosseisu kui ka väärtuse kohta ja kostja nendega ei nõustu, oleks kostja pidanud esitama omalt poolt tõendid selle kohta, et ta viis ära teistsugused asjad, teistsugustes kogustes ja et nende väärtus on teine. Kostja seda ei teinud. Kuigi 18.10.2012 müügilepingu p-st 1 nähtub, et vara kooseisu kohta on koostatud lepingu lisad 1 ja 2, kostja kohtule neid ei esitanud.
3. Maakohus leidis õigesti, et kuna VÕS § 307 lg 1 järgi tuleb kahju hüvitamisel arvestada asjade taassoetamise maksumust nende kinnipidamise hetkel, siis on hageja esitatud tõendid kaupade maksumuse kohta ajaliselt kohased. See seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-8-08 p-s 16 väljendatuga, mille kohaselt tuleb üürileandja valdusse võetavate asjade väärtust hinnata asjade kinnipidamise (üürileandja valdusse võtmise) aja seisuga. OÜ ValueExpert hindamisakti jättis maakohus põhjendatult arvestamata ja ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, põhjendusi kordamata. Kostja leiab ebaõigesti ka seda, et hindamisakti õigsust ja vara väärtust tõendab 18.10.2012 müügilepingus märgitud hind. 17.10.2012 enampakkumise protokollis on märgitud, et tegemist on kokkuleppelise hinnaga (II kd lk 115). See ei ole samastatav asjade tegeliku väärtusega.
4. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja koostööpartnerid ei ole jäänud omandiõigusest ilma. Kostja viidatud AÕS § 95 lg 3 ei ole käesolevas asjas asjakohane, sest kostja teostas oma oletatavat pandiõigust ja müüs pandiesemeks arvatud asjad. AÕS § 292 lg 1 järgi toimub pandipidaja nõude rahuldamine panditud asja müügiga ja VÕS § 208 järgi loob müük koos asja valduse üleandmisega õigusliku aluse müüdava vallasasja omandiõiguse üleminekuks, nagu leidis õigesti ka maakohus. Seega kaotasid hageja koostööpartnerid asjade omandiõiguse, kui kostja müüs need 18.10.2012 OÜ-le Survisor. Pärast nende võõrandamist tuleb lugeda hagejale kahju tekkinuks ja tunnustada hageja õigust kahju hüvitamisele.
5. Õiguslikult põhjendamata on kostja väide, et 29.05.2013, mil kostja ostis OÜ-lt Survisor vara tagasi, taastus hageja koostööpartnerite omandiõigus. Lepingu p-s E avaldas kostja soovi vara omandada ja p-s 3 leppisid pooled kokku, et vara omandiõigus läheb kostjale üle lepingu allkirjastamise hetkest (III kd lk 38-39). Seega on käesoleval ajal vaidlusaluse vara omanik kostja, mitte hageja koostööpartnerid.
6. Maakohus leidis õigesti, et omandiõiguse kaotuse tõttu puudub alus kostja väitel, et hageja ei saa VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi kahjuhüvitamise nõuet maksma panna ja et ta peaks esmajoones nõudma asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel. Samal põhjusel puudus hagejal vajadus anda kostjale kahju hüvitamise eeldusena VÕS § 114 järgi täiendavat tähtaega asjade väljaandmiseks, samuti tõendamiseks, et tähtaja määramine kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 3 kohaselt ei ole erandina vajalik. Omandi kaotuse tõttu puudub samuti vajadus analüüsida küsimust, kas hageja võib olla kaotanud huvi kaupade ja poe sisustuse tagastamise vastu. Põhjendatud on kohene kahju hüvitamine. Seega on põhjendamatu ka kostja väide, et kahjuhüvitist tuleks vähendada seetõttu, et kostja on valmis asjad tagastama. Kostja ei saa juba kujunenud õiguslikku olukorda muuta tagantjärele olematuks OÜ-lt Survisor vara tagasi omandamise kaudu. Juba tekkinud kahju hüvitamise kohustus ja sellele vastav kahju hüvitamise nõue saavad lõppeda eelkõige kohase täitmisega (VÕS § 76 lg 3). 10 Asjade tagastamine ei ole juba tekkinud ja sissenõutavaks muutunud kahju (rahalise) hüvitamise kohustuse kohane täitmine.
7. Kahjunõuete tekkimisega lõppesid hageja koostööpartnerite vindikatsiooninõuded, mistõttu puudub alus kostja kartusel, et pärast kahju hüvitamist võivad koostööpartnerid nõuda kostjalt veel ka asju välja ja selle kaudu alusetult rikastuda.
8. TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Kuna hageja põhinõue ei ole aegunud ja on põhjendatud, ei ole aegunud ja on põhjendatud ka hageja viivisenõue. Viivisenõue ei ole ka vastuolus hea usu põhimõttega, nagu kostja leiab. Hageja koostööpartnerid ei ole vastuoluliselt käitunud, sh ei ole nad teinud ühtegi toimingut, millest võiks järeldada viivisenõudest loobumist vms. Seadusest tuleneva õiguse teostamine ei saa olla vastuolus hea usu põhimõttega. Menetluskulud
9. Kuna maakohtu otsus jääb sisulises osas muutmata, puudub ringkonnakohtul alus muuta maakohtu otsuse järgset menetluskulude jaotust ja väljamõistetud summasid.
10. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

1. Hageja palus kostjalt välja mõista õigusabikulude hüvitamiseks 1402 eurot. Taotluse kohaselt kulus apellatsioonkaebuse analüüsile 0,8 tundi, apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele 6,3 tundi, kohtukutse vastuvõtmisega seonduvatele toimingutele 0,1 tundi, menetluskulude nimekirja ettevalmistamisele 0,4 tundi, kohtuistungiks valmistumisele 3 tundi – kokku kahe esindaja poolt 10,6 tundi keskmise tunnihinnaga 122,69 eurot. Sellele lisandub kohtuistungi aeg 45 minutit, mille rahaline kulu on 101,50 eurot.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu hüvitamisele menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,4 tundi. Kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175lg 1 mõttes (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4-15 p 13).

Arvestades asja mahukust ja keerukust, on õigusabi osutamisel kahe esindaja tehtud toimingud vajalikud ja põhjendatud. Esindajate töö ei ole dubleeritud. Keskmine tunnitasu suurus 122,69 eurot on mõistlik. Seega tuleb kostjal hüvitada hagejale õigusabikulud enne kohtuistungit tehtud toimingute osas 1251,44 eurot (10,2x122,69) ja kohtuistungil osalemise kulu 101,50 eurot, kokku 1352,94 eurot. Reet Allikvere Gaida Kivinurm Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.03.2017 otsusega RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 2-1515514 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles 11 maakohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. septembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15514 on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi tsiviilasjas nr 2-13-21939 tehtud otsusega välja mõistetud kahjuhüvitiselt viivise saamiseks.
7. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
8. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon EfTEN SPV7 OÜ-le. 12