Obsah (8)

§ 41§ 55§ 90§ 31§ 6§ 66§ 45§ 50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 24.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-702 Haldusasi A.F. kaebus Tallin

) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vangla kambrid olid valgustatud pirnide, mitte valgustitega. Vähene valgustus kambris, eriti õhtuti, koormas silmi. Silmade pingutamise tõttu olid silmad ärritunud, kuivasid ja punetasid. 5) võimaldati ainult 1 kord 10-minutiline duši kasutamine olukorras, kus kambrites puudus soe vesi; 6) riideid tuli pesta ja kuivatada samas kinnipidamiskambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske. Paljude kambrite seintel võis kohata hallitust, millest võib järeldada, et ka ventilatsioon oli puudulik; 7) õhuakendele oli paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis takistasid õhuvahetust; 8) kambrist väljaspool oli võimalik viibida vaid 1 tund ööpäevas jalutusboksis. 2 Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja taotleb mittevaralise kahju tekitamise eest 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Kaebaja palub kanda mittevaralise kahju kaebaja vanglasisesele arvelduskontole. Vastustaja vastulause

1. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, kuna Tallinna Vangla ei ole käitunud õigusvastaselt ning miski ei viita sellele, et kaebajale oleks tekitatud mittevaralist kahju. 5.
2. Kaebajat on hoitud Tallinna Vanglas 23 tundi lukustatud kambris vaidlusalusel perioodil alates 20.01.2012 kuni kaebaja suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni 13.05.2013, kuna ta oli vahistatu staatuses. Kogu eelnimetatud perioodi oli kaebuse esitajale tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus. Vangla on lähtunud kaebuse esitaja paigutamisel õigusaktides sätestatust ning seega ei olnud vangla tegevus kehtiva õigusega vastuolus. 5.
3. Kuni 31.12.2013 kehtinud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebuse esitaja oli ajavahemikul 20.01.2012 - 19.06.2013 paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus oli talle tagatud põrandapind vähemalt 2,7 m
4. Seega oli talle tagatud VSkE § 6 lg 6 ettenähtud põrandapind. Juhul, kui kaebajale oleks olnud pidevalt tagatud 3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud võimalik teha märkimisväärselt midagi heaolu või elukvaliteedi oluliseks parandamiseks. VSkE § 6 lg 6 näol oli tegemist kaebuse esitaja Tallinna Vanglas paiknemise ajal kehtinud õigusega ning vanglateenistus pidi ja peab kuni regulatsiooni põhiseaduse ja seaduse vastaseks tunnistamiseni või tühistamiseni sellest juhinduma. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. 5.
5. Tallinna Vangla on kinnine kambervangla eelvangistushoonetes ja kinnine ühiselamu tüüpi vangla vangistussektsioonides. Kinnipeetavad paigutatakse reeglina mitmekohalistesse kambritesse, kus vangla tagab igale kinnipeetavale kambris VsKE § 6 lg-s 6 sätestatud pinna. Vangistusega kaasneb paratamatult privaatsuse puudumine. Õigusaktid ei määratle ära kinnipeetavate arvu kambris. Kuna kehtivad õigusaktid ei sätesta, et igal kinnipeetaval peaks omaette kamber olema, ei ole vangla tegevus mitme kinnipeetava ühte kambrisse paigutamisel ka õigusvastane ning ei saa järeldada

§ 41lg-st 1 ning EIÕK art-st 3 tulenevat inimväärikuse rikkumist.

5.4. Õige ei ole kaebaja väide, et tal puudus spordiga tegelemise võimalus. Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta.

