4-16-8807 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. veebruar 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-16-8807 (2316,16,011522) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi s

§ 88lg 1 nõudeid ning pani toime LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuses leitakse, et määratud karistus on menetlusalusele isikule liialt range ja koormav ning esineb mitmeid kergendavaid asjaolusid. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama erinevaid aspekte, sh kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7). KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistuse lauseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusalusel isikul oli kurk haige ning ta tarvitas taruvaigu tinktuuri (aerosoolpudelis olev kurgurohi), mis on tehtud piirituse baasil. Vahetult enne kohtuvälise menetleja poolt kinnipidamist oli menetlusalune isik eelnimetatud rohtu kurku pihustanud. On üldteada fakt, et taruvaigu tinktuur võib mõjutada alkoholisisaldust väljahingatavas õhus. Menetlusalune isik ei osanud sellepeale mõelda – tõenäoliselt, kui isik oleks piirdunud pokaali veiniga õhtusöögi juures ning mitte vahetult pihustanud taruvaigu tinktuuri kurku, oleks võinud karistatav joove olemata olla. Seega tegemist ei ole tahtlikkusega, vaid ettevaatamatusega. Menetlusalune isik mõistab, et on teinud vea, saab aru sellise käitumisega kaasnevatest võimalikest ohtudest ning siiralt kahetseb seda. 2 Samuti tuleb märkida, et menetlusalune isik elab XXXX ning käib tööl XXXX, kus asub kohvik XXXX. Menetlusalusele isikule on load elulise tähtsusega, et saaks jätkata tööl käimist ning toimetada muid igapäevaseid toimetusi. Kohtuvälise menetleja otsus võtta menetlusaluselt isikult juhiload ära 6 kuuks on liialt karm. Riigikohus on leidnud, et kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama karistuse põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (RKKK 3-1-1-79-03 p 11). KarS § 57 lg 2 kohaselt on kergendavate asjaolude loetelu lahtine. Seega võib tuginedes ülaltoodule leida mitmeid karistust kergendavaid asjaolusid. Kaebusest tulenevalt taotleb kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, alternatiivselt otsuse tühistamist lisakaristuse osas, jättes lisakaristuse kohaldamata või lühendada selle tähtaega. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et oli tuttavate juures, grilliti ja sai joodud paar pokaali veini. Oli ka haige. Joove kindlasti nii suur ei olnud, kahetseb, et ei lasknud vereanalüüsi teha. Oli paanikas ja ei osanud käituda. Tuttavate juurde läks peale tööd, töö lõppes kell 12.

1. Seega jõudis kohale kella poole ühe või ühe ajal. Kinni peeti kell 02.51 ku sõitis sõbra poole, sõber elab politseijaoskonna taga. Õhtu jooksul jõi ära maksimaalselt 26 cl veini ja sõi. Selle kahe tunni jooksul tarvitas punast lahjat veini 3%st. Ühekordne alkomeeter ei näidanud midagi, see läheks punaseks. Kuna tundis ennast halvasti, siis läks minema. Tema viga, usaldas alkomeetrit. Tahtlikult ei läheks joobes peaga rooli, teab kui tähtsad load on. Dokumendid olid koju jäänud käekotti koos kaardipakiga, kus kõik koos on. Avastas selle kui oli juba peaaegu linnas. Kui oleks tagasi keeranud ja Laulasmaale sõitnud, oleks tööle hiljaks jäänud. Vahetult peale tinktuuri tarvitamist sõitis. Ei läinud jala, puhus ühekordsesse alkomeetrisse, oli korras ja arvas, et võib sõita. Mõtles, et üks pokaal ei tee midagi, alkomeeter oli olemas. Taruvaigu tinktuuri on eelnevalt ka tarvitanud. On varem samalaadse väärteo eest karistatud, saab aru mida on teinud valesti. Järeldus see, et ei tohi tarvitada. Rahatrahve tasub praegu maksegraafikuga, igakuiselt tasub 200 eurot. Leidis endale töökoha, seetõttu elabki vanemate juures. Saab kätte 960 eurot, elu on muutunud. Varasemad karistused sellest, et elu oli ebastabiilne, ei olnud elukohta, tööd, rahatrahvid seljas. Nüüd suudab trahve maksta. On rahatrahviga nõus, soovib, et vähendataks juhtimisõiguse äravõtmise aega, tööl on praegu katseaeg. 1-2 kuulise juhtimisõiguse äravõtmisega saaks hakkama, 6 kuud on palju. Töö on kella 12ni, vanemad ei saa teda kogu aeg öösiti sõidutada. Sai teenindusjuhi ametikohale, on tööl esimene ja lahkub viimasena. Saab veast aru, tegeleb sellega. Tegi alkoholisüsti ära, et ei jooks ka ühte pokaali veini. Soovib, et karistus natukenegi leeveneks. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et väärtegu on toime pandud, tõendatud indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga ja menetlusaluse isiku enda ütlustega. Väide, et isik kasutas tinktuuri ja sellest on näidud valed, on alusetu. Juhul, kui nii oleks, siis näitaks indikaatorvahend meeletult suurt kogust, tõenduslik alkomeeter annaks aga veateate. Indikaatorvahendi näit oli 0,42, tõendusliku alkomeetri näit aga 0,
2. Suurusjärk on sama, alkoholikogus suureneb. Indikaatorvahendi näit on saadud kell 02.52 ja tõendusliku alkomeetri näit kell 03.
3. Alkohol oli imendumas verre ja näit oli suurenev. Seega on alkoholi tarvitatud enne juhtima asumist. Kell 00.30 oli grillimine, tarvitamine, juhtimiselt kinnipidamine kell 02.
4. See on lühike ajaperiood. Väide, et tarvitati paar pokaali lahjat veini, ei kannata kriitikat – ligi promilline joove. Tarvitatud alkoholi kogus oli siiski suur. Otsuse tegemisel on järgitud KarS § 56 lg 1 nõudeid, arvestatud tegu, tegu on tahtlik. Juhtima on asutud vahetult peale alkoholi tarvitamist, kogus suur. Tegu on ohtlik, on üldteada, et ohutuse tagamise eesmärgil on see seadusesse sisse kirjutatud. Kohtuväline menetleja on arvestanud kahetsusega, arvestades kaebaja versiooni, kuid see arvestamine oli ennatlik. Kaebuse esitaja on varem toime pannud samasuguse rikkumise, 3 eelnev karistus ei ole mõjutanud teda seaduskuulekalt käituma ja tegu on raskem. Isik paneb süütegusid toime süstemaatiliselt, 6 kuud lisakaristusena on proportsionaalne. Kui on toime pandud üks väärtegu, mis vastab kahele süüteokoosseisule, siis on riigikohtu juhiste kohaselt tegemist üle keskmise süüga ja karistus tuleb määrata üle keskmise määra. Õiguskorra kaitsmise huvidesse puutuvalt peab märkima, et teiste liiklejate turvatunnet suurendab see, kui ohtlikud juhid liiklusest kõrvaldatakse. Jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht süüteokoosseisu osas Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kohtule edastatud väärteotoimikuga, kohtuistungil esitatud lisatõenditega ning kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukoha, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ja § 242 lg-s 1 ettenähtud süütegude toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati 22.10.2016 kell 02.52 menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus 0,42 mg/l alkoholi. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 22.10.2016 kell 03.16 – 03.20 menetlusaluse isiku seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST Araf-0036 (taatlustunnistuse nr TTRC-16/00066, tunnistus toimikus). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,53 mg ja 0,52 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,47 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja (koolituse andmed toimikus), kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. 4 Kohtuistungil esitas kohtuvälise menetleja esindaja kohtuvälisel menetlusel kasutatud tõendusliku alkomeetri kasutusjuhendi, mille p 7.4 kohaselt annab alkomeeter veateate kui väljapuhutava õhu hulk on liiga väike ning mõõtetulemust ei saa ning veateade tuleb ka siis kui on alkoholisisaldus suus. Seetõttu näeb ka kasutusjuhend ette eeltingimused uuritavale isikule (p 5) ning sätestatud nõude kohaselt alkoholi tarvitamine vahetult enne analüüsi (see hõlmab ka alkoholi sisaldavaid suuspreisid ja ravimjooke/tilku) võib lubamatult mõjutada analüüsi tulemusi. Seetõttu on vajalik enne analüüsi teostamist 10 minutiline ooteaeg. Vastasel juhul teavitab seade suualkoholi olemasolust. Oksendamine või röhatamine enne alkoholisisalduse mõõtmist võib samuti analüüsi tulemusi mõjutada. Ka sellisel juhul on enne analüüsi teostamist vajalik ooteaeg. Lisaks sellele on kehtestatud Nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele, mille § 4 kohaselt peab mõõtmisel olema tagatud, et mõõtmisele allutatud isik puhumise ajal või vahetult enne seda ei sööks, sealhulgas ei näriks närimiskummi ja muud seesugust, ei jooks, ei tarvitaks tubakatooteid, ravimeid ega hingeõhu värskendajaid ning ei esineks muid mõõtmist mõjutada võivaid kõrvaltegureid. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja esitanud versiooni selle kohta, et ta tarvitas vahetult enne tema kinnipidamist alkoholi sisaldavat tinktuuri, mis võis mõjutada mõõtetulemust. Kohus leiab, et sellise tinktuuri kasutamine mõõtetulemust mõjutada ei saa. Nimelt on kaebuse esitajat esmalt kell 02.52 kontrollitud indikaatorvahendiga ning tõendusliku alkomeetriga saadi tulemused kell 03.16 kuni 03.20, so peaaegu 20 minuti möödudes. Selline ajavahemik on aga kaks korda suurem kasutusjuhendis märgitud 10 minutilisest ooteajast, mis on vajalik juhul, kui uuritav isik oleks enne mõõtmist tarvitanud alkoholi sisaldavat suuspreid või ravimjooki. Seega ei saanud tinktuuri kasutamine kuidagi mõjutada alkomeetri mõõtetulemust. Lisaks sellele nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist, et indikaatorvahendi näit oli 0,42 ja kakskümmend minutit hiljem olid näidud 0,53 ja 0,52, millisest näidust arvati maha laiendmääramatus. Sellest saab järeldada, et alkoholisisaldus suurenes kahekümne minuti jooksul ja alkohol alles imendus organismis, st kaebuse esitaja oli väga väikese ajavahemiku möödumisel alkoholi tarvitamisest asunud sõidukit juhtima. Kaebuse esitaja viidatud tinktuur annaks vahetult pärast tarvitamist tõendusliku alkomeetri kasutamisel vaid suualkoholi veateate ja mõõtmine tulemust ei annaks. Seejuures on pihustatava tinktuuri kogus väga väike ja selles sisalduv alkoholikogus marginaalne, mistõttu ei saaks see tinktuuris leiduv alkohol ei organismis imenduda ega mõjutada tõendusliku alkomeetri näitu väljahingatavas õhus. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kaebuse esitaja poolt väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud ja kaebuse esitaja on rikkunud LS § 63 lg 3 keeldu. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,47 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,47 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning 5 kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). LS § 242 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub liiklusseaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis ning sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 20 trahviühikut. Väärteoprotokolli ja –otsuse kohaselt süüdistati menetlusalust isikut LS §