§ 55

lg-st 1 ei tule vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele spordiinventar või võimalus harrastada meelepärast spordiala. Kinnipeetaval on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides. Seda võimalust kasutavad paljud kinnipeetavad. Alates 30.05.2013, mil kaebaja paigutati avatud osakonda, sai ta graafiku alusel üks kord nädalas ka spordisaali kasutada. Spordisaali ei olnud kaebajal võimalik külastada ajal, kui ta oli vahistatu staatuses ning vastuvõturežiimil. Antud piirang oli tingitud

§ 90lg-st 3 ning VSk

E § 8 lg-st

1. 5.
2. Tulenevalt

§ 31

lg-st 1 on vanglal kohustus tagada kinnipeetavatele võimalus raadiosaadete jälgimiseks, nimetamata, kuidas täpselt see toimub. Tallinna Vanglas on see tagatud selliselt, et jalutuskäikude ajal värskes õhus saavad kinnipeetavad raadiot kuulata. Valju muusika 3 mängimise eesmärk on takistada kinnipeetavate omavahelist suhtlemist, mis omakorda on vajalik üldise julgeoleku tagamiseks. 5.

1. Kõikides Tallinna Vangla kambrites, kus kinnipeetav viibis, oli olemas aken, kust tuli päevavalgust. Samuti on kambrites laelambid, mis annavad kunstlikku valgust. Tallinna Vangla valgustus on piisav igapäevasteks tegevusteks, sealhulgas lugemiseks ja kirjatööks. Kaebaja ei ole märkinud ühtegi tegevust, mis väidetava ebapiisava valgustuse tõttu tal tegemata jäi. Kaebaja väide, et lambid ei taga kambris piisavat valgustust, on subjektiivne ning üldsõnaline hinnang. 5.
2. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Kambrites, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega sai isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Ei

-st ega ka VSkE-st ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Vastavalt

§ 31

lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavatele isiklike elektriseadmete, sh veekeetjate, kasutamist. Eelnevaga on loodud võimalused sooja vee saamiseks, kuna kinnipeetavatele on tagatud juurdepääs voolavale veele. 5.

1. Tallinna Vangla kambrites on olemas osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. Kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Tallinna Vanglal puuduvad andmed selle kohta, et liigse niiskuse ja rõskuse tõttu on Tallinna Vangla tekitanud kaebuse esitajale mittevaralist kahju. Kaebaja ei ole vanglale teadaolevalt esitanud ka pöördumisi seoses kambri väidetavalt suure õhuniiskusega, mistõttu on väited kambriseinte hallitamisest tagantjärgi esitatud ja paljasõnalised. 5.
2. Vangistuse täideviimise eesmärgi (

§ 6

lg 1) saavutamiseks ja julgeoleku kaalutlustel (

§ 66lg 1) on kinnises vanglas kehtestatud ranged kinnipidamistingimused.

Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista õhuliikumist. 5.