§ 88lg 1 kohustuse rikkumises.

LS § 38 lg 2 kohaselt peavad mootorsõiduki- ja trammijuhil olema kaasas ning ta peab esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel LS §-s 88 ja § 145 lõikes 2 loetletud dokumendid. LS § 88 lg 1 kohaselt peavad juhil mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Vastavalt LS § 88 lõikele 2 kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasaskandmine kohustuslik. Käesoleval juhul ei olnud menetlusalusel isikul oma isiku tuvastamiseks või juhtimisõiguse olemasolu tõendamiseks esitada ei juhiluba ega isikut tõendavat dokumenti ning tema isik tuli tuvastada andmebaasidesse kantud andmete põhjal, võrreldes tema nimetatud isikuandmeid ja fotot. Sellest tulenevalt rikkus menetlusalune isik LS §

§ 88

lg 1 sätestatud kohustust, mistõttu on tegemist LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteoga. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalusel isikul ei olnud esitada ei juhiluba ega isikut tõendavat dokumenti, siis rikkus menetlusalune isik LS §

§ 88

lg 1 sätestatud kohustust ning tegemist on LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteoga ja see väärtegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Ülevalpool on juba kohus asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud VTMS § 133 p 1-6 sätteid. Väärteoasjas määratud karistuse määramist vastavalt karistuse määramise alustele analüüsib kohus allpool. Seejuures arvestades asjaolu, et menetlusaluine isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele süüteokoosseisule, ei saa asuda ka seisukohale, et väärtoasjas oleks tuvastatud asjaolusid, mis annaks alust väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Puutuvalt subjektiivsesse külge leiab kohus, et arvestades alkoholi kontsentratsiooni menetlusaluse isiku organismis ja asjaolu, et menetlusalune isik asus lühikese aja jooksul alkoholi tarvitamisest sõidukit juhtima, oli menetlusalune isik üheselt teadlik nii alkoholi tarvitamises kui ka oma juhile keelatud seisundist. Selline alkoholi kogus ei saanud jääda menetlusalusele isikule kuidagi märkamata, kuid sellest hoolimata otsustas ta sõidukit juhtima asuda. Menetlusalune isik oli oma varasema kogemuse pinnalt samaaegselt teadlik ka võimalikust karistusest sellise süüteo toimepanemise eest. Lisaks sellele märkis menetlusalune isik kohtuistungil, et ta avastas dokumentide puudumise linna jõudes, kuid ei läinud tagasi, sest sel juhul oleks tööle hiljaks jäänud. Seega oli ta teadlik sellest, et ta rikub LS §

§ 88lg 1 sätestatud kohustust.

Sellele vaatamata otsustas ta jätkata sõiduki juhtimist nii tööle sõitmisel kui ka hiljem öösel, minnes mitte koju, vaid tuttavate juurde pidutsema. Seega oli menetlusaluse isiku käitumine teadlik ja eesmärgipärane. 6 Sellistest andmetest järeldab kohus, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteod on toime pandud kavatsetusega. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS §

§ 88

lg 1 nõudeid ja pani toime LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Kuna LS § 242 lg 1 ja LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 224 lg 2 kui raskeimat karistust ette nägeva sätte järgi. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärtegude koosseisud ja nende eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kaks erinevat väärtegu ning kuivõrd väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Hinnates Riane Husu süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,47 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Menetlusalune isik pani sõidukit juhtides samaaegselt toime ka LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku süü kahe väärteo puhul kogumis on hinnatav üle keskmise suureks. Puutuvalt subjektiivsesse külge leidis kohus juba eelpool, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteod on toime pandud kavatsetusega. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kohtuväline menetleja arvestanud kergendava asjaoluna kahetsust. Kaebuses ja kohtuistungil on samuti kaebuse esitaja avaldanud kahetsust, kuid samas jäi nii kaebuses kui ka kohtuistungil oma seisukoha juurde ja püüdis kohut sisuliselt veenda selles, et enne kinnipidamist tarvitatud alkoholi sisaldava tinktuuri kurku pritsimine tekitas joobe ja eelnevalt sisse joodud alkohol mitte. Taoline põhjendus viitab kohtu arvates sellele, et kaebuse esitanud isik sisuliselt oma süüd ei tunnista ja kahetsusavaldus on esitatud eesmärgiga saavutada karistuse kergendamine. Seejuures tõstatas kaebuse esitaja küsimuse selle kohta, kuidas ta oma eluga edasi saab minna kui juhtimisõigus on ära võetud, kuid ei suutnud kriitiliselt hinnata iseenda käitumist väärtegude toimepanemise ajal. Seetõttu leiab kohus, et kergendavaid asjaolusid väärteomenetluses tuvastatud ei ole. Kohtule esitatud kaebuses on asutud seisukohale, et KarS § 57 lg 2 kohaselt on kergendavate asjaolude loetelu lahtine, mistõttu võib leida mitmeid karistust kergendavaid asjaolusid. Samas ei ole kaebuses täpsustatud, milliseid kergendavaid asjaolusid leida võiks ning seda ei seletanud kaebuse 7 esitaja lahti ka kaebemenetluses. Kohus kontrollis kogu väärteotoimikut ja kuulas ära menetlusaluse isiku selgitused, kuid ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mida saaks hinnata ühe või mitme kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes. Vastupidi, väärteoasja materjalidest tulenes asjaolu, mis tingib kaebuse esitaja suhtes LS § 224 lg 3 p 2 sätete kohaldamise, st kaebuse esitaja on isikuks, kes on varem toime pannud LS § 224 ettenähtud väärteo. Peale selle tuleb arvestada võimalusega, et karistusega mõjutatakse süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Väärteotoimikus leiduva karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitajat karistatud 21.12.2015 kohtuvälise menetleja otsusega LS § 224 lg 1 ja § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 400 eurot, mis on senini tasumata. Lisaks sellele on kaebuse esitajat karistatud kohtuvälise menetleja 24.03.2016 otsusega LS § 201 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest rahatrahviga 540 eurot, mis on senini tasumata, samuti karistati kaebuse esitajat Harju Maakohtu 28.04.2016 otsusega LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest arestiga 15 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga ja mis tehti ära 31.05.