1. Kaebajale oli alates 30.05.2013 lisaks ühele tunnile jalutuskäigule värskes õhus tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit Tallinna Vangla Kodukorras sätestatud ajal vähemalt 4-tunni jooksul päevas. Alates 30.05.2013 oli kaebajal võimalus ka kord nädalas külastada spordisaali. Samas ei piirdunud kaebaja võimalused väljaspool elukambrit liikumiseks üksnes eelmärgituga, vaid olid oluliselt suuremad ja leevendasid seega võimalikku ruumikitsikusest tekitatud ebamugavustunnet. Kinnipeeturegistri andmetel osales kaebaja ajavahemikul 09.07.2012 18.07.2012 ja 23.04.2013 - 13.06.2013 mitmes sotsiaalprogrammis ning perioodidel 28.11.2012 21.11.2012, 07.01.2013 - 01.02.2013 ja 04.02.2013 - 31.05.2013 erineva taseme riigikeele õppes. Ajal, mil toimus õppetegevus, viibis kaebaja väljaspool oma elukambrit. Lisaks on kaebajale vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal võimaldatud korrapäraselt lühiajalisi kokkusaamisi. 5.
2. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kannatusi põhjustanud. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Reeglina oli iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus, lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Usuliste vajaduste 4 rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla, iga päev võimaldati värskes õhus jalutamist. Kogumina ei ületa Tallinna Vangla vangistustingimused nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel. 5.
3. Vastustaja on seisukohal, et põrandapinna hulka võib arvestada WC ja mööblialuse pinna. Kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, jäi WC suurus vahemikku 1,46 m2 – 1,73 m
4. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljaspool vanglat ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast välja. WC ja mööblialuse pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Seega ei ole õige väide, et mööblialune pind tuleks kambri üldpinnast ühele isikule võimaldatud isikliku ruumi arvutamisel välja jätta. Kuna kaebuse esitaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, mis vastasid kehtestatud nõuetele, siis ei ole vangla kaebuse esitajat ebainimlikult ega ka alandavalt kohelnud. 5.
5. Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ehk püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida. Kui kaebaja leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või taotlusega vangla poole pöörduda. Tallinna Vangla dokumendiprogrammist ei nähtu kaebuse esitaja pöördumisi seoses kinnipidamistingimustega. Kaebaja juhib vangla tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele alles peale seda, kui mittevaralise kahju tekkimist ei ole Tallinna Vanglal enam võimalik ära hoida või vähendada. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ajendiks ei ole tegelikkuses vähesest põrandapinnast ja muudest kinnipidamistingimustest tulenenud kannatused, vaid lootus võimalikule rahalisele kasule, viidates EIK lahendile Tunis vs Eesti. 5.
6. Kaebajale ei ole tekkinud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Vastustaja hinnangul ei ole EIK praktika sedavõrd ühemõtteline, nagu kaebaja on välja toonud. Enamikes kohtulahendites, kus EIK on isiku kasuks välja mõistnud rahalise hüvitise, on lisaks põrandapinna nappusele esinenud ka muud isiku heaolule negatiivset mõju avaldanud tegurid. Vastustaja leiab, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need inimväärikust alandavad. 5.
7. Kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud ajendatud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui on vangistuses viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik, ent milleks siiski on asjakohaseid samme astutud: ehitatud on ja ehitatakse veelgi uusi, tänapäevastele nõuetele vastavaid vanglaid. Kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes, nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Tallinna Vangla tegevuse ja kaebaja poolt kirjeldatud kahju vahel puudub ka põhjuslik seos. Seega ei ole kaebajale mittevaralise kahju hüvitamine rahas põhjendatud. Kohtu põhjendused 5 Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kohus mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 700 euro suuruse hüvitise. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude võib esitada üksnes selles paragrahvis loetletud juhtudel. Kaebaja on esitanud kahjunõude seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega, millega väidetavalt alandati tema väärikust. Siseriiklik praktika on RVastS § 9 lg 1 tõlgendamisel lähtunud EIK seisukohast, kus leiti, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, p 11).
9. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse § 128 lg-st 5 tulenevad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks järgmised eeldused, mis peavad olema samaaegselt täidetud: - haldusorgani tegevus peab olema olnud õigusvastane; - haldusorgani tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; - tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; - kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; - isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline.
10. Esmalt selgitab kohus välja, kas Tallinna Vangla on A.F.t hoidnud kinni õigusvastastes kinnipidamistingimustes. Kaebaja väidetel oli kamber, millistes ta viibis vaidlusalusel perioodil, keskmiselt 15 m2 suurune ning kambris viibis korraga 5 isikut. Kamber sisaldas kambri inventari ning tualetti, millest tulenevalt oli vaba põrandapinda u 6,5 m
11. Seega jäi kaebajale isiklikku ruumi alla 3 m
12. Kaebaja viibis nimetatud tingimustes 23 tundi ööpäevas, va 1 tund, kui kaebajale võimaldati viibida õues jalutusboksis. Lisaks toob kaebaja välja kogumis inimväärikust alandavate asjaoludena privaatsuse puudumise; liikumisvõimaluste ning sportimisega tegelemise võimaluste puudulikkuse; järjepideva valju raadiosaadete edastamise nii kambris kui jalutuskäigu ajal; puuduliku kambri valgustatuse; kambri niiskuse ja rõskuse ning ventilatsiooni puudulikkuse.
13. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis perioodil 21.07.2010 - 13.05.2013 lukustatud kambris 23 tundi ööpäevas. 1 tunni vältel sai ta jalutusboksis jalutada. Alates 14.05.2013 paigutati kaebaja avatud osakonda, kus ta viibis käsitletava perioodi lõpuni 15.12.
14. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri kohaselt (vangla poolt esitatud tabelina tl 128-132 ja vastuses kahju hüvitamise taotlusele tl 54 ja pöördel) oli kaebaja paigutatud Tallinna Vanglasse järgmiselt: kambrisse nr 217 perioodil 21.07.2010 05.08.2010, 13.08.2010 - 08.12.2010; kambrisse nr 244 perioodil 06.08.2010 - 12.08.2010; kambrisse nr 248 perioodil 09.12.2010 - 16.12.2010; kambrisse nr 322 perioodil 17.12.2010 22.12.2010; kambrisse nr 240 perioodil 23.12.2010 - 04.05.2011; kambrisse nr 414 perioodil 05.05.2011 - 28.07.2011; 08.08.2011 - 19.01.2012; kambrisse nr 85 perioodil 29.07.2011 07.08.2011; kambrisse nr 414 perioodil 20.01.2012 - 13.06.2012; kambrisse nr 446 perioodil 14.06.2012 - 01.11.2012; kambrisse nr 436 perioodil 02.11.2012 - 03.01.2013; kambrisse nr 445 perioodil 04.01.2013 - 21.01.2013; kambrisse nr 347 perioodil 22.01.2013 - 29.05.2013; kambrisse nr 141 perioodil 30.05.2013 - 19.06.2013; kambrisse nr 52 perioodidel 20.06.2013 - 25.10.2013 ja 27.10.2013 - 12.12.2013; kambrisse nr 51 perioodidel 13.12.2013 - 17.01.2014, 19.01.2014 6 08.02.2014 ja 11.03.2014-15.12.2014; kartserikambrisse nr 71 perioodil 09.02.2014 - 10.03.2014; 26.10.2013 ja 18.01.2014 viibis kaebaja ööpäev läbi kestnud pikaajalisel kokkusaamisel ning 26.07.2014, 11.02.2014 ja 23.09.2014 päev läbi kestnud pikaajalisel kokkusaamisel. Eelnevast nähtuvalt viibis kaebaja Tallinna Vangla kambrites vaadeldaval perioodil kokku 1608 päeva (548+1060). EIÕK art 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. 21.07.2010 - 31.12.2013 kehtinud VSkE § 1 lg-st 2 ja § 6 lg-st 6 tulenevalt on vahistatule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 jõustus toodud sätte muudatus, mille kohaselt on kinnipeetavale toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, kus leitakse, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapinna puhul tuleb kambri põrandapinnast maha arvata kambri mööbli alla jääv põrandapind. Ka EIK praktikas on osutatud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni art 3 rikkumist (EIK 19.12.2013 otsus asjas nr 429/12 T. Tunis vs Eesti, p 46). Üldjuhul on Eesti kohtupraktikas aktsepteeritud kinnipeetava isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist. Samas kambris asuvat tualetti aga ei saa kohtu hinnangul kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta juba seetõttu, et WC on kambrist uksega eraldatud teine ruum. Vastustaja poolt tabelina esitatud andmetest (tl 128 jj, veerud kambri suurus WC-ta ja põrandapinda isiku kohta WC-ta) nähtub, et kambris nr 217 viibis kaebaja 134 päeva, millisest ajast 7 päeval oli põrandapinda ühe isiku kohta 2,95 m2 ning 127 päeval 2,45 m
15. Kambris nr 244 viibis kaebaja 7 päeva ning põrandapinda ühe isiku kohta oli 2,52 m
16. Kambris nr 248 viibis kaebaja 8 päeva, 2 päeval oli põrandapinda isiku kohta 3,04 m2 ning 6 päeval 2,53 m
17. Kambris nr 322 viibis kaebaja 6 päeva, 5 päeval oli põrandapinda isiku kohta 3,8 m2 ning 1 päeval 3,04 m
18. Kambris nr 240 viibis kaebaja 133 päeva, sellest 1 päeval oli põranda pinda ühe isiku kohta 4,92 m2, 10 päeval 3,69 m2, 30 päeval 2,95 m2 ja 92 päeval 2,46 m
19. Kambris nr 414 viibis kaebaja 250 päeva, sellest 1 päeval oli põrandapinda isiku kohta 3,66 m2, 30 päeval 2,93 m2 ja 219 päeval 2,44 m
20. Kambris nr 85 viibis kaebaja 10 päeva, kus põrandapinda isiku kohta oli 5,1 m
21. Kambris nr 414 viibis kaebaja 147 päeva, millest põrandapinda ühe isiku kohta oli 5 päeval 3,7 m2, 19 päeval 2,9 m2 ja 123 päeval 2,4 m
22. Kambris nr 446 viibis kaebaja 141 päeva, millest põrandapinda ühe isiku kohta oli 3 päeval 4,3 m2, 40 päeval 3,4 m2 ja 98 päeval 2,8 m
23. Kambris nr 436 viibis kaebaja 63 päeva, millest põrandapinda ühe isiku kohta oli 32 päeval 3,0 m2 ja 31 päeval 2,5 m
24. Kambris nr 445 veetis kaebaja 18 päeva, millest põrandapinda ühe isiku kohta oli 17 päeval 3,0 m2 ja 1 päeval 2,5 m
25. Kambris nr 347 viibis kaebaja 128 päeval, millest põrandapinda ühe isiku kohta oli 17 päeval 4,7 m2, 21 päeval 3,6 m2, 33 päeval 2,9 m2 ja 57 päeval 2,4 m
26. Kambris nr 141 viibis kaebaja 21 päeva, millest põrandapinda ühe isiku kohta oli 1 päeval 3,7 m2 ja 20 päeval 3,0 m
27. Kambris nr 52 viibis kaebaja 175 päeva, millest põrandapinda ühe isiku kohta oli 52 päeval 6,3 m2, 71 päeval 4,2 m2 ja 52 päeval 3,2 m
28. Kambris nr 51 viibis kaebaja 337 päeva, millest põrandapinda ühe isiku kohta oli 1 päeval 4,5 m2, 46 päeval 3,9 m2, 195 päeval 3,4 m2 ja 95 päeval 3,0 m
29. 7,7 m2 suuruses kambris nr 71 viibis kaebaja üksinda 30 päeva. Viimases lõigus toodud andmete osas lahutas kohus vastustaja poolt toodud kambrite pinnast (tl 54 pöördel) maha tualeti keskmise pindala suurusjärgus 1,6 m2 (1,46 m2 – 1,73 m2 on tualeti suurused) ning arvutas nii keskmise põrandapinna kinnipeetava suhtes ilma WC-ta. Ülaltoodud andmetest nähtuvalt on kaebaja viibinud vaadeldaval perioodil kokku kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2, 880 päeva. Seega võis Tallinna Vangla poolt olla kaebajale küll tagatud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapind isiku kohta, kuid see, et vangla järgis 7 toimingu sooritamise hetkel kehtivat siseriiklikku õigust, ei muuda olematuks asjaolu, et kinnipeetava paigutamisel kambrisse, kus tema vabas käsutuses oli põrandapinda alla 3 m2, rikkus vangla EIÕK artiklit 3 ning toimis seetõttu õigusvastaselt. EIK on selgitanud, et kui mitme kinnipeetavaga kambris on kinnipeetava vabas kasutuses alla 3 m2 isiklikku põrandapinda, siis tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest EIÕK art 3 rikkumise tuvastamist (vt Dmitriy Sazonov vs Venemaa, nr 30268/03, p-d 31-32; Nieciecki vs Kreeka, nr 11677/11, p-d 49-51; Torreggiani jt vs Itaalia, nrd 43517/09, 46882/09, 55400/09, 57875/09, 61535/09, 35315/10 ja 37818/10, p 77; Kanakis vs Kreeka (nr 2), nr 40146/11, p-d 106-107; Tatishvili vs Kreeka, nr 26452/11, p 43; Tereshchenko vs Venemaa, nr 33761/05, p-d 83-84; Bulatović vs Montenegro, nr 67320/10, p-d 123-127 ning T. ja A. vs Türgi, nr 47146/11, p 96). Samas toob EIK välja, et hinnates konkreetseid kinnipidamistingimusi, tuleb arvesse võtta nende kumuleeruvat mõju (vt Dmitriy Rozhin vs Venemaa, nr 4265/06, p 53; Kulikov vs Venemaa, nr 48562/06, p 37; Yepishin vs Venemaa, nr 519/07, p 65). Juhul, kui on tegemist alla 3 m2 isikliku ruumiga kambrites viibimisega, siis tuleb arvesse võtta ka piisavat liikumisvõimalust ja kambrist väljaspool võimaldatud tegevusi, samuti kinnipidamise üldisi tingimusi (vt Belyayev vs Venemaa, nr 9967/06, p-d 33-36). 880päevast perioodi ei saa kindlasti pidada lühikeseks. Seepärast hindab kohus järgnevalt ka teisi kaebuses ette heidetud vangistustingimusi, et välja selgitada vangistustingimuste kumuleeruv mõju kaebajale. 10.