1. Sellele järgnevalt pani menetlusalune isik 22.10.2016 toime menetlusesemeks oleva väärteo. Seega on kaebuse esitaja vähem kui aasta jooksul toime pannud neli liiklusalast väärtegu. Seejuures on teda karistatud nii rahatrahvi kui arestiga, mis asendati üldkasuliku tööga. Sellest saab järeldada, et senised suhteliselt suured rahatrahvid ja arest ei mõjutanud kaebuse esitajat edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning kaebuse esitaja pani nelja kuu möödudes üldkasuliku töö tegemisest toime juba kaks väärtegu. Sellest saab järeldada, et kaebuse esitaja käitumine on ajas muutunud ohtlikumaks. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt mõistetakse ka keskmise süü korral keskmist määra ületav karistus kui korduvalt süütegusid toime pannud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja süü süütegude kogumis mitte keskmine, vaid keskmisest suurem ning kuivõrd kaebuse esitajat on juba mõlema samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud, siis on eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt põhikaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras igati põhjendatud. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt ka teise väärteo toimepanemine. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seda nii toimepandud tegude iseloomu kui ka tegudest nähtuva liiklusnõuetesse teadvalt üleoleva suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast ning teo toimepanija suhtumist teosse. Seega, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, seejuures ka teise väärteo toimepanemist, kergendavate asjaolude puudumist ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud üle keskmise suurena süütegude kogumi mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. 8 Kohtupraktika on asunud seisukohale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,47 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmine määr. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalusel isikul kehtiv karistus LS § 224 ettenähtud väärteo toimepanemise eest, mistõttu kohalduvad tema suhtes LS § 224 lg 3 p 2 sätted. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii korduv LS § 224 ettenähtud väärteo toimepanemine, piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Sellele viitab üheselt ka asjaolu, et kaebuse esitajat oli väärteo toimepanemisele eelnevalt juba karistatud LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga, mis oodatud mõju ei avaldanud. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Kuigi samas menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud korduvalt ka LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest, st ka juhtimisõiguse puudumine ei ole teda takistanud liikluses juhina osalemast. Seega puudub tagatis, et juhtimisõiguse äravõtmise järgselt ei pane kaebuse esitaja toime uusi liiklusalaseid süütegusid. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kaebusest nähtub, et kaebuse esitamise põhjusteks on kaks asjaolu, st see, et kaebuse esitaja on saanud tööle ja ta vajab juhtimisõigust tööl käimiseks. Kuna isikul oli juba eelnev kogemus LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratud karistuse osas, siis pidi ta eeldama ka seda, et ka järgmise väärteo eest teda karistatakse. Kui isik leiab, et tal kas puuduvad rahalised vahendid rahatrahvide tasumiseks või ta vajab juhtimisõigust tööl käimiseks, hoidub isik käitumast viisil, mis võiks põhjustada uute samalaadse iseloomuga rahaliste kohustuste tekkimist ja juhtimisõigusest ilmajäämist. Väärteoasjas kogutud tõenditest saab aga järeldada, et menetlusaluse isiku õigusvastane käitumine liikluses oli teadlik ja eesmärgipärane. Seega võttis ta ka teadlikult riski, et tema käitumisele järgneb taas karistus. 9 Mis puudutab lisakaristuse määra, mille osas taotles kaebuse esitaja karistuse kergendamist, leiab kohus, et kaebuse esitajale on lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks, st keskmises määras. Seejuures on kaebuse esitaja leidnud, et 1-2 kuud kannataks ära. Samas näeb LS § 224 lg 3 p 2 ette juhtimisõiguse äravõtmise 3st kuust 12 kuuni, st üheks või kaheks kuuks ei ole võimalik juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena kohaldada, sest miinimummäär on 3 kuud. Süüteo asjaolud ja kaebuse esitaja karistusandmed aga välistavad kaebuse esitaja suhtes lisakaristuse miinimummääras kohaldamise. Kohus on seisukohal, et kohaldatud lisakaristuse määr on proportsionaalne nii kaebuse esitaja süü suuruse kui ka isikuga ning kohtu arvates puudub alus kohaldatud lisakaristuse määra vähendamiseks. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja pidi nii oma varasema kogemuse pinnalt karistuste osas kui ka juhtimisõiguse saanud isikuna olema teadlik, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Kuigi kaebuse esitaja väidete kohaselt on talle juhtimisõigus vajalik tööl käimiseks, siis ei tekkinud see teadmine pärast väärteoasjas otsuse tegemist, vaid see oli temale teada ka väärteo toimepanemise ajal. Seega oli tegemist kaebuse esitaja tehtud valikuga ja teadliku riski võtmisega. Kohus peab vajalikuks viidata ka Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ka võimalik töökoha kaotus iseenesest ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata KarS §le 50 lg 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel just ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtuvälise menetleja otsusega oli kaebuse esitajale kohaldatud rahatrahv KarS § 66 lg 2 alusel määratud tasumisele ositi 10 võrdses osas igakuiselt 90 eurot korraga ja esimene osa tulnuks tasuda 07.12.2016 ja viimane 07.09.
2. Kuna kaebuse esitaja esitas kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse, ei ole kohtuvälise menetleja otsuses määratud rahatrahvi tasumise kord ja tähtajad enam kohaldatavad. Kohus leiab, et kuna kohtuväline menetleja on määranud rahatrahvi tasumise ositi, siis ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda kaebemenetluses raskendada ega määrata, et rahatrahv tuleb tasuda edasikaebe tähtaja, so 30 päeva jooksul. Sellest tulenevalt määrab ka kohus kaebuse esitajale määratud rahatrahvi tasumise samadel tingimustel, so KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel ositi 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 90 euro kaupa kuus alates kohtuotsuse jõustumisest, st alates 09.03.2017 kuni 08.01.
3. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10