§ 55lg 1 alusel tuleb kinnipeetavale tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga.

Kohus nõustub vastustajaga, et seda, millises mahus ning millistes tingimustes kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada,

ega teised õigusaktid ei täpsusta. Kohtupraktikas on aga peetud üldteada asjaoluks seda, et kinni peetavate isikute liikumis- ja sportimisvõimalused Tallinna Vanglas on üsna piiratud, iseäranis neil, kes viibivad suletud osakondades (nt Tallinna Ringkonnakohtu 28.08.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-253). Kuna käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis perioodil 21.07.2010 - 13.05.2013 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris, puudub kohtul ka käesoleval juhul alus asuda teistsugustele järeldustele. Tund aega, mis kaebaja veetis jalutusboksis koos teiste kinnipeetavatega, ei taganud kohtu hinnangul kaebajale piisavat füüsilist koormust. 11. Kaebuse kohaselt oli kaebaja sunnitud järjepidevalt kuulama raadiosaateid nii kambris kui ka jalutuskäigu ajal. Õues mängiv valjuhääldi mängis nii valjusti, et kostus kambritesse ja muutus talumatuks müraks. Tallinna Vangla selgituste kohaselt mängib jalutuskäikude ajal värskes õhus raadio, kust edastatakse koos muusikapaladega ka uudistesaateid. Sellega täidetakse

§ 31

lg-st 1 tulenevat kohustust tagada kinnipeetavale võimalus raadiosaadete jälgimiseks. Vastustaja möönab, et muusika pidev mängimine võib kindlasti olla kinnipeetavale ebamugav, kuid samas tuuakse välja, et valju muusika edastamise eesmärk on takistada kinnipeetavate omavahelist suhtlemist, mis on vajalik julgeoleku tagamiseks. Vastustaja eeltoodud väite osas on Riigikohus võtnud seisukoha, kus halduskolleegium leidis, et: „mürataseme piirmäära ületava heli mängimine võib vähendada kinnipeetavate omavahelisest suhtlemisest tingitud võimalikku julgeolekuohtu vangla praktikast tulenevalt üksnes piiratud aja kestel (päevasel ajal). Kolleegium leiab, et vangide suhtluskeeldu lukustatud kambris on võimalik tagada näiteks ehitustehniliste lahendustega, mis võimaldavad isiku tervist ja väärikust kahjustamata kindlustada keelust kinnipidamise ööpäev läbi“. Samas lahendis leiti, et: „/…/ kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist. Müra võib tekitada stressi ja agressiivsust ning häirida isiku põhiõigustega kaitstud tegevusi. Müra mõju isikule on individuaalne, sõltudes kuulmistajust, kultuuritaustast, tervislikust seisundist, helis sisalduvast informatsioonist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-17-14, p-d 12.2 ja 11.1). Arvesse võttes eelnevaid 8 seisukohti ning kaebaja viibimise pikkust neis tingimustes, ei ole kaebajale kaebuses kirjeldatud tagajärje (stressi) tekkimine välistatud. 12. Kaebaja leiab, et kambri valgustus ei vastanud

§ 45

lg-s 1 sätestatud nõuetele.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Tallinna Vangla väitel oli kambrites, kus kaebaja viibis, aken, mis kindlustas piisava valgustatuse. Samuti oli kambrites laelambid, mis andsid kunstlikku valgust. Kaebaja väited, et vaatamata loomulikule ja kunstlikule valgusele ei olnud kambri valgustatus piisav igapäevasteks tegevusteks, sh lugemiseks ja kirjatööks, on tõendamata. Tõendamata on ka tervisekahju, mis seoses ebapiisava valgusega väidetavalt tekkis - silmade ärrituvus, kuivus ja punetus – ning põhjuslik seos kambri valgustatuse ja silmavaeguste vahel. 13. Kaebaja on kambri puudusena nimetanud ka puudulikku ventilatsiooni. Kaebaja toob välja, et ventilatsioonisüsteem oli küll olemas, kuid see ei olnud tootlik määral, mis tagaks piisava õhuvahetuse, kuna ruum oli ülerahvastatud ning samas kambris tuli kuivatada ka pesu. Kohus peab kaebaja väiteid usutavaks, et ruumidesse, milles kaebaja viibis, võis tekkida pesu kuivatamisest rõskus. Väited hallituse olemasolust on aga tõendamata. Kinnipeetavatel oli olukorda võimalik leevendada akna õhutusava avamisega. Kohus ei pea tõenäoliseks, et õhuakendele paigaldatud metallist plaadid takistasid kambrisse sisenevat õhuhulka märkimisväärselt. 14.

§ 50

lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Tallinna Vangla väidetel võimaldatakse kinnipeetavatele pesemist graafiku alusel ühel korral nädalas. Kaebaja ei ole väitnud, et seda talle ei võimaldatud. Lisaks sellele oli kambris kraanikauss voolava külma veega ning seep. Seega sai kaebaja ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles. Õige on vangla väide, et ei

-st ega ka VSkE-st ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kaebaja poolt kaebeväite aluseks võetud Euroopa Vanglareeglistiku kohaldumise osas on Riigikohus märkinud, et Euroopa Vanglareeglistiku normid on soovitusliku iseloomuga ning ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.05.2009 määrus asjas nr 3-3-1-9508, p 9). Seega, kuna Euroopa Vanglareeglistiku normid on soovitusliku iseloomuga ning käesoleval juhul ei ole Tallinna Vangla pidanud võimalikuks võimaldada kinnipeetavatele kasutada dušši rohkem kui kord nädalas, mis on kooskõlas

§ 50

lg-s 2 sätestatuga, on vastustaja taganud kaebajale kõik õigusaktides ette nähtud võimalused hügieeni eest hoolitsemiseks. Seetõttu leiab kohus, et tegemist pole olnud õigusvastase kinnipidamistingimusega ning kaebaja inimväärikust pole selles osas alandatud.

1. Vastustaja on välja toonud, et kaebaja osales ajavahemikul 09.07.2012 - 18.07.2012 ja 23.04.2013 - 13.06.2013 mitmes sotsiaalprogrammis; perioodidel 28.11.2012 - 21.12.2012 (vastuväidetes ekslikult märgitud 21.11.2012), 07.01.2013 - 01.02.2013 ja 04.02.2013 - 31.05.2013 erineva taseme riigikeele õppes ning lisaks kohtus kaebaja korduvalt lähedastega. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud tegevused kompenseerivad osaliselt ruumipuudust kambris ning nendega tuleb arvestada hüvitise suuruse kindlaksmääramisel, kuid ka väljaspool kambrit toimuvates tegevustes osalemine ei välista kinnipidamistingimuste õigusvastasust.
2. Alates 14.05.2013 kuni 15.12.2014 paigutati kaebaja avatud osakonda. Tallinna Vangla kodukorra lisas 1.1 toodud päevakavast nähtub, et avatud osakonnas on kinnipeetavatel võimalus liikuda kambrist väljaspool osakonna piires kell 09.15 - 11.15 ning 14.00 - 17.
3. Seega ka juhul, 9 kui kaebeväidetest tulenevalt pidi kaebaja viibima kambris, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2, sai kaebaja viibida suure osa päevast kambrist väljaspool, mis leevendab oluliselt olukorda. Sealjuures sai kaebaja kasutada spordisaali enda füüsiliselt koormamiseks ning vältida raadio valjuhääldist tulenevat (häirivat)heli. Privaatsuse puudumise osas märgib kohus, et kehtivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust kaebajale võimaldada kamber, kus ta saab viibida üksi. Kuna päevakavast nähtuvalt võis kaebaja ringi liikuda, ei pea kohus usutavaks, et osakonna piires ei ole võimalik leida ala, kus oleks võimalik mõneks ajaks eralduda teistest kinnipeetavatest. Eelnevast tulenevalt erineb kaebaja lukustatud kambris viibimise periood olulisel määral avatud osakonnas viibimisest. Kaebuses kirjeldatud õigusvastased tingimused ei saanud kaebajale avaldada samasugust mõju, kui võrrelda kaebaja viibimist lukustatud kambris, kus kambrivälised tegevused olid nullilähedased, ja avatud osakonnas.
4. Hinnates eelkäsitletud kinnipidamistingimusi kogumis, asub kohus seisukohale, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused on ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme 880 päeva osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m
5. Selline kinnipidamine oli õigusvastane, alandas kaebaja inimväärikust ja tekitas talle eelduslikult mittevaralist kahju. Kohus peab usutavaks, et kaebaja hoidmine nendes kambrites ei olnud ajendatud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi ning kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest, kuid samas on ka ilmselge, et vangla oli teadlik kõnealustest kinnipidamistingimustest. Tuvastatav on haldusorgani süü hooletuse vormis. Asjas ei ole tuvastatud kitsaste elutingimuste mõju raskendavaid asjaolusid ega seda, et kaebaja oleks vastavates tingimustes viibides ebapiisava põrandapinna kohta vanglale avaldusi või kaebusi esitanud. Vastupidi, kaebaja toob välja, et pidas talle osaks saanud kannatusi ja ebameeldivusi paratamatult vangistusega kaasnevateks. Neid asjaolusid võtab kohus arvesse kaebajale hüvitise väljamõistmise otsustamisel. Järgmisena peab kohus kaaluma, kas riive kaebaja põhiõigusele (õigus inimväärikusele) on piisavalt intensiivne, et õigustada mittevaralise kahju hüvitamist rahas. RVastS § 13 lg 1 p-st 3 tuleneb, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse õiguste rikkumise raskust.
6. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Kuna kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil kokku Tallinna Vanglas 1608 päeva, taotleb kaebaja 22 512 euro hüvitamist. Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebaja viibis 880 päeval õigusvastastes tingimustes. Lisaks ei tagatud nendel päevadel kaebajale piisavat liikumisvõimalust ning ka valjuhääldist kostuva müra mõju kaebajale ei saa välistada. Teiste kaebaja poolt välja toodud puuduste osas kohus õigusvastasust ei tuvastanud. Arvestades toodut, leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamine rahas on käesoleval juhul põhjendatud. Samas arvestades, et kaebajale võimaldati osaleda mitmes sotsiaalprogrammis, osaleda riigikeele õppes ning lisaks kohtus kaebaja korduvalt lähedastega, leevendas see mõnevõrra olukorda, mistõttu tuleb kaebaja poolt taotletud summat vähendada oluliselt. Kaebaja ei võtnud ka ise midagi ette, et kahju vähendada. Kohtu hinnangul on kaebajale inimväärikust alandavates tingimustes kinni pidamisega tekitatud mittevaralise kahju kohaseks hüvitiseks 700 eurot. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus A.F. kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt tema kasuks välja 700 euro suuruse hüvitise. Tallinna Vanglal tuleb kanda väljamõistetud summa kaebaja vanglasisesele arvelduskontole.
7. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 alusel kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Toodud sätte kohaselt jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda. Kaebaja on asjas tasunud riigilõivu 15 eurot. Kuna kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 22 512 eurot, kuid kohus leidis, et põhjendatud on 10 hüvitise määramine 700 euro ulatuses, kuulub vastustajalt välja mõistmisele kaebaja poolt kantud riigilõiv samas proportsioonis, so summas 45 senti (3% 15 eurost). /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 20.10.2016 KOHTUOTSUSEGA 11